Raamatutest ja surnud põdrast

Prindi

(KK)

1

Richard Dawkinsi raamatute tutvustuse tutvustus...

Kaugemal ees lõi läbi uduga tembitud ööpimeduse punama piduritulede rida. Miski pani kõiki eessõitvaid autosid hoogu aeglustama. Mees kissitas pimedusse, seal oli keegi taibanud vähemalt ohukolmnurgad välja panna. Suur metsaveomasin, vist Scania, oli ramminud oma raskuse vastu pimeduses rohekana tunduva sedaani juhipoolset esiust.
Kindel surmamats, mõtles mees ja tundis piinlikkusega segatud kergendust, et selles kokkuvolditud plekkpuuris ei olnud tema lömastatud keha. Mõnda aega liikus autode rivi rusutult aeglaselt. Kuid paari kilomeetri pärast üritas jälle üks Hyundai möödasõitu. Mees otsustas mitte kembelda ja laskis kiiruse üheksakümne viiele. Kuid siis katsus mööda kihutada ka üks valge Mitsubishi. Mees pani sisse sada kümme, mõnda aega sõitsid nad kõrvuti. Eemalt lõid särama vastutulevate autode tuled ja Mitsubishi andis alla. Mees hakkas vilistama üht raadiost sageli kõlavat viisijuppi ja reguleeris sooja õhu voo tugevamaks. Kuid mõttesse kerkis kraavi paiskunud metsaveomasin ja tuju langes jälle.
Kurat, kuidas sellest aru saada? Kuidagi peaks ju tundma.
Ta niheles istmel, üritas pärakut vastu pükse avali hõõruda. No ei saa aru. Need kuus tundi mällarit mõjusid masendavalt lõplikena. Ühes metsatalus polnud asjad läinud nii, nagu oleksid pidanud. Ta lülitas raadio sisse. Lasti mingeid raamatututvustusi. Looduslikust valikust. Vähist, mis on mõttetult valus, sest bioloogilise isendi säilimiseks pole sellel kõigel mingit mõtet. DNA tahab ellu jääda ja liigub isendist teise, hoolimata, kuidas kandjad end tunnevad. Loodus pole hea- ega pahatahtlik, ta on ükskõikne. Kerge oleks kujutleda geene, mis muudavad selle kandjad tundetuks mõttetu valu suhtes, kuid milleks, kui sellest ei parane geeni järgmisesse põlvkonda edasiliikumise võimalused. Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk aasta jooksul ületab igasugused mõistlikkuse piirid, minutis süüakse ära, piinatakse olude ja teiste elusolendite poolt surnuks tuhandeid ja tuhandeid elusolendeid. Ja kui korraks ongi külluseaeg, tulevad jälle nälg ja taud. Maailm on efektiivne, kuid hoolimatu masin.
Oh, kurat, jää veel kuulama, nüüd oli teeservas, jalad alles asfaldil, surnukssõidetud põder. Kiiresti lülis ta raadio välja.

1

2004-02-17