Teemad

Lokaalraha

Prindi

Henri Laupmaa

1

Paralleelraha, lokaalraha, täiendraha, rööpraha ja eelmise sajandi alguses ka koduraha - heal lapsel mitu nime. Aga millega on tegemist?

Põhimõte

Erinevat tüüpi vahetussüsteeme on inimesed kasutanud nii kaua, kui meil on olemas kirjalikke ülestähendusi. Algselt olid levinud põhiühikuteks kariloomad ja vili, mis hiljem asendusid paberist ja metallist ühikutega. Pika ajaloo jooksul on välja mõeldud ja leitud erinevate olukordade jaoks sobivaid vahetus- ja arveldussüsteeme. Praegune riikide tasemel garanteeritav riigiraha on vaid üks süsteem paljudest ja lisaks headele omadustele on tal ka mitmeid probleeme, mida täiendrahad lahendada aitavad.

Maailmas

Viimase kahekümne aasta jooksul on toimunud suur paralleelrahade renessanss. Bernard Lietaeri andmetel on tänaseks üle maailma 5000 erinevat süsteemi, mida erinevad kogukonnad ja organisatsioonid kasutavad. Viimati toimus tõus kahe maailmasõja vahel eelkõige Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja Austrias, kus eksperimenteeriti uute süsteemidega, kuna suure depressiooni aegu oli konventsionaalne rahasüsteem kriisis.

Nagu ütleb rahandusteadlane Bernard Lietaer, on raha «kokkulepe kogukonnas kasutada mingit objekti maksevahendina». Seega, kui kokkulepe on olemas, võib kohalik tegutsejate ring tekitada oma vahetusühiku, mis toimib paralleelselt üldkehtiva rahaühikuga ning annab võimaluse osa kohalikke transaktsioone selles teha.

Mis laadi süsteemid on kasutusel

LETS (Local Exchange Transaction System) on Michel Lintoni poolt 1983. aastal leiutatud meetod, kuidas kogukonna sees üles ehitada krediidisüsteemi, kus arvutis baseeruvasse andmebaasi seatakse sisse LETSi andmebaas - omalaadne võrgupank, kuhu inimesed saavad omavahelisi makseid teha süsteemisisestes krediidiühikutes, mis ei oma kehtivust väljaspool süsteemi. Lihtsustatult saab öelda, et tegemist on formaliseeritud süsteemiga «mina aitan kogukonda, kogukond aitab mind».

Timebanks UK - Briti saartel tegutsevad ajapangad, mida on üle riigi sadakond. Tegemist on puhtalt sotsiaalse mõõtmega ühikuga, milles üks tund tööd vastab ühele krediidile, mida saab vahetada kellegi teise töö vastu.

Dr Edgar Cahn, tsiviilõiguse jurist ja aktivist, tuli ajapanganduse mõttele töötades Londoni majanduskõrgkoolis. Tema süsteemide ühikuid on kutsutud veel ajadollariks ja «teenuskrediidiks».

Üks tund tööd võrdub ühe krediidiühikuga. Paljud Londoni majandusteadlased, olles tema ideest kuulnud, vaidlesid väga ägedalt, et see süsteem ei saa tekitada sotsiaalset sidusust ega hakka ka kunagi tööle. Edgar Cahn läks seda juttu ignoreerides oma süsteemi rakendama USAsse ning saavutas muuhulgas ka selle, et ajadollarid kuulutati maksuvabaks.

Viimastel aastatel on ajapangandus levinud Suurbritannias aga kiiremini kui Ameerika Ühendriikides. Timebanking on väga populaarne ka Jaapanis, kus mitmed riiklikud projektid toetavad LETS/Timebanking hübriidprojekte. Ithaca hour on kehtiv Ithaca linnas ja selle ümbruses Ameerika Ühendriikide idarannikul.

Selle rakendas kohalik sotsiaalne ettevõtja Paul Glover. Praegu kasutab Ithaca tundi üle 900 ettevõtja, meistri ja farmeri. Selles makstakse palka, saab tasuda üürimakse, käia kinos ning osta kohalikult turult toitu. Aastaks 2000 oli kohalik raha tekitanud ringluses 50 000 tundi (500 000 dollarit) käivet.

Ithaca tunni põhjal on tekkinud hulk analoogseid süsteeme, mis kasutavad paberraha ja toimivad paralleelselt üleriigilise rahaga.

Kokkuvõtteks

Leidlikke süsteeme, kuidas monopoolse rahasüsteemi puudustega toime tulla ning sellega sotsiaalseid probleeme lahendada, on üle maailma leiutatud terve hulk. Loodetavasti saab lähitulevikus näha selliseid ka meie maal kanda kinnitamas. Sotsiaalne tellimus nende järele on selgelt olemas.

Loe lähemalt:

http://www.timebanks.co.uk/ http://www.ithacahours.org/ http://www.timedollar.org/ http://www.gmlets.u-net.com/ http://www.openmoney.org/

1

2006-10-06