Dialektika konsensus: adaptsioon, subkulturaalse ekspressiooni paradigma ning konstruktivism

Prindi

Dada Engine

1

“Ühiskond on osa reaalsuse absurdsusest” on öelnud Lacan. Buxtonit järgides saame me sellelt baasilt spekuleerida, et mitte niivõrd ühiskond generaliseerivalt pole absurdsuse reaalsuses osaline, kuivõrd just selle defineeritav karakteristik, ehk siis teisisõnu ühiskonna žanr. Dialektiline diskursus näitab, et adaptsioon on intentsionaalsusvõimeline, kuid ainult siis kui konstruktivismi alus on täidetud.

Nii Sartre: “Igasugune identiteet on fundamentaalselt elitistlik”. Laiendatult tähendab see subjekti kontekstualiseerimist dialektilisse libertarianismi, mis sisaldab keelt kui paradoksi. Samamoodi propageerib ka Lacan postmodernset marksismi, et rünnata vanamoelisi, koloniaalseid ühiskonna pertseptsioone. Seega võib öelda, et subjekt on interpoleeritud dialektilisse diskursusesse, mis sisaldab narratiivsust, kui tervikut.

Niisiis, marksistlikult öeldes, “kapitalistlik narratiivsuse paradigma” tähendab prematerialistliku integratsiooni määravat karakteristikut - ja mõned arvavad ka, et läbikukkumist. Sellele viitab ka Bataille kuulus essee dialektilisest diskursusest, et meediumi roll on tähendusetu. Seda mõtteviisi toetab ka Cameron väites, et me peame valima submodernistliku sublimatsiooni ja tekstuaalse natsionalismi vahel. Nii võib väita, et totaalsuse mütopoeetilisi dekonstruktsiooni sõnastatud vorme on juba praegu küllalt palju.

Nende hulka kuulub ka Sontagi konstruktivismi kriitika, mis väidab, et seksuaalne identiteet on primaarne semiootiline sotsiaalse postitsiooni tähistaja, kõik teised on sekundaarsed. Kui sinna juurde haarata veelkord Bataille “võimas kommunikatsioon”, siis tuleb esile, et kollektiivne alateadvus loob sotsiaalse diskursuse, mille juurde me võimegi pidama jääda.

Kokkuvõtvalt. Dialektiline libertarianism väidab, et peame valima Bataille “võimsa kommunikatsiooni” ja samavõrra obskuurse Lacani diskursuse vahel. Foucaulti lahendus sellele conundrumile on Wilsoni esmane analüüs konstruktivismi ja patriarhialismi kohta. Seepärast, kui dialektika libertarianism hoidub midagi väitmast, me peame valima vahel Bataille “ võimsa kommunikatsiooni”.

Töös on siin ka Pynchoni predominant, tema diskursuse mõiste on vahetevahel naiselik ja vahetevahel meessoost. See võib meile ütelda, et subjekt on interpoleeritud dialektika libertarismi integratsiooni probleemi, nagu näiteks täielikkus. Mitmeid dematerialismi suhtes konstruktivistlikult tehtud oletusi aga ei tohi sellele rajada.

Seepärast, näide Bataille “kommunikatsioonist” on taaskujutatud Pynchoni The Crying of Lot 49 ning ilmub välja uuesti V-s, kuigi seal juba rohkem teksti-tähenduses. Aga iga arvamus teooria suhtes on osa luuletaja või kirjaniku eksisteerimisest ühiskonna terviku diskursuses. Bataille ülendab seega konstruktivismi kasutuse kapitalismi dekonstrueerimiseks, viidates adaptsiooni uuele moraalile.

The essay you have just seen is completely meaningless and was randomly generated by the Postmodernism Generator. To generate another essay, follow this link.

1

Tekst on algselt ilmunud leheküljel http://www.elsewhere.org/pomo ja mugandustega tõlgitud.

2006-02-07