Teemad

Vabandage, mitmendal korrusel elab reaalsus?

Prindi

Andrus Norak

1

Traditsiooniliseks, modernistlikuks vastuseks oleks siinkohal, et reaalsus elab esimesel korrusel. See on teadmiste kumulatiivse kujutamise puhul ainsaks loogiliseks ja enesestmõistetavaks vastuseks. Võiks ka öelda, et reaalsus on meie teadmiste maja vundamendiks. Kui lähtuda seevastu Thomas Kuhni paradigmaatilisest tõe kontseptist, võiks vastata, et reaalsus vaatab välja teadmiste elumaja igast aknast. Või tuleks siinkohal öelda, et vaatab sisse?

Sõna "reaalsus" tuleneb ladinakeelsest "realitas", see omakorda "res"’ist ehk "asjast". Termin toodi Lääne filosoofiasse 13-ndal sajandil, arvatavasti Duns Scotuse poolt, kes kasutas seda kui olemise sünonüümi. Tänapäevasteks sünonüümideks oleks näiteks "aktuaalsus" ja "eksistents". Sellest mis ON, võib rääkida ka kui olevast või reaalsest.

Lisaks öeldule on sõna kasutatud järgnevates tähendustes:

India filosoof Nagarjuna vaatas reaalsusele kui millelegi, mis ulatub teispoole intellekti mittedualistliku absoluudini, kelles kõik vastuolud kokku sobituvad.

Campanella rääkis reaalsustest kui erinevate olendite ja asjade täiuse astmetest.

Kant’ile oli reaalsus see, mis vastab asjade tegelikule olemusele materiaalses maailmas, mida me kogeme meelte vahendusel.

Fichte säädis reaalsuse sõltuvusse egost.

Pierce järgi on reaalsus see, millele jõuab hulk uurijaid oma uurimistöö lõpuks.

Bradley - reaalsus on absoluut teispool meeltekogemust.

Oswald - reaalsus on pigem energia kui mateeria.

Freud - teraapia, misläbi täiskasvanu õpib eristama illusiooni reaalsusest.

Royce - interpretatsioonikoolkond.

Lossky - reaalsus on orgaaniline tervik.

Buber - reaalsusele lähenemine toimub läbi Mina/Sina suhte.

Romero - transtsendentsus on võti reaalsuse mõistmiseks.

On otstarbekohane pruukida tõde ja reaalsust siinkohal sünonüümidena.

Vanas Testamendis esineb "tõde" 126 korda, tähendades reaalsust, mis on kindel ja tõene. On kasutatud ka inimeste iseloomustamiseks. Eestikeelses piiblis enamjaolt tõlgitud kui "tõsi" või "tõde". Võiksime öelda, et "tõde" on seisukord, mis vastab asjade normaalsele olukorrale Jumaliku ning inimliku korra kohaselt.

Religioosses mõttes on reaalsus väga lähedaselt tõega seotud. Jumala Sõna Hoosea 4:1 ütleb, et "Jehooval on maa elanikega riid, sest maal ei ole tõsidust, ega ka mitte Jehoova tundmist". Tõde on pettuse vastand Mal.2:6, Jehoova seadused on Tõde.

Kreeka keeles tähendab tõde etümoloogiliselt mittekinnikaetut, seega asju nõnda, nagu need tegelikult on võltsimata või varjamata kujul.

1.Kristlikus mõttes on tõde see, mil on kindlus ja vägi;
2.Tõde on see, mida inimene võib usaldada;
3.Avatud asjade olek;
4.Väite tõesus, kasutatud kõnelemise ja õpetamise mõttes;
5.Tõene usuõpetus;
6.Autentne, jumalik reaalsus, ilmutus, eriti Johannesel, kus see reaalsus on inimulatusest languse tõttu väljas, aga siiski on reaalsus saavutatav läbi sõna ilmutuse.

Ilmutusliku tõe vasteks Pühakirjas on aletheia Joh.8:32, 2 Joh 1. See ei tähenda seega mitte vaid tõeste väidete teadmist, vaid kohtumist Kristusega, kes on Tõde. Joh.14:6. Siin on Jumal ise end avaldanud. Jumala Vaim, parakleet, garanteerib jätkuva ilmutuse koguduses Joh.14:17,16:13 ning see väljendub õiges doktriinis 1 Joh. 2:21 ja eluviisis 1 Joh. 1:6. Seega võib kiriku kuulutust võrdsustada tõega 3 Joh.12 ja kristlased on seega tõe kaastöölised 3 Joh.8.

Termin, mis vast veelgi täpsemalt reaalsusele vastab, oleks hypostasis. Kaks viiest UT kasutusest esinevad Paulusel 2 Kor.9:2, 2Kor 11:17. Ülejäänud kolm korda on Heebrea kirjas 1:3, kus see termin viitab Jumala olemusele. Tänapäevakeeles võiks ütelda, et transtsendentaalne reaalsus. Kristus, kui Poeg peegeldab Jumala au ning väljendab seda reaalsust. 11:1 tähendab kindlust, ehkki kasutatud subjektiivses mõttes. Paralleeltermin elenchos väljendab objektiivset kindlust asjus, mida ei või näha. Selles kirjakohas on reaalsus julgesti võrdsustatud usuga. Vaid Jeesuse töö ning selles osalemine ei ole varjukujuline ja häviv. 3:14 väljendab sarnast mõtet. Hypostasis tähendab seega Jumalikku reaalsust, mis on kontrastne kõige varjukujulise ja prototüübilisega ja see hüpostaas on Jeesuses kohal ja ka tema rahva hulgas.

Tatianus kasutab seda rääkides Jumala absoluutsest reaalsusest, nagu see ilmneb kosmoses selle reaalsuse taga ning on nähtav vaid Jumalas, samal ajal kui loodu reaalsused (deemonlikud) on tunginud läbi looduse elementide.

Sõna "reaalsus" on eesti keeles laensõna, millest rääkiminegi eeldab võimalust sedasama reaalsust mingist muust vaatepunktist vaadata. Sarnaseid arutluskäike võib loomulikult leida ka varasemast ajast. Näiteks küsimused, mis on päris ja mängu; mis on tõene, mis vale jne, seljuhul on aga tegu siiski pigem reaalsusesiseste kategooriatega.

Nagu nägime, tuleneb "reaalsus" ladinakeelsest "asjast". Mõni ime siis, et ta kipub meilgi enamjaolt asjadega seostuma. Miski kõva ja tahke oleks kui asjalisem või reaalsem kui pehme, vedel või auruline. Näiteks arvutimaailmast tuntud hard- ja software. Eesti keeleski on kõva- ehk emaketas midagi märksa olulisemat kui diskid. Või mõtleme vee peale. Aurunud olekus me teist õieti ei tajugi, välja arvatud siis, kui põletada saame või pilvi imetleme. Veena saame me temasse siseneda ja jääna usalduksime vahel isegi autoga peale sõita.

Milline on aga asjade tegelik olek, milline on reaalsus? Küsimus: mis on reaalsus meeltekogemusest lahus, on mõtetu, sest mõista ei saaks me seda ju niikuinii. Jah, küllap on palju võnkuvaid laineid. Teame aga üksnes seda, mida kogeme. Kogeme aga ainuüksi läbi orgaaniliste või kunstlike abivahendite, olgu nendeks siis silmalääts, prillilääts, teleskoobi või mikroskoobilääts, kõrva kuulmekile jne. jne.

Milline osa on aga mõistusel? Descartes’i järgi on inimmõistus tunnetusprotsessis passiivne n.ö. "tabula rasa". Kanti järgi aga vastupidiselt aktiivne, pidevalt kontseptsioone ja kategooriaid väljatöötav ning neisse kogemusi liigitav.

Inimene läbi ajaloo otsinud vastavust inimreaalsuse, ajaloo, teaduse, ususüsteemide ning kosmose objektiivse reaalsuse vahel.

Et asja pisutki lihtsustada, jagame realistid kahte gruppi, ühelpool objektivistid, kes arvavad, et inimmõistus on võimeline enam-vähem objektiivselt peegeldama mitteinimlikke reaalsusi ja teiselpool konstruktivistid, kes väidavad, et see, mida me nimetame "reaalseks maailmaks" on enamjaolt sotsiaalne konstruktsioon.

Konstruktivism on küllaltki uus lähenemisnurk, aga seda lähenemist toetavad jõuliselt viimased neurobioloogililised avastused. Marvin Minsky järgi on inimaju mitte üks ja terviklik organ, nagu näiteks arvas Kant, vaid pigem keerukas kompleks organitest, millel on vägagi erinevad funktsioonid ning ainult küllaltki väike osa ajust on haaratud inimese meeltetajuga tegelemisse. Enamus ajust pole aga seotud mitte välismaailmaga vaid teiste ajuosadega - ning reaalsus tähendab seega aju erinevate osade seisundeid. Sel põhjusel arvab ta, et peame maha panema idee ajust kui organist, mille peamiseks ülesandeks ongi tegeleda välismaailma tajumisega.

Millega meie aju meeltekogemuse osa peamiselt tegeleb, on asjade kategoriseerimine. Enamik inimsümbolite süsteeme sellega tegelebki. Näiteks suurem osa keelest ja matemaatika. Kategooriad, mis teatud inimgrupile on niivõrd iseenesestmõistetavad, et neid ei tajutagi, võivad teisele inimgrupile olla veidraks ja seletamatuks fantaasiaks.

Näiteks, kui meie klassifitseerime skorpioni mürgiste putukate sekka, siis on rahvaid, kes klassifitseerivad skorpioneid söödavateks puuviljadeks ning loomulikult sellele vastavalt ka käituvad.

Keeles väljenduvad kategooriad ei pruugi sugugi teaduslikele reaalsuskontseptsioonidele vastata ja enamjaolt ei vastagi. Näiteks kasvõi hästituntud kõnekeelsed "päike tõuseb" ja "loojub". Veelgi enam, nagu ma hiljuti lugesin, ei olevat evolutsioonijärgses klassifikatsioonis enam ka kalasid kui sääraseid olemas. On tõsi küll “vees elavad keelikloomad”.

Võime öelda, et mis iganes saab endale fikseeritud nime ei ole enam pelgalt reaalne, vaid saab ka reaalsuseks. Seega on keel suureks reaalsuseloojaks ja esimene inimpaar Aadam ja Eeva ses osas teerajajad. Meile pea iseenesestmõistetav individualismgi algas nimest peale. Hõimunimest, paiga- ja talunimeks ning sealt edasi juba isiku ehk liignimeks. Mõnedes kultuurides lapselapsele antav vanaisa nimi väljendab uskumust, et lapselaps on oma vanaisa taaskehastus. Niipea kui laps on sündinud, tekib ka küsimus et millise vanaisa taaskehastuseks ta on, ning preester peab selle vastavuse kindlaks ja määrama, kes see sündinud laps siis "tegelikult on"?

Teisalt ei näe müütiline teadvus inimpersonaalsuses midagi muutumatut ja fikseeritut, vaid inimene saab igas oma elufaaasis justkui uue elu ja isiksuse. Nimemuutus on omalaadseks inimese kaitsjaks kurja eest.

Kui varakristlased alustasid oma teenistusi Kristuse nimel (nimes) siis tähendas Ta nime kasutamine sõna otseses mõttes Ta isikut. "Kus kaks ehk kolm minu nimel koos on, olen mina nende keskel" annab seda mõtet väga täpselt edasi. Mõnede eskimo hõimude meelest koosnebki inimene vaimust, hingest ja nimest. Nimes saab potentsiaal "sümboli" ja "tähenduse" vahel lahendatud. Enam-vähem adekvaatse seletuse asemele leiame me suhte identiteediga või vastavuse "kujutise" ja objekti" vahel; nime ja seda tähendava objekti vahel.

Objektivistide märksõnaks on alati olnud "vastavus" kosmilise reaalsuse ja inimmõistmise vahel. Tänapäeval eelistatakse küll kasutada vähempretensioonikat sõna "sobivus". Idee, filosoofiasüsteem, teaduslik teooria või isegi isiklik identiteet ei pea tänaste arusaamade kohaselt enam täpselt peegeldama reaalsust, senikaua kui ta enam-vähem korralikult omas kontekstis töötab.

Selle enam-vähem korralikult töötamise üheks kriteeriumiks on näiteks pragmaatiline erinevates keskkondades ellujäämine.

Siinkohal on kasutada näiteid austraalia pärismaalasetest, kes ühes oma vägagi ebateadusliku maailmavaatega saavad kõrbes aastatuhandete jooksul elatud, samal ajal kui Lääne inimene oma teadusliku ilmavaatega ei pea tavaliselt kuudki vastu. Või võtkem Iisraelis tuntud lugu episkopaalkiriku piiskopist, kes Jeesuse eeskujul Juuda kõrbe paastuma läks ja juba paari päeva pärast surnuna leiti. Heaks näiteks on ka kunagine vennastekoguduse misjonär Hans Egedi Gröönimaal, kellele eskimod ütlesid, et kui sul nii vägev Jumal on siis aidaku Ta sul ka hülgeid püüda. Ehkki ta abikaasa suri õnnestus Hans Egedil oma Jumala abil viimaks tõesti ka hülgeid kätte saama hakata ja seitsme aasta pärast ka esimesed eskimod Kristusele võita.

Juba Vana-Kreekas näeme toimimas reduktsiooniprintsiipi, lähenemist misjärgi reaalsuse tabamiseks tuleb see taandada väikseimaks algosakeseks mis annabki võtme kogu reaalsuse mõistmiseks.

Kreekast on tuntud ka Sokratese maieutika. Sokrates tõi oma "ämmaemandakunsti" kaudu esile inimeses peituvad mälestused asjade täiuslikest ideedest mis vaimuilmas eksisteerivad olles tegelikud ehk reaalsed.

Vana Kreeka filosoofid olid teadupärast enamjaolt dissidendid, kes julgesti omaaegse religiooni "anomaaliaid" paljastasid ning ise paremaid reaalsuseseletamise süsteeme asemele pakkusid. Näeme Kreekas filosoofiat tõusmas mütoloogilisest sügavusest ja püüdlemas teaduse poole. Esimeseks suureks demütologiseerijaks Kreekas oli Thales kes asendas maa, mere ja taeva inimsarnased valitsejad ühtse loodusele sisemiselt omase elu allikaga. Teisalt nägi Platon justnimelt mütoloogiat (religiooni) hädavajalikuna selleks, et oma sotsiaalses utoopias korda majas hoida ning selle eesmärgi nimel ei kohkunud ta tagasi ka teadliku vale eest.

Inimajaloos valdav mütoloogiline mõtlemine ei ole nüüdki kuhugile kadunud. Modernsusaegsete inimestena peame ehk mütoloogiat möödanikku kuuluvaks. Tegelikult asendub mütoloogia kõigepealt ajamõistmisel, kus mütoloogiliste seletuste asemel lineaarne ajatelg kasutusele võetakse. Kas aga see, mida sel ajateljel vahendatakse, ka tegelikust edasi annab, on omaette küsimus. Teadupärast on ajalugu "võitjate lugu" - kaotajate ja kõrvalejääjate lugu võib aga reaalsust tihti palju paremini ja müüdivabamalt vahendada. Meie rahva traagika teadupärast selles ongi, et peame oma ajalugu võõraste ja vallutajate ürikutest õppima. "Müüdiloomet võib aga tänapäevalgi täheldada ideoloogias, kunstis, kirjanduses, massikultuuris " [1].

Müüt funktsioneerib senikaua hästi, kuni ta ei suuda enam uusi fakte seletada. Seda on aga juhtunud nii kristlike kui mittekristlike müütidega. Kui anomaaliate hulk kasvab, toob see vältimatult kaasa uue müüdi sünni, mis need anomaaliad paremini ära seletab. Heaks näiteks keemik Lavoisier, kelle katsetulemused ei kinnitanud seda, et atmosfäär logistonist koosneks. See anomaalia suunas teda avastama atmosfääri või õhu peamisi koostisosi, nagu me neid tänagi teame. Kui Galilei palus paavsti prelaatidel oma silmaga Jupiteri kuude olemasolus veenduda, vastasid nad, et tõde on leitav mitte silmaga vaatamises, vaid tekstide võrdlemises ja keeldusid. Naljakas, aga kas ei käitu meiegi tihti samamoodi?

Kui paradigmad muutuvad, muutub maailm nendega koos. Kui modernsuse esindajaks kirjanduses oli detektiivromaan, kus tegeldi ühe tõe väljaselgitamisega, mis viimaks kõik tükid omale kohale asetas, siis postmodernuse väljendub kirjanduses scifi ehk ulmeraamatute läbi, kus uuritakse teisi reaalsusi ning sellega ei käi reeglina kaasas mingit ühtse tõe avastamist, vaid üksainus lõputu kultuurišokk.

On üllatav, kui palju paralleele eksisteerib tegelikult teadusliku ja mütoloogilise mõtteviisi vahel. Võib-olla oleks õigem bultmanlik demütologiseerimine asendada remütologiseerimisega.

Müütide ja kontseptsioonide tekkeloos on palju sarnast. Kui loeme näiteks Friedrich Nietzsche kirjapandut, kus ta arutleb "puulehe" ja "puulehe kontseptsiooni" vastavuse üle. Nietzche sõnul saab kontseptsiooni luua vaid teatud erinevustest üle vaadates. Seega kontseptsioon ühest küljest küll haarab teatud üldtõde, teisalt teeb ta seda aga ühte konkreetset üksiktõde vaesustades. Puulehe kontseptsiooni puhul läheb paratamatult kaduma puulehe muster, värv ja suurus. Seesama vaesustumine kehtib tänapäeval ka statistika puhul, mis samamoodi nn. statistilise inimese loob, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Kogu statistikat ongi seetõttu suureks valeks, kontseptsioone aga tänapäeva mütoloogiateks nimetatud. Müütides siiski minu arvates sellist tõe vaesustamist reeglina ei esine.

Müütides ei ole loodus ja inimmaailm omavahel lahutatud. Loodusrahvad näevad inimest alati osana ühiskonnast, mis omakorda on lahutamatult loodusega seotud ning kosmilistest jõududest sõltuv. Müüdiloome ei ole otseselt teadusega seotud. Pigem on müüt poeesiavorm, mis ületab poeesia.

Vanaaja inimesed väljendasid oma emotsionaalseid mõtteid läbi teo ja tagajärje suhte ning seletasid fenomene aja, ruumi ning numbrite keeles.

Suurim erinevus meie ja nende vahel on see, et meie usume teadusesse - isegi siis, kui me ei kujunda omaenda seisukohta, usume me ometi teatud faktide kohta seda, et need on verifitseeritavad. Ometi elab seesama mythos rafineeritumal kujul ka Bruno ja Leibnizi filosoofias ning kaugemalgi. Isegi Kant ei pääse mööda metafüüsikast selleks, et oma süsteemi teviklikuks ülesse ehitada. Oma metafüüsika praktilises osas leiab Kant ka metafüüsikale õigustatud koha.

Pelgad paarsada aastat tagasi tunnistas suur hulk ühiskondi vaid üht reaalsust ja pühendas end selle eest võitlemisele. Sind võidi selle eest tuliriidal põletada, et tunnistasid mingi muu reaalsuse olemasolu. Tänagi kuulutavad fundamentalistid, et teised reaalsusversioonid (tõlgendused) on ohtlikud, kuna mitmete reaalsuste tunnistamine jätab sotsiaalse korra ilma aluseta, ning et mõned asjad pole lihtsalt tõesed, vaid igaühele ja igal ajal kehtivad. Oleme tõmmanud piirid olmade ja fantaasiate vahele ning kasutame sõna reaalsus vaid faktide kohta. Toetumine ainult faktidele lämmatab aga müütoseaje inimhinge otsinguis ning seega ka loovuse. Võib öelda, et ilma mythoseta ei saagi inimene oma maailmavaadet üles ehitada.

Loodusinimese elus vahetegemist fantaasia ja reaalsuse vahel ei ole. Mis iganes mõjutab inimest, on ka reaalne. Näiteks unenäod, hallutsinatsioonid, illusioonid, miraažid. Samuti pole seal vahel elavate ja surnute vahel. Muistne inimene nägi elu igalpool. Siit ka nimetus, animatism. Elu võis kohata teda äkilises tuulepuhangus. Elu põrkus eluga ning inimese kõik meeled said sellele kogemusele allutatud. Iga idee või objekt, mis haarab inimest tervenisti võib saada ülendatud religioosesse staatusesse. Sedasama peegeldavad mitmed eestikeelsed väljendid, näiteks ütlus, et "lahkus meie hulgast", ehkki laip võib veel meie hulgas olla.

Religiooniloos tulevad sealt edasi animism ja spetsialiseerunud erijumalad, näiteks Rooma arvukas pantheon. Müüdid tegelevad peaasjalikult asjade põhjusliku seose ehk kausaalsusega. Oskar Loorits toob näite ühest kurttummade perekonnast, kelle kohta rahvas rääkis, et see olnud põhjustatud sellest, et nende vanemad olid palju linnupesi lõhkunud ning linnupoegadel keeled suust välja lõiganud. Sellest siis ka Jumala nuhtlus.

Babüloonlased omakorda uskusid, et põuda põhjustab suur taevapull, kelle sõõrmete kuumast hingusest vili kuivab. Kui taevas mustaks läks ja tormile kiskus, oli tegu hiigellinnu Imdugu vahelesekkumisega, kes suure taevapulli alla neelas. Tõeline müüt esitab oma tegelasi mitte mänglevalt, vaid tungiva autoriteediga. Müüt esitab olulist ja tõestamatut tõde - võiksime tänapäevakeeles öelda, et metafüüsilist tõde.

Müüdil pole aga teoreetilise väite universaalsust. Müüt on poeesiavorm, mis ületab poeesia ja kuulutab mõistusepärast tõde, mille esiletulekule ta tavaliselt ka läbi rituaalkäitumise kaasa aitab. Mütoloogia nagu ka religoon on seega inimese võimaluseks osaleda suures ja üleüldises tões.

Müüt on alati olnud suureks reaalsusehaarajaks. Jane Harrison on öelnud "Müüt on unistav mõtlemine kollektiivtasandil, niisama nagu unistus on müüt individuaaltasandil". Müüt on iga religiooni olemuslikuks osaks, aga religoon on enamat kui müüt. Religioon on tervele tsivilisatsioonile sedasama, mida fantaasia on indiviidile või müüt rahvale. Nii nagu fantaasia, nõuab ka religioon teatud erijuttu ning erilist teadvuseseisundit, mil on oma mõju kõigile üksikjuttudele. Nagu fantaasia võimaldab religioongi inimesel ületada oma empiirilist maailma ning väärtustada eksistentsi ülevust ja salapärasust.

Elame aega, mil võideldakse õiguse eest teha uusinduktiivseid järeldusi ning leppida vanade heade (ehkki teaduse silmis poolikute) induktiivlahendustega nii nagu need väljenduvad animatismis, animismis ja polüteismis.

Elame ajal, mil vanad ususüsteemid murduvad. Tegu on uue polarisatsiooniga, konfliktiga looduse ja sotsiaalse tõe vahel. Kui mütoloogiad ja religioonid võtsid oma ainese otse loodust, siis uued religioonid võtavad selle üha enam inimilmast. Ajalugu on juba vääramatuks nimeks saanud sellele teadvuse horisondile, milles me elame, kus inimene on kaotanud oma võime elada samaaegselt nii ajaloos kui igavikus. Kus inimese “ego” on üheaegselt nii Kaini märgiks, aukrooniks kui ka pangakaardi nimeks.

Premodernistid ei olnud sellest teadlikudki, et neil maailmavaade on. See ajastu algas Aadama ja Eeva väljaheitmisega uude reaalsusse - vabadusse - ühes sellega kaasneva stressiga. Premodernses ühiskonnas võtab reaalsuse sotsiaalne konstruktsioon väga aeglase ja pea nähtamatu vormi.

Vähe sellest, et maailmavaadet ei ole, selle järgi ei tunta ka mingit vajadust. Premodernistid ei tea ega räägi võimalikust vahest objektiivse reaalsuse ning sotsiaalsete ususüsteemide vahel.

Meie igapäine maailmavaade kaldub enamjaolt objektivismi poole, selle poole, mida filosoofid nimetaksid "naiivrealismiks". Üldjoontes usume me, et universum on säärane, nagu me seda kogeme. Vähemasti piisab minu reaalsusetajumise astmest selleks, et autoga koju sõita, nagu ma oma tundides vahel ütlen.

Kui meid aga reaalsuse kohta küsitletakse, kipume me oma vastustes konstruktivismi poole kalduma. Vähesed meist teadvustavad, et konstruktivismi tunnistamine eristab meid põhjalikult inimestest, kes elasid veel kõigest paarkümmend aastat tagasi. Üheks postmodernsuse tunnusjooneks ongi, et erinevatel inimgruppidel on usu kohta erinevad uskumused. See uus aga ühiskond ei oska end veel defineerida seeläbi, mida ta on, vaid üksnes seeläbi, mida ta ei ole. Hetkel oleme olukorras, kus võime peaaegu panna võrdusmärgi solipsismi ja New Age spiritualiteedi vahele.

Konstruktivistide arvates ei ole inimestel tegelikult nn. "jumala pilku" vaadates mitteinimlikule reaalsuselele. Nad ütlevad, et me elame sümbolite maailmas, mida paljud inimesed ühiselt kogevad. Ja seda ei väljenda mitte üksainus lugu, vaid pigem suur hulk erinevate inimgruppide poolt konstrueeritud lugusid.

Konstruktivistide arvates võib inimestel olla täiesti erinev arusaam sellest, milline on nende isiklik identiteet, aeg ja ruum. Kas elame näiteks tsüklilise või lineaarse arusaamaga ajast. Sellest aga omakorda sõltub, kas elame aja- või sündmusekeskses kultuuris. Mitmete filosoofide meelest ei saagi lineaarne ajakäsitlus religioonist lahutatuna midagi muud kui ängst’i ehk eksistentsialismitaolisi depressiivseid filosoofiaid sünnitada.

Konstruktivistid on seega ühest küljest revolutsionäärid ja teisalt konservatiivid. Vana epistemoloogia, mis võrdsustas inimeste usu kosmilise reaalsusega on tänapäeval vähemuses.

Sotsiaalselt konstrueeritud tõe heaks näiteks on raha. Raha ajalugu on liikumine väärtuselt pelga abstraktsiooni poole. Taskutäis meeme. Raha tänapäeva plastikversioonis on juba tõeluse vähemasti kolme- või neljakordne peegeldus. Vahetusväärtuse vahetusväärtuse vahetusväärtus. Raha taastõeliseks tegemiseks vajame me rituaali või teisisõnu ostmist. Samuti on poliitika alati tuginenud sotsiaalsele reaalsusekonstruktsioonile, ehkki sellest kuni hilisajalooni eriti ei räägitud. Mõistuseajastu on fantaasiate suhtes karm olnud. Alati on kontrollitud oma impulsiivseid visioone jäikade faktide taustal.

Sekularism on peaaegu hävitanud religioossed metafoorid. Teadus juhib me tähelepanu harjumuspäraselt ära fantaasiatelt, pelga meeletajulise maailma poole. Aeg, mil müstikuid kanoniseeriti ja austati, on möödas.

Ometi võib täheldada ka vastupidiseid protsesse. XX sajandi kvantteooria ütleb, et traditsioonilisest reaalsusemõistest, s.t. et mateeria on kombatav, tihe ja kõva - tuleb loobuda, kui tahame tõesti reaalset mõista. Meid seovad reaalsega need kvant-entiteedid, mis ulatuvad üle tavalise aja ja ruumikategooriate piiride. Me oleme olemas tänu "millelegi", mille loomust ja hämmastavaid omadusi on meil üsna raske taibata, kuid mis on lähedasem Vaimule kui tavapärasele mateeriale.

Visioonide reaalsust on kristluses alal hoidnud müstitsism ja kontemplatsioon. Fantaasiaterapeudid, nagu Freud võtsid reaalsust väga tõsiselt. Nad ei redutseerinud fantaasiamaailma pelgaks kahvatuks faktuaalse maailma peegelduseks. Alati olid nad hoolikad, et kaasata oma reaalsusevaatesse nii fakte kui fantaasiat. Nad väidavad, et fantaasiatel on oma siseloogika, mida ei saa demonteerida reaalsuse ussjätkeks.

Sellest vaatepunktist pole maailm vaid taeva mustandiks (nagu mõnedes ida religioonides ja platonismis); samuti pole ka taevas ainult maise projektsiooniks. Mõlemad on reaalsed. Veelgi enam, ka inimeses endas on nood kaks aspekti omavahel orgaaniliselt seotud.

Meie aeg planeerib küll tulevikku, aga seegi on vaid olemasoleva reaalsusekontseptsiooni projektsiooniks tulevikku. Tulevik peab samamoodi fantaasiaile vaba olema, nagu me sidemed eilsegagi põhinevad saagal, mängul ning religioossetel festivalidel. Religioossne inimene on inimene, kes haarab oma elu suuremas ajaloolises ja kosmilises kontekstis. Ta näeb end osana suuremas ja pikemas tervikus. Laul, rituaal, visioon ja tekst seovad teda ajalooga. Võib öelda, et kristlus on liigagi kiiresti kohanenud modernsuse kategooriatega.

Teoloogia ülesandeks ei ole mitte lepitada kogemust ja usku, vaid hoida neid justnimelt loovas konfliktis. Teoloogias on Kristus näiteks täielikust inimesest, kelles inimlik ja jumalik on täiesti liitunud. Kristlus kasutab sarnaselt teiste religioonidega müüti, on aga siiski rajatud kindlatele ajaloolistele faktidele. Seega on kristlus ankurdatud nii olmalises kui fantaasiamaailmas. Ehkki tahaksime seda tõugata emmas-kummas suunas, on kristlus meile kangekaelseks meenutajaks, et tegelik reaalsus koosnebki neist mõlemast poolest.

Postmodernsus on tuleviku utoopia toonud siiasamasse sinu igapäevasesse reaalsusekonstruktsiooni. Kas praegune defineerib tulevikku läbi ekstrapolatsiooni või defineerib tulevik olevikku läbi ootuse nagu väidavad lootuseteoloogid?

Postmodernism on lugu lugudest, usk uskudest, keel keeltest jne. Teisalt on postmodernne globaalühiskond esimene kord inimajaloos, mil inimese maailmavaade haarab sõna otseses mõttes kogu maailma, ehkki viimane kui tervik kipub ise samaaegselt paljudeks maailmadeks pudenema.

Vajame täna taas - enam kui kunagi varem unistajaid, fantasööre ning sümbolanalüütikuid - mehi ja naisi, kelle jaoks tulevik oleks avatud võimaluste mängumaa. Albert Camus näeb aheldamatus kujutlusvõimes üht teed ja võimalust võidelda nn. ”reaalsusega” ning luua ajalugu. See oleks osaks sellest, mida ta nimetas "metafüüsiliseks mässuks".

"Reaalne on looriga kaetud ja kättesaamatu, et me tajume seda ainult esialgselt, tõepärase terenduse kujul, paremal juhul täheldame üksnes selle varju. Silmitsi selle mõistatusega on võimalik vaid kaks hoiakut. Üks juhib meid absurdi ja teine müstika suunas. Lõplik valik nende kahe vahel on filosoofilises mõttes tähtsaim otsus, mis ma olen teinud. Ma olen alati pooldanud müstikat - see on reaalsus ise." Jean Guitton

Kõik suured tsivilisatsioonid hakkavad Toynbee järgi peale religioosse tõukega. Siiski ei jää nad sinna nõndasama, nagu ka laps ei saa lapseks jääda. Iga tsivilisatsioon, mis ei liigu kaugemale oma algsest religoossest impulsist ongi määratud lapseseisusesse jääma. Teisalt muutub aga tsivilisatsioon, mis kaotab oma kontakti fantaasiaga, kas suletuks ja kivistunuks või siis vastupidi üleliia moevooludest kaasahaaratuks.

Loomulikult peame olema teadlikud ka fantaasia deemonlikust küljest. Kuna protestandid on olnud haaratud religiooni moraalsest ja intellektuaalsest aspektist, on nad fantaasia külje unarusse jätnud. Pannes kokku selle, mida nii katoliiklased kui protestandid on selle kohta kirjutanud, võiksime jõuda nn. fantaasia teoloogia lähistele.

Rituaal on see, mis annab fantaasia väljendamiseks nii vormi kui võimaluse. Rituaalis tegutseb inimene välja oma hõimu lootused. Rituaal humaniseerib ruumi samuti kui müüt aega humaniseerib. Rituaal on sotsiaalne fantaasia. Rituaal teeb liigutustega sama, mida keel häälikutega. Rituaali võidakse aga kasutada ka loovuse pärssimiseks. Tänapäeval on traditsiooniline rituaal muutumas reliktiks, mille ajal me tavaliselt tukume. Rituaal muutubki manerismiks, kui see enam ajaloolisest kogemusest orgaaniliselt esile ei kerki. Kui nii ideoloogia kui ka ideosünkraatia näitavad meile rituaali perversiooni, milline peaks siis olema autentne rituaal?

Vahest avanevad kivistunud kirikurituaalid ühel päeval taas. Võib-olla toimub see viimasel päeval, mil Berdjajevi sõnul kogu maailm lahustub loovuse ekstaasis.

Vahest lepiksime me oma postmodernse kontekstiga kergemini, kui oleksime ise küllalt veendunud, et ei eksisteeri tõde ilma absoluutideta, teadust ilma objektiivsuseta, moraali ilma käskudeta, ühiskonda ilma uskumuste ja väärtusteta ning religiooni ilma kirikuta. Vanade ususüsteemide murdumine ei tähenda sugugi moraali kadumist, pigem vastupidi.

Postmodernsusaeg on kaasa toonud omamoodi renessanssi selliste põhimõtete otsimisel nagu moraal, eetika ja prioriteedid. Loomulikult ei ole tänane moraal samasugune, nagu see oli eile ja homne säärane nagu see täna on. Oleme näinud, et Uue Testamendi tõde ei tähenda mitte niivõrd objektiivse maailma faktuaalset tõesust kui suhet Kristusega Vaimu läbi.

See on järelikult mütoloogiline tõde, mida mingis mõttes võib koguduses jätkuvalt asetleidvaks sotsiaalseks konstruktsooniks nimetada.

Kuidas saame me, aksepteerides reaalsust kui osalist sotsiaalset konstruktsiooni, viia Head Sõnumit teistesse reaalsustesse ilma et oleksime kolonialistliku mõtteviisiga ning peaksime oma maailmanägemist olemuslikult paremaks. See, et reaalsus suuresti sotsiaalne konstruktsioon on, ei tähenda et see mingilgi kombel alaväärtuslik oleks või et me seda tõsiselt ei peaks võtma. Seda mitte. Siingi näitab Issand meile teed, kes iseenese olust loobus ja meie sarnaseks sai. Seda nn. inkarnatsiooniprintsiipi kasutades on meilgi lootust olla heaks sõnumiks kõikjal, kus oleme ja viibime.

Kirjandus

Walter Truett Anderson, Reality Isn’t What It Used To Be, Harper San Francisco, 1990
Harvey Cox, The Feast Of Fools, Harper & Row Publishers, 1969
Ernst Cassirer, Language And Myth, Dover Publications, London, 1946
H. and H.A. Frankfort, Before Philosophy; Myth and Reality, A Pelikan Book, 1946
Oskar Loorits, Meie Eestlased, Ilmamaa 2000
Viktor Konsa, Logos ja Mythos, Akadeemia No 1 1990
Jean Guitton, Grishka Bogdanov, Igor Bogdanov, Jumal ja Teadus, Johannes Esto Ühing, Tartu 2001
Stanley J. Grenz, A Primer On Postmodernism, Wm. B. Erdmans Publishing Co.1996
Rudolf Bultmann, Jesus Christ And Mythology, Charles Scribner’s Sons,New York, 1958
Theological Dictionary Of The New Testament, William B. Eerdmans Publishing Company, 1985

1

[1] Ülo Valk "Jaan Puhvel Võrdlev Mütoloogia lk.298

2006-04-12

MärksõnaDescartes

MärksõnaFreud

MärksõnaKant

MärksõnaMythos

MärksõnaNietzsche

MärksõnaPlaton