Arutelu selle artikli le

MärksõnaEesti ajalugu

Sirp, haakrist ja hiis

Prindi

Erik Arro

1

Meil on keskne, rahvuslik ja üleriigiline kultuurileht nimega “Sirp”, endise nimega “Sirp ja Vasar”. Kui Eesti vabanes kommunistliku Vene orjusest, kadus Vasar tagant ära, kuid Sirp jäi. Kas oli see tollaste otsustajate hirm ja rumalus, mis takistas leida head juhtivat märki pealkirjaks rahvuslikule kultuurilehele, koondamaks sisemisi ja välimisi jõudusid Eesti vabanemiseks ja eestluse edasikestmiseks? Nüüd on uued ajad ja uued tegijad, ning aeg on üliküps viskamaks orjamärgid minema ja taastamaks vanad rahvuslikud pühamärgid ehk vaimsed sümbolid.

Orjamärgid

Kas 700 aastat saksa orjust ja 50 aastat vene kommunismi on teinud meid nii nõrgaks ja pimedaks, et isegi vabana ei suuda me olla päris vabad ja kanname uhkusega edasi orjamärke? Kas me suudaksime ette kujutada, et juudid loeksid vabatahtlikult ja rõõmsalt aastakümneid “Haakristi”-nimelist juudi kultuurilehte? See oleks mõeldamatu! Sellise ajalehe väljaandja, kui ta peaks vihase massi käest imekombel eluga pääsema, pandaks väga pikaks ajaks vangi. Või näiteks “Kuusnurga”-nimeline araabia ajaleht? Kas araablased loeksid? Loomulikult mitte. Ainult eestlased suudavad olla nii tuimad, et isegi aru ei saa, mida loevad.

Nagu haakrist tähendab juutidele kannatust ja valu, nii on eestlastele sirp ja vasar valu ja orjuse märgiks. Sirbi ja vasara märgi all saadeti kümned tuhanded eestlased kaugele külmale maale orjusse ja surema. Sirp ja vasar on eestlastele ja paljudele teistele rahvastele valu ja surma märgiks, tähendades ka igasuguse mõtte-, sõna- ja teovabaduse puudumist. Meie valitsejatel paistab olevat tõsine haakristi-paranoia, kuid sirbindus vohab kõikjal.

Hellad velled, meie reliikvia on vabadus! Orjuse ja ikke aeg on möödas! Aeg on üles ärgata ja selg sirgeks ajada, sest vabadus on käes ja me ei pea kartma vägivalda ja valu. Me võime vabalt rääkida oma keeles, mõelda vabalt oma mõtteid ja kasutada vabalt oma märke - kõike seda, mis on meile oluline. Kas me teame, mis on meile oluline ja mis on meie kultuur? Mis teeb meid teistest erinevaks ja mille kohta me saame öelda, et see on päriselt meie, mida saaksime anda inimkonnale?

Globaalne massikultuur

Ballett, draama, ooper, operett, sümfoonia ja filharmoonia, kunst ja kino, rokk, popp ja räpp - need on kõik massikultuur ja üleilmsed nähtused. Ooperisse võib minna ka Tokios, räppi kuulata eskimote juures, sümfooniaorkestrid ja draamateatrid on igas suuremas linnas, ja nokia mobla kõigil taskus. See kõik on globaalne massikultuur. Aga mis siis on päriselt meie oma, algne ja ürgne, mille kohta saaksime öelda, et see ongi eesti asi? Soomlased on andnud maailmale sõna “sauna”, saun oli vanadele ugrilastele püha, lausa saunakultus oli meil. Aga veel, kas on veel midagi jäänud, mida võiks uhkusega rahvusliku vaimsuse tippu asetada, kultuuriajalehe pealkirjaks panna ja selle sõna ka maailmale kinkida?

Vana Kalev ise, Kalevipoeg, vana kannel, torupill, saun, rehi, regi... Kalevipoeg ise oli kange mees, kuid tarkuseraamatu andis ta lapi targale Varrakule ära. Peab olema midagi, mis väljendaks seda tarkust, sügavat tarkust, millest tuulepäine Kalevipoeg kergekäeliselt ilma jäi. Seda muistset tarkust väljendab sõna “hiis”! Kuigi vanadele ugridele oli kõik ümbritsev püha, olid mõned kohad veelgi pühamad. Ja need kohad olid hiied, pühad metsad. Kristlased raiusid hiied maha ja tegid eestlastest (ka indiaanlastest, siberlastest, austraallastest, aafriklastest jne) pärisorjad, sest loodus ja inimene ei olnud neile püha. Nende pühadus elas ainult raamatus, kirikuhoones või pilve peal.

Eesti märk on hiis - püha side inimese ja looduse vahel.

Hiis ehk austav suhtumine loodusesse seondub nii kauge minevikuga kui ka kaasaegse euroopaliku suhtumisega keskkonna kaitsesse. Tänapäeval on isegi eurooplased aru saanud sellest, mida mõistsid vanad ugrid, meie esivanemad, juba tuhandeid aastaid tagasi - mets on püha, loodus on püha, kõik on püha - ja Euroopa on nüüd ainus maailmajagu, kus metsade pindala suureneb. Maailmas tervikuna on olukord vastupidine, metsa hävitatakse ja raiutakse, loodus ja loomad kaovad, liivakõrbed laienevad, mered ja järved muutuvad mürgiseks, ning pühade hiite asemel vohab lepavõsa ja haisevad prügihunnikud. Veel ei ole kadunud võimalus, et loodus ja inimene ellu jääks. Praegu veel on võimalus taastada hiied ja päästa see mõte või sõnagi unustusest.

Maarahvale oli kõik püha, kõik oli elav, hiiepuid ei tohtinud raiuda, ei tohtinud oksagi murda, sest me teadsime, et elava looduse hävitamine saab karmilt tasutud. Hiis ei ole ainult sõna, mõiste või koht maastikul, hiis on vägivallatu eluviis pühas looduses: elada nii, et kõik see ilus ja väärtuslik säilib, mis oli maal juba enne inimest. Hiied olid viimased puutumatult säilinud tükikesed iidsetest põlismetsadest. Hiies väljendus soov kaitsta kadumisohus sidet inimese ja looduse vahel, mis nüüdseks on peaaegu täielikult kadunud. Selle püha sideme katkemise tõttu kannatab nii loodus kui ka inimene ise, muutudes aina haigemaks ja nõrgemaks.

Metsatark Hendrik Relve tutvustab raamatus “Põlispuud” (2003) kodumaa suurimaid ja omapärasemaid põlis- ja hiiepuid, neid üksikuid hiiglasi, mis veel imekombel alles kunagisest hiilgusest: Ilumäe hiiepärn, Tülivere hiietamm, Mäesuitsu ohvripärn, Upsi tamm, Pühajärve sõja tamm jne. Kas me teame, et Eesti vanim ja vägevaim puu on Tamme-Lauri tamm, mille ümbermõõt on 8 meetrit ja vanus 700 aastat? Kas me oleme teda näinud ja tervitanud?

Suur eestluse edendaja ja uurija Oskar Loorits kirjutab “Eesti rahvausundi maailmavaate” 10. peatükis “Suhtumine looduselle”, kuidas maarahvas loodust austas ja tänas. Aga kirjutab ka igasugu mustast nõidusest ja orjameelsest kiusust. Ürgaeg ja orjaaeg on möödas ja kõike pole vaja tänapäeva tuua: nagu loomade ohverdamine, nõidumine, kaetamine, pisuhännad, puugid, libahundid ja muu säärane. Kaasaega saame tuua ainult väärtuliku osa - hiie (austuse looduse vastu) ja regilaulu (ainulaadse viisi ja rütmiga vaimse arengu vahendi). Kui egiptlastel on püramiidid ja hiinlastel nõelravi, juutidel-kristlastel piibel ja muslimitel koraan, jaapanlastel zen, sumo ja samurai, siis eestlastel on hiis - rahumeelne roheline ilmavaade, mis sobib hästi ka kaasaegse säästliku ideoloogiaga, ning väärib üleilmset tutvustamist.

Regi on püha side inimese ja tema enda olemuse vahel - laulusõiduk (nagu budaluses mantrajaana)

Teine oluline märksõna on regi, regilaul. Me olime kunagi laulurahvas. Aga nüüd käime raha eest kuulamas, kuidas teised laval laulavad. Regi on ainulaadse viisi ja rütmiga ürgne ugri laul, millel on sügav vaimne tähendus - regi on püha side inimese ja tema enda olemuse vahel. Regi aeglane ja üksluine viis loob inimeses muutunud meeleseisundi, tervendab ja tõstab teadvuse kõrgemale tasandile, mis on aluseks rahule ja vaimsele arengule. Meelemuutuse kutsub esile korrapärane ja rahustav rütm, mis tuleb inimajaloo iidsest hämarusest ja looduse ürgsest allikast. Seetõttu hiis ja regi on mõlemad fundamentaalse tähtusega - need tähendavad looduse, inimese ja tema enda olemuse ühtsust. Huvitav on see, et regi tähendab nii laulu kui sõiduriista - mõlemad viivad inimest edasi - laul viib meelt edasi, sõiduriist keha.

Sõnad ja märgid on selleks, et väljendada mõtet, tähendust. Kui sõnad ja märgid on valed, siis pole ka mõtet ega õiget suunda, kuhu liikuda. Kui me tunneme juuri, siis võime kunagi ka latva näha. Kui leiame allika, siis leiame ka mere. Leidkem need märgid ja tähendused, mis ei ole tähtsad ainult eestlusele, vaid ka kogu inimkonnale, ning sobiksid ka ühe väärika kultuurilehe päitsesse. Pakun orjasirbi asemel pealkirjaks “Hiis ja regi”, väärtustamaks lisaks globaalsele linnastunud massikultuurile ka looduskaitset, psühholoogiat-filosoofiat, ning rohelist rahvuslikku ilmavaadet ja eestluse elujõudu.

1

2006-04-10

MärksõnaMets

MärksõnaMythos

MärksõnaMärk

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaSümbol