MärksõnaEesti ajalugu

Kirjanduse kohandumisi 1990. aastatel ehk kauboikapitalismi kultuuriloogika

Prindi

Piret Viires

1

Muutused 1990. aastate eesti kirjanduses ja kultuuris on paljuräägitud teema. Kompaktsematest käsitlustest võiks siinkohal märkida 1999-2001 "Loomingus" ilmunud sarja 1990. aastate eesti kirjandusest (Mõttevahetus 1999-2001) ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse välja antud mahukat artiklikogumikku "Ülbed üheksakümnendad" (Helme, Saar 2000). Kirjanduse puhul tuleb kõige kanoonilisemaks tõenäoliselt pidada Mart Velskri, Epp Annuse ja Luule Epneri kirjutatud nüüdiskirjanduse peatükki uues "Eesti kirjandusloos" (Annus, Epner, Velsker 2001). Samas on see periood niivõrd hiljutine, et enamikku käsitlejatest seovad isiklikud mälestused ja seetõttu võib-olla täiesti objektiivsete üldistusteni pole jõutudki.

Kirjandus tegi võrreldes eelmise kümnendi, 1980. aastatega, läbi mitmeid murranguid ja pidi kohanduma uue ühiskondliku situatsiooniga. Ka neid murranguid ja kohandumisi on eelnevalt juba mitmed autorid analüüsinud. Siinne käsitlus annab ühe lõime üldisesse vaipa, vaatleb kirjanduse kohandumisi nn kauboikapitalismi tingimustes ja seda, kuidas see kohandumine suhestub postmodernismi diskursusega.

Artikli pealkirja teine pool "Kauboikapitalismi kultuuriloogika" parafraseerib Fredric Jamesoni võtmeteost "Postmodernism või hiliskapitalismi kultuuriloogika" (artikli esmatrükk 1984, raamatuna 1991 -Jameson 1991). Sama teose parafraseeringut on kasutanud ka Epp Annus oma artiklis "Postmodernism kui hilissotsialismi kultuuriloogika" (Annus 2000). Siinne kirjutis tõukub mõlemast nimetatud kirjutisest.

Postmodernismi-alane diskussioon eesti kultuuris on olnud ambivalentses olukorras. 1990. aastate "Loomingus" ilmunud eesti kirjanduskriitikat vaadeldes tegi Pekka Lilja järelduse, et kriitikud on oma arvustustes käsutanud postmodernismi mõistet ebalevalt: "...ei leidu just palju kirjutisi, milles teost nimetatakse postmodernistlikuks ja tuuakse esile selle vastavaid jooni" (Lilja 2001: 1714). Selle väitega võib nõustuda. Mõistel postmodernism polnud valdavalt liigitavat, defineerivat väärtust (erandeid oli loomulikult alati!), vaid pigem hinnanguline, kohati negatiivnegi aspekt, tähenduses - segane nagu postmodernism. Pekka Lilja siiski möönab, et mõne kirjaniku, nt Sven Kivisildniku, Tõnu Õnnepalu, Jüri Ehlvesti, Jaan Unduski, Mati Undi puhul kasutas kriitika postmodernismi ka defineeriva atribuudina.

Probleemil, miks postmodernismi mõiste laiemas arvustuspraktikas veidi ebalevas positsioonis oli, võib olla kaks põhjust.

Üks põhjus oli kindlasti postmodernismi mõiste enda laiahaardelisus, laialivalguvus, võiks öelda ebastabiilsuski. Jean-Francois Lyotard on öelnud, et postmodernism on termin, mis käib kõige kohta. Pole ühest vastust küsimusele, mis on postmodernism, millised on tema ajalised piirid ja tunnused.

Üks esimesi postmodernismi mõiste introdutseerijaid eesti kirjandusse, Märt Väljataga, on öelnud: "Seetõttu peaks arutlema kõigepealt, kas postmodernismist mingis üldkultuurilises ja üleesteetilises tähenduses on mõtet eesti kultuuri puhul rääkida. On täheldatud, et postmodernismiks nimetatav tekib ainult kultuuri ja kultuuriinstitutsioonide (ülikoolid, ajakirjad, kriitika jne.) koostoimel. Postmodernism on nii sisuta ja laialivalguv termin, et temast peab pidevalt rääkima, selleks, et talle vastavat nähtust tekitada. Eneseteadlikkuseta postmodernism pole võimalik." [1] 1990. aastal leiab Väljataga, et Eesti ühiskonda siduvad narratiivid on elujõulised, eelkõige on Eestis tugev rahvusnarratiiv ja seega ei saa Eesti ühiskonda postmodernseks pidada. Samas leiab ta aga: "Kui siiski tahta "jõuda Euroopasse", siis tuleb liituda seltskonnaga, kus kratsimine käib hea tooni juurde ja seetõttu tuleks ehk meilgi postmodernismi kratsima hakata, isegi siis kui ei sügele. Kratsimine toob sügeluse kunagi ikka kaasa." (Väljataga 1991: 31.)

Epp Annus tsiteerib oma eelviidatud artiklis Brian McHale’i, kes väidab: "Postmodernism eksisteerib diskursiivselt, diskurssidena, mida selle kohta ja seda kasutades loome." (Annus 2000: 770.) Nii leiab Annuski, et pole olemas postmodernismi essentsi või tuuma, pole mõtet otsida postmodernismi "tegelikku olemisviisi". Postmodernism on see, mida temast räägitakse.

Teiseks, eesti kirjandusdiskursuses oli probleemiks see, et postmodernism oli küll tuttav sõna (kohati lendsõnagi), kuid postmodernismi üle ei tekkinud tõsist diskussiooni. Viimast võis pidurdada asjaolu, et paralleelselt postmodernistlike teooriatega jõudis Eestisse ka nende kriitika ja akadeemiline avalikkus vaatas sellele kui möödunud nähtusele. (Ehkki samas toimus 1990. aastatel põhjalik modernismialane diskussioon.) Nii võis postmodernism tavakriitikas olla tagaplaanil seetõttu, et tegelikult seda eriti põhjalikult ei tuntud (v.a mõned juhtivad teoreetikud-kriitikud, nt Märt Väljataga, Hasso Krull, Tiit Hennoste, kunstikriitikas Ants Juske, Heie Treier, Jaak Kangilaski).

Seega võiks teha järelduse, et postmodernismi kontseptsioon ei juurdunud eesti arvustuspraktikas just selle pärast, et teda "ei kratsitud" piisavalt, tema üle ei toimunud sügavamat arutelu.

Samas, hinnates 1990. aastate lõpu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kultuurisituatsiooni, on mitmed uurijad väljaspool Eestit veendunult täheldanud: "Igaüks märkab, et me elame postmodernses maailmas. Arhitektuuris ja disainis, filmis ja muusikas, kunstis ja ilukirjanduses, luules ja kirjandusteaduses, isegi poliitikas - on postmodernsus nähtaval: künism ja kergemeelsus, iroonia ja pastišš, nostalgia paaris ajaloolise unustusega, kaunistus asendamas tõelisust. Nii endastmõistetavaks ja laialt levinuks on postmodernismi mõiste muutunud, et inimesed kasutavad seda käepärast sõna enda ümber oleva maailma kirjeldamiseks rahuloleva kergendusega." 1990. aastaid saaks aga nimetada postmodernseks kümnendiks par excellence (Gott 1999: 55-57).

Hans Bertens on märkinud, et ehkki postmodernism ei ole enam see, mis ta oli kolmkümmend, kakskümmend või viisteist aastat tagasi, on postmodernism niivõrd paindlik nähtus, et on ennast uuesti ja uuesti ümber muutnud, kaotamata samas oma olulisi tunnuseid. Ja seega, "ehkki 1960. aastate postmodernismi ei ole enam meiega, on meie ümber kindlasti üheksakümnendate postmodernism" (Bertens 1997: 3).

"Hiliskapitalismi" juurde tagasi tulles - Fredric Jameson on ameerika marksistliku tagapõhjaga kultuuriteoreetik, kes seostas postmodernismi ennekõike ühiskonna arengu käsitlustega. Jamesoni artikli "Postmodernism ja tarbimisühiskond" tõlkija Jüri Lipping on oma autoritutvustuses maininud, et "Fredric Jamesoni "postmodernistlik marksism" on esimene katse ühildada marksistlikke ja postmodernistlikke arusaamu ning kinnistada marksistliku teooria prioriteeti tänapäeva ühiskonna analüüsimisel." (Lipping 1997: 148.) Jamesoni kasutatav hiliskapitalismi termin pärineb Ernst Mandelilt, kes oma raamatus Late Capitalism (1975) toob esile kapitalismi kolmetise periodiseeringu: turukapitalism, monopoolne kapitalism ja postindustriaalne ehk multinatsionaalne kapitalism. Mandel seob selle jaotuse tehnika ja masinatööstuse arenguga:

1) aurumasinate tootmine 18.-19. sajandil,
2) elektri- ja sisepõlemismootorite tootmine alates 1890. aastatest ja
3) elektrooniliste ning aatomienergia jõul töötavate masinate tootmine alates 1940. aastatest.

Jamesoni järgi vastab neile kolmele arenguetapile kolm kultuuriperiodiseeringut: realism, modernism ja postmodernism. Ja hiliskapitalismi võiks nimetada ka kolmandaks masinaajastuks.

Hiliskapitalismi arvab Jameson algavat USA-s 1940. aastate lõpust - 1950. aastate algusest ja Prantsusmaal Viienda vabariigi rajamisest 1958. aastal, "...mingil hetkel pärast Teist maailmasõda hakkas nähtavale tulema uut tüüpi ühiskond (kirjeldusi on mitmeid: postindustriaalne ühiskond, multinatsionaalne kapitalism, tarbimisühiskond, meediaühiskond jne). Uued tarbimisvormid; planeeritud aegumine; üha kiirenev moe- ja stiilimuutuste rütm; ühiskonna seninägematu läbipõimumine reklaami, televisiooni ja üldse meediaga; linna ja maa, keskuse ja provintsi vaheliste vanade pingete asendumine aguliga ja universaalse standardiseerimisega; superkiirteede tohutute võrgustike kasv ja autodekultuuri saabumine... [-] Ma usun, et postmodernismi ilmumine on tihedalt seotud selle hilis-, tarbimis- või multinatsionaalse kapitalismi ajastu saabumisega." (Jameson 1997: 141.)

Postmodernismi defineerides tunnistab Jameson, nagu enamik teisi postmodernismi teoreetikuid, et postmodernism ei ole midagi sellist, mida me võime üks kord paika panna ja siis seda mõistet jätkuvalt ja kindlalt kasutada. Postmodernismi olemus selgub diskussiooni käigus, diskussiooni lõpus (Jameson 1991: xxii).

Üheks kindlaks tunnusjooneks loeb Jameson postmodernismi vastuseisu kõrgmodernismile, mida ta peab etableerunuks ja kultuuri-institutsioone vallutanuks. "Tõepoolest, üks võimalus märkida perioodidevahelist murrangupunkti ja dateerida postmodernismi esilekerkimist on leitav just siit: hetkest (varased 1960ndad, võiks arvata), mil kõrgmodernism ja tema valitsev esteetika kehtestas oma positsiooni akadeemilises elus ning millest peale kogu uus luuletajate, kunstnike ja muusikute põlvkond on teda tajunud akadeemilisena." (Jameson 1997: 140.)

Teine tunnusjoon modernismiga võrreldes on suhtumine massikultuuri. Akadeemiline kultuur on "traditsiooniliselt oma seaduspäraseks huviks pidanud kõrg- ehk eliitkultuuri valduste kaitsmist ümbritseva väikekodanliku keskkonna, räpasuse ja kitši, TV-seriaalide ja Readers’ Digest-kultuuri vastu... Kuid paljud uuematest postmodernismidest on olnud võlutud just nimelt tervest sellest maastikust reklaami ja motellidega, Las Vegase stripi, õhtuse show ja Hollywoodi B-kategooria filmiga, nn parakirjanduse odavväljaannetega lennujaama müügilettidel... Nad ei "tsiteeri" enam sääraseid "tekste" ... nad inkorporeerivad neid sellise määrani, et kõrgkunsti ja kommertsvormide vahelist piirijoont tõmmata näib olevat üha raskem." (Jameson 1997: 129; vt ka Jameson 1991: 2-3.)

Nagu öeldud, on 1990. aastaid eesti kirjanduses postmodernismi vaatenurgast vaadeldud, aga mitte ammendavalt. Kõige põhjalikumad käsitlused pärinevad Tiit Hennostelt, Epp Annuselt, Hasso Krullilt, Märt Väljatagalt, viimasel ajal Rein Veidemannilt. Ka Sirje Olesk on näiteks 1990. aastate luulearenguid vaadelnud postmodernismist lähtuvalt.

Järgnevalt püüangi asetada 1990. aastate eesti ühiskonda ja kultuuri Fredric Jamesoni teoreetilisse raamistusse.

1990. aastate alguse ühiskondlik murrang asetas Eesti kahe laineharja vahele, omamoodi vaakumisse; ühelt poolt tuli ta välja lagunevast hilissotsialismist, mida Epp Annus oma artiklis "Postmodernism kui hilissotsialismi kultuuriloogika" (Annus 2000) näeb postmodernistliku simulaakrumi-ühiskonnana, teisalt elas naabruses paiknev läänekultuurne maailm, eriti Mandri-Euroopa, läbi Jamesoni poolt kirjeldatud hiliskapitalismi staadiumi koos kõikide selle tunnustega: rahvusvaheline äri, dünaamiline rahvusvaheline pangandus, korporatiivsed rahvuslikud suurfirmad olid asendunud multinatsionaalsete ülemaailmsete võrgustikega, maailm oli globaliseerunud, üha enam oli tähtsustunud meedia roll, kesksed olid arvutid ja automatiseerimine; samas kuulusid hiliskapitalismi juurde ka väärtuste pihustumine, sallivus teistsugususte vastu (värvilised, homod, naised) ja "pehmete väärtuste" hindamine, muuhulgas loodushoid. Eesti ühiskond oli aga õhus, nullpunktis. Eesmärk, kuhu jõuda, oli seesama hiliskapitalism, kuid nulltranspordi asemel postindustriaalsesse ühiskonda pidi Eesti alustama oma arengut pigem 20. sajandi alguse tayloristliku-fordistliku modernismi tasandilt, või veel enam - Metsiku Lääne ekvivalendi - Metsiku Ida tasandilt. Nii tekkiski paradoksaalne olukord: ümbritsev maailm elas heaoluühiskonna hiliskapitalistlikku staadiumi, Eesti aga rabeles kauboikapitalismis. Pehmetest väärtustest, sallivusest, loodushoiust ja rahvusvahelisest dünaamikast oli asi kaugel; Eestis domineeris ultraparempoolsus, konservatiivsus, sallimatus "võõra" vastu. 1990. aastate Eesti oli jõuühiskond, töö- ja kapitalikeskne, edasipüüdlik, sihikindel, hinnates "kõvasid" väärtusi, millest keskseim oli omandiõigus. Tüüpilised loosungid (millele osutab ka Iivi Masso oma 1990. aastate käsitluses "Vabaduse eufooria või postkommunistlik pohmelus?" - Masso 2000): "aita iseennast ise", "igaüks on oma õnne sepp". Nõrgemad tallati lihtsalt maha. Seda kauboikapitalismi jõuühiskonda toetas veel 1990. aastate alguses tugev modernistlik rahvuslik narratiiv. Ainuke joon, mis sidus Eesti ühiskonda hiliskapitalismiga, oli infotehnoloogiline areng, arvutite kaudu oli ka Eesti ühendatud ülemaailmse globaalse võrgustikuga. Infotehnoloogilist arengut on mitmed teoreetikud pidanud postmodernismi oluliseks jooneks. Nii seostab juba Jean-Francois Lyotard oma 1979. aastal ilmunud teoses The Postmodern Condition teadmise staatuse muutumise eelkõige ühiskonna komputeriseerumisega (Lyotard 1999: 3-6).

Jamesoni järgi võiks leida, et 1990. aastate Eestis poleks postmodernismil saanudki olla tekkepinda, kuna ühiskond oli hiliskapitalismi-eelses arengustaadiumis, võib-olla lausa Jamesoni kolmetise jaotuse esimeses - turumajandusliku kapitalismi staadiumis (Mandeli järgi siis aurumasinate ajas!) ja kultuuris peaks vastama sellele realism.

Ometi, ei saa salata, postmodernism 1990. aastate kirjanduses ju esines. Epp Annus, kes näeb postmodernistlikku kirjandust juba 1960.-80. aastatel, leiab seda paradoksi lahendades, et "...kirjandusliku arengu loogika on erinev ühiskonna arengu loogikast. Kahtlemata pole kirjandus üksüheselt ühiskonnaga seotud. Kaotatud omariikluse saab sobiva ühiskondliku situatsiooni avanedes taastada, ja sealjuures on loogiliseks teeks omariikluse järjepidevuse rõhutamine, vahepealse okupatsiooniaja katkestuseks tituleerimine. Kirjandus aga ei saa hüpata tagasi oma arengu eelmisesse, juba ületatud ajajärku." (Annus 2000: 779.)

Kas ja kuivõrd oli postmodernism aga 1990. aastatel keskne kirjanduslik diskursus? Mil määral erines kirjanduse arengu loogika ühiskondliku arengu loogikast? Mis oli tegelikult üheksakümnendate aastate eesti kirjanduse peavooluks?

Juba 1960.-1970. aastatel kirjutatud tekstides võib leida postmodernismi tunnuseid. (Epp Annus on toonud näidetena Arvo Valtoni "Mustamäe armastuse", Mati Undi "Sügisballi".) 1980. aastate lõpul, 1990. aastate algul liitub jõuliselt tookordne noorem generatsioon. Kõige tõupuhtama postmodernistina tuleb tõenäoliselt võtta Sven Kivisildnikku, kelle tekstides on liitunud mitu postmodernismi tunnust: sügavusmõõtme puudus, intertekstuaalsus, tekstisisesed mängud, fragmentaarsus, kollaažitehnika ("Märg Viktor", "Nagu härjale punane kärbseseen"); puhas pastišš (Jamesoni järgi paroodia ilma naeruta, n-ö tühi paroodia) on ju kurikuulus "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit- 1981. aasta seisuga, olulist". Siia juurde kuulub ka autori isiku muutumine meediakeskseks: meediafiguuriks ja kaubaks. Suhe massikultuuriga on Kivisildnikul aga ambivalentne. Ühelt poolt esineb ta meedias nime all "Kivisildnik - tuhandete lemmik", samas on tema looming aga siiski pigem elitaarne, mitte kirjutatud laiale publikule.

Kui tekstitasandil võib postmodernismi jooni leida veel teistegi üheksakümnendate autorite loomingus, siis jõulise sideme massikultuuriga on loonud siiski vaid piiratud hulk kirjanikke. Seega postmodernismi üks põhidominante - piiride kadumine eliit- ja massikultuuri vahel, on eesti kirjanduses visa tekkima. Teadlikult massikirjanduse autorina, naistekirjanikuna defineerib ennast Kerttu Rakke. Seda suunda rõhutab ta iga uue teosega üha rohkem. Kui "Kalevipoega" esitas ta veel n-ö päris(eliit)kirjanduse pähe, siis "Kolmas printsess" ja "Iluasjake" saavad autori poolt lisanduse "naistekas" juba kaanetutvustuses. Sama jõuliselt esineb ennast meedias eksponeerides ja massilugejale mõjudes Kaur Kender. Kenderi postmodernistlikule meedialembusele ja autori kaubastumisele pakub samas huvitavat dissonantsi tema ultrakonservatiivsete ja otseselt "kauboikapitalistlike" tegelaste elu. Kõnekaks stseeniks võiks olla "Iseseisvuspäevas" prügimäe elanike tulistamine (viha Teise, erineva, nõrgema vastu ja tema hävitamine) ja "Check out’is" peategelase kohtumine maasugulastega, kus avaldub samasugune kauboikapitalistlik viha endast erineva ja nõrgema vastu.

Näitena sellest, et ühiskond/kaanon ei soovi siiski massi- ja eliitkultuuri vahe kadumist, tõestab aga Rakke ja Kenderi retseptsioon - kirjandusavalikkus ei ole valmis neid vastu võtma "päris kirjanikena". Kui tekste ollakse veel nõus aktsepteerima, siis võõristust tekitab kirjanike manipuleerimine meediaga. See tõendab aga modernistliku elitaarsuse püsimist kultuuris.

Postmodernistliku luule näitena saaks tuua veel Contra (ka Sirje Olesk on sellele osutanud - Olesk 2000: 1843). Oma kaveritega ja pastiššidega ühendab tema kõige otsesemalt popkultuuri kirjandusega ja oma luule avalike esitamistega pöörab ta kirjanduse jälle popkultuuriks. Samuti on Contra tekstid küllastatud intertekstuaalsete seostega. Teise, ja teadlikult postmodernistliku luule autorina näeb Olesk Toomas Liivi (pidades silmas eriti ta luulekogu "Achtung" - Olesk 2000: 1843).

Seega, kirjanikke, kes kasutasid postmodernseid võtteid, leidus. Kuid kas ka niipalju, et võiks kinnitada, et eesti kirjandus on 1990. aastatel postmodernistlik? See on siiski kaheldav. Kuigi 1990. aastatel postmodernism üksikute autorite loomingus täiesti eksisteeris, ei olnud tegemist keskse vooluga. Jameson on postmodernismi dominantsuse kohta märkinud: "...perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too üldiselt kaasa täielikke muutusi sisus, vaid pigem teatud arvu juba antud elementide ümberstruktureerimise: tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks" (Jameson 1997: 139). Postmodernismi tunnused on varasematel perioodidel olnud pärismodernismis "...pigem marginaalsed kui tsentraalsed, ja ... midagi uut on meil oodata siis, kui neist saavad kultuuriproduktsiooni kesksed tunnused" (Jameson 1997: 140).

Umbes samale järeldusele on jõudnud oma modernismi-hüpete seerias Tiit Hennoste, kes resümeerib: "...pole meil ka mõtet kõnelda postmodernistlikust perioodist. Saab kõnelda üksikutest postmodernismi laikudest kultuuris, üksikutest inimestest, kes oma personaalses kultuuriajas on liikunud modernismist postmodernismi..." (Hennoste 1997: 159.) Kirjandusliku postmodernismi jaotab Hennoste aga kahte suurde vastandlikku harru: hüpermodernismiks (liikumiseks tekstide ja keele maailma) ja n-ö kontramodernismiks, mida iseloomustab hierarhiate kadumine ning kõrg- ja popkultuuri ühendamine (Hennoste 1997: 159).

Tulles tagasi Jamesoni ja hiliskapitalismi juurde - eelnevalt on näidatud, et Eestis puudus 1990. aastatel ka postmodernismi jaoks vajalik eeltingimus hiliskapitalism ja et selle asemel esines kauboikapitalism. Seega võiks siinkohal esitada Jamesoni süsteemist lähtuva järelduse, et 1990. aastaid eesti kirjanduses ei saa nimetada postmodernistlikuks ajajärguks. Ja kui nüüd veidi spekuleerida, ei olegi võib-olla väga vale eelpool lansseeritud väide, et üheksakümnendate aastate turumajandusliku kapitalismi staadiumile (ehk Mandeli järgi siis aurumasinate ajale) peaks vastama kultuuris realism. Tuletame meelde kasvõi jätkuvat realistliku jutustava proosa võidukäiku (Jaan Kross, Mats Traat). Meenutagem pagulaskirjanduse uustrükke kodumaal, mis enamasti olid realistliku diskursusega kirjandusteosed. Ja eks ole oma loomult elutruud narratiivid ka memuaarid, mida ilmus 1990. aastate alguses plahvatuslikul hulgal. Võib ehk tõesti väita, et vaatamata postmodernistlikele laigukestele ja hüpetele oli tegelikuks dominantseks vooluks 1990. aastatel kirjanduses endiselt realism.

Tuleb möönda, et kauboikapitalismi staadiumi on Eesti praeguseks siiski läbinud. On tekkinud suurem avalikkuse kontroll, elu on tsiviliseeritum, pead tõstavad vähemused, ühiskondlikku diskussiooni puutuvad ka "pehmed väärtused", üha rohkem hakatakse rääkima sotsiaalsest turvalisusest. Iivi Masso on nimetanud 21. sajandi algust "arvamuskliima elavnemiseks ja mitmekesistumiseks" (Masso 2000: 35). Sellest hoolimata ei saaks ka praegust Eesti ühiskonda nimetada "hiliskapitalistlikuks", ehkki lõhe hiliskapitalistliku maailmaga on vähenenud. Arvatavasti on mingi osa elanikkonnast jõudnud siiski hiliskapitalismi, kuna areng ühiskonna sees toimub tänapäeval paraku ka kihiti. Loodame siiski, et tervikühiskond on aurumasinate ajast väljas ja me liigume väärikalt sisepõlemismootorite ajajärgus. Kas aga kunagi meieni jõudev hiliskapitalism toob kaasa ka postmodernistliku kirjanduse domineerimise, oleks praegu öelda ennatlik.

Kirjandus

Annus, Epp 2000. Postmodernism kui hilissotsialismi kultuuriloogika. - Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 769-780
Annus, Epp; Epner, Luule; Velsker, Mart 2001. Nüüdiskirjandus.- E. Annus, L. Epner, A. Järv, S. Olesk, E. Süvalep, M. Velsker. Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, lk 608-679
Bertens, Hans 1997.The Debate on Postmodernism. - International Postmodernism. Theory and Practice. Eds. Hans Bertens, Douwe Fokke. Amsterdam, Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 3-14
Gott, Richard 1999. It’s Irony, Guv. - New Statesman, 26. II Vol. 12, Iss. 544, lk 55-57
Helme, Sirje; Saar, Johannes (toim.) 2000. Ülbed üheksakümnendad: probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Hennoste, Tiit 1997. Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest euroopa modernismi taustal. 23. loeng. - Vikerkaar, nr 7/8, lk 152-161
Jameson, Fredric 1991. Postmodernism, or, The Cultural Logic of Late Capitalism. London, New York: Verso
Jameson, Fredric 1997. Postmodernism ja tarbimisühiskond. - Vikerkaar, nr 1/2, lk 128-141
Lilja, Pekka 2001. Postmodernism eesti kirjanduses. - Looming, nr 11, lk 1703-1714
Lipping, Jüri 1997. Postmodernism marksistlikult positsioonilt. - Vikerkaar, nr 1/2, lk 142-148
Lyotard Jean-Francois 1999.The Postmodern Condition. A Report on Knowledge. Manchester: Manchester University Press
Masso, Iivi 2000. Vabaduse eufooria või postkommunistlik pohmelus? Eesti ühiskondlikust arengust 1990ndatel. - Ülbed üheksakümnendad: probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Toim. Sirje Helme, Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, lk 23-35
Mõttevahetus 1999-2001 = Mõttevahetus: 90-ndad. - Looming, nr 9 (1999)-nr 1(2001)
Olesk, Sirje 2000. Kaasaegne luule ja ajalooline kaanon. - Looming, nr 12, lk 1837-1845
Väljataga, Märt 1991. Postmodernism. Kas kratsida või mitte? - Rahvuslik kosmopolitism. Konverents 30. ja 31. oktoobril 1990. Collegium litterarum 3.Toim. Piret Viires.Tallinn: Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakond, lk 30-31

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Kohandumise märgid. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Collegium litterarum 16. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

[1] M. Väljataga, Postmodernism: kas kratsida või mitte? Ettekanne konverentsil "Rahvuslik kosmopolitism" 30.-31. X 1990 (vt ka Väljataga 1991: 30).

2006-02-07

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!

MärksõnaMarx

MärksõnaMythos