Mõtte ja mõttevahetuse vabadusest

Prindi

John Stuart Mill

1

Loodetavasti on nüüdseks see aeg möödas [1], kus "ajakirjandusvabadus" kui üks tagatistest korrumpeerunud või türanliku valitsuse vastu vajas eraldi kaitsmist. Eeldatavasti pole enam vajadust tõestada, et ei seadusandja ega täitevvõim, kelle huvid ei lange kokku rahva huvidega, ei tohi inimestele nende arusaamu ette kirjutada ja nende eest otsustada, milliseid argumente nad kuulata tohivad. Pealegi on varasemad autorid end küsimuse seda aspekti käsitledes nii sageli ja nii võimsalt maksma pannud, et siinkohal ei pea seda rohkem rõhutama. Ehkki Inglismaa seadused on täna ajakirjanduse küsimustes sama orjalikud nagu Tudorite ajastul, on oht nende tegelikuks rakendamiseks poliitilise diskussiooni puhul väike, välja arvatud ajutiste paanikahoogude ajal, mil mässuhirm sunnib ministreid ja kohtunikke sündsustunnet unustama; [2] ja üldiselt ei ole konstitutsioonilise korraga riikides karta, et valitsus, olgu ta siis rahva ees täiel määral vastutav või mitte, püüaks eriti sageli kontrollida arvamuste avaldamist; see on mõeldav ainult juhul, kui ta nii talitades kajastab rahva üleüldist pahameelt. Eeldagem seetõttu, et valitsus on rahvaga täielikul üksmeelel ja tal ei tule mõttessegi rakendada mingeid sunniabinõusid muidu kui kokkuleppel nendega, keda ta peab rahva hääleks. Kuid mina eitan ka rahva enda õigust selliseid sunniabinõusid kasutada, olgu siis vahetult või oma valitsuse kaudu. Võim iseenesest on ebaseaduslik. Ka parimal valitsusel pole selleks rohkem õigust kui halvimal. Võim on ühtviisi kõlvatu, või koguni veel kõlvatum avaliku arvamusega kooskõlas rakendatult kui sellega vastuollu minnes. Kui ka kogu inimsugu peale üheainsa jagaks ühte arvamust, poleks inimsool rohkem õigust seda ühtainukest vait sundida kui temal, omades võimu, oleks õigust kogu ülejäänud inimsugu vaikima panna. Kui inimese arvamus kuuluks tema isiklike asjade hulka, millel on väärtust ainult omaniku jaoks, ja kui selle vaba kasutamise takistamine tähendaks ainult ülekohut eraisiku suhtes, siis oleks teatud vahe muidugi selles, kas ülekohtu osaliseks saavad vähesed inimesed või paljud. Aga arvamuse mahasurumisele eriomane kuri seisneb selles, et nii röövitakse tervet inimkonda, järeltulevat põlve samuti nagu kaasaegseid ja enamgi veel neid, kelle arvamus läheb lahku, kui neid, kes seda jagavad. Kui mahasurutud arvamus on õige, jäävad teised ilma võimalusest loobuda ekslikest seisukohtadest õigete kasuks; kui vale, kaotavad inimesed peaaegu sama suure hüve saada tõest selgemalt aru ja kujutada seda elavamalt ette ekslikule arvamusele vastandamise kaudu.

Neid kahte hüpoteesi, millest kummastki hargneb omaette väitluskäik, on vajalik eraldi vaadelda. Me ei või kunagi kindlad olla, et arvamus, mida me püüame lämmatada, on vale; ja kui me selles ka kindlad oleme, on selle lämmatamine ikkagi kuritöö.

Esiteks võib arvamus, mida võim püüab summutada, ometi õige olla. Summutajad loomulikult eitavad selle õigsust; aga nad ei ole eksimatud. Neil ei ole mingit õigust seda küsimust kogu inimkonna eest ära otsustada ja hindamise võimalus kõigilt teistelt ära võtta. Keelata mingi arvamuse ärakuulamine põhjendusel, et see arvamus on kindlasti vale, tähendab eeldada, et keelajate kindel teadmine on samahästi kui absoluutne teadmine. Igasugune diskussiooni summutamine on eksimatuse eeldamine. Rajanegu summutamise hukkamõist sellel üldlevinud argumendil, mis ei ole sellest halvem, et ta on üldlevinud.

Inimsoo terve mõistuse kahjuks räägib see, et inimese vaieldamatu ekslikkus ei oma praktikas kunagi sellist kaalu, nagu talle alati omistatakse teoorias; sest kuigi kõik teavad väga hästi, et nad on ekslikud, on vähe neid, kes peavad vajalikuks omaenese ekslikkuse vastu mingeid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta, või on valmis eeldama, et mistahes nende meelest kindlasti õige arvamus võib osutuda eksiotsuse näiteks, mille võimalikkust nad ka iseenese puhul meelsasti tunnistavad. Ainuvalitsejad või teised piiritu aupaklikkusega harjunud inimesed suhtuvad tavaliselt niisuguse absoluutse enesekindlusega omaenese vaadetesse enamvähem kõigis küsimustes. Õnnelikumas olukorras inimesed, kes vahel kuulevad ka oma arvamuste vaidlustamist ning kellele pole päris harjumatu, et neid eksliku arvamuse korral parandatakse, näitavad sellist piiritut enesekindlust üles ainult oma niisuguste arvamuste puhul, mida jagavad kõik ümbritsevad inimesed või need, kelle poole nad harjumuslikult üles vaatavad; sest mida väiksem on inimese eneseusk omapead otsustamisel, seda suuremat kõhklematut usaldust tunneb ta tavaliselt "kogu maailma" eksimatuse suhtes. Ja maailma all mõistab indiviid maailma seda osa, millega ta lähemalt kokku puutub: oma parteid, oma sekti, oma kirikut, oma ühiskonnaklassi; sellega võrreldes võib pidada peaaegu liberaalseks ja avarapilguliseks inimest, kelle jaoks maailm on juba midagi nii ulatuslikku nagu tema kodumaa või ajastu. Inimese usku kollektiivsesse autoriteeti ei kõiguta karvavõrdki teadmine, et teised ajastud, riigid, usulahud, kirikud, klassid ja parteid on mõelnud ja mõtlevad isegi praegu täpselt vastupidiselt. Ta teeb oma maailma vastutavaks õigete seisukohtade eest võrreldes teiste inimeste dissidentlike maailmadega; ning teda ei sega sugugi, et puhas juhus on otsustanud, milline neist lugematutest maailmadest on parajasti tema usaldusaluseks, ja et samad põhjused, mis tegid temast vaimuliku Londonis, oleksid võinud temast teha budisti või konfutsiaanlase Pekingis. Ometi on ka ilma igasuguse tõestuseta ilmselge, et ajastud on niisama ekslikud kui inimesed - on ju igal ajastul valitsenud seisukohtade hulgas palju selliseid, mida hilisematel aegadel on peetud mitte ainult valeks, vaid absurdseks; ning sama kindel kui see, et praegu öeldakse lahti paljudest varem üldlevinud seisukohtadest, on ka see, et paljud praegu üldlevinud seisukohad hüljatakse tulevikus.

Sellele mõttekäigule võib oodata arvatavasti umbes järgmiselt sõnastatud vastuväiteid: ekslike seisukohtade kuulutamise ärakeelamises pole rohkem eksimatuse eeldamist kui mistahes muus asjas, mida avalik võim omaenese arusaamise järgi ja omaenese vastutusel ette võtab. Inimestele on otsustusvõim antud selleks, et nad seda kasutaksid. Nad võivad sealjuures muidugi eksida, aga kas peaks neile seetõttu ütlema, et nad oma otsustusvõimet üldse kasutada ei tohi? Kui miski, mis inimeste meelest on hukatuslik, ära keelatakse, ei tähenda see veel, et keelaja end ilmeksimatuks kuulutab; see tähendab vaid, et ekslikkusest hoolimata lasub inimestel kohustus tegutseda vastavalt oma sisemisele veendumusele. Kui me ei tohiks kunagi tegutseda vastavalt oma seisukohtadele, sest need võivad olla valed, peaksime lõpetama igasuguse oma huvide eest seismise ja jätma kõik kohustused täitmata. Kõikvõimaliku tegevuse kohta käiv vastuväide ei saa olla kehtiv igal konkreetsel tegevuse juhul. Valitsuste ja üksikisikute kohuseks on kujundada nii õiged seisukohad, kui nad suudavad, kujundada need hoolikalt, ning mitte kunagi suruda neid teistele peale, kui nad ei ole täiesti kindlad, et neil on õigus. Aga kui nad selles kindlad on (võib arutluskäiku jätkata), ei saa selles näha südametunnistuse käsku, vaid lihtsalt argust, kui keegi seetõttu, et teised inimesed teistel, vähem valgustatud aegadel on taga kiusanud praegu õigeks peetavaid seisukohti, hoidub oma seisukohtadele vastavalt tegutsemast ja laseb takistusteta mööda ilma laiali külvata doktriini, mida ta tõesti peab inimkonna käekäigule ohtlikuks, olgu siis siin ilmas või sealpoolses. Kandkem hoolt, võidakse öelda, et me ei kordaks sedasama viga; aga valitsused ja rahvad on ometi teinud vigu teistes asjades, mille puhul keegi ei vaidlusta nende kuuluvust võimu mõjusfääri: nad on määranud halbu makse, nad on pidanud ebaõiglasi sõdu. Kas me sellepärast peaksime üldse loobuma maksudest ja hoiduma sõdimisest mistahes provokatsiooni korral? Inimesed ja valitsused peavad tegutsema oma parimate võimete kohaselt. Absoluutselt kindlat teadmist pole olemas, kuid on olemas kindlustunne, millest inimese eluks piisab. Me võime ja peame eeldama oma seisukohtade õigsust, et need võiksid suunata meie enese käitumist; ja see ongi kõik, mida me eeldame, kui keelame halbu inimesi laostamast ühiskonda seisukohtade kuulutamisega, mida meie peame ekslikuks ja hukatuslikuks.

Minu vastus on, et selline eeldus läheb hoopis kaugemale. On väga suur vahe, kas mingi seisukoht arvatakse olevat õige, sest hoolimata piiramata võimalustest sellele vastu vaielda pole keegi suutnud seda ümber lükata, või võetakse antud seisukoha õigsust nii enesestmõistetavana, et selle ümberlükkamine sootuks ära keelatakse. Täielik vabadus meie vaadetele vastu vaielda ja neid väärata on just see tingimus, mis lubab neid praktilises tegevuses tõeseks pidada; ühelgi muul juhul ei saa ühelgi inimlikult piiratud võimetega olendil olla mingit mõistuslikku kinnitust sellele, et tal on õigus.

Kui me vaatleme kas inimlike arusaamade ajalugu või tema igapäevaelu kulgu, siis mille teeneks võib lugeda seda, et ei üks ega teine pole hullem kui ta on? Igal juhul ei peitu põhjus inimmõistuse loomupärases kaasasündinud vägevuses, sest igas asjas, mis pole lausa ilmselge, tuleb ühe inimese kohta, kes sellest aru saab, üheksakümmend üheksa, kellele see sootuks üle jõu käib; ning ka sajanda inimese võimekus on ainult suhteline, sest enamus eelmiste põlvkondade väljapaistvaid mehi kaitses mitmeid seisukohti, mida praegu peetakse ekslikeks, ja nad tegid või kiitsid heaks paljugi, mida praegu keegi õigustada ei saa. Miks on siis nii, et üldkokkuvõttes on inimkonnas sellegipoolest ülekaalus mõistlikud seisukohad ja mõistlik käitumine? Kui see ülekaal on olemas -, ja see peab olemas olema, sest muidu oleks inimsoo olukord suisa meeleheitlik ja oleks seda alati olnud - siis on see nii tänu ühele inimvaimu omadusele, millest lähtub kõik, mis inimeses nii intellektuaalse kui kõlbelise olendina on austusväärset, nimelt sellele, et tema vead on parandatavad. Inimene on võimeline oma eksitusi korrigeerima mõttevahetuse ja kogemuse kaudu. Mitte ainult kogemuse kaudu üksi. Peab olema mõttevahetus,) et selguks, kuidas kogemusi tõlgendada. Valed arvamused ja harjumused annavad pikapeale faktidele ja argumentidele alla; kuid et faktidel ja argumentidel oleks inimvaimule mõju, peab nad esitama. Väga vähesed faktid on võimelised ilma nende tähendust selgitavate kommentaarideta ise enese eest rääkima. Inimese otsustusvõime kogu jõud ja väärtus, mis rajaneb ühele omadusele - võimalusele muuta oma otsust, kui see on vale -, on usaldatav ainult siis, kui õige otsustuse juurde pöördumise vahendid on kogu aeg käepärast.

Kui kellegi otsused on tõesti ära teeninud täieliku usalduse, kuidas on see sündinud? Eks ikka seetõttu, et ta on hoidnud oma vaimu avatuna oma vaadete ja tegevuse kriitikale. Seetõttu, et ta on alati kuulanud kõike, mida oli öelda tema vastu; seetõttu, et ta on ära kasutanud kõik, mis oli õige, ning selgitanud iseendale ja võimaluse korral ka teistele, et mis on vale, see on vale. Seetõttu, et inimolendil pole muud võimalust probleemi tervikuna haarata kui vaid kuulates, mida on selle kohta öelda mistahes muul seisukohal olevatel inimestel, ning uurides kõiki viise, kuidas seda probleemi võiksid vaadelda kõige erinevamad loomused. Ükski tark mees pole kunagi mingil muul moel targaks saanud ja inimintellekt on loomu poolest niisugune, et mingil muul viisil polegi võimalik targaks saada. Püsiv harjumus oma arvamusi korrigeerida ja täiustada neid teiste inimeste omadega võrreldes ei tekita tegelikus rakenduses kaugeltki kahtlusi ja segadust, vaid on ainsaks kindlaks aluseks, kui inimene tahab oma vaadete õigsuses veenduda; sest olles teadlik kõigest, vähemalt kõigest silmnähtavast, mida tema vastu öelda on, ning olles kaitsnud oma seisukohta kõigi vastuvaidlejate ees - teades, et ta on vastuväiteid ja raskusi otsinud nende vältimise asemel, ning pole varjanud ühtegi valgusekiirt, mida probleemile mistahes nurgast võis heita - on inimesel õigus uskuda, et tema arusaam on parem iga teise isiku või ka iga teise inimrühma omast, kes pole samasugust protsessi läbi teinud.

Ei ole ülearune nõuda, et inimsoo parimad esindajad, kes on enim õigustatud omaenese hinnanguid usaldama, esitaksid kinnitust otsides oma seisukohad sellele segaseltskonnale, mis koosneb mõnest vähesest targast ja paljudest rumalatest üksikisikutest, ja mida kutsutakse avalikkuseks. Kõigist kirikutest kõige sallimatum, roomakatoliku kirik, lubab isegi oma pühakute kanoniseerimise juurde "saatana eestkõneleja", kelle väited ta kannatlikult ära kuulab. Näib, et ka pühamatest pühamatele ei saa surmajärgsed auavaldused osaks langeda, kui pole päevavalgele tulnud ega järele kaalutud kõik, mida saatanal tema vastu öelda on. Kui ka Newtoni filosoofiat poleks lubatud kahtluse alla seada, poleks inimkond selle õigsuses nii veendunud, nagu ta praegu on. Ka nendel tõekspidamistel, milleks meil on kõige rohkem õigust, pole muud tõesuse tagatist kui püsiv kutse kogu maailmale tõestada nende paikapidamatust. Kui seda väljakutset vastu ei võeta, või kui võetakse, ent ümberlükkamine ei õnnestu, oleme küll täiskindlusest veel kaugel, aga siiski teinud parima, milleks inimmõistus hetkel suuteline on: me pole kahe silma vahele jätnud midagi, mis võimaldab tõel meieni jõuda; jätnud otsad lahti, võime loota, et kui parem tõde on olemas, siis ükskord, kui inimmõistus selleni küünib, see ka leitakse; vahepeal võime aga olla kindlad, et oleme jõudnud niisuguse arusaamiseni tõest, nagu meie päevil võimalik. Niisugune on kindluse määr, milleni ekslik inimolevus võib jõuda, niisugune on ainus viis, kuidas seda saavutada.

On tõesti kummaline, et inimesed on valmis tunnistama mõttevahetuse mõttekust vaba väitluse puhul, kuid ei ole nõus väidete "äärmusesse viimisega", taipamata, et kui argumendid ei kõlba äärmise juhu jaoks, ei kõlba nad ühelgi juhul. Kummaline, et inimeste meelest ei ole tegemist eksimatuse eeldamisega, kui tunnistatakse, et vaba mõttevahetus peab valitsema kõigis mingil viisil kaheldavais asjus, kuid samal ajal usutakse, et mingi teatava printsiibi või doktriini kahtluse alla seadmine ei ole lubatav, sest see on nii kindel, see tähendab, nemad on kindlad, et see on kindel. Nimetada mingit väidet paikapidavaks, kui leidub ükski, kes selle paikapidavust eitaks, aga kellel selleks luba ei ole, tähendab eeldada, et meie ise ja meie mõttekaaslased oleme kohtumõistjad tõe üle, ning niisugused kohtumõistjad, kes teist poolt ära ei kuula.

Praegusel ajastul - mis ühe iseloomustuse kohaselt on "usu poolest vaene, kuid hirmul skeptitsismi ees" - kus inimesed on kindlad mitte niivõrd oma arusaamade õigsuses kui selles, et ilma nendeta ei teaks nad, mida peale hakata - põhjendatakse nõudeid kaitsta mingit arusaama avaliku rünnaku eest mitte niivõrd selle arusaama õigsusega kui selle olulisusega ühiskonnale. Teatud tõekspidamised on heaoluks väidetavalt nii kasulikud, kui mitte hädavajalikud, et nende säilitamine on valitsuste jaoks sama kohustuslik kui ühiskonna mistahes muude huvide kaitsmine. Kinnitatakse, et niisuguse vajaduse esilekerkimisel, millele reageerimine kuulub otseselt ametikohustuste hulka, võib ka mitte päris garanteeritud eksimatus valitsust volitada ja mõnikord isegi sundida tegutsema omaenese arusaamade kohaselt, mis on saanud kinnitust inimkonna üldisest arvamusest. Samuti väidetakse tihti, ja veel sagedamini mõeldakse, et ainult halvad inimesed tahavad neid kasulikke tõekspidamisi kõigutada, ning leitakse, et selles ei ole midagi taunitavat, kui neid halbu inimesi ohjeldatakse ja keelatakse niisugune tegevus, mis ainult laiduväärsetel inimestel võib pähe tulla. Selline mõtteviis õigustab mõttevahetusele piirangute seadmist mitte doktriinide õigsusega, vaid nende kasulikkusega; niisuguse enesemeelituse võttega loodetakse pääseda vastutusest, mis käib kaasas iseenese kuulutamisega eksimatuks kohtumõistjaks kõigi arusaamade üle. Aga need, kes niiviisi iseennast rahustavad, ei taju, et eksimatuse eeldus on siin lihtsalt ühelt asjalt teisele üle kantud. Mingi arusaama kasulikkus on ka ise arvamuse asi - niisama vaieldav, samamoodi mõttevahetusele avatud ja mõttevahetust nõudev kui kõnealune arusaam ise. Otsustamaks, et arusaam on kahjulik on samamoodi tarvis eksimatut kohtumõistjat nagu arusaama ekslikkuse; üle otsustamisel; kui hukkamõistetud arusaamal pole kõigiti võimalik end kaitsta, ei jäägi midagi muud üle. Ning ei ole mõtet väita, et teisitimõtleja võib kinnitada oma arusaama kasulikkust või kahjutust, kuid ei tohi kinnitada selle õigsust. Arusaama õigsus on osa selle kasulikkusest. Kui me tahame teada, kas mingi väite uskumine on soovitav või ebasoovitav, kas on siis võimalik kõrvale jätta tema paikapidavuse küsimust? Mitte halvad inimesed, vaid parimad inimesed on leidnud, et ükski veendumus, mis pole kooskõlas tõega, ei saa olla kasulik ja kas saab selliseid inimesi takistada sellele argumendile toetumast, kui neid süüdistatakse mingi doktriini eitamises, mis väidetavalt on kasulik, kuid mida nemad peavad valeks? Need, kes kaitsevad üldlevinud arusaamu, ei jäta eales selle argumendi kõiki eeliseid kasutamata; pole kuulda, et nemad eales käsitleksid kasulikkuse küsimust õigsuse küsimusest täiesti lahus; vastupidi, eelkõige seetõttu, et nende doktriin on "ainus tõde", tulebki selle tundmist või uskumist nii hädavajalikuks pidada. Kasulikkuse küsimuses ei saa olla õiglast arutelu, kui üks pool võib rakendada nii olulist argumenti, kuid teine mitte. Ning kui seadus või avalik arvamus ei luba vaidlustada mingi arusaama õigsust, siis näitavad nad õigupoolest sama vähe sallivust üles selle arusaama kasulikkuse eitamise suhtes. Ülim, millega nad veel kuidagi lepivad, on selle arusaama absoluutse tarvilikkuse kahandamine või vastuvaidleja süükoorma mõnesugune vähendamine.

Et paremini valgustada seda kurja, mida endas peidab arvamustele ärakuulamise keelamine põhjendusel, et meie oleme need oma arusaamise järgi hukka mõistnud, on soovitav keskendada arutlus mõnele konkreetsele juhtumile: mina eelistan selleks valida mulle kõige ebasoodsamad juhtumeid - selliseid, kus vastuväiteid arvamuste vabadusele peetakse nii õigsuse kui kasulikkuse seisukohalt kõige tugevamateks. Võtkem rünnatavateks tõekspidamisteks usu jumalasse ja taevariiki või mõnda üldlevinud moraalidoktriini. Niisugusel pinnal võitlusesse astumine annab suure eelise ebaõiglasele vastasele, sest kindlasti küsib ta (ja paljud, kes üldse ei tahagi ebaõiglased olla, küsivad seda endamisi): Kas need on siis niisugused doktriinid, mis ei tundu sulle olevat piisavalt kindlad seaduse kaitse alla võtmiseks? Kas usk jumalasse kuulub nende kindlate veendumuste hulka, milles sina näed ilmeksimatuse eeldamist? Aga lubatagu mul öelda, et eksimatuse eeldamiseks ei loe ma mitte mingis doktriinis veendunud olemist (olgu selleks mis iganes). Eksimatuks peetakse end siis, kui võetakse enda peale küsimuse äraotsustamine teiste eest, lubamata neil ära kuulata, mida vastaspoolel öelda on. Ning ma häbimärgistan ja mõistan hukka niisugused pretensioonid, rääkigu nad ka minu kõige pühamate veendumuste poolt. Ükskõik kui kindlalt keegi ka veendunud oleks mitte ainult mingi arvamuse ekslikkuses, vaid ka selle hukatuslikes tagajärgedes - ja mitte ainult hukatuslikes tagajärgedes, vaid ka selle arusaama ebamoraalsuses ja jumalavallatuses (kasutades siinkohal väljendeid, mida ma ülepea hukka mõistan) - kui ta takistab selle arvamuse kaitseks ülesastumist, järgides oma isikliku arusaamist asjast, mida küll toetab tema maa või tema kaasaegsete avalik arvamus, siis peab ta ennast eksimatuks. Ja kaugel sellest, et eksimatuse eeldus oleks siin justnagu vähem vaidlustatav ja vähem ohtlik, kuna arvamust peetakse ebamoraalseks ja jumalavallatuks. Nimelt siin on selline eeldus kõigist juhtudest kõige saatuslikum. Just sellistes asjades teeb üks põlvkond niisuguseid kohutavaid vigu, mis äratavad järeltulijates hämmingut ja õudust. Nende hulgast leiame ajaloost tuntud juhtumid, kus on rakendatud seaduse jõudu hävitamaks parimatest parimaid inimesi ja kõige õilsamaid doktriine; seda on tehtud kahetsusväärse eduga, mis puutub inimestesse, ehkki doktriinidest on mõned alles jäänud ja on nüüd juba (nagu pilkeks) kasutusel samasuguse käitumise õigustuseks uute teisitimõtlejate vastu, kes omakorda nendega või nende üldlevinud tõlgendustega leppida ei taha. Inimsoole on vaevalt kunagi liiast meelde tuletada, et ükskord elas mees nimega Sokrates; selle mehe ning seadusliku võimu ja tema kaasaja avaliku arvamuse vahel leidis aset mälestusväärne kokkupõrge. Sündinud ajal ning maal, kus suurmehi oli külluses, on seda meest meile tema ja tema aja parimate tundjate poolt tutvustatud kui kõigist kõige õilsamat; meie teame teda kui kõigi hilisemate vooruseõpetajate juhti ja eeskuju, nii Platoni lennuka inspiratsiooni kui Aristotelese mõistliku utilitaarsuse allikat, temale toetuvad need kaks, i maestri di color che sanno, nii eetilise kui ka kogu ülejäänud filosoofia alustala. See kõikide hiljem elanud väljapaistvate mõtlejate tunnustatud õpetaja - kelle ka rohkem kui kahe tuhande aasta möödudes ikka veel kasvav kuulsus peaaegu varjutab kõik ülejäänud tema sünnilinnale hiilgust toonud nimed - hukati oma kaasmaalaste poolt kohtuotsuse alusel jumalavallatuse ja ebamoraalsuse eest. Jumalavallatuse eest, sest ta eitas Riigi poolt tunnustatud jumalaid; tegelikult kinnitas tema süüdistaja (vt Apologeia), et kohtualune ei usu üldse ühessegi jumalasse. Ebamoraalsuse eest, sest oma doktriinides ja õpetustes ta "rikkus noorsugu". On kõigiti alust arvata, et kohus leidis ta tõemeeli nendes pattudes süüdi olevat ning mõistis surma inimese, kes kõigist oma kaasaegsetest vist küll kõige vähem vääris kurjategijana hukkamist.

Vaatleme siit edasi minnes seda ainsat seadusliku ülekohtu juhtumit, millest rääkimine pärast Sokratese surmaotsust ei tundu rabavalt tühisena - sündmust, mis leidis aset Kolgatal veidi rohkem kui 1800 aastat tagasi. Mees, kes jättis oma elu ja mõtteavalduste tunnistajate mällu sellise jälje moraalsest suurusest, et kaheksateist järgnevat sajandit on teda austatud kui Kõigevägevamat ennast, hukati häbistaval moel, ja kellena? Jumalateotajana. Inimesed ei saanud oma õnnistegijast mitte ainult valesti aru, nad pidasid teda täpselt vastupidiseks sellele, kes ta oli, ning kohtlesid teda jumalasalgaja kehastusena, kelleks neid endid selle eest, mida nad temaga tegid, tänapäeval peetakse. Need kahetsusväärsed teod, eriti viimane, äratavad praegu inimestes tundeid, mis näitavad neid erakordselt ebaõiglastena õnnetute kordasaatjate suhtes. Need ei olnud ilmselt mitte halvad inimesed - mitte halvemad, kui inimesed üldiselt on, pigem vastupidi: inimesed, täielikult ja veidi ülearugi jagasid oma aja ja inimeste ettekujutust religioonist, moraalist ja isamaast, just seda tüüpi inimesed, kellel kõigil aegadel, kaasa arvatud tänapäeval, on kõik võimalused elada oma elu laitmatult ja austusväärselt. Ülempreester, kes käristas oma riided lõhki, kuuldes sõnu, mis kõigi tema maal valitsenud põhimõtete kohaselt kujutasid endast surmapattu, oli tõenäoliselt oma kohkumuse- ja jälestustundmustes täpselt sama siiras nagu enamik praegu oma religioosseid ja moraalseid tundmusi kuulutavaid austusväärseid ja vagasid mehi; ning enamik neist, keda tema tegu paneb praegu judisema, oleksid tema ajal elades ja juudina sündinuna toiminud täpselt niisamuti. Õigeusklikud kristlased kalduvad arvama, et need, kes esimesi märtreid kividega surnuks pildusid, pidid olema neist endist halvemad inimesed, aga nad peaksid meelde tuletama, et üks tagakiusajatest oli Püha Paulus.

Lisagem siia veel ühe näite, rabavaima kõigist, kui mõõta vea suurust selle tegija tarkuse ja voorusega. Kui kunagi ühelgi võimukandjal on olnud alust pidada ennast oma kaasaegsete hulgas parimaks ja valgustatuimaks, siis on selleks imperaator Marcus Aurelius. Kogu tsiviliseeritud maailma ainuvalitsejana suutis ta terve elu säilitada mitte ainult laitmatu õiglustunde, vaid ka kõige õrnema südame, mida tema stoitsistliku kasvatuse juures võis vähem eeldada. Vähesed talle õnnistatavad puudujäägid viitavad kõik tema leebusele, aga tema kirjutised, mis on antiikmõtte kõrgeimaks eetiliseks saavutuseks, erinevad ainult õige vähesel määral Kristuse kõige iseloomulikumatest õpetustest, kui üldse erinevad. See mees, kõiges peale selle sõna dogmaatilise tähenduse parem kristlane kui peaaegu kestahes hilisem nime poolest kristlik valitseja, kiusas ristiusku taga. Ta seisis inimkonna kõigi eelnevate saavutuste haripunktis, tal oli avar, ahelaist vaba mõistus ning loomus, mis iseenesest juhtis teda moraalialastes kirjutistes kujutama kristlikku ideaali, ja siiski ei suutnud ta taibata, et ristiusk toob maailmale head ja mitte kurja, maailmale, mille ees ta tundis endal lasuvat nii suuri kohustusi. Ta teadis, et tema kaasaegse ühiskonna seisund oli haletsusväärne. Aga ta nägi, või arvas nägevat, et ka niisugusena hoiab seda koos ja takistab veel hullemaks muutumast usk valitsevatesse jumalustesse ja aukartus nende ees. Inimkonna valitsejana pidas ta oma kohuseks mitte lasta ühiskonnal rusudeks variseda; aga ta ei näinud seda, kuidas tollal eksisteerinud sidemete kõrvaldamisel võinuksid tekkida uued, mis oleksid ühiskonna jällegi ühte liitnud. Uus religioon püüdles avalikult nende sidemete kõrvaldamise poole; seetõttu tundus keisrile, et kui tema kohuseks pole selle religiooni omaksvõtmine, siis igatahes tuleb tal uus usk hävitada. Aga kuivõrd kristlik teoloogia polnud tema meelest ei õige ega jumaliku päritoluga, kuivõrd see veider lugu ristilöödud jumalast ei tundunud talle usutav, ning kuivõrd tal ei olnud võimalik ette näha, et tema silmis täiesti ebausutavale alusele rajatud süsteemist saab uuenduslik jõud, milleks ta tegelikult kõikide ärakeelamiste kiuste on osutunud, siis asus see kõige lahkem ja armastusväärsem filosoof ja valitseja püha kohusetunde sunnil kristlasi jälitama. Minu arvates on see üks kõige traagilisemaid tõsiasju läbi aegade. Kibe on mõelda sellele, kui erinevaks oleks võinud kujuneda kristluse käekäik maailmas, kui ristiusk oleks Constantinuse impeeriumi asemel vastu võetud Marcus Aureliuse juhitud impeeriumis. Aga samas oleks tema suhtes ebaõiglane ja ühtlasi tõevaenulik jätta ütlemata, et täpselt sama vähe, nagu on alust nõuda antikristlike õpetuste eest karistamist, oli ka Marcus Aureliusel alust karistada kristluse kuulutajaid, mida ta ometi tegi. Ükski kristlane ei usu kindlamini, et ateism on vale ja viib ühiskonna lagunemiseni, kui Marcus Aurelius uskus sedasama kristluse kohta - tema, kellest ometi oleks võinud arvata, et ta kõikidest kaasaegsetest kõige enam on võimeline kristlust õigesti hindama. Kui just mõni, kes arvamuste väljendamise eest karistamist pooldab, ei pea ennast oma upsakuses targemaks ja paremaks inimeseks kui Marcus Aurelius - oma ajastu teadmistes rohkem kodus olevaks, intellekti poolest oma ajastust kõrgemale küündivaks, tõeotsingutel tõsimeelsemaks või sihikindlamalt pühendunuks selle leidmisel - siis las ta parem hoidub sellest enese ja enamuse ühise eksimatuse eeldusest, mis suure Antoninuse nii õnnetute tagajärgedeni viis. Taibates, et uskmatute vaadete eest karistamist ei ole kuidagi võimalik kaitsta, õigustamata samas ühtlasi Marcus Antoninust, möönavad usuvabaduse seda mõnikord tugeva surve alla sattudes seda ning ütlevad nagu doktor Johnson, et kristluse ta kiusajatel oli õigus, et tagakiusamine on katsumus, mille tõde peab läbima ja mille ta alati edukalt läbib kohtulikud karistused on tõe ees lõppkokkuvõtte võimetud, ehkki neist on mõnikord tulu korratustele õhutavate eksituste puhul. Niisugune argument religioosse sallimatuse kaitseks on liiga tähelepanuväärne, et sellest vaikides üle libiseda.

Teooriale, mille kohaselt tõe tagakiusamisest pole häda midagi, sest tagakiusamine ei saa tõele mingisugust kahju tekitada, ei saa panna süüks tahtlikku vaenulikkust uute tõdede vastu; aga me ei saa ka kiita sedasorti suuremeelsust inimeste suhtes, kellele inimkond nii palju võlgneb. Avastades maailma jaoks midagi, mis teda sügavalt puudutab ja millest ta enne ei olnud teadlik, tõestades maailmale, et ta on olnud eksiarvamusel mingis olulises ilmalikus või vaimulikus küsimuses, teenib inimene oma ligimesi parimal võimalikul viisil ning mõnikord, nagu varakristlaste ja usupuhastajate puhul, poleks doktor Johnsoni pooldajate meelest inimkonnale üldse võinud osaks langeda kallimat kingitust. Et niisuguste suurepäraste hüvede toojatele tasutakse martüüriumiga, et nende autasuks on saada koheldud kui kõige nurjatuni kurjategija - seda ei pea see teooria mitte kahetsusväärse eksituseks ja õnnetuseks, mida inimkond peaks kotiriietes ja tuhka pähe raputades taga kurtma, vaid asjade normaalseks ja õiglaseks seisuks. Selle kohaselt peaks uue tõe esitaja seisma silmus nagu seisis Lokrise seaduseandjate ees uue seaduse esitaja et rahvakoosolek saaks otsekohe silmuse kinni tõmmata, kui toodud põhjendustest ei piisa seaduse viivitamatuks vastuvõtmiseks. Ei saa eeldada, et heategijate niisuguse kohtlemise pooldajad väärtustaksid kuigivõrd tehtud head ning minu meelest on niisugune seisukoht omane eeskätt vaid seda sorti inimestele kelle arvates uued tõed võisid ju omal ajal olla soovitavad, kuid nüüdseks on meil neist mõõt täis.

Tegelikult on väide, et tõde võidutseb alati tagakiusamise üle, üks neid meeldivaid valesid, mida inimesed järjest ja järjest kordavad, kuni nad triviaalseks muutuvad, kuid mille tegelikkus ümber lükkab. Ajalugu kubiseb näidetest tõe mahasurumise kohta tagakiusamise läbi. Kui tõde ka igaveseks ei lämmatatud, võis tema ilmnemise siiski sajandeid edasi lükata. Kui võtta ainult usulised veendumused: usupuhastus vallandus vähemalt kakskümmend korda enne Lutherit, kuid suruti maha. Brescia Arnold suruti maha. Fra Dolcino suruti maha. Savonarola suruti maha. Albilased suruti maha. Valdeslased suruti maha. Lollardid suruti maha. Hussiidid suruti maha. Isegi pärast Lutheri ajastut oli tagakiusamine edukas, kui ta vaid oli järjekindel. Protestantlus juuriti välja Hispaanias, Itaalias Flandrias, Austria impeeriumis; ning suurima tõenäosusega oleks ta välja juuritud ka Inglismaal, kui kuninganna Mary oleks elama jäänud või kuninganna Elizabeth noorelt surnud. Tagakiusamine on alati olnud edukas, välja arvatud juhul, kui ketserid kujutasid endast efektiivseks tagakiusamiseks liiga suurt jõudu. Ühelgi arukal inimesel pole võimalik kahelda, et kristluse oleks võinud Rooma impeeriumis juurteni hävitada. Ta levis ja sai valdavaks seetõttu, et tagakiusamised olid vaid juhuslikku laadi ja lühiajalised ning neid lahutasid pikad ajavahemikud peaaegu segamatut kuulutustööd. Aluseta sentimentaalsus on uskuda, et tõel puhtalt tõena, on mingi sisemine võim trotsida vangikongi ja tuleriita - võim, mida pole antud ebatõele. Inimesed ei ole tõe kaitsel innukamad, kui nad seda sageli on ebatõe kaitsel, ning piisav kohtulike või isegi sotsiaalsete karistuste rakendamine lõpetab üldiselt edukalt kummagi kuulutamise. Tõe tegelik eelis on selles, et kui arusaam on õige, võib teda küll korra, kaks või palju kordi summutada, aga aegade jooksul leidub enamasti inimesi, kes ta taas avastavad, kuni mõni tema ilmnemistest langeb ajale, mil soodsamad olud võimaldavad tal pääseda tagakiusamisest nii kauaks, et õnnestub luua piisavalt kindel jalgealune tõrjumaks kõiki edasisi mahasurumise katseid.

Võidakse öelda, et tänapäeval ei saada me enam uute arvamuste esitajaid surma: meie ei sarnane oma isadele, kes lõid prohvetid maha; meie püstitame neile isegi hauakambreid. On õige, et me enam ei hukka ketsereid; ning praegusel ajal lubatud karistusmäär isegi kõige vastumeelsemate arvamuste eest ei ole piisav nende hävitamiseks. Kuid ärgem meelitagem end, et oleme vabanenud kasvõi ainult kohtuliku tagakiusamise häbiplekist. Seaduses on ikka veel ette nähtud karistused arvamuste eest, või vähemalt nende väljendamise eest; ja isegi praegu on piisavalt näiteid nende rakendamise kohta, nii et nende täiemõõduline tarvituselevõtt ühel heal päeval ei tundu üldsegi uskumatu. 1857. aasta Cornwalli krahvkonna suvisel kohtuistungil mõisteti ühele õnnetule mehele, kes elus millegi poolest silma ei torganud, kakskümmend üks kuud vanglakaristust mõne ristiusku puudutava solvava sõna väljaütlemise ning väravale kirjutamise eest.: [3] Kuu aega hiljem ei aktsepteeritud Old Bailey kohtus kahte isikut [4] kahel eri juhul vandemeestena, ning üht neist solvati rängalt kohtuniku ning ühe advokaadi poolt, sest nad kuulutasid ausalt, et neil ei ole usulisi veendumusi; ning kolmandalt - välismaalaselt [5] -, keelduti samal põhjusel vastu võtmast kaebust varguse kohta. See õigluse jaluleseadmisest keeldumine leidis aset seadusedoktriini põhjal, mille järgi inimene, kes ei usu jumalat (mistahes jumal kõlbab) ega taevariiki, ei tohi anda kohtus tunnistusi; see võrdub selliste inimeste lindpriiks kuulutamisega, kohtulikust kaitsest ilmajätmisega; vähe sellest, et neid võib karistamatult röövida ja rünnata, kui peale nende või samade veendumustega inimeste kedagi muud kohal ei ole - ka kõiki teisi võib karistamatult röövida ja rünnata, kui selle tõestamine sõltub ainult selliste inimeste tunnistustest. Kõik see põhineb eeldusel, et vanne on väärtusetu, kui inimene ei usu taevariiki - väide, millele järelekiitjad ilmutavad suurt vaimupimedust ajaloo vallas (kuivõrd on ajalooline tõde, et paljud kõikide aegade uskmatutest on olnud erakordselt kõlbelised ja ausad inimesed), ning mida ei kuulutaks keegi, kellel on vähegi aimu, kui paljud nii vooruste kui saavutuste poolest maailmas kuulsad inimesed on vähemalt oma lähedaste seas hästi teada kui uskmatud. Pealegi on see reegel enesetapjalik ning õõnestab omaenese jalgealust. Ettekäändel, et kõik ateistid on valetajad, lubab ta tunnistama kõik ateistid, kes on valmis valetama, ning põlgab ära ainult need, kes pigem trotsivad jälestatud veendumuste avaliku kuulutamisega kaasas käivat halba kuulsust kui kinnitavad valet. Niisugune oma eesmärgi poolest juba iseenesest absurdne seadus võib kehtida ainult viha märgina, tagakiusamise jäänukina - ka tagakiusamisel on see eriomadus, et ohvriks langeb ainult see, kes ilmselgelt seda ei ole ära teeninud. Seadus ise ning sellega seonduv teooria on peaaegu sama solvav usklikele kui uskmatutele. Sest kui see, kes taevariiki ei usu, vältimatult valetab, siis järelikult takistab ainult põrguhirm usklikke valetamast, kui üldse takistab. Me ei hakka selle seaduse autoreid ja järelekiitjaid solvama oletusega, et nende ettekujutus kristlikust voorusest pärineb nende endi mõtteilmast.

Need on muidugi kõigest tõelise tagakiusamise jäänused ja pudemed ning võib arvata, et nad ei peegelda mitte niivõrd tagakiusamise soovi kui üht väga sageli esinevat nõrkust inglaste seas: kui nad ise ei ole enam piisavalt halvad, et mõnda halba põhimõtet tegelikult ellu viia, teeb neile siiski pöörast rõõmu selle põhimõtte kuulutamine. Ja kahjuks ei või avalikkus kuidagi kindel olla, et see kohtuliku tagakiusamise hullematest vormidest hoidumine, mis on kestnud umbes ühe inimpõlve, jätkub ka edaspidi. Tänapäeval häirivad elu tasast harjumuslikku kulgu niisama sageli katsed elustada mineviku pahesid kui püüded tutvustada uusi hüvesid. Kui praegu uhkusega kuulutatakse religiooni uuestisündi, tähendab see kitsarinnaliste ja harimata inimeste puhul alati ka vagatsemise uuestisündi; ning kui inimeste hoiakutes on tugevat sallimatuse juuretist, mis meie keskklassi meeltes on alati pesitsenud, on väga vähe vaja, et kihutada neid taga kiusama inimesi, keda nad pole kunagi lakanud pidamast sobilikuks tagakiusamise objektiks. [6]

See just ongi põhjus, miks meie maal ei ole vaimuvabadust - seda kammitsevad arusaamad ja tundmused, mida inimesed südames kannavad ligimeste suhtes, kes ei jaga nende meelest tähtsaid veendumusi. Juba kaua aega on seaduses ette nähtud karistuste põhiliseks paheks olnud see, et nad võimendavad ühiskondlikku häbimärgistamist. Just see häbimärk on tõeliselt mõjus, nii mõjus, et Inglismaal kuulutatakse ühiskondlikult keelustatud arvamusi palju harvemini, kui paljudes teistes maades tunnistatakse midagi, millega võib endale kaela tõmmata kohtuliku karistuse. Kui just aineline olukord ei muuda inimest teiste heast tahtest sõltumatuks, siis on avalik arvamus selles küsimuses sama tõhus kui seadus; pole olulist vahet, kas inimene pannakse vangi või võetakse talt võimalus igapäevast leiba teenida. Neil, kelle igapäevane leib on kindlalt käes ja kes ei vaja mingeid teeneid ei võimumeestelt, ühingutelt ega avalikkuselt, pole mistahes seisukoha avaliku omaksvõtmise puhul muud karta kui halba kuulsust ja tagarääkimist, ning selle talumine ei tohiks nõuda erilist kangelaslikkust. Niisuguste inimeste puhul ei ole kohta apellatsioonile ad misericordiam. Kuid ehkki me tänapäeval ei tee enam teisitimõtlejatele nii palju kurja, nagu see meil vanasti tavaks oli, siis iseenesele tekitame nende kohtlemisega arvatavasti sama palju kurja nagu ennegi. Sokrates hukati, aga tema vaimust kantud filosoofia laotas oma valguse üle kogu maailma nagu jumalik päikesetõus. Kristlasi heideti lõvide ette, kuid kristlik kirik kasvas võimsaks ja laiuvaks puuks, mis varjutas vanema ja vähem elujõulise taimestiku ning lämmatas selle oma varjus. Meie sotsiaalne sallimatus üksi ei tapa kedagi, ei juuri välja ühtegi arusaama, kuid ta tõukab inimesi neid peitma või hoiduma aktiivsest tegevusest nende levitamisel. Meie ajal ei kindlusta ketserlikud vaated kümnendi või põlvkonna vältel märgatavalt oma jalgealust ega ka kaota seda; nad ei löö kunagi kõrgele ja kaugele leegitsema, kuid hõõguvad jätkuvalt mõtlevate ja edasipüüdlike inimeste kitsas ringis, kust nad pärit on, valgustamata kas siis õige või petliku tulukesega inimkonna avalikke asju. Ja nii säilitatakse asjade seis, mis nii mõnelegi väga meeldib, sest ilma ebameeldiva kohustuseta kedagi trahvida või vangistada jäävad kõik valitsevad arusaamad väliselt puutumata, kuid samal ajal pole mõtlemise tõvest tabatud dissidentidel ka sootuks keelatud oma mõistust kasutada. Mugav plaan säilitamaks vaimumaailmas rahu ning hoidmaks seal toimuvat vägagi püsivates raamides. Aga sellise intellektuaalse rahustamise hinnaks on inimmõistuse kogu kõlbelise julguse ohverdamine. Olukorras, kus suur osa kõige elavamaid ja teadmisjanusemaid päid peavad soovitavaks hoida oma veendumuste üldised põhimõtted ja alused iseenesele ning püüavad oma avalikes esinemistes kõigest jõust sobitada oma järeldusi nendesse raamidesse, millest nad sisimas on juba lahti ütelnud, ei saa sündida sellist avatud, kartmatut_loomust ning loogilist, järjekindlat mõistust, mis kunagi ehtis mõtlevat maailma. Niisugustes tingimustes võib leida ainult kas lihtsalt aabitsatõdede tagantkiitjaid või tõe tuulelippe, kelle argumendid kõikides suurtes küsimustes on mõeldud kuulajate jaoks, kuid ei veena neid endid. Kes sellisest alternatiivist hoiduda tahavad, need piiravad end oma mõtetes ja huvides asjadega, millest võib rääkida ilma alustõdedeni tungimata, väikeste praktiliste küsimustega, mis laheneksid iseenesest, kui inimeste mõistus koguks jõudu ja avarduks, kuid mida kunagi lõplikult ei lahendata, kuni aetakse läbi ilma selleta, mis inimmõistust tugevdada ja avardada suudaks - vabast ja julgest mõttevahetusest kõige kõrgemates küsimustes.

Need, kelle meelest ketserite sellises vaoshoituses pole midagi halba, peaksid arvestama, et kõigepealt ei teki sellest tulenevalt kunagi mingit ausat ja põhjalikku diskussiooni ketserlike vaadete küsimuses; samuti ei kao ära niisugused ketserlikud arusaamad, mis sellisele diskussioonile vastu ei peaks, ehkki nende levik on takistatud. Kuid mitte ketserite mõistus ei mandu enim keelu tõttu loobuda kõigist uuringutest, mis võiksid viia ebaortodokssete järeldusteni. Kõige suurem kahju sünnib sellest neile, kes pole ketserid ning kelle vaimne areng kängub ning mõistus heitub hirmust ketserluse ees. Kes suudaks kokku arvata, mida maailm on kaotanud kõigi nende lugematute paljutõotavate intellektide näol, mis argliku iseloomu kammitsusel ei söandanud järgida ühtki julget, jõulist, sõltumatut mõttekäiku - peaasi, et kogemata ei komistaks millelegi, mida võiks tõlgitseda kui uskmatust ja ebamoraalsust? Nende hulgast võib mõnikord leida sügavalt kohusetundlikke ning teravmeelse ja selge mõistusega mehi, kes veedavad kogu elu sofistlikes arutlustes oma intellektiga, mida nad ei suuda vaikima sundida, ning kes ammendavad oma geniaalsuse varud, püüdes lepitada teadvuse ja mõistuse poolt esitatut ortodokssete arusaamadega, ning kellel see siiski võibolla lõpuni ei õnnestu. Keegi ei saa olla suur mõtleja, tunnistamata, et mõtlejana on tema esmaseks kohuseks järgida oma mõttekäike mistahes nendest tulenevate järeldusteni. Kui õigeid seisukohti tunnistatakse ainult seetõttu, et ei juleta oma mõtteid lõpuni mõelda, siis võidab tõde rohkem isegi vigadest, mida teeb oma peaga mõtlev, korraliku ettevalmistusega ja põhjalikult asja uuriv inimene. Mitte et mõtlemise vabadus oleks tarvilik ainult või eeskätt suurte mõtlejate sünniks. Vastupidi, see on sama vajalik ja isegi hädavajalik, et keskmine inimene jõuaks niisugusele vaimse arengu tasemele, mis talle jõukohane on. Üldise vaimse orjuse atmosfääris on leidunud, ja võib edaspidigi leiduda üksikuid suuri mõtlejaid. Aga sellises õhkkonnas pole kunagi olnud ega teki ka tulevikus vaimselt aktiivset rahvast. Kui mõni rahvas on ajuti sellisele seisundile lähenenud, siis seetõttu, et hirmust heterodoksse mõtlemise ees on mõneks ajaks üle saadud. Kus vaikimisi on kokku lepitud, et põhimõtete üle ei vaielda, kus diskussioon kõige suuremate inimsoole huvi pakkuvate küsimuste üle loetakse lõppenuks, seal ei ole lootustki täheldada niisugust vaimse aktiivsuse üldist kõrget taset, mis on mõned ajaloojärgud nii silmapaistvaks teinud. Kui on hoidutud vastuväidetest küsimustele, mis on piisavalt suured ja tähtsad sütitamaks inimestes entusiasmi, pole iial inimmõistust põhjani üles raputatud ega ole tekkinud impulssi, mis andnuks isegi kõige keskpärasema intellektiga inimesele mõtleva olendi väärikust. See oli aga võimalik Euroopas vahetult pärast reformatsiooni; teiseks näiteks, mis küll piirdub ainult Euroopa mandri ja harituma klassiga, on suundumused 18. sajandi teise poole mõtlemises; ning kolmas, veelgi lühemat ajajärku hõlmav näide on Saksamaa intellektuaalne käärimine Goethe ja Fichte perioodil.

Need ajajärgud erinevad oma arusaamade sisu poolest nagu öö ja päev, kuid on sarnased selles, et kõigil kolmel juhul heideti endalt autoriteedi ike. Kõigil juhtudel oli vana vaimne despootia murtud ja uus ei olnud seda veel asendanud. Nimetatud kolmest ajajärgust pärinev impulss on teinud Euroopast selle, mis ta on. Iga viimane kui edusamm kas inimmõistuse arengus või inimelu korralduses on otseselt tagasiviidav ühele või teisele neist. Juba mõnda aega on asjaolude lähem vaatlus näidanud, et kõik need kolm impulssi on sama hästi kui ärakulutatud; uue lehekülje pööramiseks pole lootust enne, kui oleme jälle jalule seadnud oma vaimse vabaduse.

Mingem nüüd edasi selle väitluse teise osa juurde; jättes kõrvale oletuse, et mõni üldlevinud arusaam võiks olla vale, eeldagem, et nad on õiged, ning vaadelgem, milline väärtus neil on, kui nende õigsust vabalt ja avalikult ei vaeta. Ükskõik kui vastumeelselt mõni kindlaid veendumusi omav isik ka ei mööna võimalust, et tema vaated võivad äkki valed olla, ei tohiks ta jätta arvestamata asjaolu, et tema arusaamast saab ilma kõikehõlmava, sagedase ja kartmatu mõttevahetuseta elava tõe asemel (surnud dogma; kui õige see ka ei oleks.

On olemas üks sort inimesi (õnneks mitte nii arvukas kui varasemal ajal), kelle meelest piisab, kui inimene nende poolt Õigeks peetu kahtlusteta heaks kiidab, ehkki tal pole sealjuures õrna aimugi antud arusaama alustest ega suudaks ta seda vettpidavalt kaitsta ka kõige pinnapealsema vastuvaidluse korral. Kui niisugustel inimestel kord juba õnnestub oma tõekspidamisi ametlikult õpetada lasta, leiavad nad loomulikult, et vabadus neid arvamusi vaidlustada ei too kaasa midagi head, küll aga halba. Kui nende mõju jääb peale, muutub peaaegu võimatuks üldlevinud arvamuse ümberlükkamine targal ja läbimõeldud moel, ehkki seda võib siiski teha tormakal ja harimatul viisil; sest diskussiooni täielikult välistada on väga harva võimalik, ja kui see on ükskord alanud, tikuvad millelegi muule kui veendumustele rajanevad arusaamad kergesti alla jääma kõigele, mis vähegi sarnaneb argumendile. Jättes selle võimaluse siin siiski kõrvale ja eeldades, et inimese peas valitseb õige arusaam, kuid valitseb seal eelarvamusena, argumentidest sõltumatu ja tõestamist mittevajava uskumusena - tõdegem, et mitte sel moel ei peaks mõtlev olend tõde valdama. See pole siis mitte tõe teadmine. Niisugusel viisil tõesse uskumine on vaid veel üks ebausk, juhuslik klammerdumine tõde kuulutavatesse sõnadesse.

Kui inimsoo mõistust ja otsustusvõimet peab harima, mida vähemalt protestandid ei eita - kus mujal võiks inimene neid võimeid paremini arendada kui mitte küsimustes, mis teda sedavõrd lähedalt puudutavad, et loetakse vajalikuks omada nende kohta isiklikku arvamust? Kui mõistuse arendamisel on mõni asi teistest tähtsam, siis kindlasti on selleks omaenese arusaamade põhialuste tundmaõppimine. Millised ka poleks inimeste veendumused asjades, mille puhul on esmatähtis tõekspidamiste õigsus, peaksid nad ometi olema võimelised kaitsma oma seisukohti vähemalt kõige tavalisemate vastuväidete ees. Kuid võidakse öelda: "õpetagem neile nende arusaamade aluseid. Kui antud arusaamu ka kunagi ei vaidlustata, ei pruugi see veel tähendada nende papagoina kordamist. Geomeetrias ei tao õpilased lihtsalt teoreeme pähe, vaid saavad aru ka tõestustest ja õpivad neid; ning oleks absurdne väita, et nad jäävad teadmatusse geomeetriliste tõdede alustest, kuivõrd nad ei kuule kunagi kedagi neile vastu väitvat ega neid ümber lükkavat." Tõsi. Sellisest õpetusest piisab matemaatikataolises aines, kus vale seisukoha tõestuseks ei olegi midagi öelda. Matemaatiliste tõdede tõestamise eripäraks on, et kõik argumendid jäävad ühele poolele. Vastuväiteid ei ole, ja pole ka vastuseid vastuväidetele. Aga kõigis küsimustes, kus on võimalik arvamuste lahkuminek, sõltub tõde tasakaalu leidmisest kahe vastukäiva arutluskäigu vahel. Isegi loodusteadustes leidub ühele ja samale nähtusele alati mitu seletust; heliotsentrilise teooria kõrval on geotsentriline, hapniku asemel räägitakse flogistonidest, ning tuleb näidata, miks teine teooria ei Saa õige olla; ja kuni seda pole näidatud ning kuni me pole taibanud, kuidas seda näidati, ei mõista me oma arusaamade aluseid. Aga tegeldes palju keerulisemate küsimustega, moraali, religiooni, poliitika, sotsiaalsete vahekordade ja kogu inimliku elukorraldusega, kulub iga vaieldava arusaama puhul kolm neljandikku argumentidest vastukäivat arusaama soosivate kujutluste hajutamisele. Ühest antiikaja suurimast, peaaegu kõige suuremast oraatorist on teada, et ta alati uuris vastase arutluskäiku samasuguse hoolega või isegi veel hoolikamalt kui omaenese argumentatsiooni. Kõik, kes püüdlevad mis tahes küsimuses tõe poole, peaksid järgima Cicero poolt avalikus väitluses edu saavutamiseks rakendatut. Kes tunneb mingis asjas ainult omapoolseid argumente, tunneb neid vähe. Tema põhjendused võivad olla head ning võibolla pole keegi suutnud neid kummutada. Aga kui ta ise on sama võimetu kummutama vastaspoole argumente, kui ta isegi ei tea, millised need on, siis pole tal ka põhjust kumbagi arusaama eelistada. Tema poolt oleks mõistlik otsuse tegemine edasi lükata, ja kui ta seda teha ei taha, ta kas alistub autoriteedile või, nagu maailmas tavaline, võtab omaks selle poole arvamuse, kelle suhtes ta tunneb suuremat poolehoidu. Ei piisa ka sellest, kui ta kuuleb vastaste argumente oma õpetajate käest, koos nende poolt esitatud ümberlükkavate argumentidega. Sel moel ei leia kritiseeritavad väited õiglast käsitlemist ja inimese mõistus ei saa nendega tõelist kontakti. Ta peab neid kuulma inimestelt, kes neisse ise tõesti usuvad, kes neid tões ja vaimus kaitsevad ja annavad endast nende heaks oma parima. Ta peab neid tundma õppima nende kõige usutavamal ja veenvamal kujul; ta peab täiel määral tunnetama neid raskusi, mille kohtamiseks ja mille ületamiseks peab tõeline asjatundja alati valmis olema, vastasel korral ei valda ta kunagi tõde sel määral, et neist raskustest vajaduse korral jagu saada. Üheksakümmend üheksa sajast nn haritud inimesest ongi just sellises olukorras, isegi need, kes suudavad ladusalt argumenteerida oma seisukohtade kaitseks. Nende järeldused võivad olla õiged, aga nende poolest võiksid nad sama hästi väärad olla; nad ei ole end kunagi vaimselt asetanud teisitimõtlejate positsioonile ega püüdnud ette näha, mida neil inimestel öelda olnuks; järelikult ei tunne nad selle sõna õiges tähenduses iseenda poolt kuulutatud doktriini üldse. Nad ei tunne selle doktriini neid osi, mis seletavad ja õigustavad ülejäänut - ei tunne kaalutlusi, mis lubavad näiliselt vastandlikke fakte omavahel kooskõlastada või näitavad, et kahest pealtnäha tugevast arutluskäigust tuleb eelistada üht ja mitte teist. Neile on täielikult tundmatu see osa tõest, mis vaekausi alla vajutab ning kogu informatsiooni käsutava inimese hinnangutes otsustavaks saab; ja seda tõde ei tunnegi tegelikult keegi muu kui see, kes on võrdselt ja erapooletult pühendunud mõlemale poolele ning püüdnud eredaimas valguses vaadelda mõlema poole argumente. Selline mõttedistsipliin on nii oluline kõlbeliste ja inimlike probleemide tõeliseks mõistmiseks, et kui kõige tähtsamatele tõdedele ei leidu oponente, siis tuleb neid enesele tingimata ette kujutada ning varustada nad kõige tugevamate argumentidega, mida osavaim saatana eestkõneleja suudaks valmis sepitseda.

Vääramaks eelnevate arutluste jõudu võib vaba mõttevahetuse vaenlane oletatavasti väita, et kõigil inimkonna liikmeil pole mingit vajadust tunda ja mõista kõiki filosoofide ja teoloogide poolt- ja vastuargumente antud seisukohtade kaitseks. Et lihtinimene ei pea olema võimeline paljastama kõiki leidliku vastase väärväiteid ja eksiarvamusi. Et piisab sellest, kui alati on olemas keegi, kes on suuteline neile vastu astuma, nii et miski, mis võiks harimata inimesi eksiteele viia, ei jääks ümber lükkamata. Et lihtsad hinged, kellele on õpetatud neile sisendatud tõdede selgeid aluseid, võiksid muus osas usaldada autoriteete, ning - mõistes, et neil puuduvad nii oskused kui võimed kõigi kerkivate raskuste lahendamiseks -, toetuda teadmisele, et kõik tegelikkuses esile kerkinud raskused lahendatakse või võidakse lahendada selleks spetsiaalse ettevalmistuse saanud inimeste poolt.

Selle lähenemise puhul võib viimseni nõustuda kõigega, mida on ette tuua neil, kes lepivad mingisse tõesse uskumisel kõige vähema arusaamise määraga, kuid siiski ei nõrgenda see mingil moel argumente vaba mõttevahetuse kasuks. Sest isegi see doktriin tunnustab inimkonna vajadust mõistusliku kinnituse järele, et kõik vastuväited on saanud rahuldava vastuse; aga kuidas peaks neile vastama, kui vastust nõudvat küsimust välja ei öelda? Või kust me teame, et vastus on rahuldav, kui vastuvaidlejatel pole mingit võimalust näidata, et see on ebarahuldav? Kui ka mitte lai avalikkus, siis vähemalt filosoofid ja teoloogid peaksid raskustega nende kõige peadmurdvamal kujul tutvuma; ning see ei ole mõeldav, kui neid ei saa vabalt esitada neile kõige soodsamas valguses. Katolikul kirikul on oma viis selle ebamugava probleemi lahendamiseks. Ta teeb selget vahet nende vahel, kellel ta lubab oma doktriine tunnistada veendumuse alusel, ning nende vahel, kes peavad nad omaks võtma usalduse alusel. Tõsi küll, kummalgi pole valikut selles osas, mida nad omaks võtma peavad; kuid vaimulike puhul, vähemalt täieliku usalduse pälvinud vaimulike puhul on lubatav ja kiiduväärt oponentide argumentidega tutvumine neile vastamise eesmärgil, ning seetõttu tohivad vaimulikud lugeda ketserlikke raamatuid, mis ilmalikele on ilma eriloata raskesti kättesaadavad. See õpetus tunnistab vaenlase argumentide tundmise vajalikkust õpetajate puhul, kuid koos sellega on leidnud viisi selle ärakeelamiseks ülejäänud maailmale, tagades nii eliidile massidega võrreldes rohkem vaimset kultuuri, ehk küll mitte rohkem vaimset vabadust. Sel moel õnnestub tal saavutada oma eesmärkide jaoks vajalik vaimne üleolek; sest kuigi kultuur ilma vabaduseta pole kunagi loonud avarat ja liberaalset vaimu, võib ta teatava eesmärgi taotlemisteks kujundada osava nisi prius advokaadi. Kuid protestantlikes maades see väljapääs puudub, sest protestandid tunnistavad vähemalt teoorias, et vastutust usutunnistuse valiku eest peab kandma igaüks ise ning seda ei saa veeretada õpetajate kaela. Pealegi pole tänapäeva maailmas praktiliselt võimalik õpetatud inimeste poolt loetavaid raamatuid harimatute eest hoida. Kui inimsoo õpetajad peavad olema pädevad kõiges, mida neil on tarvis teada, peab kõike saama vabalt ja ilma piiranguteta kirjutada ja avaldada. Võiks ju arvata, et kui üldlevinud vaated on õiged ning vaba mõttevahetuse puudumise ainsaks paheks on inimeste teadmatus oma arusaamade alustest, siis on see küll intellektuaalne puudujääk, kuid mitte kõlbeline, ning ei vähenda arusaamade väärtuslikku mõju inimloomusele. Tegelikult aga ei unune mõttevahetuse puudumisel mitte ainult arusaamade alused, vaid liigagi tihti ka nende sisu. Seda vahendavad sõnad ei ärata enam mõtteid või sisendavad ainult väikese osa kõigist neist ideedest, mida algselt edasi anda taheti. Eredat ideed ja elavat usku asendavad ainult mõned mehhaaniliselt pähe õpitud fraasid; kui üldse midagi meelde jääb, siis vaid tähenduse väline kest ja koorik, selle ehe olemus aga läheb kaotsi. See kurb tõsiasi iseloomustab suurt peatükki inimkonna ajaloost, mis väärib kõige hoolikamat uurimist ning kõige tõsisemat järelemõtlemist.

Näiteid võib tuua peaaegu kõigi eetiliste tõekspidamiste ja usutunnistuste kogemustest. Kõik nad on olnud tähenduslikud ja täis elujõudu oma loojate ning nende otseste jüngrite jaoks. Nende sisuline jõud ei vähene ning see tuleb võibolla veelgi selgemini esile, kuni antud doktriin või usutunnistus võitleb teiste doktriinide ja usutunnistustega üleoleku pärast. Lõpuks ta kas võidab ning saab üldlevinud arusaamaks, või tema areng peatub; ta säilitab saavutatud edu, kuid ei levi enam. Kui embkumb neist tagajärgedest on käes, nõrgenevad selles küsimuses kõik vastuväited ning lõpuks lakkavad sootuks. Doktriin on leidnud oma koha, kui mitte üldlevinud arusaamana, siis ühe lubatud sekti või lahkarvamusena; temast kinnipidajad on ta tavaliselt pärinud, mitte teadlikult omaks võtnud; ning ühest doktriinist teise üleminek on nüüd muutunud nii erandlikuks, et nende doktriinide kuulutajad ei pööra sellele enam erilist tähelepanu. Nad pole enam pidevalt valmis end ülejäänud maailma vastu kaitsma või maailma enda poole meelitama nagu alguses; nad on vajunud rahulollu ning kui vähegi võimalik ei kuula oma veendumuste vastaseid argumente ega tülita teisitimõtlejaid (kui selliseid on) argumentidega oma veendumuste kaitseks. Sellest ajast peale võib tavaliselt täheldada doktriini elujõu kahanemist. Me kuuleme sageli kõikide usutunnistuste kuulutajaid kaebamas, et usklike peades on raske säilitada seda elavat arusaamist toest, mida nad sõnades tunnistavad, nii et see hõlmaks kõiki nende tundmusi ning kontrolliks tegelikkuses nende käitumist. Nende raskuste üle ei kaevata kunagi, kuni usk alles võitleb oma olemasolu eest; sel ajal teavad ja tunnevad ka nõrgemad sõdurid, mille eest nad võitlevad, ning tunnetavad vahet oma ja teiste õpetuste vahel; sellel perioodil võib iga usutunnistuse ajaloos leida arvukalt inimesi, kes on selle usu alustõdesid rakendanud kõigis teadvuse vormides, on neid kaalunud ja arvestanud kogu oma käitumises ning on kogenud kogu seda mõju inimloomusele, mida see usk temast läbi imbunud vaimule peaks avaldama. Aga kui sellest on saanud päritav usk, mis võetakse omaks passiivselt, mitte aktiivselt - kui mõistus ei ole enam endisel määral sunnitud rakendama kogu jõudu sellest usust endast tulenevate küsimuste lahendamiseks, siis süveneb tendents unustada usust kõik muu peale formuleeringute või kiita sellele tuimalt ja loiult järele, just nagu vabastaks selle usu omaksvõtt usalduse alusel kõik selle tunnistajad vajadusest asjast sisuliselt aru saada või seda omaenese kogemuste põhjal kontrollida. Lõpuks pole sellel usul enam peaaegu mitte mingisugust seost inimolendi siseeluga. Niisuguses olukorras - tänapäeva maailmas esineb seda nii sageli, et sellised juhtumid moodustavad peaaegu enamuse - näib usk eksisteerivat väljaspool inimese vaimuilma, kattes selle kivise koorikuga kaitseks kõigi muude mõjude eest, mis püüavad meie parema mina tähelepanu köita; ta näitab oma võimu, keelates iga värske ja elava veendumuse sissetungi, ta ise ei tee inimese vaimu ja südame heaks enam muud kui valvab nende tühjust.

Mil määral võivad vaimu süvamõjutajaks mõeldud õpetused jääda surnud uskumusteks, mis kunagi ei avaldu ei kujutlustes, tundmustes ega arusaamades, on näha viisist, kuidas suurem enamus usklikke järgib ristiusu õpetust. Ristiusu all mõistan ma siin seda, mida tunnistavad kõik kirikud ja sektid - Uues Testamendis kirja pandud õpetussõnu ja juhendeid. Neid peetakse pühaks ja tunnistatakse seadustena kõigi kristluse kuulutajate poolt. Aga siiski on vaevalt vale öelda, et isegi üks tuhandest kristlasest ei juhindu oma käitumises nendest seadustest või ei hinda oma käitumist nende alusel. Normiks, millest ta tegelikult mõõtu võtab, on tema rahva, klassi või usutunnistuse tavad. Ühelt poolt on niisiis tema käsutuses eetiliste põhimõtete kogu, mille eksimatu tarkus on talle armulikult kinkinud kõiki tema toiminguid valitsevate reeglitena; teiselt poolt on olemas aga hulk igapäevaseid hinnanguid ja kombeid, mis on mõne üldpõhimõttega mingil määral kooskõlas, mõne teisega tunduvalt vähem, mõnega on otseses vastuolus ning mis tervikuna kujutavad endast kompromissi ristiusu ja.ilmaliku maailma.huvide ja vajaduste vahel. Esimesena nimetatud maksiimidele vannub ta truudust, teisi aga täidab tegelikult. Kõik kristlased usuvad, et õnnistatud on vaesed ja alandlikud ning need, kellele tehakse selles maailmas ülekohut; et kaamelil on kergem minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda taevariiki; et nad ei peaks kohut mõistma, kui nad ei taha, et nende endi üle kohut mõistetaks; et nad ei tohi kurja vanduda; et nad peavad armastama oma ligimest nagu iseennast; et kui neilt võetakse mantel, tuleb ära anda ka kuub; et homse päeva pärast muretsemine tuleb jätta Jumala hooleks; et täiuslikkuse poole püüeldes tuleks neil ära müüa kogu oma maine vara ja jagada see vaestele. Nad ei silmakirjatse, väites end kõike seda uskuvat. Nad tõesti usuvad sellesse, nagu inimesed usuvad kõigesse, mida nad on alati kuulnud kiidetavat ja mille üle kunagi ei vaielda. Aga elava, käitumist juhtiva usu seisukohalt usuvad nad nendesse õpetustesse ainult sel määral, nagu neid on tavaks arvesse võtta. Tervikuna on need õpetused kasutatavad pigem vaenlaste nuhtlemiseks; ning on enesestmõistetav, et nendele põhimõtetele viidatakse (kui võimalik) kõigi nende tegude alusena, mida inimesed peavad kiiduväärseks. Aga igaüks, kes peaks meenutama, et need põhimõtted nõuavad tervet hulka tegusid, mille peale inimesed isegi ei mõtle, ei saavutaks muud midagi kui liigitamist nende väga ebameeldivate inimeste hulka, kes ennast teistest paremaks peavad. Neil põhimõtetel pole tavalistele usklikele mingit mõju - nende vaimuilmas ei kujuta nad endast mingit jõudu. Inimesed suhtuvad harjumuspärase austusega formuleeringutesse, kuid sõnade tähendus ei ärata mingeid tundmusi ega sunni mõistust sõnadega tähistatu üle järele mõtlema ning formuleeringutele sisu andma. Mis igapäevasesse käitumisse puutub, siis vaatavad nad iga kord ringi hr A või B järele, kes juhataks, kui kaugele peaks Kristuse jälgedes käies tegelikult minema. Me võime aga täiesti kindlad olla, et asi ei olnud varaste kristlaste puhul hoopiski nii, vaid risti vastupidi. Kui see nii oleks olnud, poleks ristiusk kunagi kasvanud põlatud juutide tundmatust sektist Rooma impeeriumi religiooniks. Kui nende vaenlased ütlesid: "Vaata, kuidas kristlased üksteist armastavad" (vaevalt et tänapäeval keegi midagi sellist ütleks), siis tunnetasid nad kindlasti oma usu tähendust palju elavamalt, kui seda hilisemal ajal kunagi tehti. Ilmselt selletõttu ongi ristiusul praegu nii vähe edu oma valduste laiendamisel ning kaheksateist sajandit hiljem piirdub ta ikka enamasti Euroopa ja eurooplaste järeltulijatega. Isegi kui võtame vaatluse alla väga usklikud inimesed, kes suhtuvad oma põhimõtetesse ülima tõsidusega ja omistavad neile rohkem tähendust kui üldiselt kombeks, paneme tähele, et nendegi suhteliselt aktiivne vaim on tavaliselt vormitud Calvini või Knoxi või mõne teise inimese poolt, kes on loomuldasa neile palju lähedasemad. Kristuse sõnad elavad nende peas passiivsel kujul, avaldamata mingit erilist mõju peale selle meeldiva mulje, mida sõbraliku ja leebe sõna kuulmine ikka tekitab. Kahtlemata on palju põhjusi, miks üheainsa sekti poolt kuulutatud põhimõtted on elujõulisemad kui kõigile tunnustatud usulahkudele ühised printsiibid; aga kindlasti on üheks põhjuseks see, et iseäralike põhimõtete kohta esitatakse rohkem küsimusi ning neid peab sagedamini kaitsma avalike eitajate ees. Nii õpetajad kui õpilased jäävad vahipostidel kohe magama, kui sõjaväljal pole ühtki vaenlast näha. Üldiselt kehtib sama kõigi traditsiooniliste doktriinide puhul, ükskõik kas räägime mõistlikkuse ja elutarkuse õpetustest või moraali ja religiooni põhiprintsiipidest. Kõigis keeltes ja kirjandustes on küllaga üldistavaid tähelepanekuid elunähtuste kohta: mis elu üldse on ja kuidas elada ja olla - tähelepanekud, mis on kõigile tuttavad, mida igaüks kordab või nõusolevalt kuulab, mida peetakse aabitsatõdedeks, aga mille tõelist tähendust õpib enamik inimesi tegelikkuses tundma alles omaenda, enamasti valusa kogemuse kaudu. Kui sageli tuletab inimene mõne ettenägematu õnnetuse või pettumuse korral meelde mõnd vanasõna või kõnekäändu, mida ta on eluaeg teadnud, aga mille sügavam sõnum oleks ta hädast päästnud, kui ta oleks seda varem mõistnud nii nagu praegu. Muidugi on sellel mõistmatusel ka muid põhjusi peale mõttevahetuse puudumise; on palju tõdesid, mille täielikku tähendust ei saa enne taibata, kui isiklik kogemus on selle meile mõistetavaks teinud. Aga isegi nendest oleks palju rohkem aru saadud ning arusaadu oleks jätnud meeltesse palju sügavama jälje, kui inimene oleks harjunud selle tõe kohta kuulma poolt- ja vastuväiteid nende suust, kes seda mõistnud olid. Inimsoo saatuslik kalduvus loobuda mõtlemast asjade üle, mille suhtes ei valitse enam kahtlusi, on põhjustanud pooled tema vigadest. Üks tänapäeva autor on seda tabavalt nimetanud "üldlevinud arvamuse raskeks uneks".

Aga kuidas! (võidakse küsida). Kas tõese teadmise vältimatuks tingimuseks on üksmeele puudumine? Kas keegi ei saa jõuda tõeni, ilma et üks osa inimkonnast peaks visalt jätkama vigade tegemist? Kas veendumus lakkab olemast tõeline ja elujõuline hetkest, mil ta on üldiselt vastu võetud, ning kas väidetest ei saada tõesti kunagi tõeliselt aru, kui nendes mõnel määral ei kahelda? Niipea, kui inimkond on mõne tõe üksmeelselt omaks võtnud, kas see tõde siis sureb inimestes? Siiani on arvatud, et arenenud mõistuse kõrgeim eesmärk ja parim tulemus on inimsugu kõige tähtsamate tõdede tunnistamises aina enam ja enam ühendada; kas seda mõistust jätkub siis ainult nii kauaks, kui see eesmärk on saavutatud? Kas võidu viljad hävivad just võidu täielikkuse tõttu?

Ma ei väida midagi niisugust. Inimkonna arenedes suureneb järjest nende õpetuste hulk, mille üle enam ei vaielda ja milles ei kahelda; inimkonna heaolu mõõdupuuks võiks peaaegu olla nende tõdede arv ja kaalukus, mis on jõudnud sellisesse seisu, et neid enam ei vaidlustata. Oluliste vastuolude kadumine ühe probleemi puhul teise järel on vaadete konsolideerumise paratamatu tagajärg - õigete arusaamade puhul on see konsolideerumine niisama kasulik kui väärate arusaamade puhul ohtlik ja kahjulik. Aga ehkki see arvamuste lahknevuse määra järkjärguline kahanemine on ühtaegu nii paratamatu kui vajalik, ei pea me sellest veel järeldama, et kõik sellest tulenev on kasulik. Mõistuspärase ja elava arusaamise tõest tagab vajadus seda tõde seletada ning oponentide ees kaitsta, nii tähtsa abivahendi kaotus ei kaalu küll veel üles tõe üleüldise tunnistamisega kaasnevaid hüvesid, aga see pole tühine puudujääk. Juhul kui see eelis pole enam kasutatav, siis tunnistan, et mulle meeldiks, kui inimkonna õpetajad prooviksid seda kuidagi asendada - mõtleksid midagi välja, et probleemis peituvad raskused oleksid õppija ettekujutuses niisama elavad, nagu esitaks talle neid mõni hiilgav teisitimõtleja, põledes soovist teda oma poole võita.

Aga selliste uute abivahendite väljamõtlemise asemel oleme kaotanud needki, mis enne meie käsutuses olid. Eelpool kirjeldatud nõudmistele vastavaks abivahendiks oli Sokratesel dialektika, mis nii oivaliselt väljendub Platoni dialoogides. Need dialoogid olid oma olemuselt vastuväiteline mõttevahetus elu ja filosoofia suurtes küsimustes, ülima osavusega suunatud veenma üldlevinud arvamuste aabitsatõdede valdajat selles, et ta pole veel asjast aru saanud - et ta ei oska omaksvõetud doktriinidele esialgu mingit kindlat tähendust anda, nii et ta oma võhiklikkusest teadlikuks saades jõuaks kindla usu rajale, mille tingimuseks on selge arusaam nii õpetuste tähendusest kui ka nende tõestustest. Keskaegsetel koolidispuutidel oli umbes samasugune siht. Nende eesmärgiks oli kindlaks teha, et õpilane mõistab omaenda seisukohta ja (sellega vältimatult kaasnevalt) enda omale vastandlikku seisukohta ning et ta suudab esimese maksma panna ning teise ümber lükata. Neil viimati nimetatud võistlustel oli küll see parandamatu viga, et alused, millega tegeldi, pärinesid autoriteetidelt ja mitte loogikast; vaimuharjutustena jäid nad igas mõttes alla sellele võimsale dialektikale, mille järgi vormisid oma mõistust Socratici viri. Moodne vaim võlgneb mõlemale siiski palju rohkem, kui ta üldiselt tunnistada tahab, ning tänapäeva hariduses ei leidu midagi, mis vähimalgi määral emmakumma aset suudaks täita. Inimene, keda on harinud ainult õpetajad ja raamatud, ei tunne mingit vajadust ära kuulata mõlemat poolt, isegi kui ta suudab hoiduda tavalisest kiusatusest rahulduda pähetuubituga; et see nii on, siis pole mõlema poole argumentide tundmine isegi filosoofide puhul kaugeltki tavaline; igaühe nõrgim koht oma vaadete kaitsel on just see, millega kavatsetakse anda vastulöök vastastele.

Tänapäeval on kombeks halvustada negativistlikku loogikat - loogikat, mis osutab teooria nõrkadele kohtadele või praktika vigadele, esitamata positiivseid tõdesid. Selline negatiivne kriitika oleks lõppeesmärgina tõesti väga vaene, kuid mõne tõeliselt positiivse teadmise või veendumuseni jõudmise vahendina on teda võimatu alahinnata; ning kuni inimestele seda loogikat jällegi süstemaatiliselt ei õpetata, sünnib vähe suuri mõtlejaid ja üldine vaimne tase jääb madalaks igas vallas peale matemaatilise ja füüsikalise mõtlemise. Mistahes muul alal ei vääri kellegi arusaamad teadmise nime, kui ta pole just teiste sunnil või omaenese jõul läbi teinud sedasama vaimset protsessi, mida oleks temalt nõudnud aktiivne väitlus oponentidega. Kui tobedamast tobedam oleks seetõttu loobuda millestki, mis on puuduvana nii asendamatu, aga luua nii raske, kui see ise ennast spontaanselt pakub! Kui leidub üksainuski inimene, kes levinud arusaamale väljakutse esitab või kes oleks selleks valmis, kui seadused ja avalik arvamus seda lubaksid, siis on ta väärt meie tänu. Avagem talle oma meeled ning rõõmustagem selle üle, et keegi teeb meie eest ära töö, mida me muidu palju suurema jõukuluga ise peaksime tegema, kui meid vähegi huvitab meie veendumuste paikapidavus või elujõulisus. Jääb veel rääkida ühest peamisest põhjusest, mille tõttu arvamuste paljusus on kasulik ja jääbki kasulikuks, kuni inimkond jõuab ükskord niisugusele vaimse arengu tasemele, mis praegu tundub jäävat mõõtmatusse kaugusesse. Siiamaani oleme arvesse võtnud ainult kaht võimalust: et levinud arvamus võib olla vale ja mõni teine seega õige; või et levinud arvamus on küll õige, kuid temast arusaamiseks ning tema sügavaks tunnetamiseks on vaja opositsiooni väärarvamusega. Kuid neist mõlemast võimalusest sagedamini tuleb ette, et omavahel vastuolus olevad doktriinid ei ole mitte üks õige ja teine vale, vaid et kummaski sisaldub tõtt, ehkki neis ei avaldu kogu tõde. Puudujääva esiletoomiseks ongi tarvis tavapärasest lahkuminevat arusaama. Küsimustes, mis ei ole käegakatsutavad, on üldlevinud arusaamad tihti õiged, kuid haaravad vaevalt kunagi kogu tõde. Nad moodustavad tõest mingi osa, vahel suurema, vahel väiksema, kuid see osa on ületähtsustatud, väänutatud ja lahutatud nendest tõdedest, mis peaksid temaga kaasnema ja talle raami looma. Teisest küljest sisaldavad ketserlikud vaated tavaliselt mõnda neist alla surutud ja unustatud tõdedest, mis rõhuvate ahelatega võideldes püüdlevad kas levinud arvamuses sisalduva tõega ühinemise poole või astuvad talle vaenlasena vastu, esinedes samal moel ilma igasuguste mööndusteta kogu tõena. Selline olukord on siiani olnud kõige sagedasem, sest inimvaimus on ühekülgsus alati olnud reegel ja mitmekülgsus erand. Seetõttu on isegi revolutsioonid arusaamades tavaliselt kaasa toonud tõe ühe osa võidukäigu, kuid teise languse. Isegi progress, mis peaks tõele aina lähemale viima, tavaliselt ainult asendab ühe osalise ja ebatäieliku tõe teisega; progressi olemus seisneb põhiliselt selles, et uue tõekillukese järele on rohkem nõudmist kuni seni, see on oma aja vajadustega paremini kohanenud kui endine. Valdavate arvamuste erapoolikus on isegi õigetele alustele põhinedes nii suur, et väärtuslikuks peab pidama iga arusaama -kuitahes vigane ja segane see ka muidu poleks -, mis sisaldab väiksematki tõeraasu, mille üldlevinud arvamus kahe silma vahele on jätnud. Inimlikku asjaajamist kainelt hinnates ei hakka keegi pahaks panema, et need, kes meid sunnivad tähelepanu pöörama tõdedele, millest me muidu oleksime üle vaadanud, vaatavad ise mööda mõnest teisest asjast, mis meile selge on. Pigem võiks mõelda, et niikaua kuni üldlevinud arvamused on ühekülgsed, on pigem soovitav kui ebasoovitav, et ka ebapopulaarsete tõdede pooldajad oleksid ühekülgsed. On ju nemad enamasti energilisemad ja neist võib ennemini uskuda, et nad suudavad inimeste tõrgest tähelepanu koondada nimelt sellele tarkuse raasukesele, mida nemad kuulutavad kui kõikehõlmavat tõde. Näiteks kaheksateistkümnendal sajandil olid peaaegu kõik õpetatud inimesed ning kõik nende poolt juhitud harimata inimesed pimedas vaimustuses nn tsivilisatsioonist ning moodsa teaduse, kirjanduse ja filosoofia imedest; kõvasti üle hinnates endiste aegade inimeste ja oma kaasaegsete erinevuse määra, hellitasid nad usku, et kõik erinevused on täiel määral nende kasuks. Millise tervitatava pommina lõhkesid nende hulgas Rousseau paradoksid, paisates segi ühekülgse arusaama kompaktse massi ning sundides selle koostisosi taas ühinema paremal kujul ja mitmete lisakomponentidega. Mitte et üldlevinud arvamus tervikuna oleks tõest kaugemal seisnud kui Rousseau enda arusaamad; vastupidi, see oli tõele lähemal; selles oli rohkem positiivset teadmist ning väga palju vähem vigu. Kuid Rousseau õpetus sisaldas rohkesti just selliseid tõdesid, mis üldlevinud arusaamades puudu jäid; need kanti vooluga kaasa ning neist moodustus sete, kui tulvavesi taganes. Lihtsa elu ülim väärtus, kunstliku ühiskonna kammitsate ja silmakirjatsemise närvutav ja demoraliseeriv mõju - need ideed pole pärast Rousseau kirjutisi haritud inimeste meeltest kunagi täielikult kadunud; ükskord pääsevad nad täielikult mõjule, ehkki hetkel vajavad nad sama palju toetust nagu varemgi, ja toetust tegudes, sest sõna jõud on selles küsimuses sama hästi kui ammendunud.

Või võtkem näiteks poliitika: siin on peaaegu aabitsatõde, et seaduse ja korra partei ning progressi ja reformi partei on hästikorraldatud poliitilises elus mõlemad vajalikud, kuni üks või teine neist lõpuks oma vaimset haaret sedavõrd laiendab, et muutub ühtaegu ja võrdsel määral nii korra kui progressi parteiks, tundes ja eristades seda, mis on säilitamist väärt ning seda, mis tuleb minema pühkida. Kummastki mõtlemisviisist tõuseb kasu teise puudujääkide arvel; kuid terve mõistuse piires hoiab kumbagi suurelt osalt vastasseis teise poolt. Kui demokraatiat ja aristokraatiat, varandust ja võrdsust, koostööd ja konkurentsi, luksust ja karskust, ühiskondlikkust ja individuaalsust, vabadust ja distsipliini ning kõike muud vastuolulist igapäevases elus ei propageerita võrdselt vabalt, kui neid ei panda maksma ega kaitsta võrdse võimekuse ja energiaga, siis ei ole ühelgi neist poolustest lootust oma maksimumi saavutada; kui üks kaalukauss kerkib, siis teine kindlasti vajub. Elu tõsistes igapäevaprobleemides on tõde niivõrd suurel määral vastandite lepitamise ja ühendamise küsimus, et väga väheste inimeste vaim on piisavalt avar ja erapooletu püüdlemaks selle protsessi käigus korrektsuse poole; selle asemel tuleb tõde leida vaenupoolte karmis võitluses. Kui äsja loetletud suurtes lahtistes küsimustes on ühel arusaamal teisest rohkem õigust nõuda mitte ainult sallimist, vaid ka julgustust ja toetust, siis antud ajahetkel ja konkreetses kohas on selleks alati vähemuses olev arusaam. See on see arusaam, mis hetkel väljendab unustatud huve, inimliku heaolu seda tahku, mis parajasti piisavat tähelepanu ei leia. Ma tean, et Inglismaal suhtutakse sallivalt lahkarvamustesse enamikus neist küsimustest. Väidetavasti tõestavad erinevad arvamused paljude tunnustatud näidete varal selle tõsiasja universaalsust, et inimmõistuse praeguse arengutaseme korral annab ainult arvamuste erisus tõe kõigile tahkudele võrdse avaldumisvõimaluse. Kui mõni inimene kogu maailma näilise üksmeele taustal mõnes küsimuses erandi moodustab - ja isegi kui maailmal on õigus -, on alati võimalik, et teisitimõtlejal on enda kaitseks midagi väärtuslikku öelda ning et tõde kaotab midagi, kui ta vaikib.

Sellele võidakse vastu vaielda: "Aga mõned üldtunnustatud arusaamad, eriti kõige kõrgemad ja tähtsamad printsiibid, on rohkem kui pooltõed. Näiteks kristlik moraal on kõlblusesfääris kogu tõde, ja kui mõni õpetab sellest lahkuminevat moraali, siis on ta täiesti vääral seisukohal." Et see juhtum on praktikas kõige tähtsam, siis sobib ta kõige paremini meie üldprintsiibi kontrollimiseks. Aga enne kui asuda deklareerima, mis on kristlikule moraalile omane ja mis mitte, oleks soovitav selgeks teha, mida kristliku moraali all mõeldakse. Kui see tähendab Uue Testamendi moraali, siis ma kahtlen, et raamatust endast pärinevate teadmiste põhjal võiks keegi eeldada, et see kuulutati välja või et seda mõeldi kõikehõlmava moraaliõpetusena. Evangeelium viitab kogu aeg varem eksisteerinud moraalile ning piirdub oma ettekirjutistes nende osadega sellest moraalist, mida laiahaardelisem ja kõrgem kõlblus peab korrigeerima või asendama; peale selle väljendub Evangeelium väga üldistes mõistetes, mida sageli ei saa sõnasõnalt tõlgendada, ning teda iseloomustab pigem poeesia või ilukõne mõjurikkus kui seadusandluse täpsus. Sellest pole kunagi suudetud mingit terviklikku eetilist doktriini välja tuua, ilma Vanast Testamendist lisa hankimata, toetudes seega küll väga viimistletud, kuid mitmes mõttes barbaarsele süsteemile, mis orienteerus ainult barbaarsele rahvale. Püha Paulus, kes kõigest südamest vihkas kristliku õpetuse judaistlikku tõlgitsemisest ja oma õpetaja üldkava täitmist niisuguse sisuga, eeldas samuti eelneva moraali, aga nimelt kreeklaste ja roomlaste moraali olemasolu; ning tema soovitused kristlastele kujutavad endast suures osas selle süsteemiga kohanemist, isegi sel määral, et nähtavasti nõustutakse orjapidamisega. See, mida kutsutakse kristlikuks moraaliks, ehkki seda võiks tegelikult nimetada teoloogiliseks moraaliks, ei ole Kristuse ega apostlite loodud, vaid hoopis hilisema päritoluga. Selle ehitas esimese viie sajandi jooksul järkjärgult üles katoliku kirik, ning ehkki moodne aeg ja protestandid ei võtnud seda kõhklematult üle, on nendepoolsed muudatused siiski palju väiksemad, kui võiks arvata. Tegelikult lepiti enamasti vaid keskaegsete lisanduste kärpimisega, asendades need iga usulahu loomusele ja kalduvustele vastavate uute täiendustega. Mina olen viimane, kes hakkab eitama, et inimkond võlgneb sellele moraalile ja tema varastele õpetajatele erakordselt palju, kuid ma ei kohku ka ütlemast, et mitmes põhilises punktis on see moraal ebatäielik ja ühekülgne ning et inimsoo seisund oleks praegusest palju hullem, kui mitte paljud selle moraali seisukohalt lubamatud ideed ja tundmused poleks kaasa aidanud Euroopa elu ja palge kujundamisele. Niinimetatud kristlik moraal on paljude oma omaduste poolest reaktsioon eelnevale: ta kujutab endast suurelt osalt protesti paganluse vastu. Tema ideaal on pigem negatiivne kui positiivne; pigem passiivne kui aktiivne; pigem süütus kui õilsus; pigem kurjast hoidumine kui energiline hea poole püüdlemine; tema ettekirjutustes domineerib üleliia (nagu on hästi öeldud) sina ei pea mitte sina pead üle. Kuna sensuaalsus äratas temas õudust, tegi ta iidoliks askeetluse, mis järkjärgulise kompromissi korras on tänaseks asendatud seaduslikkuse mõistega. Voorusliku elu ettemääratud ja sobivaks motivatsiooniks peab ta lootust taevariigile ja hirmu põrgu ees: selles osas jääb ta kaugele maha vanaaja parimatest eeskujudest ning vastavalt oma olemusele teeb inimliku moraali põhiosas egoistlikuks, lahutades igaühe kohusetunde tema ligimeste huvidest, kui inimest otse tema enese huvides teiste huvidega arvestama ei meelitata. Oma olemuselt on ta passiivse kuulekuse õpetus; ta sisendab alistumist kõigile parasjagu valitsevatele võimudele; neile ei pea küll aktiivselt kuuletuma, kui nad käsivad teha midagi religiooni poolt keelatut, kuid neile ei või ka vastu panna, rääkimata vastuhakkamisest, kuitahes palju meile ka kurja ei tehtaks. Ning kui parimate paganlike rahvaste kõlbluses seisavad kohustused riigi ees isegi ebaproportsionaalselt tähtsal kohal, rikkudes indiviidi õigust vabadusele, siis kristlikus eetikas jääb see suur kohustuste valdkond peaaegu täiesti tähele panemata ja tunnustamata. Mitte Uuest Testamendist, vaid Koraanist võib lugeda: "Valitseja, kes määrab kellegi ametisse, kuhu võiks tema valdustest leida paremini sobiva mehe, patustab Jumala ja Riigi vastu." Niipaljukest kui tänapäevane moraal sisaldab arusaamist ühiskondlikest kohustustest, on see pärit kreeklastelt ja roomlastelt, mitte kristlikest allikatest; sama lugu on õieti ka eraelulise kõlblusega: kogu suuremeelsus, õilsus, isiklik väärikus, isegi autunne pärinevad meie kasvatuse puhtinimlikust, mitte religioossest osast, ning polekski kunagi saanud võrsuda eetilisest normist, mille ainsaks üldtunnustatud väärtuseks on kuulekus.

Ma ei taha sugugi väita, et need puudujäägid on kristlikule eetikale igas mõeldavas tõlgenduses loomuomased või et sellega ei oleks ühendatavad need arvukad terviklikku moraaliõpetust iseloomustavad omadused, mis kristlikus eetikas ei sisaldu. Veelgi vähem tahan ma sinnapoole vihjata seoses Kristuse enda õpetuste ja ettekirjutustega. Ma usun, et Kristuse sõnad tähendavad kõike seda, mida nendega minu arusaamist mööda öelda taheti; et nad on kokkulangevad kõigega, mida avar moraalimõiste nõuab; et nendest võib välja lugeda kõike, mis on eetikas suurepärast, moonutamata nende sisu seejuures rohkem kui kõik need, kes on püüdnud neist tuletada mistahes praktiliste käitumisjuhiste süsteemi. Kuid sellega täielikus, kooskõlas usun ma samas, et nad sisaldavad ja pididki sisaldama ainult üht osa tõest; et paljud kõrgeima moraali olulised komponendid kuuluvad ristiusu rajaja kirjapandud mõtetes nende asjade hulka, mida ei puudutata, ja mida polnud kavaski puudutada, ning mis on kristliku kiriku poolt nendele kirjapanekutele üles ehitatud eetikas täiesti kõrvale heidetud. Ja seetõttu pean ma eksituseks otsida Kristuse õpetuses kangekaelselt täielikku tegevusjuhist, mida Autor küll soovis heaks kiita ja kehtestada, kuid mille ta meile ainult osaliselt ette andis. Ma usun ka, et see kitsarinnaline teooria teeb praktikas järjest rohkem kurja, kahandades tunduvalt selle kõlbelise kasvatuse ja õpetuse väärtust, mille edendamiseks praegu end nii kõvasti pingutavad paljud heasoovlikud inimesed. Ma kardan väga, et püüdes vormida mõistust ja tundmusi ainuüksi religioossel alusel, hüljates siiani kristliku eetikaga koos eksisteerinud ja seda täiendanud ilmalikud normid (nagu neid parema nime puududes kutsuda võib), mis on kristlikult eetikalt midagi üle võtnud, aga sisendanud sellesse ka oma vaimu, tekib selle tulemusel ja ongi juba tekkinud madal, vilets, orjalik vaimulaad, mis on võimetu tõusma Kõrgeima Headuseni või seda mõistet vastu võtma, kuitahes püüdlikult ta end ka ei heida Kõrgeima Tahte alla, nii nagu tema seda ette kujutab. Ma usun, et inimkonna moraalseks uuestisünniks peavad ainult kristlikele allikatele rajanevate eetiliste normide kõrval võrdsena eksisteerima teised eetikad; minu meelest pole ristiusu süsteem mingiks erandiks reeglist, et inimmõistuse praeguses ebatäiuslikus seisundis on tõe huvides vajalik arvamuste erisus. Kui me lõpetame nende moraalitõdede ignoreerimise, mis ristiusus ei sisaldu, ei pea me veel hakkama ignoreerima seda, mis seal sisaldub. Niisugune eelarvamus või kahe silma vahele jätmine on iseenesest üks halb asi, kuid meil ei ole lootust seda kunagi täielikult vältida ja seetõttu peab seda pidama üliväärtusliku hüve saavutamise hinnaks. Tuleb tingimata vastu astuda osalise tõe_ainukehtivuse pretensioonile; ja kui sealjuures protestijad ise peaksid oma suures protestimise tuhinas muutuma ebaõiglaseks, siis peab seda ühekülgsust küll kahetsema, nagu muudki ühekülgsust, kuid seda tuleb taluda. Kui kristlased tahavad uskmatuid õpetada ristiusku õiglaselt suhtuma, siis peavad nad ise suhtuma õiglaselt uskmatusse. Tõde ei võida sellest midagi, kui pigistatakse silm kinni tõsiasja ees, millest on teadlik iga kirjanduse ajalooga ka kõige põgusamalt tuttav inimene - nimelt et suur osa kõige üllamatest ja kõige väärtuslikematest moraaliõpetustest pärineb meestelt, kes ristiusku ei tundnud, või veel enamgi - tundsid, kuid olid selle tagasi lükanud.

Ma ei taha sellega öelda, et piiramatu vabadus kuulutada kõikvõimalikke arvamusi teeb lõpu religioossest ja filosoofilisest sektantlusest tulenevatele pahedele. Kui piiratud võimetega inimesed tõsiselt millessegi usuvad, siis hakatakse seda tõde kindlasti ka kuulutama, sisendama ja seda koguni käitumisjuhiseks võtma, justnagu maailmas teisi tõdesid polekski, või vähemalt mitte ühtegi, mis suudaks seda üht tõde kuidagi piirata või kitsendada. Ma möönan, et kõigile arvamustele omast sektantlikkuse kalduvust ei ravi välja ka kõige vabam mõttevahetus; otse vastupidi - mõttevahetuse käigus see sageli teravneb ja muutub veel hullemaks: tõde, mis oleks pidanud olema arusaadav, aga mida ei taibatud, lükatakse seda jõhkramalt tagasi, et selle kuulutajates nähakse oponente. Kuid arvamuste kokkupõrkel on kasulik mõju mitte kirglikele pooldajatele, vaid rahulikumale ja erapooletumale kõrvalseisjale. Kohutavaks paheks ei ole mitte raevukas konflikt tõe eri osade vahel, vaid tõe ühe poole vaikne allasurumine; kuni inimesed on sunnitud mõlemat poolt ära kuulama, on alati veel lootust; kuid kui inimesed kuulavad vaid ühte poolt, kivinevad eksitused eelarvamusteks ning tõel endal kaob tõe mõjujõud, sest temast on liialdamisega tehtud vale. Üliharuldane vaimuomadus on erapooletu kohtuniku võime hinnata arukalt küsimuse mõlemat poolt ka sus, kui ainult ühel neist on advokaat; seepärast on tõel šansse ainult niivõrd, kui ta suudab leida advokaadi igale oma tahule, igale arvamusele, mis kehastab murdosagi tõest, ja veel niisuguse advokaadi, kes paneb inimesed ennast kuulama.

Me oleme nüüd tõdenud arvamuste vabaduse ning arvamuste avaldamise vabaduse vajalikkust inimkonna vaimse heaolu huvides (millel põhineb kogu ülejäänud heaolu) ja toonud selleks neli erinevat põhjendust, mis me siinkohal lühidalt kokku võtame: Esiteks: mingit arvamust maha surudes on meile ometi kindlalt teada, et see arvamus võib olla õige. Seda eitada tähendab eeldada omaenese eksimatust. Teiseks: kui mahasurutud arvamus ongi vale, võib ta siiski sisaldada ja väga sageli sisaldabki teatud osa tõest; ning kuivõrd üldlevinud või valdav arvamus mistahes küsimuses esindab väga harva või ei esinda kunagi kogu tõde, siis on ülejäänud osal tõest võimalus avalduda ainult erinevate arvamuste kokkupõrkes. Kolmandaks: isegi kui üldlevinud arvamus on mitte ainult tõde, vaid kogu tõde, aga kui seda tõde ei lubata vaidlustada ja tegelikkuses ka täie jõu ja tõsidusega ei vaidlustata, siis võtab enamik inimesi selle omaks samal viisil nagu eelarvamuse, saades selle mõistuslikest alustest väga vähe aru. Ja mitte ainult seda: neljandaks on olemas oht, et õpetuse enda tähendus kaob või nõrgeneb ja kaotab oma olulise mõju inimloomusele ja käitumisele: dogmast saab lihtsalt formaalne usutunnistus, millest pole enam mingit kasu, kuid mis risuna takistab mõne tõelise, südamepõhjast tõusnud, mõistuse najal või isiklikust kogemusest välja kasvanud veendumuse võrsumist. Enne kui me arvamuste vabaduse küsimuse lõpetame, tuleb veidi peatuda nendel, kes on valmis lubama kõikide arvamuste vaba väljendamist tingimusel, et seda tehakse rnõõdukal kombel ning ei ületata ausa mõttevahetuse piire. Võiks pikalt rääkida, kui lootusetu on neid eeldatavaid piire kindlaks määrata; sest kui kriteeriumiks võtta nende solvumustunne, kelle vaateid rünnatakse, siis minu meelest näitab kogemus, et solvatuna tuntakse end iga kord, kui rünnak on olnud mõjuv ja võimas, ning et iga kõvasti peale käiv oponent, kellele on raske vastata ning kes vaidlusküsimust mingilgi moel südamesse võtab, on nende meelest mõõdutundeta oponent. Kuid ehkki see asjaolu on praktilisest seisukohast tähtis, jääb ta veel palju olulisema vastuväite varju. Kahtlemata võib arvamuse, ka tõese arvamuse kuulutamise viis olla ülimalt vastuvõetamatu ning õigusega esile kutsuda karmi hukkamõistu. Ent kui end kogemata ise ei reedeta, pole tegelikkuses enamasti võimalik tõestada, et selles asjas on tõsiselt eksitud. Kõige suuremaks süüks on siin sofistlik vaidlus, faktide või argumentide mahasalgamine, asjaolude ebaõige esitus või vastase arvamuse ebaõige esitamine. Kuid sedakõike tehakse, isegi kõige hullemal määral, igati heas usus ning niivõrd sageli inimeste poolt, keda ei peeta sugugi rumalaks ega ebakompetentseks, ja keda nii mõneski muus mõttes polegi põhjust selleks pidada, et väga harva on võimalik puhta südametunnistusega ja piisavalt põhjendatult kuulutada oponendi vaadete moonutamine kõlbeliselt laiduväärseks, ning veelgi vähem võiks seda tüüpi vaieldavate üleastumiste puhul eeldada kohtuvõimu sekkumist. Mis puutub sellesse, mida üldiselt loetakse mõõdutunde kaotamiseks, nimelt teotused, sarkasm, isiklikuks muutumine ja muu taoline, siis nende relvade hukkamõist vääriks suuremat heakskiitu, kui need kunagi võrdselt mõlemale poolele ära keelataks; aga tegelikult soovitakse piirata nende kasutamist üksnes valitseva arvamuse vastu; vähemuses oleva arvamuse vastu kasutamisel jääb üldine hukkamõist ära; vähe sellest - tõenäoliselt saab nende võtete tarvitaja ausa innukuse ja õigustatud põlgustunde eest veel kiitagi. Kuid mistahes kahju neist ka ei sünniks, see kahju on suurim, kui selliseid vahendeid kasutatakse suhteliselt kaitsetu oponendi vastu; ning ükskõik kui ebaõiglased on sel moel maksma pandud arvamuse eelised - neid kasutab peaaegu alati just üldlevinud arusaam. Raskeim seda tüüpi patt, milles vaidleja võib süüdlaseks osutuda, on vastaspoole tembeldamine halvaks ja kõlvatuks inimeseks. Niisuguse laimu ohvriks langevad eriti kergesti mõne ebapopulaarse seisukoha pooldajad, sest neid on enamasti vähe ja neil ei ole mõjusat positsiooni, ning keegi peale nendi endi pole eriti huvitatud nende õiglasest kohtlemisest; samas aga on see relv valitseva arvamuse ründajatele loomu poolest keelatud: ühelt poolt ei ole selle kasutamine neile endile sugugi ohutu ning teiselt poolt, isegi kui nad saaksid seda kasutada, tuleks see nende eesmärgile üksnes kahjuks. Üldiselt võivad laialt levinud arvamusele vastupidised seisukohad ärakuulamist leida ainult siis, kui nende kuulutaja väljapeetult mõõdukat keelt kasutab ning kõige hoolikamalt asjatutest solvangutest hoidub. Sellest stiilist ei saa enamasti vähimalgi määral kõrvale kalduda, ilma end kahjustamata, samal ajal kui valitseva arvamuse pooldajate mõõdutundetu sõim tõesti heidutab inimesi kuulutamast vastupidiseid arvamusi ning kuulamast nende kuulutajaid. Tõe ja õigluse huvides on seetõttu palju tähtsam piirata selle poole teotavat keelekasutust; ning kui näiteks peaks valima, siis oleks palju rohkem põhjust laita uskmatute vastu sihitud solvavaid rünnakuid kui usuvastaseid väljaastumisi. Siiski on ilmselge, et seadusel ja ametivõimudel pole asja kumbagi piirata, samal ajal kui avalik arvamus peaks igal üksikjuhul langetama arvamuse kõiki asjaolusid arvestades - mõistes hukka igaühe, millisele poolele ta vaidluses ka ei asetuks, kelle argumentatsioonis on tunda ebasiirust, pahatahtlikkust, vagatsemist või sallimatust; samas ei tohi otsida neid pahesid vaidluses omaksvõetud seisukohast endast, kui see ka on vastupidine meie seisukohale, ning tuleb anda teenitult au igaühele, mis seisukohal ta ka ei oleks, kellel jätkub piisavalt külma verd ja ausust tunnistada oma oponente ja nende seisukohti sellistena, nagu nad on, midagi nende kahjuks liialdamata, midagi salgamata, mis räägib või eeldatavasti võib rääkida nende kasuks. Selline on avaliku mõttevahetuse tõeline moraal; ja kui seda ka sageli rikutakse, tunnen ma rõõmu mõttest, et leidub palju suuri polemiseerijaid, kes seda suurel määral järgivad, ning veelgi rohkem neid, kes selle poole teadlikult püüdlevad.

1

Tõlgitud teosest: John Stuart Mill. On Liberty. Penguin Books Ltd, 1974 Tõlge on varem ilmunud teoses John Stuart Mill. Vabadusest. Tallinn, 1996. Tõlkinud Kaja Tael.

[1] Mill arvas nõnda 1859. aastal-Kirikiri.

[2] Vaevalt olid need read kirja pandud, kui nagu rõhutatud vasturääkivusena leidsid aset 1858. a. sündmused, mil Valitsus kaebas ajakirjanduse kohtusse. See järelemõtlematu sekkumine avaliku diskussiooni vabadusse pole siiski sundinud mind käesolevas kirjutises ühtki sõna muutma, samuti pole sugugi vähenenud minu veendumus, et poliitiliste diskussioonide eest karistamise aeg on, välja arvatud paanikahetkedel, meie riigis möödunud. Sest esiteks, süüdistustele ei jäädud kindlaks, ja teiseks, tegelikult polnudki tegemist poliitiliste süüdistustega. Süüteona ei nimetatud mitte valitsusinstitutsioonide või valitsuse tegevuse või valitsusse kuuluvate isikute kritiseerimist, vaid seda, et levitati doktriini türannitapmise õigustatuse kohta, mida hinnati ebamoraalseks. Kui käesolevas peatükis esitatud argumentidel on mingitki kaalu, peaks inimesel olema täielik vabadus kuulutada mistahes doktriini ja diskuteerida selle üle, kui see on tema eetiline veendumus, ükskõik kui ebamoraalseks seda ka iganes ei peetaks. Seepärast on siinkohal ebaoluline ja kohatu hakata lähemalt arutama, kas türannitapmise doktriin ikka ebamoraalseks nimetamist väärib. Ma piirdun tõdemusega, et see probleem on alati olnud üks lahtisi küsimusi kõlbluse vallas; et terved rahvad ja mõned parimatest ja targimatest inimestest on alati lugenud mitte kuritööks, vaid õilsaks aktiks eraisiku tegevust kurjategija kõrvaldamisel, kes ennast seadusest kõrgemale seades on asetunud väljapoole seaduslikku karistust ja kontrolli; ja et see tegu, olgu õige või väär, pole loomu poolest mõrv, vaid kodusõda. Ma olen seisukohal, et sellisena võib türannitapmisele õhutamine olla teatud tingimustel seadusega käristatav, aga ainult juhul, kui on järgnenud avalik tegevus ja kui on võimalik kindlaks teha vähemalt tõenäoline seos akti ja sellele õhutamise vahel. Ja isegi siis pole see mitte võõras valitsus, vaid ainult kallaletungi ohvriks langenud valitsus ise, kellel enesekaitse aktina on õigus käristada tema olemasolu ähvardavate rünnakute eest.

[3] Thomas Pooley, Bodmini assiisid, 31. juuli 1857. Detsembris andis kuninglik võim talle armu.

[4] George Jacob Holyoake, 17. august 1857; Edward Truelove, juuli 1857.

[5] Parun de Gleichen, Marlborough Streeti Politseikohus, 4. august 1857.

[6] Piisavaks hoiatuseks peaks olema sipoide mäss, mille puhul meie rahvusliku loomuse halvimate omaduste üldise esilekerkimisega kaasnes suur annus kirglikku tagakiusamist. Fanaatikute või šarlatanide kantslis märatsemist ei pruugiks mainida; kuid Evangelistliku partei juhid on hindude ja muhameedlaste valitsemise alusena välja kuulutanud, et riigi rahadega ei toetata ühtegi kooli, kus ei õpetata Piiblit, ning selle vältimatu järeldusena, et riigiteenistusse ei võeta kedagi muud kui tõelisi või teeseldud kristlasi. On teada, et üks ministriabidest on oma 12. novembril 1857. a. valijatele peetud kõnes öelnud järgmist: "Briti valitsuse sallivus nende usu suhtes" (sadade miljonite Briti alamate usu suhtes), "selle nende poolt religiooniks nimetatud ebausu suhtes on aeglustanud Briti ülemvõimu kasvu ning takistanud kristluse tervitatavat levikut... Sallivus on olnud meie maa usuvabaduse põhiliseks nurgakiviks, kuid ärgem lubagem neil kurjasti kasutada seda kallist sõna "sallivus"." Tema sai sellest aru nii, et see sõna tähendab täieliku usutunnistuse vabadust kristlastele, kes teenivad jumalat samadel alustel. See tähendas kõikide kristlike, ühte ja ainsasse sõnumisse uskuvate sektide ja usutunnistuste sallimist. Ma tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et mees, keda on peetud sobilikuks täitma kõrget ametikohta meie valitsuses liberaalide juhtimisel, järgib doktriini, mille alusel jäävad sallivuse piirist välja kõik, kes ei usu Kristuse jumalikku päritolu. Kes suudaks pärast nii idiootlikku avaldust veel hellitada mingeid illusioone, et usuline tagakiusamine on pöördumatult möödas?

2006-11-03