Arutelu selle artikli le

Kas Eestil peaks olema oma tuumajaam?

Prindi

Anto Raukas

1

Et püstitatud küsimusele vastata, peame eelkõige endilt küsima, kas meil on lähema poole sajandi jooksul tuumaenergeetikale alternatiive? Ilmselt mitte!

Viimasel ajal kõneldakse Eestis palju erinevatest alternatiivenergiatest, kuid seda peamiselt välismaiste populaarteaduslike artiklite alusel. Öeldust tulenevalt peame me esmalt üle hindama oma energeetilised ressursid ja tegema seda kriitiliselt nii ressursside hulga kui ka maksumuse seisukohalt, heites kõrvale täiesti ebareaalsed pakkumised.

Näiteks hiljuti läbis Eesti ajakirjandust optimistlik teade, et aastaks 2040 kavatsetakse maailmas 30% energiast toota Päikese abil. Sombuses Eestis on aga otsese päikesekiirguse kasutamine väheperspektiivne. On väidetud, et 200-le ruutkilomeetrile paigutatud kaasaegsed tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia tarbe. Kuid tuult on meil sisemaal tagasihoidlikult. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikse tootlikkuse juures väga kallis. Kallis on ka energiavõsa, pilliroo ja põldudel kasvatatava biomassi kasutamine, sest arvestamata jäetakse tavaliselt nende hoolde- ja veokulud. Hüdroressursid Eestis on tühised. Eesti on turbarikas maa, kuid turbatootmist pole keskkonnakaitselistel kaalutlustel võimalik oluliselt suurendada. Kuigi Eesti on metsarikas maa, on ka selle ressursid piiratud ning sama tooret vajatakse teistelgi eesmärkidel.

Elekter on oluline kõikjal, olgu see siis tööstuses, teeninduses, olmes või transpordis ning vaatamata loosungitele energia kokkuhoiuks, vajadus tema järele aiva suureneb. Maailm on muutunud ka üha plahvatusohtlikumaks, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Seetõttu on kõigis maades muutunud järjest aktuaalsemaks vajadus katta kodumaine tarbimine siseriiklike ressurssidega ning muuta elektritootmine ja jaotamine võimalikult efektiivseks. Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas olnud hea ja seda olukorda ei tohi nõrgendada. Loomulikult ei tohi me unustada uusi tehnoloogiaid ja võimalusi, näiteks tuuleenergia baasil saadavat vesinikuenergeetikat, millel on suuri perspektiive transpordis.

Kaalukate ja suurte maksumustega otsuste langetamiseks ei piisa ainult teadmistest energeetika vallas, vaid see nõuab uusimat informatsiooni ka globaal- ja regionaalpoliitikast ning energeetika suundumustest teistes riikides. Seetõttu saab energeetika probleeme edukalt lahendada vaid erinevate teadusharude spetsialistide, majandusmeeste ja poliitikute ühise tegutsemise teel, mis Eestis on aastal 2006 olematu.

Energia tootmise ja kasutamise määrab mitte meie roheline või mõnes muus värvuses mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes - tooteühiku hind. On erinevaid hindade määratluse võimalusi ja tabeleid. Kuid igal juhul on kõige odavam tuumakütus (orienteeruvalt 0.07 kr/GJ). Võrreldes teiste energiakandjatega on meil praegu odav ka põlevkivi (ligikaudu 12kr/GJ), mis on täielikult Eestile kuuluv maavara ning mille stabiilne hind ja varustuskindlus sõltub täiesti meist endist. Põlevkivienergeetika keskkonnaohtlikkus, eriti veetarbimises osas, on meil ülevõimendatud.

Kavandades energeetika tulevikku peame me eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise ja ekspordi/impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostuks. Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist. Seega energiaga peame me ennast lähematel aastakümnetel ise kindlustama ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks siiski veel kauaks ajaks kukersiitpõlevkivi, mille ressursid on vajaduste katmiseks piisavalt suured. Kuigi Eesti Energia on garanteerinud 2016. aastal katta 85% Eesti elektritarbimise tippvõimsusest, ja seda valdavalt endiselt põlevkivielektri näol, ei saa see jätkuda sama moodi igavesti. Saastemaksude karmistumise tingimustes on põlevkivienergeetika järk-järguline vähendamine paratamatu ja selle asendamiseks on lähematel aastakümnetel vaid üks tee - tuumaenergeetika kasutuselevõtt.

Praegu käib vabariigis elav diskussioon selle üle, kas rajada Eesti Energia osavõtul koheselt uus tuumajaam Leetu (ehitusaeg ca 36 kuud) või näiteks 15 aasta pärast Põhja-Eestisse, kus kohalik energiatarbimine on kõige suurem ja ülekandekaod seetõttu oluliselt väiksemad kui Leedust elektrit tuues. Paremini saaks Eestisse rajatava väiksema jaamaga ühildada ka soojatarbimist.

Me peame tegema selget vahet äriettevõtte Eesti Energia ja Eesti riigi ja rahva huvide vahel. Eesti Energia huvi Leetu minekuks on suur ja seda täiesti arusaadavalt. Püütakse endale krahmata osakest ühtsest Balti energiaturust ja klammerduda selle osakese külge pärast energiaturu avanemist. Olukord on soodne seoses Ignalina ammendunud tuumajaama peatse sulgemisega, sest leedulastel ilma partneriteta uue jaama ehitamiseks vajaminevad vahendid puuduvad.

Kuid miks kiirustada ja mitte ehitada tuumajaam Eestisse siis, kui on välja töötatud uuemad ja märksa paremad tehnoloogiad? On ju ilmselge, et teadus aastal 2006 on midagi muud kui aastal 2016 ja hoopis midagi muud kui aastal 2026. Pealegi ei tekiks meil kohustusi Ignalina tuumajaama monteerimise ja jäätmete ohutustamisega. Praegu kõneldakse, et selliseid kohustusi ei teki, kuid need pole välistatud, sest vana jaama demonteerimiskulud Ignalinas on ilmselt suuremad kui uue jaama ehituskulud ja vaevalt Euroopa Liit neid kulusid kõiki korvab.

Sellise suure tuumajaama nagu Ignalina ohutut ja odavat demonteerimist maailma tuumaenergeetika ajalugu ei tunne. Paldiskis töötasid meil 70 ja 90 MW võimsusega reaktorid, mis seisatati 1989. aastal. Tuumavardad viidi Venemaale 15. oktoobril 1994 ja tühjad saastunud reaktorid kaeti betoonist sarkofaagiga. Need jäävad ohtlikeks veel pikaks ajaks. Hiljuti toimus vabariigis riigihange, mille võitis AS Eviko, kes 20,6 miljoni krooni eest osaliselt lammutab ja seejärel ehitab ümber endise Paldiski tuumaobjekti peahoone. Kuid Paldiski ja Ignalina reaktorite võimsused erinevad nagu kärbes elevandist.

Eestisse ehitatava tuumajaama puhul lammutuskulusid ei ole ja see teeb objekti ehituse paljukordselt odavamaks Leedu jaamast. Peagi oleks see Eesti oma jaam, mille ehitusse ja nõustamisse saaks kaasata suurte kogemustega soomlased. Täieliku ohutuse tagamiseks saaks jaama viia maa alla seoses graniidikaevandamise alustamisega Maardus. Ka oleks 15 aasta pärast meil valida hoopis paremate generaatoritüüpide ja tehnoloogiate vahel.

Juba praegu on kümneid erinevaid generaatoritüüpe, millistega igaüks võib tutvuda Interneti vahendusel. Loetlen vaid mõned neist ja seda otsimise hõlbustamiseks inglise keeles: Pool type reactor; Pressurized water reactor (PWR); Boiling water reactor (BWR); Fast breeder reactor (FBR); Pressurised Heavy Water Reactor (PHWR or CANDU); Magnox reactor; Advanced gas-cooled reactor (AGR); Light water cooled graphite moderated reactor (RBMK); Fast neutron reactor; Molten salt reactor; Aqueous Homogenous Reactor ja palju teisi. Seetõttu on üsna mõttetu küsimus, kui palju võiksid Eestisse sobivad reaktorid maksta näiteks 10 aasta pärast. Kindlasti vähem kui Ignalinasse kavandatud Kanada firma AECL reaktor ACR 700, mille investeerimismaksumus oleks kuulu järgi 1083 dollarit kilovati kohta, kuid mida meie 15 aasta pärast võtaksime juba enda ostu kavandamisel vanarauana. Tark on seetõttu oodata ja teha tarku otsuseid optimaalsel ajal, sest praegu käib hoogne põhimõtteliselt uute neljanda põlvkonna reaktorite väljatöötamine ja just sellele reele peame jõudma kunagi ka meie.

Tuumaenergeetika Eestis ei vastanduks põlevkivienergeetikale, sest tippkoormuste katmine jääb endiselt eeskätt põlevkivi- ja gaasijaamade ülesandeks. See nõuab aga Narva jaamade kolmanda ja neljanda energiabloki kiiret renoveerimist, sest vastavalt Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti ühinemistingimustele EL-iga pole vanade tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam võimalik. Kui Eesti riik ja Eesti Energia on nii rikkad, et üheaegselt panustada Narva jaamadesse ja Ignalina tuumajaama, siis ei ole põhjust sellele vastu seista, kuid ilmselt pole liigne kiirustamine eesti rahvale parim lahendus! Kümme korda mõõda ja üks kord lõika, kuid rätsepatöös nõuab mõõtminegi oskust ning miks peaks tuumajaama rajamine vähem mõistust vajama kui korraliku ülikonna õmblemine?!

(JPEG)

Tšernobõli lapsed. Valgevenes, Gomelis asuv lastekodu. Nelja ja poolesel Sašal peaaegu puudub lümfisüsteem.

1

Artikkel on algselt ilmunud portaalis TMS

2006-05-16

MärksõnaMajandus

MärksõnaPõlevkivi

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaTuumaenergia