Tagasihoidlik järelhüüe Iraagi kultuuriväärtustele

Prindi

Amar Annus

1

Demokraatia ristirüütlite sissetungist Iraaki on tänaseks möödunud kaks aastat, ning on õpetlik tagasi mõtelda, kui tontlikult vähe aega kulus selleks, et vabastada üks rahvas peaaegu täielikult oma kultuuripärandist. Kõikjal, kuhu "liitlasväed" jõudsid, pandi toime täielikke ja süüdimatuid kultuuriväärtuste rüüstamisi, ilma et sissetungijad neile mingitki turva oleks pakkunud. USA ja Inglismaa monomaaniline ja oidipuslik kihu Iraagi emakese maa ahvatluste poole ei lasknud sõja kavandajatel kordagi reflekteerida selle üle, et Iraak on ka nende endi tsivilisatsiooni häll ja isamaa; maa, kus leiutati kiri, kus tekkisid esimesed linnad ning mille vaimuvara pärijate, klassikalise antiigi ja Piibli mõttevarast me toitume tänini. Sellest kõigest ei ole Oidipusel sooja ega külma, sest kui isa tapetakse, ei teata ju veel, et ta oli isa.

Olgu siis pisuke nimekiri kultuuriväärtustest, mida Iraagi sõja ajal ei peetud liitlasvägede poolt kaitsmise vääriliseks. Siinne nimekiri ei ole täielik, kuid piisav selleks, et meeleheide oleks täielik. Aga olgu:

1. Bagdadi Iraagi Muuseumist viisid 11.-12.04 marodöörid endaga kaasa ning osaliselt hävitasid kohapeal u. 170 000 muinsuseset. Asjaolud näitavad selgesti, et rüüstamine oli ette kavatsetud. Ameeriklaste propagandamasin väitis, et rüüstajate hulgas olevat olnud ka üks informandist muuseumi töötaja. Asi polnud aga sugugi nii, hiljem selgus, et muuseumi töötajad olid paljud väärtuslikumad ja ka vähem väärtuslikumad viinud võimaliku marodöörluse eest varjule. Tänu nendele inimestele oli rüüstajate saak õnneks väiksem kui varem arvati. Iraagi Muuseumi töötajad kutsusid korduvalt USA militaarkontingenti hoonet valvama, hinnanguliselt oleks piisanud viiest relvastatud mehest ja ühest tankist, et säilitada järelpõlvedele 8000 aastat ajalugu, kuid seda ei tehtud. Küll aga valvati hoolikalt Naftaministeeriumi. Aprillis 2003 rüüstati ka palju regionaalseid muuseume.

2. Basras on põletatud maha raamatukogu, kus oli umbkaudu 700 hindamatut araabiakeelset käsikirja.

3. Bagdadis asuva Iraagi islami ajalooga seotud raamatukogus, mis maha põletati, oli kõige muu hindamatu ajaloolise allikmaterjali hulgas ka 8500 käsikirjalist koodeksit. On imbunud andmeid, nagu oleks osa selle raamatukogu varast enne sõda viidud mujale varjule, kuid millises ulatuses, on veel teadmata.

4. Kolmeteistkümnendal aprillil süüdati Iraagi Rahvusraamatukogu ja Rahvusarhiiv, mille tulemusena hävis täielikult Iraagi viimase 400 aasta ajaloo dokumentatsioon. Rahvusarhiivis olnud 4412 araabiakeelset käsikirja tõenäoliselt põlesid samuti. Kes eales on fotodelt näinud araabia käsikirjade ilu ja peenust, võib arvata kaduma läinud aarete hinda.

5. Tänapäevani jätkuvad Iraagis ajalooliste arheoloogiliste paikade piraatlikud väljakaevamised. Nende ulatust me võime vaid aimata.

(JPEG)
Rahvusraamatukogu.
Iraagi raamatute tuhk. Foto: Jean-Marie Arnoult .

USA militaarne juhtkond ei ole nõustunud süüdistustega, et kultuuriväärtuste hävitamine ja Bagdadi muuseumi tühjaksröövimine toimus nende sõjaplaani küündimatuse tõttu. "Meie ei lasknud sel sündida. See lihtsalt juhtus," väitis fantastiline D. Rumsfeld süüdimatult, kuigi USA teadlased olid Iraagi Muuseumi kaitsmise Pentagonile sõnaselgelt ülesandeks teinud ning muuseum oli objektide nimekirjas, mida liitlasvägede militaristid olid lubanud kaitsta. Veelgi enam, pealtnägijate tunnistust mööda toimus muuseumi röövimine ja arhiivide põletamine ameeriklaste vaikival heakskiidul, võibolla isegi nende mahitusel.

Robert Fisk, Independenti kirjasaatja Bagdadis kirjutas 17. aprilli ajalehes sellest, et Iraagi valitsushooneid ja arhiive süütavaid inimesi toodi sihikindlalt kohale sinivalgete bussidega. Oma töö teinult lahkusid need inimesed linnast kiiresti.

Kui need inimesed olnuksid kinni makstud Saddami poolt, siis vaevalt nad pärast tema võimu kukutamist enam viitsinuks asjaga vaeva näha. Samal ajal, kui rüüstati Iraagi muuseumi, käisid aga ameeriklased maha kustutamas G. W. Bushi mõnitavat graffitit al-Rashidi hotellilt, mis asub mõni maja eemal Iraagi Muuseumist.

Kui aastal 48 eKr põles maha Aleksandria raamatukogu, hävis sellega samuti hindamatu osa klassikalise maailma kirjandusest. On teada näiteks, et Aleksandria raamatukogus oli 128 Sophoklese näidendit, millest me tänapäeval tunneme kümnendikku. See, mis Iraagis maha põles, on samuti kadunud igaveseks. Iraagi ajaloolased on niisiis täielikult "vabastatud" oma uurimismaterjalidest ja allikatest.

Nõnda et kaasaegne inimkond ja selle demokraatia kants on üllatuslikult taas saavutanud taseme, mis tal oli 48 eKr. 1954. aastal pKr sõnastatud Haagi konventsioon nõuab võõral maal sõdivalt riigilt "kindlustada hoolivus kultuurilise omandi suhtes ning teha kaastööd tsiviilametkondadega, kes on vastutavad nende säilimise eest." On kummaline tõsiasi, et ei USA ega Inglismaa olnud Haagi konventsiooni alla kirjutanud, kuid seda oli teinud Iraak. Millist laadi või kelle puutumatust taotledes mainitud riigid seda siis alla pole kirjutanud?

Umbkaudsete hinnangute kohaselt on rahvusvahelise illegaalse muinasesemete äri aastakäive kolm miljardit dollarit. Bagdadi Iraagi Muuseumist varastatud esemeist hinnalisimad võiksid mustal turul maksta 20 miljonit dollarit, kiilkirjatahvleid, mida Iraagi Muuseumist viidi ära vähemalt 80 000, müüakse enamasti hinnaga 200 dollarit "tükk". Kuigi Interpol ja FBI on lubanud teha kõik, et varad muuseumile tagasi saada, on üsna ilmselt juba paljud esemed neid endale saagiks tellinud obskuursete kunstikogujate varamuis.

On üsna tõenäoline, et Iraagi Muuseumi riisujaist paljud tegid illegaalsete kunstikogujate jaoks tellimustöid, ning seega oli ette valmistatud ka nende maalt välja viimise meetod. Asjatundjate hinnangul üritatakse varastatud kraami kõige tõenäolisemalt viia veoautode või muu transpordiga Iraani, kust need lennukitel transporditakse Lääne-Euroopasse, Ameerikasse ja Jaapanisse. Iraagi Muuseumi varasid üritatakse turustada eelkõige rikastes maades nagu USA, Inglismaa, Saksamaa, Jaapan, Prantsusmaa ning Šveits. Tõepoolest, juba kolm päeva pärast muuseumi rüüstamist oli muinasesemeid Euroopas müügiks pakutud. Kõige tõenäolisem turg Iraagi muinsusesemetel on asjatundjate arvates aga Jaapanis.

Jaapani obskuursed muinasesemete kogujad on tuntud oma kõrge vaikimiskultuuri poolest ning Mesopotaamiast pärit esemed on seal hinnas. Samuti teevad Jaapani illegaalsed kunstikogujad vähem kaastööd muuseumitega kui nende kolleegid mujal maailmas.

Muinsusesemeid, mida otsekohe ei suudeta illegaalselt turustada, hoitakse ilmselt soodsamate olude ootuses kodukeldrites ja panipaikades. Püütakse maha kustutada neilt Iraagi Muuseumi signumit, mis on IM pluss inventarinumber. Soodsamate olude avanedes püütakse need turustada.

Iraagi Muuseumist varastatud esemeid ei tohi endale seaduslikult soetada ükski maailma muuseum. Ameerika Orientaalseltsiga seotud muuseumite ühendus tegi u. aasta tagasi pretsedenditu otsuse - erandkorras lubatakse nüüd muuseumitel kokku osta illegaalsetel väljakaevamistel leitud esemeid, kuna neid "kaevamisi" toimus ja toimub võimuvaakumis massiliselt. Väidetavalt on FBI-l kavas viia oma agente ohtrasti illegaalsesse muinsusesemete salakaubitsemise võrku, et neid legaalsetesse kätesse tagasi tuua. Kas Iraagi rahvas kunagi veel oma mineviku aardeid omama hakkab, on kahtlane. Kultuuriline isatapp on toimunud. S. Freudi spekulatsioonidest me teame, et pärast isatappu kehtestasid võimule pääsenud pojad oma uued tootemid ja tabud. Kahtlen väga selle ettevõtmise kultuuriliselt innovatiivses väärtuses, sest uues, USA kehtestatavas maailmakorras näen ma ainult vanade koloniaalsete tavade taaskehtestamise püüdlusi, st austavat pöördumist mineviku barbaarsuste poole.

1

2006-03-12