Androgüünne Venemaa

Prindi

Raivo J. Raave

1

“Kõik maad on nagu maad, aga on ainult üks Venemaa,” on öelnud Nikolai Berdjajev. Tähendagu see mida iganes, aga üks on kindel: vene olemine on teistsugune kui muu olemine.

Vene filosoofia sündis siis, kui vene mõte naases rännakult Läänemaailma. Vene filosoofia on jutustus iseendale, kuidas mõistus ja hing jõuavad koju. Vene tõe eripära on selle kujundlikkus - ikoonsus ja see tegi ta lähedasemaks kirjandusele kui filosoofilisele terminoloogiale.

Vene filosoofia

Vene intelligents - keda ei tohi mitte mingil juhul segamini ajada Lääne intellektuaalidega - pärines suurenisti proletariaadist ja ei vajanud sellisel kujul filosoofiat. Vene inimeseni jõudis filosoofia vene kirjanduse kaudu. Vene tõe kujundlikkus - ikoonsus - tegi ta lähedasemaks kirjandusele ja võõramaks filosoofilisele terminoloogiale. Vene intelligents täitis kultuuriruumi peamiselt simulaakrumitega.

Vene filosoofia tekib ja eksisteerib kui kirjandusliik. Ta eelistab jutustamisviisi uurimisviisile. Meie jaoks koosneb vene diskursus mitmetest erinevatest elementidest: esiteks rahvapärimuse arhetüübid: idioomid, vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, valmid jms., teiseks saab vene filosoofia spetsiifiliseks keeleks slavofiilide keel, kolmandaks õigeusu kultuurilis-sümbolistlik sisu ja neljandaks traditsioonilise rahvateadvuse ratsionaliseerimine.

Sümptomaatiline on, et ükski nõukogude filosoof ei tegelenud vene filosoofia uurimisega. Vene diskursuse eripära on määratud õigeusuga, mille järgi tõde ei ole sõnas, vaid on kujus. Kristust nimetatakse Jumala kujuks. Tõde võib pigem näha kui mõelda. Tõde on Jumalalt ja ei ole mõtlemise produkt.

Messianistlik idee

Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi - ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsansist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole.

Vene tsaari tiitel ei saa kuidagi olla tulnud Lääne caesarist nagu tavaliselt arvatakse, sest seda ei oleks kirik aktsepteerinud. Küll on teada, et tsaari tiitli võtsid kasutusele tatarlased-mongolid ja see oli vana sküüdi juhi tiitel, mida hiljem kasutasid ka Krimmi ja Kaasani khaanid.

Tsaari tiitel oli enam mõeldud välispoliitiliseks kasutamiseks, et tsaar võiks läbirääkimisel olla võrdne Krimmi ja Kaasani khaanidega. Esimeseks tsaariks krooniti 16-aastane Ivan IV, kellel ka endal olid tatari juured ja kes Glinskite suguvõsa kaudu pärines Sartakist. Just see oli põhjus, miks Ivan Julm otsustati kroonida tsaariks.

Sakraalse Politeya otsingud on venelastele omased olnud kõigil aegadel. Riiki kujundati ja suurendati messianistliku idee sümboolikast lähtudes.

Pärast Bütsansi langemist - Teise Rooma, suurima õigeuskliku riigi hukkumist - tärkas vene rahva hulgas aimdus, et Venemaa on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas. Strarets Filofei kuulutas Moskva Kolmandaks Roomaks. “Jumalast valituse ja Kolmanda Rooma idee saab vene rahvuslik-religioosseks antropoloogiaks, mis ei ole selgelt väljendatud mingeis vormeleis, kuid on tajutav kõigi poolt,” ütleb Aleksander Dugin

Peidetud linn - vene idee alateadvus

Pärast Nikoni reforme ja skismat Venemaal tekib historisoofiline küsimus, kas Vene riik on enam õige õigeusklik riik. Seda süvendavad veel Peeter I reformid.. Kolmas Rooma on riknenud, võim on läinud Antikristuse kätte. Tõeliselt õigeusklik riik läheb ära maa alla. Sellega on seotud legend järve alla peidetud Kiteži linnast. Rahvas otsib püha Kiteži linna - see on vene idee kollektiivne alateadvus.

Siit vene ideoloogia utopism ja müstilisus. Suurest skismast pärinevad ka vene mässulisuse või raskolnikluse juurded. XIX sajandi intelligents on juba reeglina võimuvastane. Nähtavat riiki valitseb vale.

Berdjajev kirjutab, et Peeter I reformid olid vältimatud - Venemaa pidi avanema maailmale - kuid ta viis nad ellu hirmsa vägivallaga rahva hinge ja uskumuste kallal ja rahvas vastas sellele legendiga Peetrist kui Antikristusest.

Bütsantsi idee oli võimude sümfoonia. Imperaator garanteeris riigi ilmaliku ja patriarh vaimuliku ühtsuse. Peterburi periood oli taganemine bütsantslusest ja Nõukogude periood spontaanne, fragmentaarne ja stiihiline tagasipöördumine selle juurde. Peetri ajal kompenseeris kiriku mõju nõrgenemist terve rida pühakuid ja staretseid ja põranda-alune vaimulik elu. Vene XVIII sajandi kõrgkihist tundis üks osa huvi vabamüürluse ja teine osa voltäärluse vastu.

Vene idee paradoksid

Kui esimene vene originaalne filosoof Tšadaajev avaldas filosoofilise armastuskirja ühele poolilmadaamile, siis küsis Nikolai I, et kas see mees on sakslane või hull? Kuna ta sakslane ei olnud, siis pidi olema hull. Tšadaajev avaldas mõtte, mis on põhiliseks vene eneseteadvuses - nimelt idee vene rahva varjatud potentsiaalsusest. See tundub minevikku vaadatuna negatiivsena, aga tulevikku vaadates positiivsena,

Slavofiilid leidsid, et Lääs kõduneb. Nad ennetasid Spengleri vahetegemist kultuuri, mis on siis ideede teenistuses ja tsivilisatsiooni, mis on raha teenistuses vahel. Nii slavofiilide konservatiivne pöördumine Peetri-eelsete aegade kui läänemeelsete pöördumine Lääne poole, oli vaid utoopia täiuslikkusest, mida ihaldati.

Vene revolutsioonilise ühingu “Tapor ehk Rahva Kättemaks” asutaja Netšajev andis välja “Revolutsionääri katekismuse”, mis on ideeliselt täiesti religioosne raamat - ilma Jumalata muidugi. Seda võib võrrelda jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola harjutustega.

Netšajevi “Katekismuses” oli midagi müstilist. Eriti huvitav on see, et mitmeti ennetab Netšajev äärmuseni tsentraliseeritud parteiorganisatsiooni tüüpi. Moraalne on revolutsionäärile kõik, mis teenib revolutsiooni - see saab ka Lenini sloganiks. Muide Neštšajev istus 10 aastat ränkades tingimustes Alekesi raveliini vanglas, kus ta pööras ümber ja muutis oma agentideks eranditult kõik vangivalvurid. Sellist 100%-list evangeelset tulemust ei olnud isegi apostel Paulusel.

Anarhism ja nihilism

Berdjajev kinnitab, et anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ja narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus: “vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugatšov on iseloomulikud venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid”.

Võim ise oli püha, aga langenud võim on paha. Näiteks Konstantin Aksakov oli tõeline anarhist - tal oli sarnaseid seisukohti Bakuniniga, kes oli omapärane vene kõrgkihi revolutsionäär, fantasöör, idealist. Emigrandina osales Bakunin kõigis Euroopa revolutsioonides. Aristokraadid Kropotkin, Bakunin ja Tolstoi olid ülemaailmse anarhismi loojad.

25 aastat valitses vene kirikut ja ideoloogiliselt ka Vene Püha Sinodi ülemprokürör Pabedonostsev, kes oli Romanovite Venemaa vaimne juht. Berdjajev kirjutab: “Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud ligemeste suhtes sugugi hirmuäratav”.

Pabedonostsev sarnanes Leniniga selles, et suhtus maailma nihilistlikult ja ei uskunud inimesesse. Kui Pabdonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, siis Lenin põlgas samuti revolutsioonilist eliiti ega uskunud selle inimlikku väärtusesse. Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni nihilistid.

Lenin ei uskunud demokraatlikesse vabadustesse - need on vaid kodanliku ühiskonna simulaakrumid. Kuid ta uskus, et ühiskonna sunniviisiline organiseerimine võib luua millise inimese tahes - näiteks täiusliku sotsiaalse inimese. Selles oli Lenin ehtne vene utopist.

“Mida suurem vale, seda enam usutakse,” ütles juba Tammsaare. Venelastele on omane võime ennastunustavalt vaimustuda sotsiaalsetest ideedest ja mida utoopilisemad nad on, seda enam. Venemaad ja vene rahvast saab iseloomustada vaid vastuolude abil Kui kõik rahvad on nagu rahvad, siis vene rahvas on idee - võiks Berdjajevit parafraseerides öelda.

Vene geograaf Pjotr Savitski ütles, et Venemaa läheb välja kaasaegse Euroopa kultuuri raamidest, tal on oma tee ja omad ajaloolised perspektiivid. Kui Ida vastaks naiselikule algele ja Lääs mehelikule, siis Venemaa oleks androgüünne.

1

2006-10-27

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaMythos

MärksõnaVenemaa