Arutelu selle artikli le

Tõeline haridusreform - valikuvabadus

Prindi

Martin Helme

1

Majandusarengu ja koostööorganisatsioon (OECD) andis värskelt teada, et Euroopa on jäänud Aasiast maha oma elanikkonna hariduse ja oskuste taseme poolest ning lõhe on aina kasvav. Eesti, nagu meile alailma üle armastatakse korrutada, asub ka Euroopas.

Võibolla on olemas veel mõni inimene Eestis väljaspool haridusministeeriumit, kes usub, et koolide ja haridusega on meil siinmail kõik täitsa OK. Mina nende hulka ei kuulu. Üks põhjus on selles, et olen kaks aastat õpetajatööd teinud.

Eestis ja Euroopas laiemalt on levinud arusaam, et probleeme hariduses tuleb eelkõige lahendada raha juurde külvamisega sellele täiesti hukas põllule. Muidugi on iga süsteemi käigushoidmiseks vaja vahendeid, kuid Eesti ja Euroopa hariduses on probleemiks mitte raha vähesus, vaid süsteem, mis toodab aina langeva standardi järgi praaki.

Eesti koolides on liiga vähe distsipliini, valikuid ja konkurentsi ning liiga palju bürokraatiat, paindumatust ja raiskamist. Hariduse parandamiseks on korraldatud mustmiljon-triljon konverentsi või töötuba ning produtseeritud vähemalt sama palju reformiplaane, arengukavasid ja tööpabereid. Tulemus? Asi läheb aina halvemaks.

Eesti ei vaja mitte veel rohkem valitsuse poolt välja töötatud bürokraatlikke plaane vaid vaba konkurentsi hariduses. Kuidas seda saavutada? Väga lihtne: loobuda õppeprogrammide kehtestamisest haridusministeeriumi poolt ning jätta see igas koolis kooli juhtkonnast ning lastevanemate esindajatest koosneva hooldekogu ülesandeks. Lisaks jätkata poliitikat, mille kohaselt iga õpilasega käib kaasas pearaha, mis makstakse koolile, kus ta õpib. Eriti tähtis on siinjuures silmas pidada, et pearaha võib saada ka eraõiguslik kool. Kõigele lisaks peaks loobuma praegusest piirkondlikke koolide süsteemist ja jätma selle lapsevanema otsustada, millisesse kooli ta oma lapse paneb! Ning mis kõige tähtsam - koolid peavad saama kehtestada oma sisekorra eeskirjad ise.

Mida taoline jõuline reform meile annaks? Kõige lihtsamalt öeldes - ta annaks terve konkurentsi haridusmaastikul. Vanu haridusgurusid, kes harjunud juba nõuka ajast peale arusaamaga, et haridus peab igal juhul ja kategooriliselt olema bürokraatide kontrolli all ning lastel ja nende vanematel tuleb olla õnnelik sellega, mis neile kurgust alla surutakse, taoline reform muidugi meele järgi ei ole. Lisaks kritiseerivad ideed inimesed, kes usuvad, et rahvas - inimesed, kodanikud, lapsevanemad, valijad - on lollid ja see on tarkade poliitikute asi sundida lollidele inimestele kohustuslikus korras peale poliitikute ning „professionaalsete“ ametnike poolt kokku mätserdatud haridus.

Haridusametnikel ja poliitikutel tõusevad juuksed peas püsti, kui nad kuulevad, et totaalse kontrolli hariduse üle võiks riigilt ära võtta ning lapsevanematele anda. „Kujutad ette, mis siis saab, kui ühes koolis otsustavad vanemad, et seal enam Eesti kirjandust ei õpetatagi!“ ahastas üks mu sõber, kellele ideed tutvustasin ja kes muuseas töötab ühtlasi H-minnis kõrgel kohal. Noh, esiteks on mul raske ette kujutada, et lapsevanemad sooviksid massiliselt kõik ained oma laste kooli programmist välja visata. Võibolla teeks seda lapsed ise, aga vaevalt täiskasvanud, kelle esmane mure on lastele hea ja tõhusa hariduse andmine. Teiseks - kui ongi mõni kool, mille lapsevanemad soovivad kehtestada programmi, kus viis päeva nädalas on vaheldumisi ainult keemia, füüsika ja matemaatika, siis lasku käia. Mis saab olla halba koolide spetsialiseerumises. Ja kes veel võib teada paremini oma lapse andeid ja suundumusi, kui tema ema ja isa? Loomulikult on olemas vanemaid, keda ei huvita või kes ei saa aru, aga need ei moodusta põhimassi. Täpselt sama moodi on kõigis korteriühistutes korteriomanikke, kes ei hooli ei enda korterist ega tervest majast. Ometi saavad inimesed üldiselt oma korrusmajade hooldamise ja majandamisega hakkama. Kuidas? Väga lihtne: ühistuid valitakse juhtima inimesed, keda see keskmisest rohkem huvitab ja kes teemast üle käivad. Kui inimesed suudavad omavahel koostööd teha ja volitada inimesed, kes korraldavad katuse ja torude korrashoiu ning prügi äraveo, küllap on nad ka võimelised oma laste tulevikku ka korraldama.

Haridus on ikkagi teenus, mida inimesed oma maksuraha eest ostavad, seega on lapsevanemad teenuse tarbijad. Ning kõige tähtsam on siin mitte see, et ametnikud oleks rahul ja poliitikud õnnelikud, vaid see, et lapsevanem oleks rahul.

Haa! Hüüavad nüüd järgmised - aga kui vanemad saavad kooli valida oma soovi järgi, siis jooksevad ju nõrgemad koolid tühjaks ja kõik panevad oma lapsed niinimetatud eliitkoolidesse! Just nimelt! Terve konkurents! Ning pange nüüd tähele: selle loogika järgi saavad lapsevanemad suurepäraselt aru, missugune kool annab nende lastele hea hariduse ja seega ka parima võimaluse elus edukalt toime tulla. Aga nii palju neil enam oidu ei ole, et oma lastele hea programm koostada?!

Kui õppurid saavad vabalt valida omale kooli, siis saavad paremad koolid endale rohkem õpilasi ja nendega koos kaasa tuleva pearaha (mis praegu on ligi 13 000 krooni aastas), nõrgad koolid seisavad aga valiku ees: kas muutuda paremaks või surra välja. Kui keegi nüüd muretseb, et äärealade koolid surevad sellise süsteemiga üldse välja, siis vaidlen vastu - kui väikelinnas on piisavalt lapsi, siis võivad lapsevanemad teha erakooli, mille majandamine on (nagu erasektoris ikka) kordades tõhusam, kui riiklikus koolis ning haridus andmata ei jää. Kui koht on aga nii väike, et seal ei õnnestu isegi sel moel haridust anda, siis on igati loogiline, et lapsed veidi kaugemal suuremas koolis käivad.

Paremaks muutumisel ei mängi sugugi kõige tähtsamat rolli mitte programmi valik või õpetajate palk, vaid esmane on see, missuguste reeglite järgi õpitakse. Kool on eelkõige õppe- ja kasvatusasutus ning just lapsevanemad, mitte eluvõõrad ministeeriumihipid, kes saanud Rootsi feministide käe all põhjalikku täiendkoolitust, peavad olema need, kes otsustavad, milliste reeglitega nende lapsed õppima pannakse. Mõned koolid valivad kahtlemata karmimad reeglid, teised jälle leebemad ning lapsevanematel, mitte bürokraatidel on võimalik neid reegleid kehtestada ja soovi korral oma lapsi endale meelepärasesse kooli saata.

Konkurents on hea. Kui erinevad koolid saavad otsida ja leida endale eri võimalusi programmide kombineerimiseks ja õppedistsipliini kehtestamiseks, siis on olemas selge võrdlus millised kavad ja reeglid kõige tulemuslikumad on. Pidevas konkurentsis, mille tagant tõukavaks jõuks on lapsevanemate soov anda oma lastele parim haridus, on koolid sunnitud pidevalt pingutama, et olla tasemel ja pakkuda parimat võimalikku haridust. Toimivad ja efektiivsed lahendused lähevad kiiresti laialt kasutusse ning ebatõhusad ja halvad praktikad kas hüljatakse või kaovad kasutuselt koos läbi kukkunud kooli uste sulgemisega.

Taoline konkurents seab kõrgemad nõudmised nii lastele, õpetajatele, kui lastevanematele ja just sel põhjusel on paljud ideele vastu. Kuid tulemuseks on üleüldine hariduse tugevnemine, mis teeb ühiskonda tervikuna tugevamaks ja rikkamaks ning indiviidi üksikuna paremini toimetulevaks ning edukamaks. Selle nimel tasub ju pingutada?

1

Artikkel on algselt ilmunud portaalis TMS

2006-03-19