Milleks meile naftatransiit?

Prindi

Ivar Tamm

1

Mis mind hämmastas Paldiski sadamas Greenpeace’i ja Villu Reiljani poolt kangelaslikult blokeeritud tanker Probo Koala juhtumi puhul, oli mingi olemuslik totrus. Miks vedada jäätmed Elevandiluurannikule ja põhjustada tohutu ülemaailmne skandaal, seeasemel, et lahendada asi viisakalt ja normide kohaselt? Hollandi firma Trafigura Ltd aastakäive on 45 miljardit dollarit, nii et majanduslik kitsikus kuritegelikule teele ei sundinud.

Mis selle näitega välja joonistus, oli lihtlabane hoolimatus.

Sarnast ärihuvidest tõugatud hoolimatust kogeme ka Eestis. Ühtne ja lihtne probleem killustatakse paljudeks üksikjuhtumiteks, millega siis “tegelda”. Mind häirivad päris tõsiselt argumendid a la “sadama piires on tarvitusele võetud erakordsed keskkonnameetmed” (kui ohuks on ikkagi laevadega merel juhtuvad õnnetused). Või et kui “sadam on Vene piirile lähemal, siis väheneb ohtlike raudteeveoste viibimine Eesti territooriumil” (kui sellega samas pikeneb ohtlike mereveoste teekond Soome lahel). Isegi õlifondi selgepiiriline idee ei suuda naftalobist läbitungida. Nokk kinni, saba kinni. Aga transiit peab kasvama!

Niikaua, kui valitseb kinnisidee, et me peame iga hinna eest Vene naftatransiidi teiste Läänemere sadamate eest ära tõmbama, pole ka mingit paranemist loota.

Vene rulett

Eesti on praegu takerdunud tüüpilisse Baltimaade transiidiskeemi, milleks on Vene nafta ja naftasaaduste vedamine Läänemere sadamatesse ja seal laevadele laadimine. Toornafta ja naftatooted on Eesti transiitkaupadest laias laastus 80%. Räägitud on küll naftasaaduste asendamise vajalikkusest teiste kaubagruppidega, eelkõige konteinerkaubaveoga, kuid praeguse seisuga on see vaid jutuks jäänud.

Aeg oleks ikkagi asjale komplekselt läheneda ja vaadelda, kas Vene naftatransiidi osa Eesti SKP-s on nii märkimisväärne, et sellega ohustada meie sisejulgeolekut ja tegelikult ka otsest ellujäämisvõimalust?

Paistab, et siiski pole. Transiit kümmet protsenti välja ei venita, tõenäoliselt on see osa aga poole väiksem - nii 4-5% sisemajanduse koguproduktist. Naftatoodete vedu raudteel ja transiitveod sadamate kaudu on küll üheksakümnendate keskpaigast kordades kasvanud, kuid nende osakaal SKP-s on samapalju kahanenud - lihtsalt Eesti majandus on piisavalt edasi arenenud. Naftatransiit mõjutab Eestit küll ebaproportsionaalselt palju, kuid mitte majandusliku kasu kaudu.

Enamikule meist tähendab naftatransiit ohtu põhiseadusega kaitstud väärtustele - tervisele, varale, keskkonnale. Ka elule. (Loe õiguskantsler Allar Jõksi hirmutavat ülevaadet Postimehest )

Kodune ülesanne 1. Kui põles Tartu jaamahoone, siis seisis seal lähedal rong kütusetsisternidega. Seekord vedas jälle. Isegi imelik on uuesti korrutada, et ühe bensiinitsisterni plahvatades on ohuala raadius 1600 meetrit, ammooniumnitraadi vaguni plahvatades 5000 meetrit. Kodune ülesanne: uuri välja, millised rongid sinu kodule kõige lähemal asuvas raudteejaamas praegu seisavad või sealt läbi sõidavad? Rongide pikkust vaadates võib igaüks teha oma järeldused ise.

Kergestisüttivate ja plahvatusohtlike ainete vedu Eesti idapiirilt sadamatesse läheb lähedalt mööda väga paljudest kodudest. Kui lisame ka merega piirnevad alad, siis puudutab see teema ju meid kõiki.

Seda veidramalt mõjub see, et ka kehtiva planeerimisõiguse jaoks on transiidiga seotud ohud hall tsoon, millele on vaadatud läbi sõrmede isegi Tallinna rannaala planeeringu kinnitamisel, rääkimata kõrvalisematest kohtadest nagu Paldiski ja Muuga. Turvalisuse ja elude kaitse küsimusi on planeeringutes käsitletud möödaminnes ja praegused seadused otseselt rohkem ka ei nõua.

Juriidiliselt on kõik korrektne ja kui keegi arvab teisiti, peab ta oma väiteid ise tõestama. Kuigi normaalne oleks ju vastupidi. Ettevaatusprintsiip. Siseministeerium - kelle valitsemisala küsimuste hulka kuuluvad nii planeeringud kui sisejulgeolek - ei avalikusta midagi transiidiahela turvamise kavast. Äkki on see riigisaladus? Või on asi lihtsam, sellist kava ei ole lihtsalt olemas. Enam üldsõnalisemaks ei ole vist võimalik minna kui siseminister Kalle Laaneti viimatine kirjutis sisejulgeolekust ja riskiühiskonnast (PM 23.10.2006).

Ometi on meil juba mitu aastat olemas hädaolukorraks valmisoleku seaduse alusel riigi, maakonna ja omavalitsuse tasandil koostatud riskianalüüsid. Need kohati päris hirmutavad dokumendid koguvad lihtsalt tolmu, samal ajal kui igapäevane elu läheb omasoodu - omavalitsused annavad lube ohtlike ettevõtete rajamiseks ja riigil puudub vähegi terviklikum pilt sellest, mida, mis koguses ja mis ohtlikkusega läbi Eesti veetakse. (Link õiguskantsleri tegevuse aastaülevaatele - ohtlike vedude artikkel algab leheküljel 99.)

Tänane olukord on tingitud puudulikust transiidipoliitikast. Sellest tulenevalt puudub ühtne arusaam süsteemi kui terviku juhtimisest (sadam, raudtee, toll, välispoliitika). Eesti raudtee, kaubajaamad ja sadamad ei ole tervikuna planeeritud suuremahulise ohtlike ainete transiidi teenindamiseks. Kett on aga teatavasti nii nõrk kui tema kõige nõrgem lüli, mingi ühe poliitiliselt silmajäänud probleemi lahendamine tervikut ei päästa.

On küll “tulekustutamisi”: Runner4 “kiirustades” tühjakspumpamine, raudtee taasriigistamine, lubadus kümne aastaga valmis ehitada Tallinna raudtee ümbersõit vms. Kuid peamine on tegemata. Eelkõige tuleb siiski tagada õiguslik selgus ja avaliku võimu süsteemne kontroll ohtlike vedude ja ohtlike ettevõtete tegevuse üle. Raudtee taasriigistamine probleeme ei lahenda. Tegelikuks probleemiks on avaliku kontrolli puudulikkus, see, et seadused ei käsitle transiiti tervikuna. Ka suhteliselt väikese naftareostuse puhul ilmnes riiklik abitus, mis näitas regulatsiooni süsteemitut jagunemist erinevate seaduste vahel ja järelevalve killustatust mitme ministeeriumi valitsemisalas. Eluliselt tähtis on parandada pädevate organite koostööd ja piiritleda selgelt ministeeriumide, ametite, inspektsioonide ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Majandus- ja kommunikatsiooniministrile saadetud märgukirjas rõhutas õiguskantsler Jõks, et kõigepealt tuleb ohutuse tagamiseks vajalikud piirangud selgelt sätestada seaduses. Üksnes seadusega on võimalik panna ettevõtjatele kohustuse maandada ohud, üksnes seadusega saab keelata eriti ohtlikud veod juhul, kui seda nõuab ülekaalukas avalik huvi. Oluliselt aitaks ohtlike ainete käitlemise sihtotstarbeline maksustamine, et saada vahendeid riikliku järelevalve paremaks korraldamiseks.

Nüüd võiks küsida: aga kas ei kannata vabaturumajandus? Aga konkurents?

Riigimehelik oleks aduda, et see pole valdkond, kus käive oleks omaette väärtuseks. Pole mingit tõsist vajadust anda järgi Venemaa katsetele meiega manipuleerida, ähvardustele suunata enda transiidivood teistesse sadamatesse.

Eesti riigi transiidipoliitika peab kogu aeg olema korrelatsioonis meie julgeoleku- ja välispoliitikaga. Venemaa on muutunud. Suuri naftatootjaid, kes kontrollivad ühtlasi töötlemistehaseid ja veoettevõtteid, on võimalik kokku lugeda ühe käe sõrmedel ning kõik nad on rohkem või vähem Kremli kontrolli all. Vahva idabisnis tähendab tänapäeval sobingute sõlmimist president Putiniga.

22. detsembril 2005. aastal seadis Vladimir Putin Venemaa julgeolekunõukogu istungil eesmärgiks arendada Venemaa maailma energeetika liidriks - mitte peamiseks energiaressursside müüjaks, vaid peamiseks mänguriks majandusliku geopoliitika turul. Juba 1996. aastal väitis Putin Sankt-Peterburgi mäeinstituudis kaitstud majanduskandidaadi dissertatsioonis, et riigi kontrollitavad toorainekompaniid võimaldavad mitte ainult tõsta venemaalaste elujärge, vaid ka säilitada riigi suurriigi staatuse. Lihtne tuletus ütleb, et kui Eesti on osaline Kremli suures energiamängus, siis asetseme ka erilises huviorbiidis. Kas meil on seda ikka vaja?

Naftatransiidi ja energia valdkonnas ei saa riiklikke huve alahinnata. Eestis võiksid esiplaanil ikkagi olla Eesti riiklikud huvid. Üheks võimalikuks Eesti sammuks oleks ka merepiiri nihutamine , mis muudaks julgeolekuprobleemi palju väiksemaks ja annaks võimaluse edukamalt kontrollida nii meie ranniku läheduses viibiva potentsiaalselt vaenuliku suurriigi sõjalaevastiku liikumisi kui ka küsitava ohutusega naftatankerite seilamist.

Kõike arvesse võttes süveneb küsimus: kellele on praegune olukord õieti kasulik?

Ma kahtlen väga rehepapluse jätkusuutlikuses. Suur raha korrumpeerib, eetikakriisist rääkida ei saa, sest eetikat pole. On vette puistatud saiatükid kalakestele, millest ühte on alati peidetud konks. Kaitsepolitsei on tõsiselt juhtinud tähelepanu Vene firmadele, kes püüavad suurendada oma osakaalu transiidiahelas ning teevad ärihuvidega seotud kontaktisikute kaudu lobitööd Eesti riigiametites ja poliitilistes ringkondades.

Gilgongo!

Tankeriõnnetusega seotud keskkonnakahjudest on palju räägitud. Võibolla ei kujutata aga päris täpselt ette, mida see näiteks Soome lahel kaasa tooks. Soome laht on madal ja vaid ühest otsast avatud, tankeritäis väljapääsenud naftat jääks lõksu ja leviks põhjast pinnani. Läänemeri aga on niigi väga tugeva reostussurve alla - rannikul olevad linnad, tööstus, hüppeliselt kasvav meretransport ja intensiivpõllumajandusega kaasnev eutrofeerumine muudavad ta Euroopa (ja väga tõenäoline, et ka maailma) kõige saastunumaks mereks. Kuni selleni välja, et Vahemerel taadeldud mõõteriistad siia ei sobi, sest näitavad ka meie mõistes puhta vee reostunuks. Siia lisandub veel madal soolsus, mis teeb ökosüsteemi üsna hapraks, sest on võimaldanud nii magevee- kui ookeaniliikidel vahepealsusega kohastuda, kellelegi erilist kindlust siiski andmata. Naftakatastroofi tulemuseks oleks suure tõenäosusega Surmameri.

Kodune ülesanne number 2. Otsi üles kõige ilgemalt haisev tiik/kollektor/misiganes. Seisa selle kõrval ja otsusta, kas tahaksid, et mererannas käimine näeks selline välja? Siis roni sinna sisse ja uju. Mida sa nüüd tunned? Kirjelda oma tundeid vähemalt kaheksa omadussõnaga.

Küsimus pole ainult meis, ehkki naftast haisvaid kalu ei tahaks ka pärast isegi väikest õnnetust veel aastaid süüa - toiduahelas püsib see kraam kaua. Me hävitaksime otseselt kogu maailma liigirikkust. Tooks ühe markantse näite. Eestis pidevalt talvituv kirjuhahk on maailmas hävimisohtu sattunud liik. 1960ndatest aastatest on liigi arvukus kahanenud poole võrra (400 000-500 000 isendilt 220 000 isendini üheksakümnendate lõpus). Euroopas omakorda on viimase kümne aastaga kirjuhaha arvukus vähenenud 50%, praegu on isendite arv hinnanguliselt 10 000-15 000. Probleem on selles, et meie vastutus selle arktilise liigi säilimise eest üha kasvab. Alaskal ja Siberis on inimtegevusest põhjustatud häving väga kiire, sellega on Euroopa osatähtsus kasvamas. Ja Euroopas on jällegi tõenäoliselt kliimamuutustest tingitult kasvamas Eesti osatähtsus. Aasta-aastalt üha suurem osa asurkonnast talvitub meie rannikualadel.

PDF - 191.3 kb
Kirjuhahk

Eriti ohustab kirjuhahka just vette sattunud nafta, mida võimendab kirjuhaha erakordne seltsingulisus, nii on Lääne-Saaremaal korduvalt nähtud mitmetuhandelisi linnusalku. Möödunud talvel talvitus Eestis umbes 2000 kirjuhahka, see arv on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Suurtesse parvedesse koondumine muudab õlireostuse tapatalguks. Mustima stsenaariumi kohaselt võibki tagajärjeks olla GILGONGO! [1].

Kuidas edasi?

Milline ühiskondlik kokkulepe siis antud asjas on praeguseks saavutatud?

Kas on ikka nii, nagu nenditakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ohtlike veoste riskianalüüsi järelduste puhul, et ühiskond aktsepteerib riske ja on nõus kandma inimohvreid ning kulusid, mis nende ohtude realiseerumine kaasa toob?


Kuna üks pilt asendavat tuhandet sõna, siis jätkame Kirikiri "nakatamist" videolõikudega. Miljoni barreli vaade - Eestimaa Looduse Fondi nägemus naftatransiidist. Tehnilistel põhjustel on film jagatud viieks lõiguks, vabandame veidra ülesehituse pärast.
Miljoni barreli vaade (1/5)

Miljoni barreli vaade (2/5)

Miljoni barreli vaade (3/5)

Miljoni barreli vaade (4/5)




Miljoni barreli vaade (5/5)



1

[1] Kurt Vonneguti väitel on legendaarne ulmekirjanik Kilgore Trout kavandanud novelli pealkirjaga GILGONGO! Novell räägib planeedist, mis kannatab elu vohava liigirikkuse all. Uusi liike tekib pidevalt juurde ja keegi ei suuda olukorda inimeste kontrolli alla saada. GILGONGO! tähendab selle planeedi keeles "väljasurnud!". Planeedi üks kangelasi suutis hävitada pandakarud ja selle tähistamiseks lasti välja meeneid pandakaru pildi ja kirjaga GILGONGO! Mõningad pahatahtlikud isikud on arvanud, et kirjeldatud planeet on Maa. Nende väitel jätkub elu planeedil ka pärast meid, kuid ise suudame endale küll praeguse liigirikkuse hävitamisega kenasti kriipsu peale tõmmata

2006-11-03

MärksõnaMajandus

MärksõnaVenemaa