Olgu või orjus, peaasi et küllus!?

Prindi

Jaanus Rooba

1

Eesti Vabariigi poliitiline areng on viinud meid kahe partei teistest parteidest proportsionaalselt suure üleolekuni. Statistika näitab (Turuuuringute AS-i uuring 30.11.-20.12.2006), et praegu valitsevate kahe partei (Keskerakonna 18 % ja Reformierakonnal 17%) toetus on tunduvalt suurem ülejäänud parteidega võrreldes (IRL 10%, Rahvaliit 7%, SDE 7%, Rohelised 7%). Kuidas mõjutab selline suundumus meie üldist demokraatia arengut?

Keskerakonna vastu!

Lähiajalugu meelde tuletades on oluline märkida, et endine kolmikliit (Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad) loodi eesmärgiga mitte lasta Keskerakonda valitsema. See plaan õnnestus vaid osaliselt, sest Reformierakond oli nõus ja sõlmis Keskerakonnaga lepingu koos võimule tulemiseks. Nii ka läks. Sellele sammule vastureaktsioonina oli eelmistel riigikogu valimistel uustulnuk Res Publica väga edukas paljus just tänu sellele, et esialgu välistas koostöö Keskerakonnaga. Järjekordne Keskerakonna tõrjumine lõppes praeguse koalitsiooni võimuletulekuga tunduvalt enne tulevasi korralisi valimisi. Ja koguni kohalike omavalitsuste valimiste tulemusel valitseb Tallinnas hetkel Keskerakond üksinda. Antud olukord soodustab üleüldist parteistumist ja kohati hakkab meenutama juba nõukogude aega, kus nii kultuuri- kui majandusettevõtlusega tegelevatel inimestel on kasulik oma ettevõtte hüvanguks liituda võimul oleva parteiga.

Miks Keskerakonda on välditud?

Turuuuringute AS-i viimase turuuuringu põhjal võib lugeda suurimaks kontrastiks muulaste ja eestlaste erinevat toetust Keskerakonnale ja Reformierakonnale. Koguni 37 % muulastest ja 14 % eestlastest toetab Keskerakonda. Reformierakonda toetab ainult 5 % muulastest ja 19 % eestlastest. Keskerakonnale annab antud uuringu põhjal 1%-lise ülekaalu reformierakonna ees just muulaste suur toetus. Kuna igal parteil on moraalne kohustus väljendada oma valijate tahet, siis on selge, miks Keskerakond on sõlminud Venemaa juhtivparteiga koostöölepingu, miks eelistati presidendivalimistel endist ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimeest, või miks Pronkssõduri teisaldamise suhtes kidakeelsed ollakse jne. Seega eesti rahva valdava enamuse jaoks on Keskerakond liiga kaldus ida poole. Nii on ka mõistetav Peeter Võsa Keskerakonda astumisele järgnenud nördinud inimeste televisioonisaatesse „Paar“ pöördumine küsimusega: „Miks sa meid reetsid!“

Kas raha teenib riiki või riik teenib raha?

Reformierakonna liberalistlik poliitika on seevastu liialt kaldus Lääne poole (mitte euroopa, kuhu me kultuuriliselt kuulume), vaid just USA poole. See seisneb majandusliku jõukuse liialt suures ülistamises, kaldudes kahjuks ühekülgselt vaid mammona teenimisele ning väljendudes loosungina „Parem palk kõigile“ ja lubaduses viie aastaga viia meid viie jõukama euroopa riigi hulka. Keskerakond on oma valimisloosungi sisu samuti rahale suunanud, lubades rikast riiki ja paremat palka. Siin on oluline kõigepealt rikas riik ja siis parem palk. Mihhail Hodorkovskiga juhtunust võime välja lugeda tõsiasja, kuidas Venemaal on muudetud võimatuks riigist sõltumatu vaba turumajandus. Kogu majanduselu on pandud riigivõimu teenistusse, et oleks kindel "deršava". Gaasi ja nafta müügiga seonduvad majanduslikud manipulatsioonid on otseselt riigipoliitika lõa otsas. USA-s on vastupidi. Riik on pandud raha teenistusse. 11. september 2001 oli väga hea ajend sõjatööstuse elavdamiseks või näiteks Iraagi sõja taga seisavad eeskätt majanduslikud huvid seoses naftaga. Selle kõige tulemusel on Venemaa ja USA usaldusväärsus maailma silmis tunduvalt langenud. Justkui üldise maailmaarengu peegeldusena on Eestis valitsemas kaks ideoloogiliselt äärmuslikku parteid, mis on erineva rõhuasetusega, kuid ometi rahast liigses sõltuvuses, nagu suured vennad idas ja läänes.

Milles peitub Eesti edu?

Kuna turumajandus on seotud inimeste vajaduste rahuldamisega ja näit. ökonoomikaga, on see olemuslikult täiesti teine, võrreldes riigiseadusandlusega, mis lähtub inimõiguslikult kõigi inimeste võrdsuse printsiibist seaduse ees. Kui aga olemuslikult erinevad eluvaldkonnad meelevaldsest põimitakse, on selle paratamatuks tulemuseks korruptsioon. Samuti on iseenesest mõistetav seaduspärasus, et poliitikat ja majandust lahus hoides tagatakse ka kodanikualgatus, sellest sündiv vaba vaimu-, kultuuri-, ajakirjandus- ja hariduselu. Nii areneb tervele ühiskonnale ülioluline nn. kolmas sektor, kodanike ühendused, milles tegutsevad inimesed just oma vabal initsiatiivil, "rohujuure tasandil", igapäevasest elust enesest genereerivad ideid, et parandada üldist sotsiaalset eluolu ja seeläbi kogu riigi sotsiaalset toimimist parema inimliku heaolu nimel. Alati tulevad just vabast initsiatiivist uued ideed ka riigi enda seadusandluse parendamiseks ja pidevaks uuendamiseks. On väga oluline mõista, et riik ei suuda iialgi kolmandast sektorist tulenevat vaba initsiatiivi asendada. Kuna riigiaparaadis töötavate ametnike jaoks on olemuslik ülesanne tagada kõigi inimeste võrdsus seaduse ees, mis absoluutses mõttes välistab uued ideed, mis ei ole "veel" seadusega kooskõlas. Ehk siis kui kolmas sektor on tasalülitatud, siis ei sünni ka ideid seadusandluse uuendamiseks ja ühiskond langeb paratamatult stagnatsiooni. Sellisel moel muutub riigiaparaat elukaugeks monstrumiks, nagu ta oli näiteks nõuka ajal. Tuletagem samas iseendalt küsides meelde, kas oleks meil praegu olemas Eesti Vabariik, kui kõik "nõukogude inimesed" oleksid olnud ainult truud seadusekuulekad kodanikud totraid ja elukaugeid seadusi täites? Lühidalt öeldes on kodanikualgatus igasuguse sotsiaalse arengu eeldus.

Riigi ja majanduselu põimumine

Katrin Aava leiab, et kui tulevastel valimistel näevad kodanikud demokraatias vaid võimalust oma majandusliku heaolu kindlustada, siis valivad nad endale võimu, mis võtab ära järjest enam demokraatia õigusi, lubades majanduslikku heaolu. (PM.19.01.07). Sellise suundumuse tegelikuks sisuks on aga kahjuks sotsiaalse arengu katastroof. Kuidas nii, võidakse küsida? Meediapommina plahvatas Eesti Raudtee taasriigistamisega seotud Edward A Burkhardti altkäemaksusüüdistus. Praegusel valitsusliidul on tekkinud tõsine soov erakonnastada ringhäälingunõukogu. Tartu Ülikooli rektori valimistel ei saanud otsustavaks demokraatia pinnale toetuv vaba vaim, vaid poliitiline manipulatsioon ja ametist lahkuva rektori autoritaarsus. Sakala keskuse ümber toimuvas skandaalis on just majanduslikud ja poliitilised huvid omavahel põimunud viisil, et vältida sisulisele demokraatiale omaste kodanikeõiguste mõjulepääsu. Üksikutes näidetes näeme üleüldist suundumust. Kahjuks on antud tendentsi ka piiri taga märgatud, nii et maailma üks mainekamaid majandusajakirju The Economist kirjutab artiklis "Ootamatu minevik" ohjeldamatust korruptsioonist Eestis ja naeruväärsest lühinägelikkusest parteide poliitikas. See on juba väga halb märk. Millisele välismaailma toetusele me tulevikus loota saame, kui me usaldusväärsuse kaotame?

Kuidas edasi?

„Paraku on demokraatlik hoiak viieteistkümne aastaga mitte süvenenud, vaid taandarenenud“ - leiab Marju Lauristin, kui võtab fookusesse oma teistsuguse Eesti ootuse. (PM, AK, 13.01.07). Kas tõesti on 50 aastast ajaloost läbi marksistlik-leninistliku ajuloputuse meie alateadvusest pinnale tõusmas? Miks me siis juhtival kohal töötades kompromissitu veendumusega raiume: „Natšalnik vsegda prav!“? Miks ollakse alluvatena hirmunud, tahtenõrkuses end tagasi hoides ja oodates: „Kak verhu skašut!“? Kuidas õpiksid üha autoritaarsemaks muutuvad juhid mõistma, et ühepoolne kaasamine tuleb asendada võimalikult suure ringi inimeste osalusega otsustusprotsessis, mis arvestaks vähemalt enamuse inimeste huve? „Kuni leidub massiliselt neid, kes usuvad, et juht teab, mida inimesed vajavad ning järgnevad talle pimesi, seni peame tuliselt kaitsma individuaalset vabadust.“ - kirjutab Margit Sutrop ning rõhutab, et me ei unustaks vabaduse kõrval ühishüve nimel tegutsemist, s.t. vabadust millekski just solidaarsuse printsiibi nimel („Vabadus ja vastutus“, PM, AK 20.01.06). Ometi justkui unes olles unustatakse ära tegeliku heaolu päritolu, mis tuleneb inimeste võimalusest iseseisvalt vabalt otsustada ja sellega paratamatult seoses olevast vastutustundest oma tegude eest. Nii sünnib alles õnnelik elu läbi loova eneseteostuse. Kui see võimalus puudub, kehtib inimest jõuetuks tegev vana tsaariaegne ükskõiksuse loosung: „Kroonu köis las lohiseb!“ Lihtsalt nii saab psühholoogiliselt alguse sotsiaalne allakäik, siis poliitiline allakäik ja lõpuks majanduslik allakäik. Ilma kodanike vaba initsiatiivita suretatakse põhimõtteliselt uute ideede tekkimine kõikides eluvaldkondades. Õnneks on valik „praegu veel“ individuaalselt iga üksiku inimese, iga Eesti Vabariigi kodaniku käes ja see jääb nii, kui me iseend ärkvel hoides jätkuvalt edasi tegutseme! Kindlasti ei soovi demokraatlikest väärtustest lugupidavad inimesed ajaloo kordumist, 30-ndate aastate lõpu sarnast vaikivat ajastut, mis oli kahjuks tolleaegse Teise Maailmasõja katastroofi eelse üldise maailmapoliitilise olukorra peegeldus.

1

2007-02-24

MärksõnaEesti ajalugu