Sadomaso karuaabits

Prindi

Andrus Norak

1

Kahe võrdse inimese suhe eksisteerib vaid ulmekirjanduses. Kui ka eksisteerib, siis sisaldab selline suhe ometi erinevaid rollimänge, kus kord on Vestmann peal ja siis jälle Piibeleht. Õiendagem selle asja kohe ära, et ma ei mõtle Piibelehe ja Vestmanni all sugugi mitte geisuhet. Üheks esmapilgul lihtsamaks, aga vahest ka põnevamaks suhteliigituseks on suhteosaliste liigitamine sadismi ja masohhismi alusel. Nood kaks sõna pakuvad meile lausa olemuslikult utreeritud termineid, mis ühest küljest küll liialdustesse kalduvad, teisalt aga just tänu sellele tabavad ja väljendavad on. Isiklik huvi sadomaso vastu on pelgalt psühhoterapeutiline ning sugugi mitte üheselt seksuaalne. Pigem huvitab mind see, kuidas sadomasosugemetega käitumine mõjutab meile koduse kasvatuse poolt kaasa antud komplekse ja sättumusi ning loomulikult ka vastupidi.

Sadomasosuhte puhul on üks suhte osapool see, kes kogeb peamiselt alandust ning teine osapool see, kes peamiselt seda pakub. Loomulikult on lisaks tegelikule sadomasosuhtele võimalik ka osalemine rollimängudes ehk võimalus kõike seda mängida, mida teised päriselt teevad. Sääraste mängude reaalne element on valu ja seksuaalne erutus, mis rahulduses päädib. Tavaliselt on just valu intensiivsus ja rahuldus see, mis mängu lõpetab ning sellest tõeluse teeb. See, kellele valu tehakse teab ja laseb tabada teisel (teistel) seda õhkõrna piiri kustmaalt valu enam ei eruta, vaid lihtsalt haiget teeb ning annab sellest kokkulepitud fraasi või häälitsusega märku. Kõige suurem nauding on aga just seal, suurima valu vahetus läheduses. Tavaelus sellist kokkulepitud lõpumärki ei ole ja valutegija võib jäädagi valu tegema ning kannataja kannatama. Teisisõnu on päriselus taluvus ise see, mis mängu ja tõeluse piiri määrab.

Enamjaolt oleme sadomasost kuulnud “tänu” seksitööstusele ja dominatrixitele, tänu karmidele naistele, kes meestele raha eest alandamist pakuvad. Sellised rollimängud kordavad paljudele meestele lapsepõlvest tuttavaid alandavaid olukordi, mis olid viisil või teisel seksuaalse erutusega seotud. Võib arvata, et selliste naiste teeneid pruugivad ennekõike mehed, kes tavaelus on pigem sadistid kui masohhistid. On täiesti võimalik seksuaalse erutuse lapsepõlvest pärinev seos valuaistinguga. Tuntud valgustusfilosoof Voltairest räägitakse, et guvernandipoolne vitsutamine jättis tasse sättumuse, mis hilisemas elus ei võimaldanud enam ilma vitsutamiseta erekteeruda. Nii seob sättumus seksuaalse erutuse teatud väliste märkide ja tegevustega ning lapseeas kujunenut muuta on hiljem vaat et võimatu.

Sadomasosuhtes on tegemist olukorraga, kus üks osapool teisele haiget teeb ja teine seda naudib. Kui teine osapool on puhas maso, siis jääb küsitavaks, kas see tema seisukohast ongi haiget tegemine või mitte. Kas masohhist saab haiget? Ilmselt siiski saab, ka masohhisti valutaluvus ei ole lõputu ning temalgi on kusagil olemas erutuse ja valu vaheline piir. Ehkki pisut teises kohas kui tavainimesel. Kustmaalt läheb aga silitamine, mis on reeglina kõigile meeldib, üle laksutamiseks, mis vähestele meeldib, on väga individuaalne. Sadomaso seximängud eeldavad kokkulepet kahe või enama mängupoole vahel. Sadomaso elumängudes säärast teadlikku kokkulepet ei eksisteeri, ehkki ka selline suhe püüdleb tasakaalu ja sümmeetria poole.

Mäng on see, mis esitab midagi reaalset läbi näiliselt kerglase või naljaka. Arvan, et näiteks sakramentidest ei erista mängu mitte miski muu kui seesama kerglus ehk mängulisus. Sakramendid edastavad definitsiooni järgi Jumala nähtamatut armu läbi väliste, nähtavate ja kogetavate materiaalsete märkide. Mängud, sealhulgas ka sadomaso rollimängud edastavad seksuaalset erutust ja rahuldust läbi mängulise. Sedagi piiri, kustmaalt tavalised armumängud sadomasomängudeks muutuvad, on pea võimatu tõmmata.

Nii nagu Jumala arm on tõsine asi, nii on seda kindlasti ka valu ja suguline erutus ja rahuldus. Seega ei ole siin minu arvates sakramendi, sadomaso ning muude mängude vahel muud vahet, kui erinev ainevald ja sise- ning välisgrupi ehk teisisõnu määraja või otsustaja küsimus. Kas tõsiseltvõetav mäng on enam mäng, jääb samuti lahtiseks. Säärast küsimust oleks kõige paslikum tippsportlastelt küsida. Tänases simulaakrumite ning simulatsioonide maailmas on traditsioonilised piirid mängu ja tõelisuse vahel hägustunud ning kadunud.

Lapsemängki ei pruugi lapse jaoks mäng olla, vaid väga tõsimeelne toimetamine. Mäng on väikese inimese töö, nagu laulusalm ütleb. Alati on lapsi ja täiskasvanuid, kes mängides unustavad kergluse ja mängulisuse, ning ka sel juhul ei ole tegemist mänguga. Arvan, et mängu ja tõelisuse täpset piiri tõmmata ei ole võimalik. Üheks võimaluseks oleks mängule läheneda läbi reegli. Spordimängudes on reegli rangus erakordselt oluline tagamaks “fair playd”. Nii mäng kui ka näiteks sakramentaalkäitumine opereerivad väga kõrge formaalsusastmega käitumisviisidega ning mõlema tulemusena saavutatakse mingi soovitud resultaat. Kui spordimängu eesmärgiks on võit ja sellega kaasnev au ja raha, siis lapsemängud on enamjaolt imiteerivad ning kätkevad endas tugevat õppimuslikku elementi.

Sakramentaalmängude eesmärk on Jeesuse poolt antu kordamine, iidse stsenaariumi taasläbimängimine, mis annab osalejaile tunde, et nad on teinud seda, mida tuleb teha ja mida on alati tehtud. Seksimängude eesmärgiks on esmapilgul seksuaalne rahuldus ehkki sadomasomängude puhul võib rahulduse pakkumise kontekst muutuda isegi olulisemaks kui rahuldus ise.

Näen ja käsitlen sadomaso suhet kui mudelit ja käitumise aktiivala, mis toob välja ja teadvustab meile lapseeast kaasaantut. Esiteks tuleb selgesti teadvustada iseendile seda, kes me oleme ja kuidas me sellisteks oleme saanud. Seega eristaksin ma sadomasorolle seksimängudes ja tegelikus elus ehkki nood vaieldamatult omavahel seotud on.

Seni, kuni kannatav osapool suudab omi kannatusi mõtestada, seni kuni ta teab, et ta seda n.ö. asja eest teeb ja seni kuni see toob kaasa moraalset kapitali, mis ju samuti omalaadset naudingut pakub, võib sadomasosuhe üsna hästi toimida. Mitmete psühholoogide meelest väljendab sadomasosuhe maso külje pealt vaadates soovi anduda jumalusele või kõigekõrgemale ning tema puudusel ta vahemehele ehk sadistile. Sadist ,kes masohhisti piinab, on seesama, kellena masohhist ennast jumaluse või tema puudusel vahemehe rollis ise ette kujutaks. Teisisõnu sooviks masohhist ise jumalus olla või vähemalt tema karm, aga õiglane vahemees. Kui jumal on olemas, peab ta enda tõsiseltvõetavuse korral ka karm ja nõudlik olema. Alles peale seda võib ta viimselt ka ehk hea olla, aga selleni masohhist ei jõua.Vähemasti ei suuda masohhist teda teistsugusena ette kujutada kui absoluutset pälvimust nõudvana. Aga sellestki ei ole vahemehele küll, vaid ta peab läbialandamise välja tooma ka alandatu vildakad motiivid, ning tema poolt pakutava patususe ja piisamatuse. Seega kõik midaiganes masohhist ka ei teeks, rõhutab see sadisti jaoks seda, mida nad mõlemad teavad, nimelt seda, et masohhist on süüdi ja lõpuni rikutud. Säärase suhtemustri loomulikuks edasiarenduseks oleks masohhisti ohverdamine või pagendamine. Sadomaso-seksisuhtes täidab sarnast rolli valumäng. Seega on sadomaso-seksimäng omalaadne pärisohverdamise simulaakrum. Reeglina seal ei tapeta ehk küll pagendatakse. Täiskasvanud inimeste sadomaso suhe lähtub lisaks muule pälvimussoovist, kus üks pakub oma parimat, teades, et jumalusele ei saa sellest piisata, sest siis kui nad osad vahetaks, ei piisaks sellest talle endalegi.

See oleks otsekui vene talumehe soov üle kurja ametnikearmee otse hea tsaarini välja jõuda. Sinna ta aga ei jõua, sest vahepeal on sõdurid ja alles siis tulevad ametnikud. Sellisel suhtel võib aga ei pruugi olla otsest sidet seksuaalkäitumisega. Moraalse sadomaso suhte puhul on eesmärgiks mitte niivõrd seksuaalne nauding kui moraalne kapital. Näiteks võib naine endale sisendada et ta kannatab despoodist mehe all üksnes laste nimel. Ilmselt ei ole ta sel juhul ka mitte masohhist, sest sõna otseses mõttes ta omi kannatusi ei naudi, küll aga seda moraalset kapitali, mida nende kannatamine talle pakub. Loomulikult ei tähenda sadism seda, et üks osapool tingimata igal elualal domineerida tahaks. Ei, domineerida soovib ta vaid neil aladel, milledel ta soovib. Teisisõnu leiab kogu suhet määratlev domineerimise ja allumise mäng aset vaid ühes selleks väljavalitud suhtesektoris. Enamikes suhetes ei ole selleks sugugi mitte seks. Suhe kahe sadisti vahel on võimalik vaid läbi vahelduvate mängude ja juhul kui üks neist vahelduseks ajuti ka vastandrolli naudib. Tavaliselt niimoodi see käibki, sest igas masohhistis elab sadist ja vastupidi. Tuleks vahet teha olukordadel, kus kannatuste valmistamine on seotud seksuaalse erutusega ja olukordadel, kus säärast otsest sidet ei eksisteeri.

Teeme nüüd väikese ekskurssi läbi vanameister Freudi mõttemaailma läbi internetis äratoodud materjalide. “Masohhistlike püüdluste olemasolu inimlikus tungielus peab Freud ökonoomiliseks mõistatuseks. Kui valutunne pole organismile enam hoiatuseks, vaid eesmärgiks, siis on naudinguprintsiip paralüseeritud. Mõistatuse lahendamiseks tuleks Freudi järgi vältimatult uurida naudinguprintsiibi suhet kahe tungiliigiga: ,surmatungiga (Todestrieb) ja erootilise (libidinaalse) elutungiga (erotische Lebenstrieb). Freud tahab uurida naudinguprintsiibi vahekorda nii surmatungi kui elutungiga, mille muudab eriti põletavaks masohhismi “mõistatus”. (Saladust või ohtu ei näe Freud sadismis, mis nüüd saab teisese, derivatiivse staatuse.) Kõiki hingelisi protsesse valitseb Freudi järgi Tendenz zur Stabilität (või Nirwanaprinzip või Konstanzprinzip): psüühilise aparaadi eesmärgiks on kasvava erutuse kogusumma kahandamine või selle võimalikult madalal hoidmine. Iga Unlust peaks kokku langema erutuspinevuse suurenemisega, iga Lust aga selle vähenemisega. Nirvaanaprintsiip (ja temaga identne naudinguprintsiip) seisaksid seega surmatungi teenistuses, mille eesmärgiks on orgaanilise elu suunamine anorgaanilise stabiilsuse suunas ja hoiatamine elutungi (libiido) nõudmiste eest. Selline käsitus ei saa aga õige olla. Erutushulga suurenemist või vähenemist tajutakse küll pinevustunnete reana, kuid pole kahtlust, et on meeldivaid pinevusi (Spannung) ja ebameeldivaid lõdvestusi (Entspannung). Kõige pealetükkivaim näide pingeseisundi naudingulisest suurenemisest on seksuaalne erutus, kuid mitte ainus.

(Seksuaalsest “naudingust” räägib Freud küll tavaliselt nii, et see sobib kokku pigem seksi “lõpuga”: kui nauding tähistab pinge redutseerumist, seda saab kogeda alles pärast orgasmi.) Naudingulisust ja ebameeldivust ei saa seega otseselt seostada erutuspinge kvantiteedi suurenemise või vähenemisega, kuigi neil on ilmselgelt sellega pistmist. Nad näivad sõltuvat kvalitatiivsetest faktoritest, mitte kvantitatiivsetest. Selge on Freudile seegi, et surmatungi juurde kuuluv nirvaanaprintsiip peab olema läbinud modifikatsiooni ja neid mõlemaid ei tohiks samastada. Modifikatsiooni põhjustajaks saab olla vaid eluprintsiip, libiido, mis on saavutanud surmatungikõrval oma osa eluprotsesside reguleerimisel. Masohhism esineb Freudi järgi kolmel kujul: (1) seksuaalse erutuse tingimusena,(2) naiseliku “olemuse” väljendusena ja (3) käitumusliku normina (Norm des Lebensverhaltens, behaviour). Vastavalt saab eristada erogeenset, feminiinset ja moraalset masohhismi. Feminiinne masohhism on vaatlustele kõige“ligipääsetavam”, kõige vähem mõistatuslikum ja kõigis oma suhetes kõige haaratavam. Seda masohhismi vormi käsitleb Freud masohhistlike meesisikute fantaasiate põhjal (naised jäävad selles essees kõrvale). Fantaasiate avalikuks sisuks olla seotud, pekstud, piitsutatud, alandatud, allutatud jms. Harvem ka vigastatud. Kõige lähim ja mugavaim seletus sellele on järgmine: masohhist tahab olla koheldud väikese, abitu ja sõltuva lapsena, eriti paha lapsena. Seega apelleerib masohhist negativismile. Arendatud ja täiustatud fantaasiates võib aga kergesti avastada, et isik paigutub naisele iseloomulikku situatsiooni - kastreeritu, koiteeritu või sünnitaja olukorda. Selle pärast nimetabki Freud masohhismi vastavat vormi feminiinseks, kuigi paljud elemendid selles viitavad infantiilsele elueale (teatav infantiilsuse ja feminiinsuse kokkulangevus).Fantaasiate avalikus sisus tuleb esile ka süütunne: lähtutakse sellest, et isik on sooritanud mingi pahateo (mis jääb määratlematuks), mida tuleb piinarikaste protseduuride kaudu heastada. Süütunde olemasolu juhib masohhismi kolmanda, moraalse vormi suunas. Feminiinse masohhismi käsitlus hõlmab essees lühikese ja ebarahuldava osa. Põhjalikumalt pühendus Freud sellele teemale kirjutises “Last pekstakse” (st viimase aineseks ongi feminiinne masohhism).

Masohhismi ja sadismi vaheline erinevus hägustub tänu mõlema tungi ümberdefineerimisele projektsiooni ja identifikatsiooni terminite kaudu ühisel tungilisel väljal, kus elusäilitava libiido survel hakkab surmatung liikuma Mina ja maailma vahel. Destruktsioonitungi seksualiseerumine on seletatud seega surmatungi saatuse kaudu. Eriliselt selgeks saab siin problemaatiline iseloom mitteseksuaalse sadismi ja seksuaalse sadismi või masohhismi vahel. Freud suudab seletada küll valu seksualiseerumist (tautoloogia: libiido libidineerib, seksuaalne elutung seksualiseerib), kuid mitte seda, kuidas seksuaalne sadism ja võimutung koos eksisteerivad: kuidas valu tekitamine hakkab kehtima sadismi üldise eesmärgi kõrval või sees. On vaid väga mõistatuslik ja abstraktne väide, et libiido “kohtab” surmatungi ja püüab muuta seda kahjutuks. Asja komplitseerib seegi, et hävitustungiga kaasneb alati libidinoosne rahuldus, surmatungi ei saa näha “puhtal” kujul. Leo Bersani järgi saab seletada masohhismi (ja tema tuletise, sadismi) erootilist olemust vaid siis, kui pöördume naudingu ja surmatungi vahekorra kõige radikaalsema versiooni poole: on ainult üks võimalus seletada seda, et me ei taba surmatungi kunagi ebaerootilisel kujul: see on alati segunenud erootikaga.

Freud teooria seksuaalsest erutusest väidab, et viimane tekib osaliselt mistahes protsessi tulemusena, mis on ületanud teatava intensiivsuse läve (“seksuaalne erutus tekib kõrvalmõjuna (Nebenwirkung) terve rea sisemiste protsesside juures niipea, kui nende protsesside intensiivsus on ületanud teatava kvantitatiivse piiri”). Selline libidinoosne kaasärritus valu- ja ebameeldivustunde puhul tagab füsioloogilise aluse, millele psühholoogiliselt ehitub erogeenne masohhism. Kuid nüüd tundub selline seletus Freudile ebapiisavana: see ei heida näiteks valgust masohhismi reeglipärasele ja intiimsele seosele oma vastaspoolega tungielus, sadismiga. Freudi teine seletus tugineb libiido tööle surmatungi kallal. Libiido satub elusorganismis (paljurakses) kokku seal valitseva surma- või destruktsioonitungiga, mis püüab organismi lagundada ja suunata elementaarorganismi anorgaanilise stabiilsuse (kui see ka ainult suhteline saab olla) suunas. Libiido ülesandeks on sellise destruktiivse tungi kahjutuks muutmine. Libiido teostab oma ülesannet nii, et suunab suure osa destruktsioonist organismist välja, välismaailma objektidele. Seda võib nimetada nüüd destruktsioonitungiks ( Destruktionstrieb) või võimutungiks(Bemächtigungstrieb, Wille zur Macht). Üks osa sellest tungist suundub otseselt seksuaalfunktsiooni teenistusse, kus tal on oluline osa. See on nüüd “tõeline sadism”. Teine osa tungist aga ei allu ümberpaigutusele, jääb organismi ning muutub seal seksuaalse kaaserutuse kaasabil libidinoosselt seotuks. Seal tunneme ära algse erogeense masohhismi. Psühhoanalüütilises mõttesfääris võib oletada, et toimub väga ulatuslik mõlema tungiliigi segunemine ja seostumine, nii et puhtast surmatungist või puhtast elutungist ei saagi üldse kõnelda - tuleb arvestada nende erinevate segunemistega. Mõningasest hämarusest mööda vaadates võib öelda, et organismis töötav surmatung (Todestrieb) on masohhismiga“identne”. Pärast seda, kui tema põhiosa on suundunud väljaspoolsetele objektidele, jääb tema jäägiks organismis tõeline, erogeenne masohhism, mis on ühelt poolt muutunud libiido komponendiks, teisalt aga peab oma objektiks endiselt organismi ennast. Teatud tingimustel võib väljapoolepööratud destruktsioonitung (projitseeritud sadism) taas introjitseeruda, sissepoole pöörduda, varasemasse situatsiooni üle minna. Siis on tegu sekundaarse masohhismiga, mis algsele (primaarsele) liitub.

Kokkuvõttes võib öelda, et surmatung pluss seda tasakaalustav libiido tekitavad erogeense masohhismi - surmatung muutub masohhismiks vaid siis, kui ta on organismis libidinoosselt seotud. Laplanche`i ja Pontalise järgi ei vasta esmane seisund (surmatungi suunatus isikule endale) rangelt võttes ei masohhistlikule ega sadistlikule positsioonile. Ühinedes libiidoga jaguneb surmatung ühe korraga nii sadismiks kui masohhismiks.Ühes 1909 sisse viidud lõigus Traumdeutung`isse kõneleb Freud “ideelistest masohhistidest”, iseloomustades inimesi, kes ei otsi naudingut mitte neile tekitatud füüsilises valus, vaid alandamistes ja hingelistes piinamistes. Masohhismi kolmas vorm, nn moraalne masohhism, ongi huvitav ses mõttes, et lõdvendab sidemed sellega, mida nimetame tavaliselt seksuaalsuseks. Igasugusemasohhistliku kannatuse puhul kehtib tingimus, et see lähtub armastatud isikust. Moraalse masohhismi puhul on ka sellisest piirangust loobutud. Oluline on kannatamine, kas see lähtub armastatud isikust või kellestki teisest, pole oluline. Kannatused võivad olla põhjustatud ka ebaisikuliste jõudude või suhete poolt, moraalne masohhist pöörab alati põse ette, kui kusagilt tõotab tulla löök. Leidub isikuid, kellele võib omistada “teadvustamata” süütunde (Schuldgefühl) ja viimasega seostuva “karistusvajaduse” (Straffbedürfnis). Süütunne on Freudi järgi Mina ja Ülimina vahelise pinge väljendus: Mina reageerib hirmutundega (Angstgefühlen, Gewissensangst) tajumusele, et jääb alla Ülimina poolt esitatud nõudmistele. Kuidas on Ülimina sellise rolli omandanud ja miks peab Mina kartma erinemist Ideaalist? Ülimina on tekkinud seeläbi, et Miski libidinoosse erutuse esmased objektid, vanematepaar, introjitseeritakse Minasse, kusjuures suhe neisse deseksualiseerub (pöördub ära otsestelt seksuaalsetelt eesmärkidelt). Sel viisil saab võimalikuks ka Oidipuse kompleksi ületamine.Ülimina säilitab introjitseeritud isikute olulised omadused, nende jõu, karmuse, kalduvuse kontrolliks ja karistamiseks.

Ülimina, toimiv süüme, võib nüüd käituda karmilt, julmalt, andestamatult Mina suhtes. Kantilik kategooriline imperatiiv on nõnda otsene Oidipuse kompleksi pärand. Oidipuse kompleks osutub seega individuaalse kõlbelisuse (moraali) allikaks.

Laplanche`i ja Pontalise järgi rõhutab väljend “sadomasohhism” kahe eripärase perversiooni sümmeetrilisust ja vastastikku täiendavat suhet. Kuigi sadismi ja masohhismi esitatakse vastandpaarina, tähistab “sadomasohhism” mõlema perversiooni segavormi. Sadismi ja masohhismi ühtsust kinnitab ka Freudi essee:“sadism” sellisel kujul nagu ta ilmneb etapis (1) esineb enne masohhismi. Sadism on siin pigem võimutung (Wille zur Macht), agressioon teise isiku suhtes, mis ei taotle valu ega seostu seksuaalsusega; masohhism on aga lihtsalt sadism, mis on suunatud iseendale. Agressiooni pöördumine subjekti enese vastu toimub kahes etapis: esiteks, subjekt põhjustab valu iseendale; teiseks, subjekt taotleb teise poolt põhjustatud valu. Viimast tuleks pidada tõeliseks masohhismiks. Freud ei tunnista küll masohhismi esmasust, kuid kui lähtuda masohhismist tõelises (seksuaalses) tähenduses, siis ilmneb just masohhism algse ja määravana - alles masohhismi kaudu omandab tungi dünaamika seksuaalse mõtte ning valust saab eesmärk.” Rene Girard võib öelda et lahendab Freudi ökonoomilise mõistatuse oma raamatus Deceit, Desire & the Novel rõhutades meie ihade triangulaarsust.
Ta selgitab suhet masohhismi ja sadismi läbi järgmise mõistujutu. Inimene otsib kivi alla peidetud varandust. Ta pöörab tagurpidi iga teele jääva kivi, aga ei leia midagi.Viimaks leiab ta kivi, mida ta ümber pöörata ei jaksa. Ta paneb kogu oma lootuse varandusele, mis tema arvates peitub kindlasti just selle kivi all ning pühendab selle kivi ümber pööramisele kogu oma järelejäänud jõu. See on pilt masohhistist, kes muuseas on endine sadist, kelle lakkamatu edu on teda blaseerinud - tekitanud pettumuse omaenda eesmärkide triviaalsuses ning pannud viimselt soovima iseenda ebaõnnestumist. Ta ebaõnnestumine viitab või valib ära ainsa tegeliku jumaluse, kellegi, kes on tast üle ja tugevam, viitab kellelegi, kes oleks väärt ta teenimist ja andumust. Viitab isikule, kes kunagi ei ebaõnnestu oma ettevõtmistes, viidates viimselt seega jumalusele.

Metafüüsiline iha päädib alati orjuses, ebaõnnestumises ja häbis. Kui need tagajärjed end liiga kaua oodata lasevad, võimaldab see metafüüsilisel ihalejal nende tulekut oma veidra loogika alusel kiirendada.Tavalise iha puhul on obstruktsioon imitatsiooni viljaks, sadomaso suhte puhul muutub aga imitatsioon obstruktsiooni tagajärjeks. Masohhist kaebleb küll valjult aga oma sisimas usub ta et on väärt neid kannatusi, mida talle valmistatakse. Kannataja meelest on ta kannatus legitiimne, sest ta tunneb nende valmistaja suhtes alaväärsust. Põlgus ja alandamine üksnes võimendavad iha selleläbi, et kinnitavad sadisti üleolekut. Siit jääb vaid väike samm jumalusevahendaja valimiseni selle põlguse alusel, mida ta suudab pakkuda ja mida enam masohhist end põlgab, seda kindlamalt ta valib. Masohhist tajub olemuslikku sidet ebaõnne ja metafüüsilise iha vahel, aga see ei pane teda mitte oma ihast loobuma.Pigem vastupidi. Masohhisti jaoks on põlgus ning alandus selged märgid jumalikkuse kohta ning seega ka märgid tema õige metafüüsilise valiku kohta. Siitpeale hakkabki masohhist nägema oma ettevõtte edu ebaedus - ta projektiks on leida jumalat sügavikust. De Rougemont kirjutab oma “Läänemaailma armastuses”, et iga passioon toitub neist kannatustest, mida ta teele asetatakse ning sureb nende puudusel. Sellest tuletab autor, et iha tuleks defineerida kui takistuseiha. Masohhist otsib tegelikult jumalat läbi sadisti kui takistuse oma teel, otsib säärast jumalat, millist ta suudab ja oskab ette kujutada. Loomulikult segunevad ta ihast pimestatud mõistuses jumalus, keda ta otsib ja takistus selle leidmisel. See kivi, mida ta üles ei suuda tõsta, tundub ajuti vaat et varandusena iseeneses, nii et kivi all olev varandus unub. Takistuse ehk jumaluse vahemehe valikupeamiseks kriteeriumiks on masohhisti jaoks see - kes saab aru, kes tajub, et masohhisti enesehinnang on null, peab olema ka see, kes viib ta Jumala juurde. Kes tajub ta väärtusetust, peab ise olema teisest ja mitte sellestsamast äraneetuterassist, peab olema jumalik. Meistki saavad masohhistid selsamal hetkel kui me ei vali oma meistrit mitte selle imetluse alusel mida ta meis tekitab, vaid vastikuse alusel, mida meie temas tekitame. Seesama vahemees valib ka takistuse ehk alanduse viisi, olgu selleks siis häbi, impotentsus või miski muu. Masohhist on see, kes otsustab rahuldada oma iha tormates takistuse suunas, tehes aga seeläbi oma saatuse veelgi hullemaks. Orjus on alati iha viimseks tagajärjeks ehkki alguses tundub säärane tagajärg veel kaugel olevat. Masohhism sünnib sel hetkel, kui ihaleja hakkab takistaja ning vahemehega ühes isikus aktiivselt kaasa töötama.

Masohhistile on kannatused vaat et sakramentaalse väärtusega. Iga samm, mis ligindab ihalejat tema vahemehele, on samm masohhismi suunas. Seega on masohhist isik, kes otsib Jumalat läbi ületamatu raskuse. See on masohhismi metafüüsiline tähendus, mis on kahe silma vahel jäänud enamikel psühholoogidel ja psühhiaatritel. Sageli väidavad nad, et et ihaleja soovibki vaid häbi, alandust ja kannatusi. Keegi ei soovi endale sääraseid asju. Iga metafüüsilise iha ohver, ka masohhist, ihaldab vahemehe jumalikkust ja selle nimel aksepteerib ta kui vaja või isegi otsib häbi, alandust ja kannatusi. Seega ei saa me iialgi mõista masohhisti, juhul kui me ei mõista tema iha triangulaarsust. Kontseptsiooniks on alati olnud lineaarne iha, mis algab ihalejaga ning lõppeb tuttavates ebaõnnestumistes. Nii arvataksegi, et alandus ongi see, mida masohhist soovib.Nii see ei ole. Masohhismi dignoositakse alati kui nähakse seost iha ja selle saatuslike tagajärgede vahel. Eeldatakse, et seda seost näeb ka ihaleja ise, ehkki oma iha varasemates faasides on ta reeglina sellest täiesti teadmatu. Vaid siis, kui ihaleja on teadlik sellest seosest, võime me tegelikult kõneleda masohhismist. Need vead tulenevad sellest, et vaatleja ei suuda samastuda ihalejaga, et tunda ja näha samamoodi kui tema. Nii tehaksegi masohhistist eriline olend ning vastandatakse ta normaalsetele inimestele. Masohhist soovib eeldatavasti vastupidist sellele, mida meie soovime. Nii dehumaniseerime me iga iha, mille halbu tagajärgi me tajume. Pannes ligimese psühhiaatriahaiglasse veename me iseendid oma normaalsuses. Mida ühist võib meil olla masohhistiga, kes ihaleb ihaldamatut? Oleks aga korrektsem, kui me näeksime masohhisti kui inimest, kes ihaleb täpselt sedasama mida meiegi, autonoomiat jajumalikku enesekontrolli, enesehinnagut ning teiste tunnustust, aga lisaks sellele veel ka metafüüsilist iha, mis on kordades sügavam kui tema doktoril, ehkki seegi on ebatäiuslik ning soovides seda leida oma meistri kõrval, kelle alandlik teenija ta on. Nii on eksistentsiaalne masohhism lähedaselt seotud seksuaalse masohhismiga. Seksuaalne masohhist püüab taasluua oma erootilises elus intensiivse metafüüsilise iha tingimusi. Ideaalselt peaks ta partner ja vahendaja olema üks ja seesama isik. See ideaal ei saa aga teostuda, sest partner, kes oleks samas ka vahemees, kaotaks oma jumalikkuse. Nii saabki masohhist redutseeritud imiteerima vahemehe võimatut ideaalkuju. Brutaalsused, mida masohhist nõuab on alati ta enda mõistuses seotud nendega, milledele allutaks teda tõeliselt jumalik mudel. Isegi puhtalt seksuaalses masohhismis ei saa me väita, et masohhist soovib või ihaleb kannatusi. See, mida ta ihaleb, on tema vahemehe kohalolek ning side läbi tema pühaga. Ta võib esile kutsuda selle oma vahemehe ideaalkuju vaid taasluues atmosfääri, mis vähemalt meenutab nende kunagist suhet. Kannatus, mis ei aita tal meenutada vahemeest, ei oma ta jaoks ka erootilist väärtust. Sadism omaltpoolt on aga masohhismi dialektiline ümberpöörd. Väsinud mängimast märtrit otsustab ihaleja saada piinajaks. Triangulaarse iha konsept avalikustab nende kahe suhte omavahelise seose ning nende sagedase alternatiivsuse. Seksuaalane aktiivsus peegeldab kogu meie eksistentsi. See on lava, millel masohhist mängib oma osa ning imiteerib omaenda iha ning lava millel sadist mängib vahemehe osa. See rollidevahetus ei tohiks kedagi üllatada. Me teame, et kõik metafüüsilise iha ohvrid püüavad rahuldada oma vahemeest teda imiteerides.Sadist tahab veenda ennast selles, et ta on juba oma eesmärgi saavutanud, ning ta püüab võtta vahemehe rolli ja näha maailma läbi tema silmade lootuses, et roll, mida ta mängib muutub vähehaaval reaalsuseks. Sadisti vägivaldsus on vaid üks viis saavutamaks jumalikkust. Sadist ei saa saavutada illusiooni olemisest ilma, et ta muudaks oma ohvri enda koopiaks. Selsamal oma brutaalsuse kahekordistamise hetkel tunneb ta ennast ära selles teises, kes kannatab. Selles peitubki selle kummalise ühtsuse saladus ohvri ja piinaja vahel, mida on nii sageli täheldatud ja mille üheks avaldusvormiks on kahtlemata ka nn. Stockholmi sündroom, mis väljendub pantvangivõetude ja -võtjate omavahelises koostöös.

On sageli väidetud, et sadist kiusab taga, kuna ta tunneb end tagakiusatuna. See on tõsi, aga see ei ole mitte kogu tõde. Selleks, et ihaldada tagakiusu peame me uskuma, et see olend, kes meid taga kiusab, saavutab seeläbi eksistentsi, mis on mõõtmatult kõrgem meie endi omast. Keegi ei saa olla sadist kui ta ei usu, et nõiutud aia võtmed on just tema käes. Sadism ilmutab taaskord seda hiiglaslikku prestiiži, mida omab vahemees. Tema inimnägu kaob ta kuratliku jumalamaski taha. Nii kohutav kui hullus ka ei oleks, tugineb sadist ometi oma meeleheite tunnil ka meeleheitlike meetodite külge. Eksistentsiaalne sadism käib tegelikult eespool seksuaalset sadismi. Nii peegeldab seksuaalne masohhism eksistentsiaalset ja mitte vastupidi.

Tavaliselt eeldatakse vastupidist, nagu terminis sadomasohism ning Freudi arutlusteski asetatakse ettepoole sadism ja mitte masohhism. Seega on seksuaalne masohhism imitatsiooni imitatsiooniks, kuna metafüüsiline iha on juba iseenesest imiteeriv.Sadist ei lakka end kunagi identifitseerimast oma ohvriga, sest tema on tagakiusatav hea ning ta vahemees on Kuri. Masohhist aga samastab end kõigi alandatute ja solvatutega, ometi tahtmata kurja hävitada, vaid pigem näidata kurjale läbi oma õiglase kannatuse ta kurjust. Selles tagakiusufaasis on süümehääl eristamatu vihkamise häälest - neid mõlemaid põhjustab vahemees. Masohhisti iha muudab oma vihkamise kohusetundeks ja mõistab hukka kõik need, kes ühes temaga oma kohust ei täida. Just see vihkamine võimaldab hoida oma silmi lakkamatult vahemehel. Masohhist on oma olemuselt pessimist. Ta teab, et kuri on määratud võitma ja nii sõdibki ta, tõsi küll väga vaoshoitult, hea eest. Küünilise moralisti jaoks nagu Nietzsche on igasugune altruism vääramatult masohhismini viiv. Dostojevski jaoks aga näiteks on masohhistlik ideoloogia nagu ka kõik muud metafüüsilise iha viljad vertikaalse transtsendentsi ümberpööratud kujundiks. Nii kinnitab isegi see kohutav karrikatuur omamoodi originaali väärtust. Masohhismis võib kohata kõiki kristlikke voorusi nende ümberpööratud kujul. Kaastunne ei ole seal mitte põhimõte, vaid tagajärg. Põhimõtteks on triumfeeriva kurja vihkamine. Jumalatarmastatakse aga selleks et Kurja veelgi enam vihata. Rõhumist aga vahel isegi kaitstakse selleks, et võita ära rõhujad....

Nii ei ole masohhistlik visioon mitte sõltumatu, vaid alati opositsioonis rivaalitseva masohhismiga, mis organiseerib samu elemente sümmeetrilisse ja sissepoole pööratud struktuuri. See, mida defineeritakse heana ühel käsulaual, osutub automaatselt defineeritud kurjaks teisel käsulaual ning vastupidi.Dostojevski väidab oma Krattides, et kõik modernsed ideoloogiad on defineeritud masohhismi poolt. (Deceit, Desire& the Novel lk. 176-192)

Nii sadismi kui ka masohhismi juured on vaieldamatult lapseeas. On vana tõde, et peredest, kus ema pekstakse, võrsuvad vägistajad. Nii võib inimene vihata oma isa ja ema, aga siiski mitte pääseda ta käitumismustri kordamisest. Vihkamisel tundub olevat suurem sarnastav roll kui armastusel. Teisisõnu on negatiivsed emotsionaalsed ühisnimetajad meile enam mõistetavad, selgemad ja just nendealusel on lihtsam nii sarnaneda kui ka erineda. Luuletaja Hando Runneli sõnul,“kui sõbrad on surnud või hüljanud minu, siis otsin ma üles mu vihamees, sinu. Sa oled veel ainus kes arus ja elus, kes mõelnud mu peale nii palju siin elus.”

Kui üks osapool ei suuda või taha pälvida, võib ta valida selle asemel jonnimise ning just see võib osutuda otseteeks tähelepanu saamisel pälvimatunagi. Jonn on pälvimatu mäss selle maailma ja tema reeglite suhtes, ennekõike aga enda jaoks kõige kallimate ja olulisemate inimeste tingimusliku armastuse vastu. Just tänu jonnile kogeb laps vahel seda, mida ta igatseb - pälvimatut armastust ja just sedasama igatseb ta kogeda ka läbi oma partneri täiskasvanuna.

Säärast tähelepanu pälvivad inimesed läbi erinevate seisundite, mitte üksnes jonni. Nii pälvib tähelepanu alati ka väidetav jumalik inspireeritus, seestumus ning beerseergistumine. Juba ammu on psühholoogid märganud ja täheldanud väidetava seestumuse seoseid tõrjutud ja marginaliseeritud inimeste tähelepanuvajadusega.

Sadomasosuhet iseloomustab tasakaalutaotlus tavaliselt kahe suhteosalise vahel ehk nagu ütles Freud on sadomasosuhte puhul tegemist alati sümmeetriaga. Girard lisab sellele kahe suhtele triangulaasuse või vähemalt kujuteldava kolmanda. Piibli lugudest meenub sellega seoses kõige karrakteersemalt Kaini ja Abeli pälvimusmäng Jumala ees, mis päädis ühe tapmisega teise poolt. See ei pea just tingimata niimoodi lõppema. See suhe oleks võinud areneda läbi elu kestvaks üksteise ületrumpamiseks ehk selliseks, nagu seda enamjaolt struktureerib negatiivne mimeetiline iha. Jeesus seadis end kõhklemata ühte suktsessiooniritta paljude Vana Testamendi ohvritega alates Abelist. Arvan, et Jeesus tunnustab masohhisti metafüüsilist iha. Veelgi enam, kogu Jeesuse-aegset religiooni võib ehk teatud mööndustega sellessamas võtmes käsitleda - kurjadeks vahemeesteks variserid ning kogu ülejäänud rahvas nende poolt pantvangi võetud ninglootusetult pälvima seatud. Teisisõnu oli kogu toonane jumalapilt määratud rangete ja halastamatute vahemeeste poolt. Jeesuse sõnum ja elunäide aga ütleb meile, et me ei pea ei pälvima ega jonnima vaid usaldama.

Seksuaalsed sadomasomängud peegeldavad sedagi, et läbi ühe inimese või suhte ei pruugi inimese varjatud ajed ja sättumused rahuldust leida. Teisisõnu on teine inimene metafüüsilise iha objektina alati küündimatu. Parim, milleks ta võib olla, on vahemees ehk iidol ehk ebajumal. Sellest ebajumalast võib aga teatud tingimuste kokkulangemisel, nii nagu ka tema ohvrist, areneda jumal ja teda ümbritsev rituaalkäitumine ehk religioon.

Ükski üksik inimene ei saa olla meile kõigeks ehkki me seda armupsühhoosiseisundis võime varmalt väita. Vähe sellest, inimene ei pruugi julgeda oma soove ja varjatud ihasid, olgu siis metafüüsilisi või lihtsalt füüsilisi oma partnerile tunnistadagi.

Nii on ehk sadismi puhul tegemist omamoodi väljakasvanud jonnimisega kus kunagine väiksem ja nõrgem on omandanud jonnitava suhtes võimupositsiooni. Näen sadomasosuhet just sellise lapsepõlvesuhte edasiarendusena. Pälvimissoov lapse puhul, kes mingist hetkest käega lööb ja pälvimast loobub, muutub väljakasvanud jonnimiseks, mille üheks vormiks on sadism, teiseks masohhism.

Siin on lapsevanema tarkus - pakkuda oma lapsele pälvitavat ja kinnitada talle samas nii teo kui sõnaga, et nende suhe ei olene lapsepoolsest pälvimusest. Igaljuhul peavad lapse pälvimise vastussignaalid olema võimalikult ühesed ja iseennast kordavad.

Masohhist püüab pälvida ka suureks saades oma uue vahemehe või -naise silmis. Tehes seda kas läbi erakordse andumuse isikule või reeglitele. Masohhist muutub sedamaid sadistiks, kui ta tunneb end kellegist üle olevat. Siis kehastub ta vahemeheks ja teab, seda enam ja täpsemini, mida enam ta ise kannatanud on, mida ja kuidas tuleb teha. Sadist muutub aga sageli masohhistiks, kui ta kohtab kedagi, kes end tema suhtes võimupositsioonil olevana määratleb. Loomulikult ei vali temagi mitte ükskõik keda, vaid parimatest parima, selle, kes teda kõige enam põlgab. See ongi parim, see kes ta läbi näeb.

Nii on sadomasosuhe oma esmases faasis relvadeta suhtemäng, enesemääratlus läbi reflektsiooni teises või teisisõnu enesehinnangute võrdlus. Iga sõna ja tegu märgistab selles suhtefaasis omavahelist positsiooni ja võrdleb enesehinnanguid. Siis tulevad sõnad ja teod, ka seks, mis proovivad kui kaugele saab selle esialgse positsioonimääratlusega minna. Tuleb andumus, üksteisevõtmine ja ärakasutamine, millel otsa ei pruugi tulla. Tuleb ühe inimesemuutumine, millekski enamaks kui inimeseks, muutumine vahemeheks ning teise muutumine, millekski vähemaks kui inimene, muutumine olendiks, kes oma ebajumalaviletsuse kompenseerib iseenda veelgi suurema viletsuse ja orjaliku andumisega talle. Tuleb teenimine, mis püüab seda enam, mida lootusetum ta on. Ja mis on sedalootusetum, mida enam ta püüab.

Võimupositsioonil oleva tunneb ta ära nagu Girard ütles läbi suhtumise endasse. Niipea kui pilti siseneb keegi, kes tunneb ära senise sadisti õõnsa ja tühja rollimängu ning poosi, omandab viimane kõik masohhisti tunnused ning püüab iga hinna eest pälvida. Selliseid inimesi leiame me elust ja kunstist rohkesti. Leiame Dostojevski “Põrandaaluse inimese”, leiame perepoja Evelyn Vaugh’I raamatus “Brideshead Revisited” ning temasse armunud kunstniku. Seda seni kuni sadist tast tüdib ja endale uue mängukanni leiab või masohhist mingil põhjusel ise võimupositsiooni omandab.

Kõige sagedamini leiab säärane suhtemuster aset ja kõige karrakteersemalt väljendub see mehe ja naise suhtes. Naine on oma olemuselt enam anduja ja seega on sagedasemaks olukord, kus mees on sadist ja naine masohhist. Kui säärane mees leiab naise, kes küllalt osavalt ta kompleksidel mängib ja tast enesehinnangupoolest üle on, siis armub ta sedamaid ja teeb oma parima et säärast naist võita.

Halvimal juhul võib lapseeas kogetud ebakindlate, korraga nii meelitavate kui ka tõrjuvate signaalide väljastamine vanemate, eriti ema poolt, põhjustada lapses mitte üksi jonni, vaid isegi skisofreeniat. Vähemasti väidab seda üks küllaltki tunnustatud hüpotees. Kergematel juhtudel põhjustab aga sarnaste vastukäivate signaalide väljastamine ja vastuvõtt sadomaso suhtemustriga inimeste üles kasvamist, teisisõnu laste kasvamist, kes pälvivad ja pälvivad, kuni nende pälvimissoov võtab jonni või mässu vormi. Kui jonn või mäss õnnestubja millaski võimuvõtuga päädib, siis on see mingis mõttes halvim, mis mässajalevõib sündida. On enam kui loogiline, et kodune suhtemuster kohaldatakse siis kogu valitsetavale inimgrupile või kogu ühiskonnale ühes sellest tulenevate kannatustega. Näiteks ehk stalinistlik NSVL või natsi-Saksamaa. Nimelt ei suuda inimene, kes pole lapsena kogenud tingimusteta armastust reeglina muud kui absoluutse, vähemasti silmakirjaks aset leidva pälvimuse nõudmist kõikidelt oma alamatelt. Nii on säärastes inimgruppides lojaalsus alati olulisem kui kompetents. Võimule saanuna suudab säärane inimene vaid sellesama suhtemustri võimendamist ja taastoomist, mis teda ennast kujundanud on.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et sadomasosuhe on pälvimussuhe, mis kunagi ei päädi pälvimusega, vaid intensiivistudes lõppeb kas ohverduse (pagenduse) või rollivahetusega. See on külmade südamete suhe. Külmade südamete selles mõttes, et aksepteering ja tunnustus tuleb säärases suhtes vaid teoorias ja kõige lõpus siis, kui on pälvitud. Tegelikkuses ei kunagi. See on väga kalli armu õpetus. Nii kalli armu, et see jääb pälvimata. Kui arm oleks pälvitav ,kaotaks ta sedamaid oma väärtuse ja paleuse.

Jeesus asendas selle äraspidise suhte lapse ja armastava Isa suhtega, asendas lootusetu pälvimise usaldusega. Asendas armastuseta ebajumala Jumalaga.

Soovisin selle artikliga viidata enamjaolt kahe silma vahele jäävale tõigale selle kohta, et seksuaalsed sättumused, mida sageli kujutatakse kui indiviidi vabatahte ja eksperimenteerimise väljendust, võrsuvad tegelikult väga otseselt meie kodust ja lastetoast ning just selles kontektsis tuleks neid käsitleda. Sealt-samast võrsuvad kõik meie käitumismustrid ning suhtumised nii inimestesse kui jumalatesse. Sadomasosuhte täpsem seos meie lapspõlve, lastetoa ja lapsearenguteooriatega nõuaks aga omaette analüüsi.

1

2006-08-03

MärksõnaGirard

MärksõnaMythos

MärksõnaMäng

MärksõnaNietzsche

MärksõnaValu

MärksõnaVoltaire