Teemad

Paremuse saavutamise viisidest

Prindi

Andrus Norak

1

Igasuguse paremuse selgitamise aluseks on reeglites kokku leppimine. Duellide puhul lepitakse esmalt kokku relvade valikus. Ja siis on seal veel sekundandid, kes assisteerivad ja kohapeal reegleid jõustavad. Kui reeglites kokku lepitud, tuleb kokku leppida ka protseduuris ning seejärel võib paremuse selgitamine alata. Võib-olla sobiks duellist paremini näiteks mingi spordiala? Igal juhul on esmaseks ja lihtsaimaks paremuse saavutamise viisiks otsene füüsiline konfrontatsioon. Selgi juhul on vähemalt mingidki reeglid vajalikud, sest ikka võib üks kahest rusika asemel valida kivi. Sel juhul jääb tema, kui parema legitiimsus pehmelt öeldes kaheldavaks.

Peale kaklust rusikatega ei vehita. Kui protseduuris ja reeglites kokku lepitud, siis ei maksa kaotajal pärast kaotust protsessida. Mõnedes mängudes on juhusliku ja kogemata aset leidva reeglite eiramise eest ette nähtud karistus, nii nagu kabes äravõtukohustust eirav nupp “ära puhutakse”. Mängud omakorda esindavad suuremaid ilmavaatelisi süsteeme või on teisisõnu sündinud tõsitegevuse, enamasti religioonist ja religioossest vägivallast pärineva tõsitegevuse simulatsioonid.

Ükski maailma religioon ei saa olla luuserreligioon ega keskeneda ümber kaotaja. Ometi tundub kristlus seda olevat. Kristlus religioonina keskeneb ümber kõigi ühiskondlike reeglite ehk seaduste alusel kaotajaks jäänu, ümber inimese - Jeesuse, kes mõisteti süüdi ja tapeti.

Loomulikult seavad evangeeliumid küsimärgi alla protsessi legitiimsuse ja püüavad näidata, et tegelikult ei olnud Jeesus süüdi, ei olnud ei kaotaja ega ka luuser. Ei ole tänases maailmas mitte midagi hullemat sõnast “luuser” ja üksi sellest sõnast piisab täiesti, et religiooni diskrediteerida. Kas kristlus on luuserreligioon? Selline küsimuseasetus meenutab roheliste poolt tõstatatud küsimust: “inimene - kas luuserliik?”

Kui lihtne on kristlusega võrreldes islam, otsese ja ühemõttelise vägivallakeeles saavutatud võidu religioon. Ja seetõttu ongi vägivald see keel, milles see religioon tänini kõneleb, kõnetab ning maailma seletab. Väidaksin, et tänases maailmas on kõigest paar ühiskeelt, mida ühtmoodi mõistetakse. Üheks keeleks, vahest ehk kõige levinumaks neist on vägivalla keel. Isegi kui sa seda keelt ei oska või rääkida ei taha või tundub see sinu jaoks solvavalt primitiivne, siis ometi - kui keegi sinuga jalahoopide keeles rääkima hakkab, on talle suhteliselt raske esperantos või malekäikudega vastata. Väidaksin isegi, et kommunikatsioonis võidab alati see, kes räägib lihtsamalt - olgu siis peale, et madalamas ja lihtsamas, aga ometi paremini mõistetavas ühiskeeles. Siit ka see - minu põlve eestlaste rumal harjumus - venelastega vene keelt kõneleda ja ameeriklastega inglist.

Lääne ühiskond eelistab rääkida keerulisemates keeltes, kui primitiivne ja otsene füüsiline konfrontatsioon. Eelistakse rääkida tehnoloogia, majanduse, raha, tuntuse, individualistlike inimõiguste ja nn. demokraatia keeles. Kuna aga need keeled ei ole viimselt midagi muud, kui kunagise vägivallakeele rafineeritud derivaadid, on mõistetav, et islamimilitandid räägivad läänega selles keeles, mis neil paremini välja tuleb.

Nagu USA koloniaalpraktika Iraagis näitab, on vallutatud maal võimatu ühekorraga vägivalla ja headuse keeles rääkida. Nii nagu ma mõnes oma eelnevas kirjatükis olen püüdnud välja tuua, vajab lääne vägivaldsus ka läänlase enda jaoks teatud mentaalset hät-trikki, sest kristlus kui religioon sellisele ellusuhtumisele alust ei anna.

Vähe sellest, Jeesus õpetas, et kui sind lüüakse paremale põsele, siis kääna ette ka vasak. Minu arvates ei tule seda kirjakohta sugugi mitte üle müstifitseerida ega tühjaks eksegeesida. Mida Jeesus öelda püüdis, on iseeneslikus ja loogilises seoses Jeesuse enda elu, kuulutuse ja surmaga. Öelda püüdis ta aga seda, et ole sa või ohvriks, aga ärgu mingu vägivallanakkus sinu kaudu edasi, vaid peatugu sinu kohal. Ole sa siis vägivallaahela viimaseks lüliks ja kasvõi selle hinnaga, et sa vägivallankruna ise hukud.

Jeesus seadis end selles osas selgesse järgnevusritta Vana Testamendi aegsete ohvritega alates Aabelist ja lõpetades Sakarjaga. Teisisõnu vastandas Jeesus end radikaalselt variseride religioonile, kes olid alati varmad iseendi arust jumalikult sanktsioneeritud vägivalda pruukima. Jeesuse meelest ei olnud vägivald ka Vanas Testamendis jumalikult sanktsioneeritud. Siit edasi jõuame me selle suure suktsessiooniliinide kontrasti juurde, mis jookseb läbi terve Vana Testamendi. Seal on nad mõlemad, nii jumalikult sanktsioneeritud vägivald - esiplaanil; aga ka Jumala samastumine vägivalla ohvritega - tõsi küll varjatult ja tagaplaanil. Ja ometi on just viimane see õige ja ainuke, see, millega Jeesus end ise samastab ning teeb seeläbi tühjaks esimese, nn. vägivalda jumalikult sanktsioneeriva liini.

Seega on jumalik õigus läbi Jeesuse pehmelt öeldes paradoksaalne ning sellest tulenevalt ka ilmselt raskesti mõistetav. Ega siis Meister asjata öelnud, et "tarkade ja mõistlike eest on see varjule pandud ja ilmutatud väetimaile." Tänane maailm hindab paremuse selgitamist võimalikult lihtsates ja üheselt mõistetavates terminites, kui vähegi võimalik, siis Metsiku Lääne väikelinna “kes tõmbab esimesena”, võtmes. Kuidas sa selgitad Metsiku Lääne väikelinna mentaliteediga harjunule, et võitja on tegelikult kaotaja ja vastupidi?

Just sellesama, paradoksaalsuse tõttu, kipuvad ka tänased kristlikud variserid Jeesust võimalikult lihtsates vanatestamentlikes terminites ümber tõlgendama. Teha saab seda vaid Jumalat ennast ja Tema imede arsenali appi kutsudes ning kõiki toonaseid õigusmõistmise aluseid valedeks kuulutades. Nii teevad seda ühteviisi nii juudid, muhameedlased, kristlikud fundamentalistid ja needki, kes esindavad lihtsalt rahvuslik/religioosseid ning konservatiivseid jõude.

Nad tõlgivad Jeesuse võidu tagasi vanatestamentlikku lihtsa ja üheseltmõistetava paremuse selgitamise terminitesse, mille järgi Jeesuse kaotus oli vaid näiline. Kui see ei ole doketism, siis misasi see on?

Jeesuse ristisurm on säärase tõlgenduse järgi vaid ajutine ning tingitud meie lunastamise hädavajalikkusest. Need näivad kaotushetked olid vaid ajutised ettevalmistavad viivud enne lõplikku ja absoluutset triumfi - Jeesuse ülesäratamist Jumala poolt.

Aga mis siis, kui Jeesus ei kaotanud mitte näiliselt, vaid päriselt? Mis siis kui ta oligi luuser?

1

2006-10-15

MärksõnaUsk ja uskmatus