Teemad

Religiooniõpetus - üldhariduse loomulik osa?

Prindi

Pille Valk

1

Kooli religiooni/usuõpetuse arengut taasiseseisvunud Eestis on saatnud tulised vaidlused. On neid, kes peavad seda imevahendiks, mis varakapitalismi tormidesse sattunud ühiskonna päästab, on neid, kelle meelest on tegemist ajast ja arust õppeainega, mis suurendaks õpilaste niigi juba ülepaisutatud koormust. Kardetakse laste “pööramist” ja teadusliku mõtlemise arengu pärssimist. Mõnikord on peljatud sedagi, et kooli usuõpetus on kirikuringkondade “päästerõngas” oma väheneva liikmeskonna suurendamiseks. Samas, torkab Euroopa riikide koolide õppekavu vaadates silma, et maades, kus lähiminevikku ei varjuta sotsialismi pärand, peetakse religiooniõpetust enamasti üldhariduse loomulikuks osaks. Religioosse harituse ja seda kujundava usuõpetuse tähtsusele on korduvalt tähelepanu juhitud Euroopa Nõukogu soovitustes, kus selle aine potensiaali maailma ees seisvate probleemide lahendamisel peetakse väga oluliseks.

Globaliseerumisest

Maailm meie ümber muutub tohutu kiirusega. Massimeedia vahendusel jõuavad meieni sündmused kõigist maailmanurkadest. Internet, suhtlemis- ja reisivõimaluste avardumine, töö ja õppimise kaudu arenevad kontaktid seavad inimesi silmitsi maailmaga kogu tema mitmekesisuses. Maailma on pluralistlik, täis erinevaid kultuure, religioone ja maailma mõistmise viise. Kohtumine uue ja tundmatuga pole aga mitte ainult huvitav ja rikastav, vaid ka küsimusi ja probleema tõstatav. Kuidas mõista neid inimesi, kelle kultuuritaust meie omast oluliselt erineb? Kuidas elada kõrvuti erinevalt maailma mõistvate inimestega, erinevate religioonide esindajatega? Kuidas seista vastu sallimatusele, kuidas ületada usulisest piiratusest sündivat fundamentalismi? Kuidas leida pidepunkte ebakindluse võitmiseks, mis sünnib järjest kiirenevast elutempost ja hirmust kaotada toimuva üle kontroll? Need pole täna abstraktsed küsimused, vaid igapäevase elu reaalsususest kerkivad probleemid. Piisab vaid, kui siinkohal nimetada hiljutisi veriseid sündmusi Balkanil, konflikte Iisraelis, sõda Tshetsheenias, pinevat olukorda Põhja-Iirimaal, uusnatside liikumist, mis nüüd on levinud juba Eestiski. Kui palju teatakse, et neis konfliktides mängib rahvusprobleemide kõrval kaasa ka usuline taust?
Suur infotulv ja uued kogemused võivad kaasa tuua klammerdumise omasesse, tuttavasse ja turvalisse, teiste hindamise läbi negatiivsete stampide, mis takistab maailma adekvaatest tunnetamist. Fundamentalism, nii rahvuslikus kui ka maailmavaatelises mõttes, on sageli sellise inimese reaktsioon, kes tajub muutustes ohtu senisele kindlakskujunenud olukorrale, kellel puuduvad teadmised uues mitmekesises maailmas orienteerumiseks, kelle identiteet on klammerdunud stereotüüpidesse.

Birminghami Ülikooli religioonipedagoogika professor dr. John Hull on käibele toonud “religionism”-i mõiste. See on usulise identiteedi vorm, mille põhijooneks on kõigile teistele, maailma asju erinevalt mõistvatele gruppidele vastandumine, nende kuulutamine “väärusulisteks”. See fenomen on äratuntav paljude fundamentalistlike usuvoolude hulgas, kes siiani kiivalt kaitsevad näiteks verbaalinspiratsiooniõpetust eitades tänapäeva teaduse olulisi saavutusi.

Religiooniõpetuse ülesanne selles maailmas, kus järjest tõsisemaks probleemiks tõusevad sallimatus, fundamentslism, terrorism, rassism, ksenofoobia ja rahvuslikud konfliktid, on eeskätt nende “teiste” tundmaõppimine - teadmiste andmine teistest religioonidest, teistest maailmavaadetest, teistest kultuuridest. Sellega on orgaaniliselt seotud ka oma kultuuri ja selle juurte tundmine. Religiooniõpetuse oluliseks ülesandeks on avatud identiteedi kujundamine, kus noor inimene teab, kes me oleme ja kust me tuleme ning omab teadmisi orienteerumaks teistes kultuurides ja religioonides. Sellele rajaneb tolerants ja sallivus. Ainult religioosse harituse pinnalt saab sündida dialoog, mis võib luua eeldused konfliktide ületamiseks.

Marjamaast ja karjamaast ja Inimesest

“Raha paneb rattad käima” lauldi sajandialguse Eestis. Raha pürgib üha enam saama kõikide asjade mõõdupuuks tänaseski maailmas. Ei ole vist liialdus J. Hulli väide, et raha on saamas meie aja uueks jumalaks, kes kontrollib kõike ja kelle soosingut igaüks võita soovib, et jõuda “vaprate ja ilusate” hulka. Paraku kõik ei mahu marjamaale. ÜRO 1997.a. inimarengu raporti andmetel on kuristik rikkuse ja vaesuse vahel viimase 35 aasta jooksul maailmas oluliselt kasvanud - rikkad saavad aina rikkamaks, vaesed aina vaesemaks. Iga päev sureb arengumaades esmaste eluks vajalike vahendite puudumise tõttu 19 000 last.
Kui aastakümneid tagasi jooksis eraldusjoon põhiliselt nn “Esimese Maailma” ja “Kolmanda Maailma” riikide vahel, siis nüüdseks on tõsised sotsiaalsed probleemid jõudnud juba saada ka arenenud maailma muredeks. Järjest suureneb marginaliseerunud inimgruppide hulk: tööpuudus, vaesus, tänavalapsed, kelle haridustee on poolikuks jäänud, inimeste hulk, kes püüavad oma mured unustada meelemürkide abil, on reaalsus ka tänases Eestis.
Samas pöörleb turumajanduse ratas aina meeletuma kiirusega. Kirevad reklaamid sisendavad mõttemalle, mis panevad aina suuremat osa inimesi sarnaselt riietuma, sarnast muusikat kuulama ja “Shveitsi sõlutmatu vitamiiniinstituudi teadlaste” poolt parimaks tunnistatud hambapastaga oma hambaid ning intelligentse pesupulbriga pesu pesema. Suurkompanid teavad, mida inimene vajab, et olla õnnelik. Ei ole vaja vaeva ega aega leidmaks Oma Lugu ja Teed.
Rahamaailma põhireegliks on pragmatism, inimesestki saab selles masinavärgis vaid inimkapital, kelle väärtust mõõdab kasulikkus ja tarbimisvõime. Edukusekultusest on saanud ideoloogia, mida propageeritakse seltskonnaajakirjanduse veergudel, pakkumaks inimestele eeskujusid, mille poole püüelda.
Siin meenub vana hea lugu kuningas Midasest, kelle suurima soovi jumalad täitsid - kõik, mida kuningas puudutas, muutus kullaks. Loo lõpp oli kurb - kuningas suri nälga, sest kuldne leib ei sündinud paraku süüa.

Selles kontekstis saab selgeks religiooniõpetuse teine oluline ülesanne: kujundada tasakaalu ja vastutustunnet, keskonnasäästlikku käitumist ja vaimsete väärtuste hindamist. Kristliku inimesekäsitluse nurgakiviks on arusaam iga inimese väärtuslikkusest. Sellest arusaamast on välja kasvanud ka ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon. Kirjanik Herman Hesse on arutlenud nõnda: Misasi see tõeline elav inimene on, sellest saadakse tänapäeval kaugelt vähem aru kui kunagi varem, ja nõnda tapetaksegi neid inimesi, kellest igaüks on looduse kallihinnaline ja kordumatu meistritöö, karjakaupa maha./../ Iga inimene ei ole aga mitte ainult tema ise, ta on ka kordumatu, sootuks eriline, alati tähtis ja oluline lõikepunkt, milles ristuvad maailma nähtused, sellisena vaid üks kord ja ei iial enam. Sellepärast on iga inimene tähtis, igavene, jumalik, sellepärast on iga inimene, kuni ta iganes elab ja looduse tahet täidab, imepärane ja väärib alati tähelepanu. Vähesed teavad tänapäeval, misasi on inimene /...../ Iga inimese elu on tee iseenda juurde, katse leida seda teed, osutamine ühele võimalikule rajale.( autori eessõnast romaanile “Demian”).
Religiooniõpetuse sügavam eesmärk on Inimeseks olemise õppimine. See algab meid ümbritseva maailma probleemide teadvustmisest ja analüüsist, mis on suunatud vastutustundliku ja teadliku käitumise kujundamisele. Isiksuse ja rahvuskultuuri väärtustamine aitab luua vastukaalu pealetungivale massikultuurile. Demokraatlik ühiskond vajab toimimiseks ja arenguks inimesi, kes on valmis vastu seisma ebainimlikkusele ja kasuahnusele, korruptsioonile kes on valmis seisma sotsiaalse ja individuaalse õigluse eest.

Jäävatest väärtustest

Tänases postmodermistlikus maailmas on tavaks rääkida väärtuste suhtelisusest. Lubatud oleks otsekui kõik, on see siis enesemüümine, individualismi kuulutamine ülimaks käitumisjuhiseks, vägivalla propageerimine või ennasthävitav käitumine. Näiteid ei ole meil vaja kaugelt otsida. Ilmselt on kõigil veel meeles 17-aastase neiu suvine plaan omapärase seksirekordi püstitamiseks ja selle ümber toimunud poleemika. Aeg-ajalt kerkivad esile diskussioonid lastele kättesaadavate vägivalla ja pornofilmide üle. 1980.a Gerbneri ja Grossi poolt Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu andmetel näeb laps enne põhikooli jõudmist ekraanilt 13 000 vägivaldset tapmist. Rumal ja vastutustundetu on väita, et see laste mõttemaailma ja väärtushoiakuid ei mõjutaks. Paraku meenb nende aruteludega seoses mulle üks mõne aasta tagune pealkiri “Eesti Ekspressist” - “Alati leidub mõni usuhull või moraalijünger, kes kultuuri arengul ees tahab seista”... Eesti ja Soome pedagoogikateadlaste poolt 1980-1990tel aastatel läbiviidud laste turvalisuse uuringud näitasi, et Eesti laste üks suuremaid hirme on seotud vanemate lahkuminekuga. Tuli välja ka seos koduste probleemide ning laste tervise ja koolis edasijõudmise vahel. Kui sellelt taustalt vaadelda osas meie massimeedias romantiseeritud malli oma tahitsi “kokku-lahku elamisest” ja püsiva abielu alavääristamisest, tuleb tunnistada, et siin on tõsine ohumärk meie ühiskonnale, kus niigi lahutuste arv juba ammu abielude arvu ületab. Ma ei tahaks siin muidugi probleemi must-valgelt näha ja kuulutada, et abielulahutus kui selline lausa põlu alla panna tuleks. Inimeste elus võib kõike ette tulla ja loomulikult on olukordi, kus abielu lahutus end õigustab. Pigem on küsimus rõhuasetustes ja selles, kust võtavad meie lapsed eeskujud ja mudelid oma pereelu elamiseks. Siin võib küsida, kas postmodernismi ei tõlgendata hoopis pealiskaudsusena, hoolimatusena, kõige lubatavusena ja piiride puudumisena oma nihilismi õigustamiseks? Suures “vabaduseõhinas” unustatakse aga ära, et vabadus on alati seotud vastutusega.
Apostel Paulus kirjutas kunagi korintlastele: Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõike on mul luba teha, aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle (1.Kor. 6.12)
Kiiresti muutuvas maailmas ei ole meil võimalik lastele kaasa anda valmis käitumisretsepte igaks elujuhtumiks. Samas on selge, et nii suurt hulka valikute ja otsustuste langetamist, nagu elu tänastelt noortelt nõuab, ei ole varasemad põlvkonnad pidanud tegema. Religiooniõpetuse ülesandeks on anda noorele eluks kaasa “eetiline selgroog”, mis aitaks toimida erinevates olukordades.

Kokkuvõtteks

Eesti kooli riiklikus õppekavas seisab: üldhariduskooli põhiülesanne on aidata sellise isiksuse kujuemist, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end om arahva liikmena, kodanikuna, kaasvastutajana Euroopa ja maailma tuleviku eest, kes peab lugu kodust ja perekonnast, enesest ja kaasinimestest, oma ja teiste rahvast kultuurist, armastab isamaad, järgib demokraatia põhimõtteid, lähtub üldinimlikest kõlbelistest arusaamadest, hindab ilu ja headust, terveid eluviise, mõtleb kriitiliselt, suudab valida ja vastutust kanda, on valmis koostööks.
Heatasemelises religiooniõpetuses on oluline potensiaal nende eesmärkide saavutamisel. Julgen religiooniõpetust pidada hädavajalikuks üldhariduse osaks - nii nagu see on ka enamuses Euroopa riikides.

Loe veel: www.karlovakirik.ee

1

2006-08-29

MärksõnaÕppimine

MärksõnaRaha

MärksõnaSallivus