Teemad

Kas romantika päästab legalismi?

Prindi

Andrus Norak

1

Hiljuti ilmus Olde Hansa omaniku, Auri Hakomaa poolt kirjutatud raamat "Püha Siga ja Meepisara lootus". See on raamat, mis autori väitel on pühendatud "usulist julmust kogenuile". Teoloogilises võtmes võiks öelda, et raamat esindab selgesti Lutheri teoloogiat sellisena, nagu seda on mõistetud Soome körttilaste liikumises. Vahest on hea lugeja kuulnud või lugenud Soome körttilaste omaaegsest juhist Paavo Ruotsalainenist, legendaarsest ja vastuolulisest inimesest, kelle kohta tänini ohtralt legende liigub. Rahvasuus mäletatakse teda lihtsalt kui Ukko-Paavot.

Internetist võib nimetatud raamatut tellida leheküljelt www.hurskassika.com. Hurskassika näitab meie põhjanaabrite juures elava luterliku traditsiooni elujõulisust ja võimet võtta uusi rahvuslikke avaldusvorme. Ka näitab see raamat, et luterlik hermeneutika, mis loeb Piiblit lähtudes käsust ja armust, ei ole oma uudsust ja ehedust tänagi kaotanud. Ikka veel on käsk kõik see, mis inimeselt nõuab ja arm see, mis ilma hinnata annab. Ja nende, kahe suure pingeväljas, elame meie, inimlapsed. Et seda suurt eristust mõista, tuleb meil käsk kui säärane ära tunda. Martin Luther pidas suureks ohuks seda, et Jumala käsku ei kuulutata selle täielikus, inimsüdameni ulatuvas radikaalsuses, vaid pehmendatakse Jumala käsk inimlikeks kommeteks ja nõudmisteks. Sellisena jätab käsk mulje justnagu oleks seda võimalik täita ning käsu teisane mõju, milleks on inimese patutundmisele toomine, ei tööta.

Pälvimus on midagi vaat et lausa võõrandamatut ning see töötab enam või vähem kõikides inimkooslustes. Seega oleks oma pälvimatusele lootmine Jumala ees ei midagi enamat ega vähemat, kui enda loomulikust inimlikust konditsioonist välja arvamine ning möönmine, et Jumala ees ei kehti ükski inimlik pälvimus. Kas ei räägi sellest ka Jakoobus oma kirjas, kui ta kõneleb rikkast mehest klotsersõrmusega, kel palutakse kogudusekojas esimesse pinki istuda ning vaesel talle selleks ruumi teha? Seegi lugu räägib püüdest inimliku prestiiži Jumala Kogudusse üle kanda. Kuna pälvimus on midagi niivõrd olemuslikku, ilmselt veel olemuslikkumat kui me tavaliselt arvame, siis tuleks siinkohal peatuda, ning proovida võrrelda omavahel kahe autori kaht terminit, mõtlen juba nimetatud Martin Lutherit ning tema hermeneutilisi võtmeid ehk käsku ja armu eristust ning Rene Girardi tükkis tema mimeetilise ihaga, mida võiks ehk ka jäljenduslikuks rivaliteediks nimetada. Need kaks ei ole sugugi mitte sünonüümid. Kui käsk paneb inimest pälvima ja lootma Jumala ees oma pälvimuse peale, siis mimeetiline iha ei kõnele mitte sellest, kellele pälvimus on suunatud, vaid keskeneb teisele inimesele kui mimeetilisele kaksikule, kellega võitlemisest ja võistlemisest pälvimustunne sünnib.

Rene Girard on dekaloogi nimetanud mimeetilise iha piirajaks mis toob välja peamised negatiivse mimesise käivitajad inimkogukonnas. Nii on Girardi järgi vägivalla piirajaiks käsud/keelud üheltpoolt ning kunagise tapastsenaariumi rituaalne taaskordus teisalt. Juhul kui need kaks abinõu ühel või teisel põhjusel ei toimi võib negatiivne mimesis pääseda ohjest ning päädida taastapmises. Just elamine reeglistatud mimeetilise iha poolt struktureeritud maailmas toob kaasa selle mida võiks teisisõnu nimetada käsumeelsuseks ehk legalismiks. Lutheri järgi oleks see ehk seesama "jõuetuks tehtud Jumala käsk", mis on teoloogilistes torudes destilleeritud inimlikuks ja täidetavaks eetikaks. See tähendaks lihtsalt korralik olemist, ehk elamist vastavas kultuuris tavapäraselt õigeks peetud viisil. Sekulaarses kultuuris töötab see minu arvates üsnagi sarnaselt ehk küll selle vahega et kaob ära viimane isik kellele oma pälvimust projitseerida - Jumal.

Säärasest pälvimusmeelest võib hälbida mõlemale poole. Ühest küljest võib inimene sattuda silmitsi Jumala Käsu radikaalsusega, mis näitab talle, et Jumala Käsk on viimselt täidetamatu. Teiseks võimaluseks oleks mäss korralikkuse vastu väljendatuna läbi lillelapsluse, punkarluse, anarhismi, eksistentsialismi vms. Isegi metafüüsiline mäss selle vastu, et kaks korda kaks on neli võib päästa inimese kui indiviidi ning ta eneseväärikuse selles äärmuslikult ükskõikses maailmas.

Jumala käsu aksepteering kogu ta radikaalsuses on sarnaselt vasakliberaalsele mässule mäss tsiviilreligiooni ehk lihtsalt korralik olemise vastu. See on mäss selle vastu, et Jumala käsk teoloogilistes torudes inimlikuks korralikkuseks ning eetilisteks käitumisviisideks destilleeritakse. Hoolimata Martin Lutherist esindab säärast ellusuhtumist Eestis kõige ehedamalt luterlik kirik. Tänased mässud tsiviilvalla ning religiooni kokkusulamisel tekkiva lahja ja leige kokteili vastu väljenduvad enamjaolt erinevate uute uskkondade tekkes. Jumalat tõsiselt võttev mäss on tavaliselt platonistlik/dualistlik mäss korraga nii idealismi kui materialismi vastu, eriti aga nende kahe valla kokkusegamise vastu. See mäss päästab vaimolendeile nende eksistentsi ning mateeriale ta elutuse.

Silmitsi Jumala Käsu radikaalsusega peaks inimeses Lutheri järgi sündima patutunne ning n.ö. usus "Jeesuse juurde minemine", kes ainsana on kõik Jumala nõuded oma isikus täitnud. Kui oleme Jeesuse juurde läinud ja Tema omaks võtnud, siis arvatakse meile usu läbi osaks Tema pälvimus, mis ainsana Jumala ees maksab ja küllaldane on. Ometi on ajamäärus siinkohal oluline. Erinevalt vabakiriklikust spiritualiteedist, mis eriliselt väärtustab üht ajahetke kui pöördumist lineaarsel ajateljel, jääb luterlus oma ajakäsitluses polükroonseks. Luterlikus ajas oleme me igal ajahetkel korraga nii patused kui õigeksmõistetud. Iseeneses patused ja usus õigeksmõistetud. Seega eeldab Luther inimese enesemõistmist kahetise olendina. Siinkohal arutleb Luther sarnaselt Paulusega, kes samuti rääkis endast kui kahest inimesest, korraga nii pühast kui ka patule kalduvast.

Nii jääb Lutheri teoloogias inimene elama patu ja Kristuse õiguse igavesse pingevälja, milles ta on samaaegselt patune ja õigeksmõistetu. Ometi on seegi patune/õigeksmõistetu reeglina ristitud ja see on Lutheri jaoks sakramentaalne akt, vaat et midagi lausa objektiivse reaalsusega võrreldavat.

Rene Girard rõhutab oma hilisemates teostes positiivse mimesise ehk positiivse jäljenduslikkuse olulisust ning see oleks kui hele päikesekiir mis valgustab ehk sedagi väljapääsmatut kahetisust millest me äsja rääkisime.

Üldiselt tundub vihkamise keel pakkuvat inimestele selgemaid emotsionaalseid ühisnimejaid ehk teisisõnu üldisema käibega ühisraha kui armastuse keel. Kui armastuse keel sarnastab siis vihkamise keel eristab. Eristab aga sarnastes ja üheseltmõistetavates terminites, olgu neiks siis relvade valik duellil või mingi muu üldmõistetav võidu ja kaotuse kategooria, näiteks või spordis. Loomulikult võib vihkamisest struktureeritud maailmas armastuse keel ka eristada aga ometi tõlgendatakse seda ennekõike nõrkuse ja kaotusena, sest hierarhiate ja rivaliteedi maailm ei paku meile lihtsalt alternatiivseid hermeneutikaid ja semiootikaid. Teisisõnu sobitub hermeneutika ning semiootika alati mingisse punkti inimliku rivaliteedi suures mõõtkavas.

Rivaliteet, mis ajuti paisub vihkamiseks ja päädib vägivallas on täheldatav käitumismuster ka loomariigis. Mimeetiline rivaliteet on aluseks, millele rajaneb armastus ja seks nii looma- kui inimriigis. Kui loom või inimene oma peamistes hierahiates ei pälvi, siis jääb tal reeglina seksimata või jääb ta partnerivalik väga kesiseks. Inimhierahiaid, mis rivaliteedist struktureeritud on mitmeid ja erinevaid. Kui me karjääri tehes kasutame ühtesid vahendeid, siis oma kallima südame võitmisel sootuks erinevaid.

Siinkohal satume me kristlastena selles maailmas elades silmitsi probleemiga positiivsest mimesisest. Mis see on? Kas positiivne mimesis on reeglistatud negatiivne mimesis või tähendab see pigem positiivset rivaliteeti? Keda ja missuguseid omadusi me siis ikkagi jäljendame? Hea küll, me jäljendame inimest, isikut, Jeesust ja Paulust, pühakuid, neid, kes on loobunud negatiivsest jäljenduslikust rivaliteedist ning järginud omakorda teisi, kelle elus on olnud tooniandavaks positiivne jäljendus. Paulus tundub viitavat enam mitte reeglistatud negatiivsusele, vaid millelegi enamale öeldes: "vastastikkuses austamises jõudke üksteisest ette!"

Võimalikke vastusevariante oleks võimalik markeerida kolm. Radikaalne rivaliteedist loobumine, mis leiab aset ennekõike kontemplatiivses spiritualiteedis. Teiseks, positiivse mimeesise käsitlus reegleid järgiva negatiivse rivaliteedina ning kolmandaks aktiivne positiivne rivaliteet ehk "vastastikuses austamises üksteisest ette jõudmine".

Negatiivsest rivaliteedist loobumine tähendab negatiivsest mimesisest struktureeritud maailma meelest loomulikult luuserlust. Kuidas saaks siis see, teiste meelest kaotaja, esitada oma eluhoiakut kui ülemat ja kõrgemat, esitada seda vähemalt kui usutavat alternatiivi? Kuidas võiks negatiivses mimesises elaja veenduda mingisugusegi teistmoodi olemise võimalikkuses saati siis ülimuslikkuses? Säärast hat-trikki nagu Jeesus, kõigepealt surres ja siis üles tõustes, ei ole me reeglina võimelised kordama. Lihtsalt suremine aga veenaks negatiivse mimesise poolt struktureerituid vaid selles, mida nad nii kui nii teavad - et need kes ei räägi vägivalla, võidu ja kaotuse üheseltmõistetavas keeles, on luuserid.

Ometi suutis algkogudus esimesel neljal sajandil luua tähelepanuväärse armastuse kogukonna, mis oli küllalt varjul, et ta põnev tunduks ja niipalju avalik, et selle kogukonna sisemine elu väljaspoolt huvilistele kuigivõrd jälgitav oleks. Kui luuser ehk kaotaja kaotab aatele kindlaks jäädes ning igati märku andes, et ta saaks ja võiks ka teisiti, siis on see pealtnägijaile sageli veenev. Nii pakkusid Rooma Riigis aset leidnud tagakiusud kristlastele võimalusi oma moraalse üleoleku demonstreerimiseks läbi radikaalse keeldumise osalemisest negatiivses mimesises.

Postuleeriksin hüpoteesi, et pälvimus- või käsumeel viitab enam reeglistatud negatiivsele mimesisele, mitte üksteise n.ö. armastuses ületrumpamisele. Ususeisund viitaks aga enam positiivsele mimesisele. Siinkohal oleks hea peatuda ning meenutada meie jutu algust ehk raamatut, mis on pühendatud usulist julmust kogenuile. Just reegleid järgiv negatiivne rivaliteet kätkeb endas vaat et lausa paratamatut julmust. Selle maailma rivaliteediskeemides ei saagi kristlased muidu sekka lüüa, kui järgides sedasama negatiivset jäljenduslikku rivaliteeti selle vahega, et nad väidetavalt enam reegleid järgivad.

Seesama pädeb ka igasuguste kasumit tootvate asutiste suhtes ja veelgi enam poliitikas. Nii on minu arvates väljendid nagu "kristlik poliitika" või "kristlik äri" olemuslikult anakronistlikud ning iseendale vasturääkivad. Ja kindlasti on nad oma olemuselt julmad, sest julmus on lausa olemuslikult kätketud hierahilisse pälvimisse. Kui tavalisele argijulmusele lisandub veel kristlik armastusele viitav retoorika on see mõistetavalt paljude jaoks liiast...

Legalistlik meelelaad mõistabki religiooni kui reeglitejärgset eluviisi. Selles meelelaadis ei leidu enam kohta Kristusele, sest reeglitejärgimine ei vaja muud kui reeglitejärgimist. Teisisõnu ei ole see enam Kristuse Võit läbi kaotuse, vaid see on võit läbi võidu, võit selgetes ning üheseltmõistetavates terminites.

Küllap ongi Kristluse paradoksaalsus just seetõttu paljudele mõistetamatu ja liiast. Kui säärastes mõtteskeemides Kristus üldse eksisteerib, siis on ta taandatud kas ülimaks reeglitäitjaks või siis selle kompenseerijaks, mis meil reeglitäitmisel vajaka jääb. Teisisõnu ei kätke säärane mõtteviis endast pälvimuslikkusest loobumist, vaid Kristus pigem lisab selle osa, mis meil endil puudu. Samas saab ka "vastastikkuses austamises üksteisest ettejõudmisest" tunda ilmselt negatiivse mimesisega sarnast pälvimuslikku võidurõõmu. Et mina olen parem, kuna ma alandan end enam ja pesen näiteks või enam tulettruume. Arvan, et see on mõneti võrreldav sellega, mida inimene tunneb muude tagur- ja teistpidisustega tegeledes, näiteks või kabes äraandmist mängides. Vaid reegli rangus ja ühetisus võimaldab kabes äraandmist mängida. See ei ole leebema reegli ja suurema individuaalsusastmega nuppudega males näiteks võimalik.

On mõistetav, et üksteise austamise äratuntavad vormid on läbi ajastute ja kultuuride väga erinevad. Võib arvata, et suhteliselt lähedaselt kokkuhoidvas usukogukonnas saadi siiski vastastikusest austamisest üsna sarnaselt aru. Ja ometi võib seegi kaasa tuua endaleviitavat pälvimusmeelt Jumala ees. Niisiis tundub Pühakiri viitavat sellele, et kristlik meelsus ehk positiivne mimeesis oma minimalistlikus väljenduses väljenduses tähendab reeglistatud ehk reegleid järgivat negatiivset rivaliteeti. Oma maksimalistlikkus ehk tegelikus ja normatiivses väljenduses tähendaks see aga rivaliteeti positiivsetes terminites ehk siinkohal näitena äratoodud kirjakoha sõnastuses, "vastastikuses austuses üksteisest ettejõudmist".

Kokkuvõtvalt võiks öelda et pälvimuslik käsumeel viitab reeglistatud negatiivsele mimesisele, mitte aga positiivsele mimesisele. Just viimases oleks väljapääs nn. "usulisest julmusest". Nagu öeldud, ei ole välistatud pälvimusmeel isegi mitte positiivses mimesises. Sestap tõdeb Pühakiri teisal, et kui te kõik olete teinud, siis öelge "me oleme kõlvatud sulased, me oleme oma kohust täitnud".

Tulles tagasi Lutheri Jumala Käsu eheda radikaalsuse juurde, tuleb tõdeda, et see tõukab meid alati Kristuse usaldamise ja mittepälvimusliku headuse juurde. Seda järgima ja selles elama. Ilmselt hoidis toonases maailmas pälvimuslikku meelelaadi lisaks muule vaos ka sügav usk rangesse determinismi, mis individualismi arenguga on paratamatult pehmenenud ning teisenenud üha enam erinevate pelagiuslike skeemide suunas. Ütleb ju Efesose kiri, et me teeksime häid tegusid, mis Jumal on meile ette andnud teha. Kui need on aga jumalikult n.ö. ette antud, siis ei too nende tegemine endaga kaasa mitte pälvimuslikkust, vaid ehk pigem tänutunnet võimaluse eest osaleda suures ja ettemääratud jumalikus stsenaariumis. Käsumeel tükib aga tagasi, võttes erinevaid kujusid - kord tuleb ta helevalge tuvina, keda inimene ehk ekslikult Pühaks Vaimuks peab. Lähemal vaatlusel osutub aga toogi sageli emotsionaalse legalismi linnuks. Siis võtab ta üll pühitsuslikud ja romantilised terminid ning proovib sind pühitsuselu nelja astmega, seejärel aga lisaks veel erinevate kogemuste ning afektiivse õhkamisega. Igal juhul on luterlik käsu ja armu eristus ka täna väga aktuaalne selleks, et vaadata enda sisse ning harutada pisutki lahti seda meelelaadide ning pälvimuste ja pälvimatuste sasipundart, mis meis igaühes elab.

Narratiivsest tõest

Lihtsam oleks vist öelda loo-tõest. Lootõde on see tõde, mida lugu ütleb ja sellisena võib ta võib kas olla või siis mitte olla vastuolus teiste lugude tõdedega, näiteks või teadusliku tõega. Teaduslik tõde ei ole oma olemuselt lootõde, vaid see on olma- ehk faktitõde, mis loomulikult viimaks peab ka endale loo leidma, nii nagu toonekurg kevadel pesaaseme. Tõsi ta on, et lugusid on mitut sorti. On suured ja väiksesed lood, on narratiivid ja metanarratiivid.

Metanarratiiv oleks vast lihtsalt suur lugu. Suurtelt lugudelt eeldatakse, et nad suurist asjust räägiks, samuti ei tähenda suur lugu tingimata sedasama, mida tähendab pikk lugu. On teatud inimkonnale omased ja võiks vast isegi öelda, et üldised teemad ja suured ning igavesed küsimused, millega pistavad rinda kõigis ajastutes ja kultuurides elajad. Näiteks või: Kuidas kõik alguse sai?; Kust me tuleme?; Kes me oleme?; Mis on elu mõte?; Mis läks valesti?; ja Kuidas asjad jälle korda saaks?. Need on vaid mõned näited sellest milliste küsimustega metanarratiivid rinda pistavad. Lisaks veel suured eetilised keelud, käsud ja hoiatused, näiteks või verepilastuse, vanemate austamise, mõrva ning omandi kohta.

Teadus ei hoia ega keela. Teaduse motiveerijaks on uudishimu ja soov teha kõike, mida on võimalik teha. Teisisõnu on teadus eetiliselt neutraalne või amoraalne ehk moraalitu. Üsnagi hästi väljendab seda arusaama religioosse "patu" teisenemine halvaks harjumuseks ehk "paheks". Sellist teaduslikku uudishimu ja kõigetegemist on mitmedki vaieldamatud teaduslikud autoriteedid ka oma eraellu üle püüdnud kanda. Näiteks või Michael Foucault. Tavaliselt annab see pragmatismimätta otsast hinnates halbu tagajärgi.

Mõnede sarnaste küsimustega tegeleb ka tänase õhtumaa vaieldamatult suurim tõetootja -, teadus. Teadus saab küll tõe tootmisega kuidagimoodi hakkama, aga ta tulemus on võrreldes metanarratiividega ikkagi kehvavõitu ja väljendub napilt, no nii nagu näiteks - jänesepabulad. Ometi on need tõepabulad teaduse endi sõnul tõestatud. See annab neile kindlasti lisaväärtust juurde. Need ei ole lihtsalt pabulad, vaid tõestatud ehk verifitseeritud pabulad. Jah, nii nagu seedetrakt toitu pabulateks verifitseerib ja vahel muidugi ka falsifitseerib, nõndasama toimib ka teadus sellega, mida ta reaalsuseks nimetab. Teadus lihtsustab ja redutseerib seni, kuni ei jää palju järgi, seni kuni jäävad pabulad. Mis sest, et pabulad, kui need on verifitseeritud pabulad. Ja mis muud alternatiivi teadusel ongi? Alternatiiviks on jätta reaalsus reaalsuseks ja toit toiduks.

Tavaliselt jäetakse lisamata, et tõestatud on need pabulad vaid ühe kehtiva paradigma raames. Tuleb aga keegi uue pradigmaga ning kohe osutuvad needki tõepabulad lihtsalt pabulateks. No võtame näiteks selle e=mc2. No mis tõde see on, hale vaadatagi ja kui veel millegi muuga, näiteks või suhtetõega võrrelda siis hakkab lausa kurb. Ja ometi pretendeerivad säärased tõepabulad vaat et monopoli seisundile ja tahavad ei midagi enamat või vähemat kui seda, et kõik muu neist oleneks. Teisisõnu pole säärastel tõepabulatel lugu ja mees Päravere poe tagant ei saa neist lihtsalt aru.

Tõepabul sünnib tavainimese jaoks vaakumpakendis ja tummist leent on tast väga raske keeta. Just sellepärast vajabki teaduslik tõde endale lugu ja ega ole hullu, mingisuguse loo ta endale ka viimaks saab. Selleks on teadusfilosoofia ja nn. populaarteadus, mis talle mingisuguse modernistlik/humanistliku loo leiavad.

Ometi ei muuda lugu pabulaid tagasi koresöödaks. Ei, see uus lugu asetab pabulad uude konteksti, no kasvõi näiteks pudelisse, nii nagu tegi Jaan Toomik.

Parimalgi juhul ei vasta need olmad, mis omale loo hankinud, ära neid eespool nimetatud suuri küsimusi. Hea küll, tänane teadus räägib suurest paugust, räägib kosmilisest ejakulatsioonist. Selle kohta, mis oli enne suurt pauku öeldakse vaid et oli suur tihenemine või tõmbumine. Mispoolest on see parem kolmest elevandist ülestikustel kilpkonnadel kuni põhjani välja? Mõelda universumist kui pulseerivast, vaheldumisi tõmbuvast ja plahvatavast on aga fastsineeriv ning religioosse inimese jaoks vaat et Jumalale viitav. Tahan öelda, et kui sekularist ei suuda isegi füüsilist aegruumi endale ette kujutada, ega selle tarbeks sõnu leida, mida siis Jumalast rääkida? Ometi hoidub ta kramplikult religioosetest metafooridest, sest nood on tema jaoks pelgalt spekulatsioonid.

Ka seal, hämaruses, kus teadus peab oma teadmatust tunnistama, vajab ta lugu, oletatavat lugu, hüpoteesi, mida oleks ju hea moe pärast tõestada kui selleks kunagi võimalus tekib. Kui aga ei teki või tekib hoopis võimalus seda lugu ümber lükata ehk falsifitseerida siis peetatakse sedagi suure ja kiiva uue jumala, Teadusliku Tõe, palge ees täiesti tänuväärseks tegevuseks. Kui me teame, et see tee on vale siis me seda teed enam rohkem ei kõnni ja selle tee valeks märgistamine teenib tõde sama ustavalt kui tõde. Nii ei ole tõde ja vale eetiliselt neutraalse teaduse jaoks muud kui kontrastterminid ning nendega tegelemine on teaduslik meetod. De Omnibus Dubitantum, ehk "kahtle kõiges", ütles Rene Descartes. Oleks vist täpsem öelda et "vale"” tükkis oma ustava teenri kahtlusega teenib teadust enamgi kui "tõde", sest on mitmeid arusaamu, mis on küll falsifitseeritavad aga mitte verifitseeritavad.

Enamjaolt vastab jumalik teadus meile nende eespool nimetatud suurte küsimuste peale vaikimisega aga hoolimata sellest teenitakse teda parema puudusel edasi. Sellele mõeldes hakkab mul tänasest sekulaarsest Õhtumaa inimesest siiralt kahju.Ta sageli isegi võitleb sellesama, teda tühjade pihkudega jätva teaduse eest, mis ühtegi ta eksistentsiks olulist küsimust ära ei vasta, võitleb suurte heade vanade metanarratiivide vastu, mis vastavad kõik need suured küsimused nii hästi ära, et teadus ei suudaks seda isegi mitte tuhande aasta pärast. Just sedavõrd on see uus kiivas jumal tõemonopoli endale haaranud ja inimesed uskuma saanud et isegi seal, kus ta vaikib on ta tõepüüdlus ometi lõpuni siiras. Nii usuvad inimesed enam teaduse siirust tõepüüdlusel kui seda, mis tal hetkel öelda ja on temaga selles püüdluses solidaarsed. Üheks teaduse autoriteedi aluseks on kindasti ka teadlik vastandumine religioonile ning omaenda märtrite armee olemasolu eesotsas Kopernikuse, Galilei, Servetuse ja suure hulga teistega. Need on inimesed kes on väidetavalt teaduslik/humanistliku paradigma nimel oma elu jätnud.

Ometi mahub teaduslik ilmavaade tükkis kõigega, mis tal on ära metanarratiivi. Ükspuha millisesse. Teaduslik tõde mahub lahedasti ära loo-tõtte ja ruumi jääb veel ülegi. Sünkroniseerida neid kaht oma mõttemaailmas on igati mõnus ja tänuväärt tegevus, mis pakub vahel säärast naudingut, et hakkab lausa hale noist, kes ühe nimel teise vastu sõdivad.

1

2006-07-25

MärksõnaLuther

MärksõnaMythos

MärksõnaSemiootika