MärksõnaEluteadus

Laane apoloogia

Prindi

Jan Kaus

1

Minu meelisviis Eestisse naasmiseks on läbi Ikla piiripunkti. Sellele järgneb kilomeetrite kaupa puutumatut metsa. Pärast ummistunud Euroopat tundub see metsade rohkus peaaegu muinasjutulisena.

Metsa on Eestis nõnda palju - või me kujutleme seda olevat sellisel määral, et selle pärast ei pea eriliselt muretsema. Metsa enesestmõistetavus paneb unustama tõsiasja, et metsal ja metsal on vahe sees. Asjaolu, et metsa pindala võib olla viimaste aastate jooksul kasvanud, ei tähenda veel probleemist vabanemist. Tendents näitab, et kaob vana, loomulikult arenenud, liigirohke, metsik mets ning selle asemel tulevad liigivaesed kooslused ja istutatud puuderead. Metsad ei koosne ainult puudest, vaid lugematutest väiksemamõõdulistest taimedest; elusolenditest, kelle olemasolust ei ole minusugusel linnalapsel aimugi.

Ma ei taha rääkida linnade vastu, linnades pesitseb oma võlu ja rikkus. Küsimus on suhtumises maastikku. Küsimus on selles, kas inimene võtab maastikku ainult eestleitavana ja kasutatavana või näeb ta teatud kohtades saladust, millesse ei saa sekkuda. Üha sagedamini silma torkavad lageraied, köndistatud ja sandistatud, prügisse uppuvad metsad - asugu nad siis looduskaitsealal või mitte - annavad aimu, et saladust näevad või usuvad üha vähemad. Metsa tajutakse üha vähem eriliselt ilusa ja hirmutava kohana, peidupaigana, hingetõmbeaiana ja ääretu ning samas varjulise templina. Metsast on saamas materjal, puit, mille puhul pole tähtis, kus ja kuidas ta kasvab, vaid et ta võimalikult lihtsalt kasvaks. Kasulikkuse loogika lämmatab maastiku enda poeetika.

Ma tean üht kaasmaalast, kes läks elama Lõuna-Euroopasse, kus enamasti paistab kõrge UV-kiirgusega päike. Koju tagasi tulnuna ütles ta, et üle kõige igatses ta seal sügisesse uduvihma mattunud hämara metsa niiskust ja lõhna. Kui me selle kaotame, jääb küll hämarus, uduvihmast saab suduvihm ning elu muutub lihtsamaks - see tähendab, et igavamaks, vaesemaks, labasemaks.

(JPEG)

1

2006-05-30