Juudiküsimus kristlikus võtmes

Prindi

Jaanus Rooba

1

Religioonilugu puudutavalt tuleb tunnistada ajalooliselt juutide väljavalitust ja Jehoovat, kes prohvetite kaudu juute inspireeris. See on kirjas Vanas Testamendis (vanas lepingus). Kuid väljavalitus lõppeb Jumala kehastumisega inimihus, Kristuse elu, õpetuse, tegudega ja surmaga. Igavene Looja lõi ühenduse inimkonnaga ja sellega võrdsustati kõik inimesed Jumala ees. Pärast Kristuse tegu on igavene ühendunud maise inimesega läbi inimliku surmamüsteeriumi. Selle teo läbi on justkui seeme istutatud iga inimese südamesse. Ja igal inimesel on vabadus endas igavest kasvatada, ennast muundades, juhul kui ta “armastab oma jumalat ja armastab oma ligimest nagu iseennast“. Need on Kristuse kaks uut armastuse käsku. Esimene kutsub armastama iseendas jumalikku ja teine kutsub armastama teistes inimestes jumalikku („nagu iseennast“). Kui inimene seda tõesti teeb, on temas „kogu käsuõpetus ja prohvetid koos“. Viimast ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis. Seega muutub armastuse puudumise korral käsuõpetuse täitmine Jumaliku ees tühiseks.

Piiblis on kogu Vana Testamendi sisu Uue Testamendi ettevalmistuseks. Juudi rahva läbi vormisid jumalikud olevused Jumala jaoks ideaalse inimese Jeesuse, kellesse sai Kristus kehastuda. See oligi väljavalitus, mis teeb ka juudi rahva esindajad väga andekateks, õnneks nii heas, kui ka õnnetuseks kurjas. Vanas Testamendis kajastub minevik. Uues Testamendis (uues lepingus) on püstitatud uued ideaalid, mis on suunatud tulevikku, võrdsustades kõik inimesed jumaliku ees (mis väliselt väljendub vabaduse ja demokraatia arengus).

Mineviku paine

See aga, et ikka veel vanatestamentlikus mõttes messiast oodatakse, on tõeline tragöödia ootajate jaoks. Sellistele minevikus elavate inimeste suhtes tuleks tunda sügavat kaastunnet. Ei saa ka olla selles midagi kadestamisväärset, kui inimene vaevleb mineviku dogmade küüsis, suutmata oma vaimu tuleviku arenguks vabaks muuta. Ainult iidne ja püsiv vana traditsioon ilma uue „armastuse seaduseta“ ei vii tulevikku. On ka iidse traditsiooni kandjaid, kes tunnevad uhkust ja arvavad, et teised on nende peale lihtsalt kadedad. Kahjuks on nende arvamus kadedusest vaid põhjendamatu oletus. Miks see nii on, aitab meil mõista kasvõi lihtsustatud käsitlus kadedusest inimhinges.

Kuratlik kadedus

Millest õigupoolest tekib kadedus? Võiks näiteks kõnelda kristlikus mõttes nii, et inimene on kade teise inimese peale siis, kui ta on Jumala armust ilma jäänud. Tegelikult on kadetsemine illusoorne, kuna kõigil on arm (tänu Kristuse teole) südames. On vaja suuta seda ainult ära tunda? Kes pole ära tundnud, vaevleb kadeduses, olles ühtlasi illusiooni kütkes. Ainult et südametunnistus tekitab kadeduse vastu hinges häbi ja piinlikust. Nii varjatakse kadedust osavalt kõrkuse, uhkuse ja üleolevusega. Võiks ka öelda, et kadeduse läbi väljendub inimeses kuratlik. Kas pole mitte Kurat kade Jumala peale, et Kurat ise on jumalikust armust ilma jäätud? Sest Kuradil ju puudub Jumala armastus. Õigemini on ta sellest ise lahti öelnud. Nii et armu mitte tunnistamine teeb kuradi kadedaks ja uhkeks sõna otseses mõttes. Seevastu armu äratundnud inimene on alandlik ja armastab nii iseendas kui ka igas teises inimeses Jumala armu. Kõik inimesed on tema jaoks Jumala ees võrdsed. Siis ei saa ta olla enam kuratlikult uhke, vaid ta on siis hoopis armurikkalt väärikas ja arenev inimene armastuses.

Uus armastuse leping

See, et väljavalitus enam ei kehti, ei ole enam usu küsimus. Kehtib uus leping, Uus Testament. See on inimkonna ajaloolise arengu paratamatus. Tänu sellele on toimunud inimõiguste areng. Kui seda arengut ignoreeritakse, võib keegi ennast teistest paremaks pidama hakata ja ongi kuri karjas. Sest õiglustunne inimsüdametes soovib kõigi inimeste võrdsust, sest arm võimalusena elab kõikide inimeste hingedes. Ja see on tõsiasi. Inimõiguste eest võitlev juut Israel Shahak nimetas ajaloolist paratamatust eitavat vaadet “suletud utoopiaks” (Akadeemia 1/2003). Avatust ei saa olla, kui ignoreerides varjatakse tõsiasju. Samas tõsiasjale vastutöötamine viib paratamatult vägivalda.

Varjatud kristlus

Väga tihti ei ole kristlikud institutsioonid üldse kristlikud. See on nii, kui domineerib Vana Testamendi käsuõpetuse hirm ja puudub Uue Testamendi arm. Võib juhtuda, et inimene ei ole seotud ühegi usulise organisatsiooniga, aga tema südames elab armastus teiste inimeste vastu, siis on ta tegelikult kristlane, kuigi ta ennast kristlaseks väliselt ei pea. Näiteks filosoof, loogik ja matemaatik Bertrand Russell kirjutas koguni essee „Miks ma kristlane ei ole?“. Sisuliselt rääkis ta oma essees aga ometi just Uue Testamendi Jeesus Kristuse õpetuse ja teo mõttes ning apostel Pauluse kuulutuse laadis armust ja tõest, küll muidugi teiste sõnadega: „Heale maailmale on tarvis teadmisi, heasüdamlikkust ja mehisust, talle ei ole tarvis nukrat mineviku tagakahetsemist või vaba mõtlemise orjalikku aheldamist käskudega...jne.“

Vabaduse ja armastuse lahutamatus

Uues Testamendis antud kahte armastuse käsku tuleb pidada kõige olulisemaks kristluse juures. Samas on armastuse käsud sügavalt paradoksaalsed, sest armastada ei saa kunagi sunniviisiliselt. See oleks võimatu. Nii on vabadus ja armastus teineteisest lahutamatud. Tõeliselt kristlik armastustegu on alati vaba inimese tegu. Armastustegu ei saa seega sündida kuskilt väljastpoolt, vaid see saab sündida ainult inimese hingest ja ühtlasi seega vabadusest.

Väline või sisemine sõda?

Välised sõjad Kristuse nimel ei saa kunagi olla kristlikud sõjad. Tõeline „Kristuse sõdur“ võitleb vihkamise, kadeduse, põlguse, üleolevuse ja kõige muu säärasega oma enda hinges selleks, et armastada. Armastus on relv kurja vastu hinges. Uku Masingu sõnadega: „Armastus on ainus tunne, mis suudab inimkonda päästa...“ Ka A. H. Tammsaare oli eelpool toodud mõttes kristlane oma loomingus, kuigi ta välist kiriklikku kristlust tuliselt kritiseeris. Kristluse üldise maine suhtes oli see kriitika täiesti õigustatud. Kui pole armastust, siis ei ole ka olemuslikult kristlust. Nii ei saa ka halvad eelarvamused kristluse kuritegelikkuse suhtes kritiseerida mitte mingis mõttes kristluse olemust. Sest kristlus väljendub hoopis vägivallale armastusega vastamises. Pärast 11. septembrit alustatud nn. „kättemaksusõda“ on kõike muud kui kristlik. Vägivald ja kuritegevus ei saagi kunagi olla kristlik. Selles suunas mõeldes saab mõistetavaks paljudele intellektuaalidele vastikust tekitav kannatusvaludes sureva Jeesuse pilt ristil. See on aga armastuse võit vägivalla üle, surma äravõitmine läbi vaimu ülestõusmise. See pilt jääb mõistetamatuks armastuse olemust mitte mõistvale inimesele, eneseuhkuses vaevlevale intellektuaalile.

Armastuse lihtsuse paradoksaalne raskus

Kuna inimene ei ole täiuslik (üks tõsiasi, mis kõiki inimesi võrdsustab), on kristlik armastus ideaal, mille poole võib iga inimene oma individuaalses vabaduses püüelda. Kristlane ei mõista teist inimest hukka, kuna ta teab, et tema isegi on ebatäiuslik. Teist inimest hukka mõistes seaks ta justkui ebaõiglaselt iseenda ebatäiuslikkuse teise inimese ebatäiuslikkusest kõrgemaks. Sisuliselt oleks selles varjatud ülbus, mis loomulikult lämmataks armastust. Kahtlemata ei ole püüdlus armastuse ideaali poole kerge ülesanne, aga see on kristluses esmane. Igal inimesel on mingi talent või talendid. Kõiges aga ei saa olla oma ebatäiuslikkuse tõttu üks inimene andekas. Sotsiaalne elu, nii kitsamalt kui ka globaalselt, on selleks, et ühiskonnas leiaksid erinevad talendid omavahelise kooskõla läbi armastusest sündiva mõistmise, läbi sotsiaalse ühistegevuse. Kui inimene viimast vabatahtlikult püüab ja kui on selliseid inimesi rohkem, kes seda teevad, muutuvad inimesed, perekonnad, kaastöötajad, organisatsioonid, riigid ja rahvad ning muutub lõpuks kogu inimühiskond paremaks. Toimub areng. Nii lihtne see sõnades ongi! Aga tegudes?!

1

2006-03-17