Kurjuse konkurss

Prindi

Andrus Norak

1

Saatan tundub enamikele inimestele vaat et huvitavamgi kui Jumal, mistahes muust vaimolesest rääkimata. Eks ole ju pahad poisid vähemasti vastassugupoolele juba koolipõlves atraktiivsemad kui head poisid. Kui vaadata, kuidas seda kurjuse meistrit on kujutatud, siis peab tõdema, et ega inimesed ses osas just fantaasiarohkusega hiilanud ei ole. Keskajal leidsime härra Kuradi zooloogiaõpikute värvitahvlitelt. Hiiobi raamatus on ta erihuvidega rännumees, kel on Jahve küsimusele: "kust sa tuled?" alati vaid üks vastus: "maad mööda hulkumast ja rändamast". Kui püüda vastata küsimusele, kelle huvides ja mis eesmärgiga see kommersant rändab, tuleks vastata, et tegemist on igavese konfliktiõhutaja ning vendade pealekaebajaga. Just taoliste asjadega ta tõenäoselt oma komandeeringutel ka tegeleb.

On täiesti võimalik, et oma keskaegset alandust zooloogiaõpikute värvitahvlitel kurat tänasele sugupõlvele tagasi nuhtlebki. Milline solvang! Ei maksa arvata, et uhkuse-, au- ja häbitunded kurjuse Meistrile tundmata oleksid. Pigem vastupidi. Jumalalt nõudis inimesekssaamine kenoosist ehk enesetühjendamist ning inkarnatsiooni, teisisõnu oli see tõsine ja pingutust vääriv vägitükk isegi Jumala enda jaoks. Kurjuse meister on aga vana ja vilunud empaatik, kes elab meie tunnetes, neid nagu sepp ääsituld takka lõõtsutades. Sealjuures ei nõua see talt mitte vähimatki pingutust, vaid kukub kõikide meelest hästi ja sundimatult, vaat et lausa olemuslikult välja.

Tuleb tõdeda et metafüüsilist kurja ei ole just lihtne kujutada, nii nagu metafüüsilist headki. Ilma kehastuseta hajuvad aga mõlemad nagu aur õhuookeani. Kehastus omakorda aheldab tunde sümboli külge, seob selle sümboli meie mõtlemisega ning teeb sel viisil nii kurjusest kui headusest enam ebajumala kui nad väärt on. Kui antiigis personifitseeriti kõiki voorusi ja ka suuremaid patte, siis täna tundub, et see toonane võimaluste paljusus on tänaseks taandunud kahele viimasele allesjäänule - heale ja kurjale.

Usk metafüüsilisse isikulisse kurja ja heasse eeldab arusaama, et eksisteerib mingisugune ülim ja kõikehaarav holistlik kontekst, mis viimselt määrab ka kõikide allsüsteemide vastava hea ja kurja. Sealjuures ei ole mitte sugugi välistatud, et viimselt heale võib olla kasulikum ka mõne allsüsteemi olemuslik kurjus, mis viimselt ometi head eesmärki täidab. Just säärase kurja allsüsteemiga on vahel võrreldud ka inimeste maailma. Sellise vaate üheks variatsiooniks on näha kuradit omalaadse Jumala teenrina, kelle haldusalaks on vanast ajast teada tuntud olemisvallad, nagu ebajumalateenimine, teismeliste mässulisus, seksuaalne promiskuiteet, valetamine ja varastamine. Eks arutlenud apostel Pauluski sarnaselt tsiteerides omaaegseid autoriteete: "tehkem kurja, et sest sünniks head!" Ka on kuradit kujutatud kui Jumala halastuseta õiglust, victorhugoolikku uurijat, kes ei väsi iial Jean Valjeani jälitamast, tema süüasja uurmast ega teda süüdi mõistmast.

Loogilisem oleks küll pigem, et viimne hea eeldab ka kõikide vastavate allsüsteemide vastavat headust. Teisisõnu peaks koherentsuse nimel ka kõik hea allsüsteemid inimesele mõistetavalt ja arusaadavalt head olema ning nõndasama ka kõik kurja allsüsteemid. Ilma süsteemide vastava koherentsuseta muutub hea ja kurja kausaalne suktsessioon inimeste jaoks hoomamatuks ja teeb viimselt hea ja kurja teenimise mõttetuks. Viimselt tähendaks hea ja kurja koherents kahe paralleelse maailma olemasolu, mis eriti omavahel kokku ei puutu, segunemisest rääkimata. Midagi kaugelt analoogset oleks ka kartesiaanlik inimese eristus mateeriaks ja hingeks, kus mõlemad omavaheliseks suhtluseks erilise kommunikatsiooniorgani - käbinäärme - vahetalitust vajavad.

Sarnased skeemid on väga võimalikud tühjades märgisüsteemides, nagu näiteks matemaatika. Samas ei eelda kreedod mitte sugugi kuradisse uskumist. Vahest on ta olemasolu lihtsalt sedavõrd enesestmõsitetav, et ta endasse uskumist ei vaja.

Minu hüpoteesiks on, et Kuradi kamoflaaž sarvede ja sabaga olendiks või siis diplomaatkohvriga ärimeheks (vt. Al Pacino Kurjuse Kaitsjas) on üks parimaid varjevärvusi eluslooduses. Teisisõnu ei lase just isikulise vaimolesega tegelemine ning tema sisse- ja väljaajamine näha kurjust kui jäljenduslikku ehk mimeetilist viirust, mis struktureerib suuremat osa inimkäitumisest. Tuleb kurvalt tõdeda, et me kõik oleme possesseeritud, seestunud ning sellest ristimises lahtiütlemine ei muuda suurt midagi. Üldiselt tundub protsessidele ja nähtustele meeldivat, et neid isikutena kõnetatakse. Sedavõrd meeldivat, et nad vahel isegi reageerivad sellele. Ehk tuleks isikulisi vaimolendeid käsitleda pigem kui kõnekujundeid, vahest isegi kui ainsaid kõnekujundeid, mis neist üldse rääkida võimaldavad. Igal juhul on headuse ja kurjuse puhul tegemist vägagi reaalsete fenomenidega, millest tuleb rääkida. Personifitseeritud keel tundub olevat ainuke, milles me seda teha saame. Nii kaotame me usu kadumisega vaimolenditesse keele, milles rääkida meie elu ilmsetest reaaliatest. Reaaliad aga endi maha- ja surnuksvaikimist pikalt ei talu. Lisaks platonistlikule dualismile mateeria ja vaimu vahel oleks ehk üheks võimaluseks käsitleda vaimolendeid aristootellike asjadesse kätketud võimalustena. Või siis ehk asjade ja nähtuste sisemise olemuse väljaspoole projitseeritud ja personifitseeritud aspektidena.

Oma kurjusevaates tuginen ma Walter Winkile ja Rene Girardile. Esimesele osas, mis puudutab elu vaimolendeid ja teisele osas, mis puudutab kurja kui mimeetilist iha. Girardi vaate järgi on inimeste käitumist struktureerimas jäljenduslik rivaliteet, mis paneb meid tahtma neidsamu asju, mida teisedki meie ümber. Kui mimeesis teeb meist inimesed ning struktureerib me elu nii negatiivses kui ka positiivses mõttes, siis ei ole mõeldav ette kujutada inimsootsiumit, kus see mimeesis ei toimiks. Kirikuloos on aset leidnud sotsiaalsed eksperimendid, millede käigus on püütud luua positiivse mimeesise saarekesi negatiivse mimeesise meres, aga pikemas perspektiivis ei ole need hästi lõppenud. Kas on see positiivne mimeesis hajunud siis tavaliseks võitluseks kõrgemate kohtade eest inimhierarhias üksnes selle vahega, et hierarhia ise on religioosne või on siis grupisisest armastust teisalt kompenseerinud vaenulikkus ja sõdimine grupiväliste kogukondadega.

Olen ehk minagi selles jutukatkes omalaadseks kurjuse kaitsjaks selles mõttes, et möönan negatiivse mimeesise primaarsust positiivse mimeesisega võrreldes. Teisisõnu õpetab meid bioloogia, et kui sul ei ole teatud kohta või taset kogukondlikkus hierarhias, siis jääb sul reeglina ka sugutamata ning oma perekond ja suguvõsa kus positiivust viljeleda, loomata. Ehk on seda mõistetud ka ordudes, mis elu edasikestmise seisukohalt ei ole muud kui bioloogilised pimesooled.

Pakuksin paralleelmetafooriks kabjalisele kuradile viirusi. Ei ole kahtlust, et viirused vahetavad informatsiooni. Selle tõestuseks on nende muteerumisvõime. Ometi ei ole üksmeelt selles osas, kas viirused ka ilma peremeesorganismita elusolendid on või mitte. Nõndasama muteeruvad ka inimihad ja vahetavad informatsiooni, ehk nende iseseisev elusolu on enam kui vaieldav. Keegi on Girardi mimeetilise iha vasteks pakkunud ka sotsiaalset instinkti. Isegi kui me mööname viiruse metafoori paremust kabjalisega võrreldes, jääb siinkohal ometi lahtiseks see, kuidas viirust kujutada. Sümbolit, mida ei ole võimalik visuaalselt kujutada, ei ole aga mõtet käibesse võtta.

Sestap kuulutaksingi siinkohal välja konkursi uute kurjuse metafooride leidmiseks.

1

2006-06-26

MärksõnaKurat

MärksõnaMythos

MärksõnaViirus