MärksõnaEuroopa ajalugu

Ennast jumaldav Jumalaarmastaja

Prindi

Kriteerium

1

Üks konservatiivse revolutsiooni silmapaistvamaid esindajaid - “Saksa Evolaks” ristitud Friedrich Hielscher ( 1902-1990 ) - ei leia esmapilgul kummalisel põhjusel kajastamist Caspar von Schrenck-Notzingi poolt 1996. a. välja antud autoriteetses ja põhjalikus “Konservatiivsuse leksikonis” (“Lexikon des Konservatismus”). Kuid ainult esmapilgul...

Friedrich Hielscher oli ilmselt Carl Schmitti, Ernst Jüngeri ja Edgar-Julius Jungi kõrval silmapaistvatest isikutest rikka konservatiivse revolutsiooni üks silmapaistvamaid esindajaid. Kuid samas võib öelda ka, et üks kõmulisemaid ja äärmuslikumaid - tema mõttetöö ning publitsistlik ja organiseerimistegevus ei piirnenud mitte üksnes konservatiivse revolutsiooni ega alalhoidliku maailmavaatega laiemas mõttes, vaid ulatus sellest välja ja üle määral, mis tõepoolest ei luba Hielscherit ühemõtteliselt - ega ka igavalt - konservatiiviks liigitada.

1920ndate keskel kirjutas Friedrich Hielscher ajakirjas “Arminius. Võitluskiri saksa rahvuslastele” (“Arminius. Kampfschrift für deutsche Nationalisten”), et “igasugune vaimne katse rajada kaasajal oma liite, ühendusi, kultuuriseltse, tarkusekoole või kuidas iganes sellist värki ka nimetataks, on enesepettus ja seesmise hoiaku ebaausus.” [1] Sellist hoiakut saab nimetada pigem nihilistlikuks või lihtsalt pettunuks, raske on siin aga näha konservatiivsust, mille kohaselt igavesed väärtused on püsivad.

Kuid ise keeldus Hielscher end ka pessimistiks pidamast - pigem nägi ta endas kiretute faktide kuulutajat. Seejuures tuleb ka silmas pidada, et Hielscher oli suures vaimustuses Oswald Spenglerist. Teadupärast oli viimane veendumusel, et kõik kõrgkultuurid läbivad arengu elavast ja muutuvast “kultuuri”-faasist valmis ja kivinenud “tsivilisatsiooni”-faasiks. [2] Erinevalt Spenglerist ei näinud Hielscher selles paratamatut asjaolu, vaid otsis võimalusi allakäigu-protsessile vastu astuda - asjaolu, mis tema poolt harrastatud uuspaganluse kõrval on uurijatele andnud alust kõrvutada Friedrich Hielscherit itaalia filosoof Julius Evolaga. Kuigi ka viimane tunnistas allakäigu objektiivseks protsessiks, nägi ta maailma sõjamehe teena väe leidmise suunas - sellel teel tuleb tema nägemuse järgi võidelda teiste vägedega ja ületada takistusi, jõudmaks vabanemisele teisel pool inimeste ja iseenda mõtete seotud piire.

Friedrich Hielscher, kes oli 1919. a. astunud ühe Saksa vabakorpuse liikmeks ja võidelnud Oderi ääres poolakatega, [3] ei olnud kõigele vaatamata siiski sõjamees. Pigem nägi ta endas religiooniloojat, vahest isegi võlurit sarnases mõttes nagu Aleksandr Dugin kord lausus, võrreldes ennast Eduard Limonoviga: “Mina olen preester, maag, Merlin, minul on naiselik roll - seletada ja lohutada.” [4] Kuid teisalt puudus Hielscheril oma Limonov - Hitlerit ta ei tahtnud, lausa vihkas viimast - ning pole ka otseseid märke sellest, nagu ta olekski soovinud lõplikult poliitikasse astuda. Tõsi - ta oli küll oma poliitikahuvilise ema kutsel või palvel liitunud Gustav Stresemanni Saksa rahvaparteile (DVP, Deutsche Volkspartei) lähedalseisva Riigiklubiga (Der Reichsklub der DVP), kuid selle liikmeksoleku kaudu omandatud võimalus külastada sagedasti riigipäeva istungeid, tekitas Hielscheris vaid pettumust ja kibestumist demokraatias ning päevapoliitikas. [5] 1920ndatel distantseerus Friedrich Hielscher otsesest poliitikast, piirdudes publitsistliku tegevusega - päris kirjanduslikuks seda nimetada ei saa, tegu oli pigem filosoofilis-poliitiliste mõtteavaldustega - konservatiivsete revolutsionääridega seostatud ajakirjandusväljaannetes. Seejuures kurtis ta korduvalt, kui raske on midagi avaldada, kuulumata mõnda parteisse või ühendusse. [6] Samas ei pane Hielscheri raskused ka imestama - püüdis ta ju oma kirjutisi üheaegselt avaldada pea kõikjal - nii sotsiaaldemokraatlikes, natsionaalsotsialistlikes kui konservatiiv-revolutsioonilistes ajakirjades, lisaks oli ta ka ise mõnda aega ajakirja “Das Reich” toimetajaks ja väljaandjaks...

Kas see oli nüüd just otseseks tõukejõuks, küll aga kindlasti innustuseks, mis ajendas Hielscherit rajama mitte lihtsalt filosoofilist süsteem või õpetust, vaid just kindla, võiks lausa öelda preisilikult karmi korraga religioosset ühendust, mille elu määrasid tema enda poolt sõnastatud dogmaatilised käsud ja keelud. Hielscheri ettekujutusi on kirjeldatud kui “riigi teoloogiat” (die Theologie des Reiches), milles rahvuslikud ja müstilised ettekujutused ning maailmalõpu-ootus moodustas raskestimõistetava sünteesi. [7] Lõplikult sõnastas Hielscher need mõtted oma peateoses “Riik” (“Das Reich”), mis nägi trükivalgust 1931. a. Õige pea sündis ka Hielscheri ümber kogunenud mõttekaaslastest uuspaganlik sekt nimega “Sõltumatu Vabakirik UFK” (“Unabhängige Freikirche UFK”), mille arendamiseks töötas Hielscher - kes kirjutas tihti muide hüüdnime Bogumil (="Jumalaarmastaja)" all - eelkõige selle liturgia kallal väsimatu innuga. [8] Tuleb märkida, et nii veider kui nimetatud religiooniloome ka näib, pidi Hielscheri isiku külgetõmbejõud olema tohutu - isegi selline pea jäärapäise sõltumatuse poolest tuntud kirjanik ja mõtleja nagu Ernst von Salomon on lausunud, et ta olevat “pikka aega ujunud Bogumili filosoofia pulbitsevas kiiluvees.” [9] Ning Ernst Jünger pidas Hielscherit ainsaks iseendaga võrdseks konservatiivse revolutsiooni esindajaks... [10] Oma suhet Jüngeriga on Hielscher ise kommenteerinud oma mälestusteraamatus järgmiste sõnadega: “Kumbki otsis teises seda, mida ta ise ei saanud olla: Jünger maagilist kaasahõljujat ja mina müstilist kaasamõtlejat. Aga Jünger ei mõtle, vaid ta näeb; ja mina ei näe, vaid mõistan.” [11]

Friedrich Hielscheri kirjanduslik pärand jäi võrdlemisi kaleidoskoopiliseks, koosnedes arvukatest 1920ndatel ja varastel 30ndatel kirjutatud filosoofilis-poliitilistest artiklitest, eshatoloogilisest peateosest “Riik”, 1954. a. välja antud mälestusteraamatust “Viiskümmend aastat sakslaste seas” (“Fünfzig Jahren unter Deutschen”); lisaks veel mitmetest pärast Teist maailmasõda alustatud ettevõtmistest, mis ei saanud aga kunagi lõplikult valmis ega näinud ka trükipressi nagu märkmed Goethest inspireeritud värviõpetuse kohta, “Mehelike kunstide ja naiselike tööde metafüüsika” (“Metaphysik der männlichen Künste und weiblichen Zuchten”), usualane töö pealkirjaga “Theologia naturalis” või käsitlused tahte- ja teovabadusest. Lisaks tegeles Hielscher pärast sõda ka sahtlisse luuletamisega. [12] Kõige põnevam nendest lõpetamata ja avaldamata töödest oli aga kahtlemata aastakümneid käsil olnud gigantomaaniline ilukirjanduslik ettevõtmine, mis seisnes Nibelungide eepose täiendamises uute dialoogidega. 1949. a. söandas ta näidata Ernst Jüngerile esimest varianti oma tööst, kümme aastat hiljem oli käsikiri paisunud juba enam kui kümme korda paksemaks ega näidanud ikka veel valmimise märke. See, nagu paljud teisedki ettevõtmised, jäi kahjuks lõpetamata, kujutab endast aga Friedrich Hielscheri aastakümneid raugematuna püsinud tahte ja omapäraselt arenenud vaimu väljendust.

Aja jooksul Hielscheri “vabakirik” lagunes - siiski oli see pidanud vastu kauem kui nii mõnigi teine ühe ja ainuma õpetaja ümber koosnenud usurühmitus. Lisaks võeti Hielscheri katsetusi tõsiselt mitte ainult tema oma järgijate seas - kelle arv ulatus parematel aegadel paarisajani - vaid ka kristlaste ja juutide hulgas, kellega ta enne sõda mitmel korral avalikke debatte nii loengusaalides kui ajakirjade veergudel pidas. Hielscheri äärmuslikult patriarhaalne ja dogmaatiline hoiak põhjustas aga pidevalt tülisid tema enda loodud rühma sees. Nii nõudis ta naistelt absoluutset kuuletumist meestele, mis ulatus usulis-filosoofilisest igapäevaelu puudutavate küsimusteni; ka nõudis ta oma religiooni järgijailt monogaamseid abielusuhteid, lubades siiski heteroseksuaalsetele paaridele selle kõrval praktiseerida homoseksuaalseid suhteid. Viimase tingis ilmselt ka tema enda ja tema viisteist aastat noorema naise Gertrudi biseksuaalsus...

Pärast sõda püüdis Friedrich Hielscher rajada Schwarzwaldi mägedesse oma järgijate kommuuni, kus oleks elatud lahus moodsast tehnikas ja tegeletud peaasjalikult lihtsa töö ning kaunite kunstidega. Et sellest plaanist midagi välja ei tulnud, süvenes Hielscher kirjanduslikku tegevusse ja lihvis üha enam liturgilisi reegleid oma rühma jaoks, kellega ta pidas sidet pikkade telefonikõnede abil, astudes nõnda üle iseenda poolt kehtestatud masinavaenulikest reeglitest. Hielscheril õnnestus pärastsõjaaegsetel aastakümnetel puhuda uut elu sisse oma “vabakirikusse”, millega liitus uusi - peamiselt naissoost - järgijaid. Pidevalt tuli aga ka ette äralangemist, millest eelviimane toimus 1970. a., mil ligi 20 inimest lahkus. Põhjuseks ikka Hielscheri autokraatlik stiil, patriarhaalsus sugudevahelistes suhetes ning jäärapäisuseni küündiv dogmaatilisus kõiges, mis puudutas kokkupuudet moodsa maailmaga. Tundub aga, et Friedrich Hielscher ei võtnud inimeste lahkumist aga siiski mitte liiga tõsiselt, sest ta on öelnud, et “asi on seda parem, mida vähem toetajaid tal on”. [13]

Oletades, et tegu pole kõigest eneseõigustusega võib tõepoolest nõustuda, et mõistmist, samuti ka kontrolli inimeste üle, on alati kergem saavutada võimalikult väikestes rühmades. Omaette küsimus on aga, mida tahtis Hielscher oma müstilise, osaliselt vana-germaani religioonil, osaliselt aga XX sajandi vapustustel väljakasvanud, moodsatel düstoopiatel põhineva religiooniga saavutada - vaevalt, et usukuulutamisest pea täielik hoidumine sai olla aluseks mingile maailmapäästmiskatsele; pigem võib Hielscheri “vabakirikus” näha “valgustuse” pakkumist vähestele väljavalitutele...

“Vabakiriku” lõpp saabus alles 1984. a. - kuus aastat enne asutaja surma - mil Friedrich Hielscher armus ühte noorde abielunaisesse ja soovis loobuda iseenda kehtestatud dogmast, mis lubas juba kord sõlmitud abielu lahutamist vaid väga veenvatel põhjustel. See viis viimasedki liikmed, keda oli alla kahekümne, Hielscheri “vabakirikust” ning sundis Hielscherit veetma oma viimaseid elupäevi ikkagi abikaasa Gertrudiga, kellega oli abiellutud juba 1940. a. Friedrich Hielscheri suhteid oma naisega käsitleb suure põhjalikkusega 2004. a. Hamburgis Ina Schmidti sulest ilmunud biograafia “Tule isand. Friedrich Hielscher ja tema ring paganluse, uue rahvusluse ja natsionaalsotsialismi-vastupanu vahel” (“Der Herr des Feuers. Friedrich Hielscher und sein Kreis zwischen Heidentum, neuem Nationalismus und Widerstand gegen den Nationalsozialismus”)... Veidi teise nurga alt on Hielscherit käsitlenud ka Peter Bahn oma teoses “Friedrich Hielscher 1902-1990. Sissejuhatus ellu ja tegevusse” (Bublies-Verlag, Schnellbach 2005, 416 lk.), mis püüab leida arendamisvõimalusi Hielscheri poliitilis-religioossetele ideedele, tõmmates paralleele kaasaegse kultuuri- ja ühiskonnakriitika ja Hielscheri otsingutega, milles leiduvad katsed luua uuspaganlikku religiooni ja visandada pseudokeskaegset universaalriiki uue ühiskonnakuvandina on pannud Bahni andma Hielscherile epiteeti “saksa Evola”.

Taastärkav huvi Hielscheri vastu on tervitatav, isegi kui tegu on väga kindlalt omasse aega - XX saj. keskpaika ankurdatud filosoofiga; sellele vaatamata rikastaks tema avastamine ka Eesti mõtte- ja vaimukultuuri, avardades vaadet Euroopale ja eurooplusele ning demonstreerib sellise mõttetraditsiooni üht verstaposti, mis on alati eksisteerinud nö. suure, tänapäeval tuntud humanistliku ja valgustusliku narratiivi kõrval ning millel on sama suur õigus pretendeerida kohale Euroopa mõtteloos kui teistel, tuntumatel lugudel.

1

Artikkel on algselt ilmunud portaalis Kriteerium

[1] F. Hielscher. Innerlichkeit und Staatskunst. - http://www.godenholm.de/3.Ebene/hielscher.htm

[2] K. Weißmann. Spengler und die Konservative Revolution. - Sezession, Mai 2005, S. 19-25, S. 20.

[3] I. Schmidt. Friedrich Hielscher - http://www.polunbi.de/pers/hielscher-01.html

[4] H. Udam. Limonov, viimane “rahvusvaheline idioot”. - Looming, 2, 2006, lk. 285-290. Lk. 289.

[5] I. Schmidt. Op. cit.

[6] Ibid.

[7] A. Pschera. “Was schmort denn eigentlich in Berlin?” Schatten der Aktion: Der Briefwechsel zwischen Ernst Jünger und Friedrich Hielscher führt mitten hinein in die Konservative Revolution.

[8] Ibid.

[9] Ibid.

[10] Ibid.

[11] Ibid.

[12] I. Schmidt. Op. cit.

[13] Ibid.

2006-04-11

MärksõnaKirjandus

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaMythos