Lõimumine ja integratsioon

Prindi

Kirikiri

1

Praegusel ajal on küsimus, “mis üldse sest elust ja asjadest niiviisi saab” täiesti põhjendatud. Vaadates seda, kuidas põletatakse Taani saatkondi nende karikatuuride pärast, tekib mure, et kuidas me siis ikkagi hakkame koos elama inimestega, kellele on kimbatuse ja segaduse sagedaseks väljendusvahendiks tapmisähvardused ja süütamine, relvaga vehkimine ning tulistamine? Ehk siis teisisõnu, mil viisil on võimalik otsustavalt erinevate kultuuride kooseksisteerimine? Mida tähendab sel juhul adaptsioon?

Eesti elanikena on meil käepärast paralleelne näide olukorras, kuidas siia saabunud peamiselt vene rahvuse esindajad ning eestlased elasid ja elavad aastaid kõrvuti, õigupoolest peaaegu müstilises koosolemises - lahutamatult, aga samal ajal ka segunematult. Paratamatult on üksteiselt võetud üle teatavaid sõnu või käitumismalle, aga üldine integreerumine on jäänud pinnapealseks. Aeg-ajalt kerkib üles kõnelus lõimumise teemal, aga vaibub sealsamas ning teatud mõttes pole me ikka lahendusele lähemale jõudnud.

Mis asjaolud on sellise olukorra põhjustanud, ei ole käesoleva kirjatüki teema, küll aga huvitab teatavate momentide tematiseerimine. Esiteks on siin küsimus identiteedis. Eestlased tunnevad ennast eestlastena just keele ja kultuuri baasil ning näevad võimalikku segunemist ohuna omaenda olemisele. Sellele näib viitavat ka asjaolu, et integreerumise asemel räägitakse nüüd meelsamini lõimumisest, mis viitab pigem kokku sõlmimisele, punumisele, ehk siis kokku viimisele viisil, kus kokku viidavad säilitavad ikka oma olemuse, on ikka seesama lõng või seesama niit, aga kaugelt vaadates paistab nagu üks kangas. Metafoorses mõttes on tegu ebaõnnestunud eestindamisega. Kui teatavale protsessile on juba riiklikult pandud peale sõna, mis oma iseloomuga viitab pigem näivusele, näiva integratsiooni saavutamisele, kui tegelikule sulandumisele või adaptsioonile, on asja õnnestumine kaheldav. Seevastu integratsioon oma etümoloogilise tähendusega viitab pigem puutumatusele või uueks tervikuks olemisele. Ning uueks olemine on antud olukorras vahest ainuke mõeldav lahendus.

Kui juba sai meie mõtlemist kujundava olukorra ning sealt edasi sõnade ja metafooride juurde tuldud, siis nende juurest peaks minema laiemale maailma ning vaatlema, mis hakkab seal integratsiooni tähenduses silma. Siinkohal paistab just sõnalise ning kultuurilise sulami saavutamisel mestiitskultuur, mestizaje, oma uue alusega välja. Ei ole taotluseks mingisuguse pinnapealse lõimumise vaid täiesti uue aluse, sulami, segaverelise mestiitsi uus pilk maailmale. Rõhutan eelkõige aluseks olevat vere segunemist, sest intellektuaalne integratsioon võib alguse saada vaid sealt. Miks? Praegusel hetkel oleme me paigutatud selgesse positsiooni oma keele, kultuuri ja rahva keskel, me võime püüda oma vaatenurka muuta, kuid me ei saa sellest vabaneda. Inimesed, kes aga juba oma sünni ja üleskasvamise poolest on paigutatud pidevalt vastavateemalisi otsuseid tegema, oma nahavärvi ja keelega jäävad vahepeale, inimesed keda ei võta päris omaks ei üks ega teine pool (cf poluvernikud). Nendele on juba olemasolemine küsimuseks ning see nõuab paratamatult lahendamist kõigil tasanditel. Seega võiks ühenduslüliks kahe erineva grupi vahele olla kolmas, kes enese defineerimisega enim vaeva näinud. Teatud marginaliseerumine võib tuua enesega ülekompensatsiooni (püüde olla rohkem põhirahvuse esindaja kui viimane ise ongi - sageli kasutavad just äärealadelt pärinevad inimesed enda defineerimiseks äärmuslikku natsionalismi (Napoleon, Hitler, Stalin)). Kuid see ei pea tingimata nii olema.

Sümbolitest võib siinkohal palju abi olla. Nii ongi Virgilio Elizondo ehitanud hispaaniakeelse sõna mestizaje ümber omapärase ja eduka vabastusteoloogia. Elizondo kirjeldab oma ületavat mõistmist Ameerika katoliikliku kaitsja Guadalupe Neitsi näitel. Katoliiklaste püha Guadalupe Neitsi on lootuse sümbol: see, et ta on mestiits - segavereline - kinnitab ameeriklastele, et nad on “sulatuspoti-rahvas”.

Parim võimalus Guadalupe tähenduse tajumiseks on minna tagasi 1531. aastasse, mil ta ilmutas end ja Jumala armu lihtsale indiaani talupojale. Sellel aastal, 9. detsembri varahommikul, ilmus ta Juan Diego nimelisele indiaaniverd konvertiidile Tepeyaci mäel, kui see oli teel missale kohas nimega Tlatelolco, kunagises asteekide keskuses, kus hispaanlaste konkista viimane lahing oli aset leidnud vaid kümne aasta eest. See oli aeg, mil Uus Maailm muudeti paradiisi otsinguil põrguks.

Elizondo nendib, et see ajahetk, mil Guadalupe neitsi end ilmutas, oli surma aeg. Miljonid läänepoolkera allaheidetud inimesed surid epideemiate ja orjatöö tõttu. Ja siiski, samal ajal sündis midagi uut - uus rahvas - sündisid eurooplaste ja pärismaalaste, veidi hiljem ka aafriklaste ühised lapsed, mida võiks tänapäeval nimetada “Ameerika rassiks”. Mestizaje on saanud suureks bioloogiliselt ja kultuuriliselt, kuid on siiani väga valuline sotsiaalselt ja psühholoogiliselt. Elizondo toob välja, et nagu jüngrid leidsid lohutust Maarja kindlusest pärast Kristuse taevaminekut, nõnda ilmus Guadalupe keset üht ajaloo mustemat perioodi. Segaduse ja surma keskel ilmus mestiitsi näoga Jumalaema pärismaalasele Juan Diegole Tepeyacis, iidse emajumalanna Tonazini pühas kohas. Jumalaema nõudis kohta päikese all kõigile selle maa elanikele. Ta tutvustas end kui kristliku Jumala ema, kuid teatas ühtlasi enda seotust pärismaalaste jumalustega - see oli täiesti mõeldamatu tollastele usulistele mõtlejatele.

Mida misjonärid üritasid hävitada, seda ta jaatas. Mida pärismaalased ei suutnud mõista, seda ta seletas. Mida kumbki pool ei suutnud taibata, seda ta ilmutas. Ta puhastas kohalikud usundid vajadusest inimohvri järele, kuid kutsus ka kirikut muutumisele, et pakkuda armastust ja kaastunnet selle asemel, et pakkuda julmi karistusi ja igavest hukatust - seda, mida kirik sellal enamast tegi. Ta kutsus pärismaalasi ja kirikut pöörduma uueks. Ta mestiitslik nägu, keha ja rõivastus peegeldasid Ameerika uut nägu ja keha, kuna ta sõnum kuulutas selle uue loomise tegelikku sõnumit.

Elizondo väidab, et Ameerika unikaalsus seisneb selles, et seal on inimesi igast rassist ja rahvast, see on kui uus Noa laev, kuhu on kokku toodud inimesi kõikjalt, et luua uus rahvas, uus loodu, eriti arvestades seda, millist hirmsat ja verist religioosset, etnilist ja rassilist jagatust praegune maailm kogeb. Pole kahtlust, et selle protsessi käigus on sündinud palju ebaõiglust, eriti selle maa algasukate suhtes ja ka aafriklaste, kes vägivaldselt nende kodumaalt minema veeti Uue Maailma orjusesse. Kuid see ei tühista millegi täiesti uue teket maailma ajaloos - ühtse inimpere teket kõigist rahvastest Maal. Guadalupe mestiitsist Jumalaema väljendab uue rahva teket. Tema näos võivad nad näha jälgi omaenese näost. See oli tegeliku Uue Maailma algus, mitte jutumärgistatud “Uue Maailma” - uute territooriumite, mida rüüstata ja allaheita - lahtimurdmise algus.

See aga võib osutuda veelgi tähtsamaks vana ja sureva Euroopa jaoks - lähimate aastakümnete jooksul moodustavad moslemid vähemalt veerandi-kolmandiku eurooplastest, mis saab edasi? Moodustub ühiskond, mida praegu ei suudeta isegi ette kujutada. Küsimuseks on, kas saab võimalikuks segunemine, uueks ja puutumatuks saamine, integratsioon, kas leitakse ühine metafoor ja ühine veri. Või võetakse eesmärgiks lõimuda?

1

2006-02-07

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaKohane!

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaSümbol

MärksõnaVenemaa