Kuhu lähed, energeetika?

Prindi

.

1

Kuhu edasi?

Milline on Eesti energeetiline tulevik? Mõningaid mõtteid teoreetilise bioloogia listis peetud arutelust.

Tegevuskoht: teorbio list

Tegelased:

Toomas Frey
Toomas Jüriado
Jaan Kaplinski
Jaak Kiviloog
Kalevi Kull
Henri Laupmaa
Eerik Leibak
Raik Mikelsaar
Tõnu Oja
T6nu Ploompuu
Tõnu Viik


Tervitus teadlastele!

Olgem tänulikud Maret Seepõllule, kes teadlasliitu äsja 27.aprillil Tallinna tehnikaülikoolis toimuvast energeetikafoorumist informeeris.

Võtkem sellest osa , et anda omapoolne panus isamaa helgesse tulevikku.

Kahjuks on ETL nii olulises küsimuses - nagu Eesti energia tulevik - vähe mõtteid avaldanud. See küll õige pole, et Anto Raukas üksi kümne mehe või õigemini terve teadlasliidu eest rabab. Ei pea olema tuumaspetsialist aru saamaks , et põhitulevik seisneb aatomienergia arendamises. Viimast aga pole riigi julgeoleku ja ökonoomika seisukohalt kasulik arendada kusagil mujal kui siinsamas oma (graniit?) pinnal.

Sedasama mõtet avaldas ka Tõive Kivikas, kes on olnud 7 aastat Rootsi tuumajaama Studsviks tegevdirektor ja olnud ka Ignalinas nõuandja jääkide suhtes. Minul ning akadeemikutel Mihkel Veidermal ja Anto Raukasel oli eile, 18. aprillil meeldiv võimalus hr Kivikasega Tallinnas Akadeemilise raamatukogu kohviruumis mõtteid vahetada ja kasulikku teavet saada.

Kohtumisest inspireerituna lubas TA energeetikakomisjoni esimees hr Veiderma paluda tuumaenergeetika eesrindlaste, soomlaste eksperthinnangut ja soovitusi naabermaade energeetika arendamiseks. Me võime küll edasi tuult tallata, vesiratast veeretada ja põlevkivi põletada, aga õige on päris tulevikuasjaga aegsasti peale hakata. Esimene asi on ikkagi teavet koguda. Ei saa ju informeerituseks pidada seda, kui meie juhtfiguurid Veiderma ja Raukas vaidlevad alles selle üle, kas Ignalinasse planeeritakse ühte 1500 mW või kahte 750 mW jaama.

Kuna meie majandusministeerium tegeleb praegu rohkem poliitika kui majandusega, siis on teadlasliidul lausa kohustus koos teaduste akadeemiaga jäme ots tuumaenergeetika teabe kogumise ja tulevikuprojektide kalkuleerimise suhtes enda kätte võtta. Minu visioon on järgmine. Loomulikult tuleb koos leedulastega viisakalt Ignalina kohta andmeid koguda. Aga pole mingit kahtlust, et Eestil on nii turvalisuse. Ökonoomika kui ka ajupotentsiaali arendamise seisukohalt õigem panna põhiressursid ja -pingutused oma aatomienergia-allika projekteerimisele ja loomisele. Peaksime kohe nuputama hakkama, kas oleks otstarbekas alustada 200, 300 või 750 mW jaama loomisest.

Kuhu oleks otstarbekas seda paigutada - saartele või mandrile, idasse või läände. milline peaks olema aluspinnas? Kui see saab selgeks , on vaja arutada, mis see maksab, kui ruttu valmib, milliseid spetsialiste on vaja rajamisel ja milliseid töölhoidmisel. Võib-olla saame spetsialiste "laenuks", mille katteks anname hiljem energiat. Hr Kivikase väitel tuleb kõne alla Rootsis kasutamata jääva sisseseade tarnimine. Kaval oleks otsida välja kõige moodsam aatomitehnoloogia, mis on ohutu, aga mille katsetamisest on ka teised riigid huvitatud, siis maksaks Euroliit kogu loo kinni. Eesti intellektuaalid on ju kõrges hinnas, kas me siis omale Nokiat ei leiagi? Tarvis on mõtete heietamisest loobuda ja konkreetsel härjal sarved pihku võtta!

jõudu soovides Raik-Hiio Mikelsaar


Hea Raik ja head kolleegid,

Eesti ökosüsteemi energeetika arendamine on kahtlemata väga vastutusrikas asi. Et selles tõepoolest täies arusaamises osaleda, selleks on muude teadmiste hulgas ju arvestada vaja nende järeldustega, mis tulenevad ökosüsteemide funktsioneerimise põhimõtetest ja biodiversiteedi ehk elurikkuse püsimise mehhanismidest. Kuna ökoloogiat paljudel kõrgkoolierialadel, sealhulgas energeetikutel, õppekavas pole olnud, on paljudel, sealhulgas vanema põlvkonna teadlastel, kel seda otsuste tegemiseks vaja, tänapäeva ökoloogilistes arusaamades lünki. Mis siis teha?

(1) Osaleda elurikkust mõjutaval otsustamisel, mis siis, et elurikkuse püsimise mehhanismidest aru ei saa?

(2) Usaldada otsustajate-arendajatena vaid neid, kes mõistavad?

Parimate soovidega,

Kalevi Kull


Lubasin muretseda andmeid allika kohta kust saab teavet tuumajõujaamade majandamise kohta Soomes. Üks selline on "Teollisuuden Voima Oy", Töölönkatu 4, 00100 Helsinki. Nende kodulehekülje leiate aadressil www.tvo.fi

Soomes praegu ehitatava aatomjõujaama (Olkiluoto) eelarvega on tegelenud TVO talousjohtaja Klaus Luotonen. Ma ei tunne seda meest isiklikult, küll aga juristi, kes teda selle eelarve koostamisel nõustas. Arvan et Klaus Luotonenilt võib paluda andmeid Olkiluoto eelerve kohta: klaus.luotonen@tvo.fi

Tervitades Helsingist

Jaak


Ometi, mõeldes vastutusrikkamalt Eesti ökosüsteemi energeetikale, on ju kaunis arusaadav, et tuumaelektri järgi vajadust ei ole. Mõistlik arengusuund võiks olla mitmeallikaline energeetika - näiteks lähemate sihtidena, ligikaudu 20% biomassist, 20% tuulest, 40% põlevkivist, ja 20% kokkuhoidu praegusega võrreldes.

Parimate soovidega,

Kalevi Kull


Aitäh Kalevi Kullile konkreetse visiooni eest!

Oleks ju suurepärane, kui see oleks ökonoomseim, reaalseim ja keskkonnasõbralikem variant vähemalt sajaks aastaks. Millegipärast aga on maailm suures ulatuses juba pöördunud ja nähtavasti üha enam pöördumas aatomite sisemuses peituvate vägede poole.

Nii või teisiti, minu üleskutse on selgitada omaette küsimus: kui valitsus suundub aatomjõudude poole, kus siis on õigeim neist energiat ammutada - kohapeal, Ignalinas või Soomes?

tervitab Raik-Hiio Mikelsaar


Turujärgse majandusega on see häda, et seda juhivad vahendajad. Ja nende huvides on rahuldada tarbujat _võimalikult_ halvasti, sundida tarbujat maksimaalselt raiskama. Siis on võimalik kasumit teenida nii mõttetult tarbimiselt kui ka tekkivate jäätmete ohutukstegemiselt. Seega, kokkuhoid on võimalik vaid siis, kui murda vahendajate diktatuur.

Seda saab natuke harides, aga suurem mõju oleks kohalikel energiaallikatel. Meenutab küll Hiina kultuurirevolutsiooni, kus igaühel pidi "rauasulatusahi õuel olema", aga ilmselt võib praeguste vahendustasude lakketõusude juures juba mõistlik olla oma küla jaoks kohaliku tarvet rahuldavate generaatorite kasutuselevõtt, ilma EEnergia vahenduseta tarbimine.

TõnuP


Paar nädalat tagasi võis lugeda tuuleenergia-alast (pressi?)teadet, mille kohaselt Põhja-Virumaale rajatav Tüükri tuulepark (8 tuulikut) hakkavat katma 1% Eesti praegusest energiavajadusest. Seega piisaks (praegusega võrreldes kokkuhoidu arvestamata ;) Eestile kõigest 800 sobivasse paika ehitatud tuulegeneraatorist - kui tahta kogu energiat saada yksnes tuulest. Yheallikaline energeetika poleks mitmel põhjusel muidugi soovitav, aga pelk arv näitab selgelt, et taastuvenergia potentsiaali tyhiseks ja väheoluliseks pidamine on liialdatud resp. teatud huviryhma(de) poolt nimme võimendatud. Ja tuumaelektri järele pole tõepoolest vajadust.

Parimaga, Eerik Leibak


Tere:

Vaatasin praegu järgi, et

T. Frey. 1992. Kas Eesti vajab oma tuumajaama? Eesti Loodus, lk. 256-264, 327-331, 432-435, 494-497, 543-547.

ei ole veel aegunud.

T. F.


Lugupeetud energeetikahuvilised!

Äsja, 27. aprillil toimus Tallinnas Eesti energeetikafoorum, mille korraldasid Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Inseneride Liit ja Eesti Teadlaste Liit. Ettekandjate ja diskuteerijate ring oli esinduslik ja kõrgetasemeline, seejuures rahvusvaheline, sest osales ka Soome energeetikaprofessor Antero Jahkola. Põhjanaabrite kogemusi peamegi väga tõsiselt arvestama, sest nende majandus edeneb võimsalt ja kiiresti ning geograafiliste tingimuste poolest on meil nendega palju kokkulangevusi.

Foorumil oldi üsna üksmeeles põlevkivi väärtuslikkuses ja selle edasise kasutamise ja uue tehnoloogia arendamise vajaduses. Põhidiskussioon toimus peamiselt tuumaenergia ja taastuvenergia saamise ja kasutamise perspektiivide üle.

Tuumaenergia aspekti kohta tegi hiilgava ettekande akadeemik Anto Raukas, kes peab seda kõige odavamaks ja perspektiivikamaks. Muidugi juhul, kui jaam(ad) ehitatakse siin ja mitte kaugel, Leedus. Tõsist toetust tuumaenergeetika arendamisele võis välja lugeda ülalnimetatud soome professori ettekandest.

Tsiteerin seda: „Soomes ehitatakse praegu viiendat tuumaenergiaplokki. Jaama asukohaks on Olkiluoto. Sinna tuleb surveveereaktor, mille elektriline võimsus on 1600 MW. Uus jaam valmib 2010. aasta algul. Jõujaam on äratanud suurt rahvusvahelist huvi. Arvatakse, et taolisi tuumajaamu hakatakse ehitama ka teistesse tööstusmaadesse. Huvi tuumajaamade vastu on praegu kasvamas. Aprillis 2006 tehtud Gallup-uurimuses 62 % soomlastest pooldas kuuenda tuumajaama ehitamist. Aasta tagasi oli pooldajaid ainult 42 %. Isegi Rootsis soovib üle poole elanikkonnast säilitada praegusi tuumajaamu nii kaua kui võimalik ja peaaegu viiendik rahvast soovib ehitada ka uusi tuumajaamu.

Soomes peetakse kuuenda jaama ehitamist väga oluliseks just varustuskindluse seisukohast, kuna see aitab vähendada importi. Tööstus usub, et see võib vähendada elektri turuhinna heitlikkust. Samuti väheneb tööstuse huvi viia tootmine Soomest teistesse maadesse”. Olulisi vastuargumente tuumaenergeetika arendamisele Eestis ma foorumil tähele ei pannud.

Mulle tundub, et üheks veendunumaks oponendiks aatomist energia ammutamisele meie riigis on jäänud Toomas Frey, kes nüüdsama saatis mulle mailiga ilma argumentatsioonita üsna kriitilise „noodi”. 25. aprillil astus ta hoopis tänuväärsema sammu, viidates oma 1992.a „Eesti Looduses” (lk 256-264, 327-331, 432-435, 494-497, 543-547) ilmunud artikliseeriale „Kas Eesti vajab oma tuumajaama?” Ta väitis, et 14 aastat tagasi avaldatud seisukohad ei ole veel sugugi aegunud. Lugesin need materjalid läbi, neis on tõesti palju hinnatavaid andmeid, mida saab kasutada ka tänapäevases arutluses. Näiteks sain lisateavet foorumil esinenud Rainer Nõlvaku väite suhtes, et USA-s pole pärast 1976. a enam aatomielektrijaamu ehitatud. See tekitas küsimuse, kas maailma majanduse eesotsas seisev suurriik on tõesti loobunud panustamast tuleviku-energiaallikasse.

Toomas Frey ülalmainitud 1992.a kirjutistes lk 260 on aga märgitud, et juba 1990. a oli see riik maailmas aatomielektrijaamade arvu poolest maailmas ülekaalukalt esimene (siis töötas USA-s 112 energiaplokki, Prantsusmaal 56, NSVL-s 48, Jaapanis 41, UK 37 ja Saksamaal 25).

Küllap olid Ameerika Ühendriigid selle energiaallika võimalusi kümmekond aastat tagasi mõnevõrra juba ammendanud. Nüüdseks aga on olukord jälle muutumas tuumaenergia laialdasema kasutamise suunas. Nii tsiteeris ajakirjanik Andrus Karnau 26.aprilli „Postimehes” Eesti riikliku kiirguskeskuse nõunikku Toomas Kööpi, kelle teada seni peamiselt islamimaade naftast sõltunud USA on hakanud otsustavalt panustama tuumajaamadesse ja on seadnud sihiks 25 aasta pärast tööle saada esimene nn neljanda põlvkonna reaktor.

Vastupidiselt Toomas Frey väitele, on mõned tema poolt 1992.a esitatud seisukohad tänaseks vananenud. Nii arvas ta tookord, et tuumaenergia tootmine on kallim ja elanikkonna poolt vähem toetatud kui teiste energia-allikate kasutamine. Hiljutise foorumi (eriti Soomest pärinevad - vt ülal) andmed räägivad tänapäevaolukorra kohta vastupidist. Umbes kuu aega tagasi ETV-s toimunud foorumi küsitlusel ületas tuumaenergia Eestisse toomise pooldajate arv (küll napilt) üllatuslikult selle vastaseid. Tõenäoliselt oleks sama tulemus ka praegu korraldataval üldrahvalikul küsitlusel. Ka ma ise olen saanud rohkem pooldavaid , kui laitvaid maili-arvamusi.

Tuumajaama rajamist Eestisse pooldab kirjanik Albert Kivikase („Nimed marmortahvlil”) poeg Tõive Kivikas, kes on 7 aastat olnud tegevdirektoriks Rootsi tuumajaamas Studviks ja kes jagas mulle ning akadeemikutele Anto Raukasele ja Mihkel Veidermale hiljuti Tallinnas oma sellealaseid kogemusi. Juba kümmekond aastat tagasi avaldas Kanadas töötanud ja hiljem meil ministriks olnud Arvo Niitenberg imestust, et meie pole Põhja-Ameerika kogemusi tuumaenergeetikas ellu viinud. Kahjuks on nimetatud aatomi-spetsialist meie hulgast 2003.a lahkunud.

Leiget, ebamääraselt põhjendatud opositsiooni tuumajaama rajamise suhtes Eestis avaldas foorumil emeriitprofessor Mati Valdma: „Tuumaenergeetika riigiks hakkamine on keerukas ja kulukas protsess. Saame enne rikkaks , siis hakkame planeerima tuumajaama kasutamist. Leedu on tuumaenergeetika riik, seepärast peaksime toetama uue tuumaploki ehitamist Leetu”.

Muuseas, tõsiseks oponendiks tuumaenergeetika kasutamisele on meie teaduspopulariseerimise valdkonna esinumber, väga vajaliku ja huvitava interneti-väljaande „Teadus.teave” toimetaja Tiit Kändler.

Viimases selle väljaande numbris kasutas ta oskuslikult , lausa kunstipäraselt, Tsernobõli (ukraina keeles „puju”) tragöödia 20.aastapäeva tuumajaamade vastase agitatsiooni tegemiseks. Selle mõjujõudu tõstis andmestik, mille järgi maailma energeetika valdkonnas tõuseb hetkel tuuleenergia osatähtsus 10 korda kiiremini kui tuumaenergia oma. Muidugi ei saa meelelised tundepuhangud asendada igakülgset loogilist analüüsi, aga eks ole ka sedasorti seisukoha-avaldamisi tarvis.

Loogiliselt mõtlevatele intelligentsetele inimestele ei sobi Euro-liidu maades, sealhulgas ka Eestis levitatav üleskutse „Anna allkiri tuumajaamade vastu”, milles uraanist ja fossiilkütustest elektritootmise vähendamise ainsaks argumendiks on paljasõnaliselt deklareeritud Tšernobõli tuumakatastroof. Sedalaadi võitlus meenutab mulle teisigi vanameelsete vähepõhjendatud protestiaktsioone uuenduste vastu - näiteks GMO ja kloonimisvastaste aktsioonid.

Taastuva energia eelisarendamise põhi-apologeediks foorumil oli Eestimaa Looduse Fondi esindaja Rainer Nõlvak, kes oma hästi-argumenteeritud ja ilmekas ettekandes pidas vajalikuks EAS Energiaagentuuri loomist 2006.a . Selle institutsiooni ülesandeks saaks Eesti energiaressursside täpse kaardistamise baasil energiareformi läbiviimine. Viimane seisneks energia säästmises ja energiapõllunduse ja tuuleparkide rajamises.

Foorumil osales kuulajana ka tuuleenergia spetsialist ja tuline pooldaja Valdur Tiit, kellega mul oli pärast kõnesolevat üritust pikem jutuajamine. Ta esines oma lemmikvaldkonnas kaaluka sõnavõtuga kuu aega tagasi TÜ aulas korraldatud energeetika-koosolekul ja on saatnud mulle mitmeid olulisi ja huvitavaid informatiivseid materjale. Neis sisalduvatest andmetest on üheks olulisemaks Taani Keskkonna-uurimise Instituudi väide: „Wind power is cheapest”. Tõele au andes, ei kuulnud ma Tallinna foorumil kedagi seda väidet kinnitavat. Pigem jäi kõlama arvamus, et taastuvenergia on ikka seni liiga kallis ja tuuleenergia selles omakorda kõige kulukam. Sõna võtnud Igor Gräzin oli kõige emotsionaalsem : „Tuulikud on kobakad ja lisaks kõigele ei tooda nad veel ka elektrit”.

Teadlasliidu listis avaldas oma vastumeelsust tuuleveskite suhtes ka Ago Vilo, kes muuseas mõni aasta tagasi tõi veenvaid argumente Tallinn-Helsinki maa- (õieti küll mere-)-aluse tunneli rajamiseks. Üheks tuuleenergia tootmise miinuseks kalliduse kõrval on õhuvoolude labiilsus ja vajadus „tugienergia” lisamiseks. Taanis katavad tõesti tuulikud 30 % energiavajadusest tänapäeval ja loodetakse jõuda 50 %- ni, aga see maa on rikas ja saab tuule raugemisi balanseerida Norra hüdroenergiaga. Me peame tõsiselt arvestama soomlaste skeptitsismiga.

Antero Jahkola:

„Kuigi riik toetab tuuleenergia alaseid investeeringuid kuni 40 % ulatuses, on huvi nende ehitamise vastu olnud väike. Oluliselt kiiremat tuuleenergia kasutamise kasvu Soomes pole oodata. Soome masinatööstus toodab olulisi osi maailma tuuleelektrijaamadele”.

Seda kogemust arvestades pole loota, et Eestis muutuks tuulikud ökonoomiat soovivatele ettevõtjatele populaarseks isegi siis, kui meil kohapeal tuulepüüdjaid ehitama hakataks. Riho Nõlvak on pakkunud „tugienergia” saamise vahendina välja põlevkivi gaasistamist. Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Juhan Telgmaa, kes saatis kirjalikud materjalid foorumile, on aga ikkagi skeptik tuuleenergia suhtes: „Kas on olemas põlevkivi gaasistamise püsivate parameetritega tehnoloogia? Kas on võimalik tagada pinge ja sageduse kõikumise tasandamine süsteemis,kus üle poole elektrist tuleb tuulegeneraatoritest ja hajutatud väiketootjatelt?”

Tuulegeneraatoreid luuakse maaimas nähtavasti tõesti palju - seda aga ilmselt mitte ökonoomia, vaid atmosfääri saastamise vähendamise huvides.

Nii nagu mujalgi, makstakse nende loomist teistest energia-allikatest saadud tulu arvel riikliku programmi ja kohustuse korras kinni.

Bioenergia kasutamise perspektiive foorumil eriti ei arutatud, ju siis selles valdkonnas veel nimetamisväärset edu ei paista.

Jagan Juhan Telgmaa optimisimi selles, et lähematel aastakümnetel võib maailm leida põhimõttelise lahenduse energeetikale termotuumasünteesi „taltsutamise” vahendusel. Ega ikka maailma rikkaimad maad Prantsusmaal toimuvatesse katsetustesse meeletuid summasid niisama raiska. Seni aga peame olemasolevate vahenditega läbi ajama.

Nüüd aga hakkan jõudma Tallinna energeetikafoorumist tulenevate järelduste juurde. Nagu eespool selgus, puudub Eestis seni ühtne energiapoliitika. Selline poliitika saab olla efektiivne vaid põhjaliku teabe kogumise ja analüüsi alusel . Ka siin on Juhan Telgmaa avaldanud mõistlikke mõtteid: „Vastuste saamiseks ei piisa entusiastide jõust.

Kuid riigil oleks suutlikkust palgata vajaliku tasemega sõltumatuid analüütikuid, kes arutaks läbi, mis on võimalik põhimõtteliselt, mis mitte. ...Selgitaks, milles tahaksid osaleda naaberriigid, mis sobituks tulevasse Euroopa Liidu vabasse turgu”.

Kahjuks ei jõutud foorumil konstruktiivsele järeldusele, suunata ressursse ratsionaalse energiapoliitika kujundamiseks vajaliku teabe kogumisele ja analüüsile. Foorumi diskussioonifaasi moderaator Arvi Hamburg käsitles vaid ühiskondliku kokkuleppe kavandamist energiavaldkonnas, omanik/ riigi rolli ja õiguslikku regulatsiooni. Kõik see aga on ju vähe mõttekas, kui pole piisavalt algandmeid.

Ainsaks tõsiseltvõetavaks üldriiklikuks sammuks niisuguse informatsiooni hankimisel oli Eesti peaministri Andrus Ansipi hiljutine ootamatu ettevõtmine - tasuvusuuringute hankimine 1. oktoobriks Eesti osaluse kohta Leedu uues tuumaprogrammis. Seda sammu aga on akadeemik Anto Raukas ja teisedki tõsiselt kritiseerinud.

Tähtaeg niisuguse uuringu läbiviimiseks on ju liiga lühike, aga põhiliseks veaks on ebakompleksne lähenemine teabekogumisele. Ei selgitata ju samaaegselt võrdluses alternatiivide tasuvust. Samuti ka julgeoleku ja ökonoomika probleeme tuumajaama rajamisel Eestisse Soome spetsialistide abiga. Ja muidugi tuumaenergia Eestis kasutamise otstarbekust üldse.

Kõige rängemaks meie valitsuse ebademokraatliku sammu varjuküljeks on aga see, nagu veenvalt näitas Anto Raukas, et peaminister ei andnudki allkirja vaid tasuvusuuringu läbiviimiseks, vaid koguni vana jaama lammutamisele ja uue ehitamisele. Eelmise jaama mahavõtmine üksi teeb Eesti osalemise Leedu ettevõtmises ebökonoomseks - Rainer Nõlvaku teada maksvat see ligikaudu l miljard Eurot, s.o 15 miljardit EEK. Milleks panna aga raha vana jaama lammutamisele, kui võiks kohe puhtal platsil uus ehitada. Lisaks muidugi poliitiline sõltuvus, energiakaod pikkadel liinidel, jäätmete vedu jms.

Minu arvates tuleks taotleda Eesti allkirja tühistamist Ignalina lepingult enne , kui selleks liiga hilja on ja riigi raha eriti suures ulatuses mõttetult lendu läheb. Ei saa heaks kiita foorumiettekandes AS Eesti Energia uue juhi Sandor Liive poolt avaldatud naiivset tolerantsust Ignalina-aktsiooni suhtes - „ka meie oleme tunda saanud leedulaste ülbust, aga tahaksime siiski teada saada, mis seal toimuma hakkab.” Samal ajal kuulutas hr Liive välja hea uudise - monopoli üleootuste suure kasumi baasil kuulutatakse välja 150 miljonilise (3 aasta kohta) Tulevikuenergia sihtkapitali loomine.

Minu arvates võiks Ignalina lepingu katkestamise järel olla konstruktiivseks sammuks Eesti riigis ametkondadevahelise Tulevikuenergia Instituudi loomine, mille ülesandeks saab meie riigi energiaressursside ja perspektiivide tõeliselt mitmekülgne ja süvitsi-laiuti minev uurimine. Kompleksne uurimine kaasaks võimalikult erapooletuid ja kompetentseid kõrgspetsialiste, kes analüüsiksid nii taastuv- kui ka tuumaenergia arendamise olukorda Eestis ja välisriikides ja teeksid põhjaliku analüüsi-sünteesi baasil valitsusele läbikaalutud rakendusettepanekuid.

Loomulikult tuleb maksimaalselt kasutada kodumaiseid asjatundjaid, aga tingimata vajame ka rahvusvahelise tasemega eriteadlaste abi. Ühe osa uue instituudi kulusid kataks EE poolt rajatav ülalnimetatud Tulevikuenergia sihtkapital, teise osa kannaks riik. Minu ettepanek kattub suurelt osalt Rainer Nõlvaku poolt foorumil tehtuga - asutada EAS Energiaagentuur. Vahe on siiski suur, minu veendumuse järgi ei tohiks uus institutsioon panna põhirõhku vaid taastuvenergia arendamisele, vaid samaväärselt tuleb selgitada ka tuumaenergia hankimise võimalusi ja ökonoomikat.

Kõnesolev ettepanek peaks olema ühtemoodi vastuvõetav nii rohelistele „tuulemeestele” kui ka veendunud „tuumameestele”. Peaksime ju kõik olema huvitatud, et meie kallis isamaa võimalikult ökonoomse ja inimsõbraliku energiamajanduse saaks. Küllap leiab kõrgtasemel institutsioon mõistlikud ja otstarbekad proportsioonid ja kompromisslahendused.

Kui ülaltoodu heaks kiidetakse, kuidas siis uuendust ellu viia? Tundub, et ainsaks võimaluseks on avalik kiri e üleskutse EV peaministrile. Eesti Teadlaste Liit on mõnel juhul sel viisil edu saavutanud - näiteks olime kaalukeeleks, mis vältis 2001.a suurte kõrgkoolide liitmise Tartus ja Tallinnas ja meie abiga saadi Eesti Rahva Muuseumi tulevane asukoht Toomemäe sügavusest Raadi väljadele suunata.

Seekord jääb teadlasliidu jõust ja ehk rohkem veel ettevõtlikkusest väheseks (isegi Anto Raukas on seni avaliku kirja võimalust vaid leigelt heaks kiitnud). Seetõttu loodan , et rohelised, kes ju nüüd ka lausa oma parteid soovivad asutada, võtavad jämeda otsa enda kätte ja võtavad Eesti Teadlaste Liidu (ETL) ja loodetavasti ka Eesti Teaduste Akadeemia omale liitlaseks. Palun avaldage koheselt arvamust, sest 4 .mail kell 13 toimub Tallinnas TTÜ spordihoones, Ehitajate tee 4 ETL volikogu koosolek. Võiks kaaluda ka rohelise liikumise esindajate kohaletulekut ja ühisarutelu.

Energeetika ladus korraldus on see, mille nimel tasub energiat kulutada.

Tulusat arutelu soovides

Raik-Hiio Mikelsaar


Armas Raik,

Su kirjas on väärt mõte, et Eesti ei peaks toetama Leetu uute tuumajaamade ehitamist.

Mis aga puutub energeetika arengutesse Eestis endas, siis siin Sa mu meelest ülehindad eestlaste rumalust. Ma usun küll, et väärib mõelda märksa haritumat inimest nõudvale energeetikale kui seda on tuumajõud. Sest ökoühiskond on kahtlemata nutikate inimeste ühiskond.

Loe ka: http://www.greengate.ee/index.php?page=1&id1=16697

Parimate soovidega,

Kalevi


Suur tänu info eest tuumaenergiat puudutava vaidluse kohta Eestis. Kirjas on väga õigesti öeldud, et Soomes ehitatakse praegu viiendat tuumaenergia jaamaenergiaplokki. Tahaks lisada et mõni päev tagasi avaldas Soome mõjukas sotsiaaldemokraat, parlamendi eesistuja Paavo Lipponen arvamust, et Soomes oleks vaja ehitada veel üks tuumajõujaam. Teolisuuden Voima teatas samaaegselt et see ettevõte on kuuenda tuumajõujaama ehitamiseks valmis!

Tervitades

Jaak Kiviloog


Aitäh, Kalevi, bioenergia-info eest!

Mullegi meeldiks, kui saaksime täielikult hakkama biotehnoloogiliselt toodetud energiaga. Millegipärast aga hiljutisel foorumil sellele veel erilisi lootusi ei pandud. Mitte ei saa aru , kummad on rumalamad, kas need eestlased, kes tuumaenergia kasutamise vastu võitlevad, või need soomlased, kes üha uusi aatomijaamu ehitavad. Rumaluse vastu aitab kõige paremini tarkus, aga selle taganõudmise jaoks ju Eesti Tulevikuenergia Instituuti vaja ongi!

tervitab Raik-Hiio Mikelsaar


Tere

Raik, Su arutluses oli üks kuratlikult ilus viga.

Sa väidad, et osalemine Ignalina reaktori lammutamises on liiga kallis, teeb tuumaenergia mõttetult kalliks. Aga Sa unustad, et iga tuumajaam tuleb ükskord lammutada, ka võimalik Eestisse ehitatav. See on tulevastelt põlvkondadelt võetav võlg, mida majandusarutlustes peetakse normaalseks...

Seda arvestamata võib olla tuumaenergia kindlasti odav - paneme käima ja vaatame, mis välja tuleb.

Tõnu Ploompuu


Mõned küsimused, mis tuleb varem või hiljem küsida. Kõigepäält: kas uutes ja turvalistes tuumajaamades on Tshernobõli taolise plahvatuse oht täielikult välistatud? Kui ei, siis milline diversiooniakt, õnnetu juhus või vaenlase plaanitud rünnak võiks tuumakatastroofini viia?

Tuumajaamal on paratamatult oma julgeolekupoliitiline tagamaa. Tuumajaam on loomulikul viisil turvalisem siis, kui ta asub hõredasti asustatud suurel maal (Venemaa, Kanada, USA, isegi Soome ja Rootsi, kuigi asukohad sääl pole just eriti turvaliselt valitud, võiksid aga olla).

Ning turvalisust tõstab mõnevõrra see, kui riigil on ka tuumarelv. Väike, tihedasti asustatud riik, kellel on ohtlikke naabreid, võib tuumajaama tõttu sattuda tuumashantaazhi ohvriks. Eesti puhul ei ole selline võimalus paraku välistatud, kui tegu ei ole reaktoriga, mida mingi sõjaline aktsioon ei suuda rahvusliku ohu allikaks muuta.

Siit esialgu viimane küsimus: millise võimsusega reaktorit võiks Eestis pidada ja kus see võiks asuda, et võimaliku avarii puhul oleks elanikkond kõige vähem ohustatud? Olen lugenud (tegemist oli mingi tõsise väljaandega, vist New York Timesiga), et kui Al-Qaida terroristid oleksid lennutanud hõivatud lennukid ühte NY lähedal asuvasse vanasse tuumajaama, oleks tulnud evakueerida terve Manhattan.

Need küsimused ei tähenda, et oleksin a priori tuumaenergia poole pöördumise vastane. Leian lihtsalt, et ka need küsimused (olgu nad naiivsed või ei) tuleb tingimata küsida ja leida neile selged vastused, enne kui üldse saab olla poolt või vastu.

Ent varem või hiljem tuleb küsida ka päris naiivne küsimus: mida me ikkagi tahame? Kui palju energiat, asju, võimalusi jms. me tahame? Ning kas on võimalik otsustada sedagi, kui palju me tegelikult vajame?

Laozi on rõhutanud, et tark teab, millal on küll. Lääne inimene ilmselt enam ei tea ja paradoksaalsel kombel on näiteks Suurbritannias ja USAs praegu õnnelikke inimesi vähem kui viiskümmend aastat tagasi, kuigi rikkust on väga palju rohkem. Mis võiks tõestada minu tasapisi kujunenud veendumust, et inimene pole loodud (kujunenud, kohastunud) elama külluses, vaid kasinuses, isegi vaesuses. Mida muidugi ei saa ega tohi välja öelda ükski oma karjäärist hooliv poliitik ega pankrotti vältida sooviv ettevõtja. Kuid keegi peab sedagi välja ütlema. Kasvu piirid on olemas, kuigi ilmselt veel keegi ei tea täpselt, kus nad on. Kuid karta võib, et avastame nad alles siis, kui oleme nad juba tõsiselt ületanud (võibolla olemegi, ei taju seda aga veel päriselt).

Jaan Kaplinski


T6nu Ploompuu wrote:

>Raik, Su arutluses oli üks kuratlikult ilus viga.
>Sa väidad, et osalemine Ignalina reaktori lammutamises on liiga kallis,teeb tuumaenergia mõttetult kalliks. Aga Sa unustad, et iga tuumajaam
>tuleb ükskord lammutada, ka võimalik Eestisse ehitatav. See on tulevastelt
>põlvkondadelt võetav võlg, mida majandusarutlustes peetakse normaalseks...
>Seda arvestamata võib olla tuumaenergia kindlasti odav - paneme käima ja
>vaatame, mis välja tuleb.

Kahjuks ei ole sellele küsimusele vastuseid - kellelgi ei ole majanduslikku arvutust kui kalliks läheb reaktori lammutamine, samuti ei ole ühtegi permanentset jäätmehoidlat, mille järgi saaksime järeldada mis see elekter kokku maksma läheb.

Tulevikus selgub.

Üldse ... lähemal vaatlemisel selgub et elame nagu oleksime viimane põlvkond siin maal.

Kes kõneleb järgmise seitsme põlve eest?

Mõned päris head viited olid Jakob von Uexkulli kõnes. Kes teda ei kuulnud võib nyyd seda teha - http://www.kultuur.info/Uexkull Jõudu! Henri


Tundub, et suurem enamus räägib lihtsalt oma arvamusest, milline võiks Eesti (ja kangemal juhul ka kogu maailma) energiapoliitika olla. See arvamus jääb ainult õhu võngutamiseks (või antud juhul elektronide tagakiusamiseks), kui neid arvamusi ei toeta põhjalikud ARVUTUSED, mis võtavad arvesse kõikvõimalikud aspektid.

Ka seda, et põhimõtteliselt pole olemas sellist energiatootmise viisi, mis ühel või teisel põhjusel poleks inimesele kahjulik või lausa ohtlik.

Ja veel. Ma ei näe absoluutselt mitte mingit vajadust veel üht instituuti luua, kui TTÜs on vastavad asjatundjad olemas. Küsige nende käest.

Heade soovidega, Tõnu Viik


Naljaka ühtelangevusena leidsin eile oma vanakraami sorteerides ühe 1990. aasta kausta, kiri pääl "AEJ". Vanemad inimesed küllap mäletavad, et siis käis ka üks suur Tõnu Viigi sõnu kasutades "õhuvõngutamine" tuumajaama ümber (meil oli siis vinge jaama maaletooja Arvo Niitenberg ja asi nägi vähemalt kõrvalt vaadates üsna salavandenõu moodi välja; peategelasteks need samad "juhtivad energeetikaspetsialistid", kes nüüdki energeetikafoorumil tooni andsid). Sain teada, et kummalisel kombel võnkus õhk noil juba päris kaugetele aegadel üsna samasugustest fraasidest nagu praegu - sisuliselt pole meie mõttemaailmas mitte midagi muutunud. Nii et

>Ja veel.
>Ma ei näe absoluutselt mitte mingit vajadust veel üht
>instituuti luua, kui TTÜs on vastavad asjatundjad olemas.

asjatundjaid on meil olnud küll ja veel, küsimus on pigem selles, millega nad kogu selle aja tegelnud on TJ


Head kaaslased,

See väide, või vähemalt sõnastus:

> Ka seda, et põhimõtteliselt pole olemas sellist energiatootmise viisi, mis
> ühel või teisel põhjusel poleks inimesele kahjulik või lausa ohtlik.

väärib järelemõtlemist. Kui mu ümber kasvavad puud, ja ma kütan neist kuivanutega oma ahju ja pliiti, siis toodan ma energiat, ja raske on pidada seda kahjulikuks mu perele.

Teisisõnu - kõik elusolendid toodavad ühel või teisel viisil energiat, keski ei saa energiata, aga kahjulikuks või ohtlikuks osutub see tegevus siis, kui ta enda või teiste püsiolemist negatiivselt mõjustada võib.

Kuigi piir keskkonnasõbraliku ja keskkonnaohtliku tehnoloogia, maheda ja mittemaheda tootmise, hea ja halva vahel pole kunagi terav ja ühemõtteline, on need ikkagi ju väga erinevatena olemas.

Ja see on tõeliselt huvitav.

:-))

Mõnusat meelt,

Kalevi Kull


Hei!

Kui sa, Kalevi, kytad puudega ahju, siis tekitad sa tugevasti entroopiat (no võib-olla mitte nii tugevasti), mis väljendub keskkonna temperatuuri tõusus. Kui lõpuks igal pool temperatuur samaks saab, siis on energia saamisega jokk.

Enne selle olukorra saabumist tekitab ahjusuits palju aerosooli, mis kliimale kipub sandisti mõjuma, ilmast rääkimata, kui meenutada Londonit. Nojah, seal oli kyll kivisysi see paha asi.

Möönan muidugi, et sinu ja minu (mul on ka kodus burzhuika) pingutustest jääb selle hullu olukorra saavutamiseks väheseks ...

Heade soovidega, Tõnu Viik


Muidugi, Tõnu,

ja nagu Sa ka möönad, osutub kütmine kahjulikuks üksnes siis, kui ta on ülemäärane. Iga elav olend tekitab entroopiat, tasakaalulises ökosüsteemis ei muutu sellest miljoni aastaga midagi, s.t. see ei ole iseenesest kuidagi kahjulik. Kui aga keski sellega liialdama hakkab, võib paljudel elu halvaks minna.

Parimate soovidega,

Kalevi


kui me läheme füüsikalis-keemilisemaks, siis on energia "tootmine" üks kahtlane sõna :) See va jäävuse seadus ütleb, et puid põletades me muundame kiire oksüdatsiooni protsessis orgaanilise aine molekulides talletatud energia soojuseks. see energia on sinna talletunud fotosünteesis ja pärineb päikeselt. suur osa soojusest haihtub maailmaruumi, seega kogu maa (rääkimata selle osa, nt kellegi majapidamise) soojuslik ühtlustumine ei ole võimalik, kuna on tegu avatud süsteemiga. Ilmaruumi avatus-suletus ja võimalik soojuslik ühtlustumine (ehk maailma lõpp) on sama huvitav füüsikaprobleem kui Suur Pauk, aga seda on tõenäoliselt mõistlik käsitleda Eesti energeetika praktiliste lahenduste otsimisest lahus.

Et me selle kiire oksüdatsiooni käigus kõrvalproduktidena veidi atmosfääri koostist (ja sellega energiabilanssi) muutvaid ained emiteerime, on paratamatu, soojendava mõju määr (kW/h) (mis võib ka null või negatiivne olla) ripub ära aineid neutraliseerivate protsesside (nt CO2 sidumine fotosünteesis uue puidu tekitamiseks) intensiivsusest.

Kui me võtame energia mitte orgaaniliste molekulide sidemetest vaid tuumast, mingitel (kui mitte kõigil) juhtudel muundades massi energiaks, toodame me tõpoolest soojust, ja Maa energiabilansi küsimus läheb märksa huvitavamaks. Ehk siis palju sooja me võime maakoores oleva AEJ-s lagundamiskõlbuliku kraami arvel tekitada, ilma et bilansiga muret oleks.

järgneb....

to


Lisa:

Võrdluseks vaidlus Delfi portaalis: link

Põlevkivi- ja tuumaenergia osast Eesti tulevikus:

Word - 24 kb
1.osa
Word - 45.5 kb
2. osa
Word - 27.5 kb
3.osa

1

2006-05-16

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaMajandus

MärksõnaPõlevkivi

MärksõnaRaha

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaTuumaenergia