Kohanemine ja 1990. aastad: Kenderi näide

Prindi

Eve Annuk

1

Tööd käesoleva artikli kallal alustasin internetipäringuga Google’i otsimootorist: kas sel teemal on tehtud kirjandus- või kultuuriuurimusi? kas ülikoolide õppekavades leidub selle teemaga seotud kursusi? millistele tähendus- ja analüüsivõimalustele viitab üldse kohanemise mõiste kasutamine? Otsisõnad: conformity, conformism andsid tulemusi, adaptation mitte (seostus teisesuunaliste tähendusväljadega, nagu kirjandusteoste lühikokkuvõtted ja kohandamised nt filmikunsti võimalustele). Conformity otsisõna kasutamine viitas muu hulgas mõistepaarile conformity-nonconformity, vaatenurgale indiviid versus ühiskond (tähenduses vabadus ja kohustused), normid ja normist kõrvalekalle. Samuti seostusid sellega 1950. aastad Ameerika kirjanduses (näiteks teemaasetusena sõnastatud Breaking fifties conformity), biitnikud (Allen Ginsberg, Jack Kerouac) ning kontrakultuur, reeglitevastane olek. Viidati ka teostele, mis kohanemise-kohanematuse kontekstis seostusid rassiliste suhetega (nt Toni Morrisoni "Sula"), sooliste rollidega (Sylvia Plathi "Klaaskuppel"), kohanemisega ameerikalike väärtustega (autoritest nt Kurt Vonnegut), poliitilise kohanemisega (nõukogude vene autorid). Otsisõna conformism osutas enamasti samasuunalistele tähendusväljadele ja uurimisvõimalustele. Seega tundub, et vähemalt inglise keeles väga selgepiirilist vahet neil kahel sõnal teha ei saa. Eesti keeles on lisaks sõnadele kohanemine ja konformism veel olemas kohandumine ja bioloogiadiskursusele viitavad terminid kohastumine ja adaptsioon. Nii Asta Oimu "Sünonüümisõnastik" (1991) kui "Eesti keele sõnaraamat" (1999) viitavad sõnadele kohanemine ja kohandumine kui sünonüümidele, kuid viimane soovitab eelistada sõna kohanemine. Mida ma alljärgnevas teengi.

Võõrsõna konformism on samas üsna kindlapiiriline ja eesti keeles ammu kodunenud mõiste ning tähendab "Võõrsõnade leksikoni" (2000) järgi muganemist, sotsiaalsete standarditega kohanemist, nende järgimist. Seega, kui kohanemine viitab igasugusele kohanemisele, siis konformism seostub konkreetsemalt kohanemisega sotsiaalsete ja ideoloogiliste väärtustega. Näiteks - milline on indiviidi roll ühiskonnas, kas see seostub kohanemisega ühiskonna poolt etteantud väärtustega või hoopis protestiga nende vastu? Kohanemine viitab samas ka oma vastandile - kohanematusele, nii nagu konformismgi seostub nonkonformismiga (nonconformisni). Võiks ju veel küsida, kas kohanematus võrdub nonkonformismiga, aga niigi on ilmne, et ei saa rääkida kohanemisest ilma selle sõna vastandpoolust arvesse võtmata: ühe analüüs eeldab ka teise analüüsi.

Tundub, et kohanemine kui analüüsikategooria on viljakaim totalitaarse (antud juhul nõukogudeaegse) ühiskonna ja kultuuri uurimisel. Totalitaarne ühiskond oma ainutõele pürgivas olekus oli mõnes mõttes selgem ja konkreetsem kui demokraatlikkusele ja avatusele pretendeeriv ühiskond, kus "kõik" on lubatud. Kui sotsialismiaegset kohanemist võib üldistatult mõista kui kaasatöötamist (ükskõik millisel moel) valitseva ideoloogiaga ja protest tähendab sel juhul protesti (ükskõik millises vormis) sellesama valitseva ideoloogia vastu, siis mida võiks tähendada kohanemine siin ja praegu: millised on domineerivad normid ja väärtushinnangud, millega kohaneda või vastupidi, mille vastu protestida? Eelkõige võib selleks pidada turumajandust ("kõik müügiks") ja näiteks Eha Komissarov on leidnud, et massikultuurist ongi tänases Eestis saanud domineeriv kultuur (Komissarov 2001: 98). Teisalt on ühiskonna avanemine toonud kaasa ideoloogilise paljususe, kus on esindatud erinevad seisukohad ja vaatenurgad. Nii võib leida mitmeid eri võimalusi millegagi kohanemiseks (turumajanduse loogika, vabaduse ja demokraatia retoorika/ideoloogia, alternatiivkultuur, võrdõiguslikkuse ideest kantud soolised rollid jne). Seega, kohanemine kui mõiste on muutunud mitmetähenduslikumaks, eeldades lisaks küsimusele "kuidas" ka küsimusi "millega, mille suhtes".

Kui eesti kirjandust käsitleda kohanemise mõiste kaudu, siis sotsialistlikku lähiminevikku silmas pidades seostubki see eelkõige poliitilise kohanemisega. Õieti tuleks sellise kohanemise kohta käsutada sõna konformism kui täpsemat määratlust. Sellest vaatenurgast lähtuvalt saab küsida, kuidas kirjanikud kohanesid ideoloogilise survega või millised olid mehhanismid, millega kirjanikke sunniti sellele alluma (näiteks tsensuur). Samuti on oluline, kuidas suhestusid valitseva ideoloogiaga tekstid, mis sellega kohanesid (nagu ametliku ideoloogia soositud autorite looming) või mis selle vastu protestisid (eelkõige alternatiivkirjandus ja käsikirjalised almanahhid - vt Unt 1999). Ent isegi sotsialismi tingimustes ei olnud ainumäärav väline surve: kirjandus pidi vastu tulema muu hulgas ka lugejate "ootushorisondile". Kohaneti mitte ainult poliitilise ideoloogiaga ja sellest tulenevate tekstistrateegiatega, vaid teatud määral ka lugejate maitse-eelistustega. Meenutagem näiteks nn olmekirjanduse tekkimist 1970. aastate lõpul: kas seda võib nimetada omamoodi sotsialistlikuks populaarkirjanduse vormiks, tänapäevases mõttes ajaviitekirjanduseks? Seega ei ole isegi sotsialistlik konformism üheselt määratletav-mõistetav nähtus, sest domineeriva ideoloogia varjus oli olemas mitmeid teisi (ehk vähem olulisi) tegureid, mis kujundasid reaalset (kultuuri)situatsiooni. Kuigi kultuuri rolli mõisteti eelkõige rahvusliku identiteedi ja keele säilitamises, vastupanuna välisele survele, mis muutus lõpuks sellesama identiteedi lahutamatuks osaks, tuli paratamatult rahuldada ka teistsuguseid vajadusi.

Taasiseseisvunud Eesti olukorda võib määratleda kui kohanemist "post"-situatsiooniga. Sotsioloogilises diskursuses on kasutatud 1990. aastate Eesti ühiskonna iseloomustamiseks termineid posttotalitaarne, postsotsialistlik, postkommunistlik (nt Lauristin 1997, Lagerspetz 1999). Kultuuri arengut analüüsides on oluliseks mõisteks postmodernism ja näiteks 1990. aastate kunsti iseloomustades on käsutatud ka mõistet postsemiootiline pööre (Sarapik 2001). Et liide post viitab sellele, mis järgneb eelnevale, tähendab see samas ka seotust eelnevaga: uued tähendused sõltuvad paratamatult varasematest (nii nagu eitus sõltub sellest, mida eitatakse). Sotsialistliku ühiskonna ideoloogilist survet hakkas ühelt poolt asendama turumajanduse reeglitest tulenev vajadus olla müüdav. Teisalt tegi kõrgkultuur läbi olulise nihke seniselt domineerivalt positsioonilt üheks paljude nähtuste seas. Pean silmas neid uusi võimalusi, mida vabanenud ühiskond pakkus ja mis hakkasid senini privilegeeritud seisus olnud (kõrg)kultuurile konkurentsi pakkuma, alates populaarkultuurist (ajaviitekirjandus, seebikad ja kasvõi reklaam) kuni mitmesuguste postsotsialistliku ühiskonna jaoks uute ajaveetmise võimalusteni (ööklubid, kasiinod ja võrgumeedia).

Selline paljusus on muutnud kultuuri raskesti hõlmatavaks: vaevalt suudab keegi läbi lugeda kogu eesti keeles ilmuva kirjanduse, käia kõikidel teatrietendustel, kontsertidel või vaadata telerist kõiki seebikaid. Kultuuri tähenduse muutus on ilmselt tekitanud teatud segadust, kaotades ära kindlad orientiirid ja piirid: kui suletud ühiskonnas oli ka kultuur suhteliselt suletud - sisemised hierarhiad olid paigas ja üsna püsivad -, siis praegu toimib kultuurinähtuste paljusus muu hulgas hierarhiaid lammutavalt ja piire nihutavalt (näiteks eri žanrite ja vormide vahel). Muidugi aitab sellele kaasa kultuuri globaliseerumine, kultuurinähtuste levik üle riigipiiride, mis näiteks kirjanduse puhul toimib eelkõige tõlkimise kaudu. Kuidas suhtuda "Harry Potteri" taolisse kirjandusse või koomiksivormis tõsiste teemade käsitlustesse, nagu asja eesti keelde tõlgitud "Juhatus semiootikasse" (Cobley, Litza 2002)? Viimane on hea näide selle kohta, kuidas populaarkultuur on mõjutanud kõrgkultuuri. Jääb üle oodata, millal ilmub koomiksivormis näiteks eesti kirjanduse ajalugu.

Kirjanduse olukord on olnud mõnes mõttes ambivalentne: ühelt poolt on kirjandus alates taasiseseisvumisest püüdnud vastata muutunud nõuetele - orienteeritus müüdavusele, ajaviitekirjanduse tulv. Ka kirjanduskriitika on muutunud selle protsessi osaks, teenides sageli reklaami (pro müügi) eesmärke (eelkõige kuuluvad siia alla ajalehe-arvustused, kus sageli on tunda otsest suunitlust raamat lugejale "maha müüa").Teisalt seostub kirjanduse roll ikka veel ka rahvusluse ideoloogiaga, mille vastuolu globaliseeruva maailmaga on ilmne. Eriti taasiseseisvuse algperioodi iseloomustas eelkõige see, mida võiks nimetada "rahvusnarratiivide" taasloomiseks: kirjandus tegeles palju Eesti lähimineviku ja lähiajaloo ümberkirjutamisega (keskenduti rahvuse ajaloo oluliste/pöördeliste sündmuste esitamisele) ja rahvusliku identiteediga. Sellisel kujutamisviisil oli laiem eesmärk rahvustunde kujundamise ja kujuteldava rahvusliku ühtsuse taasloomise näol, mis ideoloogiliselt liitub 19. sajandi rahvusromantismiga. Siia ritta võib liita nii võrukeelse kirjanduse esiletuleku kui näiteks Andrus Kivirähki rahvusiroonilised teosed ("Ivan Orav", "Rehepapp"): kuigi viimased on rahvuslikke väärtusi pilava hoiakuga, tähendab neile keskendumine samas ka neis kinni olemist. Võrukeelne kirjandus seostub etnofuturismiga, mis omakorda liitub rahvusluse projektiga (Treier 2001: 221-222).

Populaarkirjanduse menukus on mõistetav (see ongi ta eesmärk), aga ka teatud osa kõrgkirjanduse alla liigituvatest tekstidest ei ole jäänud müüdavuse survest puutumata. Ilmekaks näiteks on Jaan Krossi romaan "Tahtamaa", mille tutvustamisel-reklaamimisel rõhutati seksistseene kui romaani teatavat lisaväärtust. See ei olnud ainult kriitikapoolne tähelepanuosutus, vaid viitab ka autori enda vastutulekule eeldatavale "ootushorisondile". Kusjuures Krossi loomingut seostatakse kõrgkirjandusega ka siis, kui ta ise on teadlikult püüdnud kõrg-ja populaarkirjanduse piire hajutada (nt "Tahtamaa"). Ootushorisondiga arvestamist võiks nimetada tekstuaalseks kohanemiseks - teatud elementide lisamine ja stiilivõtete kasutamine müüdavuse suurendamise huvides. Siia alla kuulub kindlasti seksuaalsuse avameelne kujutamine, oma "mina" paljastamine (nagu näiteks Toomas Vindi autobiograafilise taustaga tekstid), tabuteemade kujutamine (alkoholism, narkoteema) jm. Tekstuaalse kohanemise edasiarenduseks on Kenderi-laadne autori imago teadlik kujundamine ja eksponeerimine.

Järgnevalt keskendungi Kaur Kenderi loomingule kui ühele näitele võimalikust kohanemisest. Pean Kenderit omamoodi kirjandusüleseks (mitte kirjandusväliseks) nähtuseks, s.t Kender kui kohanemise märk ei iseloomusta mitte ainult kirjanduslikku konteksti, vaid teatud suundumusi ühiskonnas laiemalt, mis ühendavad kultuuri, raha, reklaami, edukuse, maskuliinsuse. Kender noorema põlve autorkonna esindajana on ühelt poolt väljendanud oma sõltumatust praegusest kirjandus-situatsioonist, enamgi veel, ta on distantseerunud ka kirjanik-olemisest (nagu näiteks Kerttu Rakkegi). Vastumeelsust kirjanik-olemise suhtes on Kender väljendanud mitmetes intervjuudes. Näiteks "Maalehes" vastab Kender küsimusele "Miks sa ennast kirjanikuks ei pea?" nii:

"Kirjanikega on see asi, et ühest küljest nad nõuavad, teisest küljest aga võtavad endale jubedalt palju vastutust selliste küsimuste eest nagu rahvus ja inimene. Ma ei taha seda vastutust. Ma ei taha tonksugi sellest vastutusest, kuhu läheb eesti rahva tulevik, saatus, olevik - mind ei huvita see. Ma ei taha kirjanikuks olemise vastutust ning valu ja vaeva. Ja sellepärast ei ole ma ka kirjanik." (Suviste 2001.)

Selline distantseeritus ja näiline sõltumatus annab Kenderile suurema mänguruumi (või hoopis kohanemisruumi?). Kirjanik-olemine kannab kaasas ju neid (sotsialismiaegseid?) tähendusi - kirjanik kui rahvuse südametunnistus, kui tõerääkija jne, mis määratlevad ja samas ka piiravad kirjaniku positsiooni ja rolli.

Teisalt viitavad nii Kenderi isiksus kui ta looming tihedatele seostele sellesama kirjandussituatsiooni ja laiema ühiskondliku kontekstiga, millest ta end eristada püüab. Näiteks eelmainitud "Maalehe" intervjuus, põhjendades oma mittekuulumist Kirjanike Liitu ("Ma ei saa kuuluda organisatsiooni, kus on nii palju inimesi, keda ma põhimõtteliselt põlgan"), tunnistab Kender siiski poolkogemata, et tal poleks midagi selle vastu, kui teda kirjanikuks peetakse: "Aga suvel oli mul väga hea meel, kui Mati Unt kirjutas Sirbis, et selles nädalas oli kaks positiivset uudist: üks oli see, et lapsed läksid kooli, ja teine, et kolleeg Kender veetis öö soolaputkas. Unt ütles kolleeg! Vaat see mulle meeldis. Siis tundsin ennast hästi. Siis tundsin, et ma kuulun kuhugi." (Suviste 2001.) Seega võiks küsida, kas see sõltumatus on näiline, illusoorne, või hoopis teadlik (müügi)strateegia teatud eesmärkide saavutamiseks?

Kenderi puhul on olulised nii tekstid kui ka autori isik kui tekstuaalne looming: ühelt poolt seetõttu, et ta ise esitleb end ajakirjanduses oma tekstide laiendusena, teisalt seetõttu, et paljud Kenderi tekstide keskmes olevad teemad ja vaatenurgad leiavad kajastust ka ta teadlikult loodud isiksuse imago kaudu. Teatud mõttes võiks Kenderit pidada näidiskohanejaks: noorema generatsiooni autorina, kelle looming kuulub tervikuna iseseisvusperioodi, on tal olnud kerge omaks võtta nüüdseid väärtushinnanguid, sobituda omaenda loomingu osava reklaamimehe malli (just nimelt reklaamimehe, mitte -naise - sooline aspekt on siin oluline).

Et Kenderi lähenemine püüab ületada neid traditsioonilisi piire, mis on eristanud kultuuri- ja rahamaailma, näitab ta viimane raamat "Raha", kirjutatud kahasse pankur Rain Lõhmusega. Raamat, täpsemini rikkakssaamise õpetus, on iseenesest huvitav, vähemalt lugeja jaoks, kes huvitub investeerimisest ja kes on siiski piisavalt arukas, et raamatus pakutud õpetusse kriitiliselt suhtuda (s.t mitte hakata raamatu õnge ja paigutada kogu oma raha investeerimisfirmasse LHV Direct, mille üheks omanikuks on Rain Lõhmus). Sisu kõrval, mille investeerimist puudutav osa pärineb ilmselt Rain Lõhmuselt, on huvitav ka vorm: raamat on kergesti loetav, ühendades ilukirjanduslikke elemente traditsioonilise käsiraamatu stiiliga. Selles raha-raamatus on Kender jõudnud otseselt ühe ta loomingut läbiva teema - raha - keskpunkti ja loobunud selle nimel isegi ainuautorsusele pretendeerimast. Raha on ju keskne Kenderi eelmises raamatus "Check out" ning ka Kenderi auhinnatud esikromaani "Iseseisvuspäeva" kangelased heitlevad rikastumise nimel. Seega, raha on tähtis, vähemalt Kenderile: "Raha on oluline. Oluline sellepärast, et seda kellelgi palju ei ole. Inimesed ikka unistavad sellest, mida neil ei ole." (Suviste 2001.)

Kender püüab anda oma tekstidele lisaväärtust autori imago, reklaami ja müügistrateegiate kaudu (näiteks esitlesid Kender ja Lõhmus oma raha-raamatut Tallinnas pensionäride päevakeskuses; raamatut "Check out" esitles Kender "härrasmeeste lõbustusasutuses Lily", nagu ajakirjas "Looming" eufemistlikult nimetati lõbumaja. [1]) Ehk nagu Kender ise on väitnud: "Ja vähemalt üks kahest, kas kirjutamine või siis marketing peab olema geniaalne, et raamat oleks edukas." (Pesti 2001.)

Samas ei piirdu Kender ainult tekstiväliste strateegiatega ehk tema enda sõnutsi marketingiga oma raamatute loetavuse suurendamiseks ja reklaamiks. Sama teadlikult kasutab ta ka mitmesuguseid tekstuaalseid elemente, mis on orienteeritud müüdavusele ja lugeja maitsele vastutulekule ning ühtaegu lugeja ärritamisele, nagu näiteks seksi ohter kujutamine. Ilmekaim näide selles vallas on muidugi "Check out" oma pornograafiliste sugemetega, õieti pornograafilisest diskursusest laenatud stiili- ja keelevõtetega, ehk küll näiteks Tõnu Õnnepalu püüab oma retsensioonis (vt Õnnepalu 2002) teose sellele aspektile teisi tähendusi sisse lugeda. Lisaks iseloomustab Kenderi tekste hõlbus loetavus ja väike maht ("Ebanormaalne" on Kenderi raamatutest ainsana mahukam) ning ajakajaliste teemade käsitlemine (reklaamindus, rikkaks saamine, narkoteema jm). Vähem oluline ei ole ka see, et erinevalt näiteks Õnnepalu tekstide soolist identiteeti küsimärgistavast hoiakust, mis oma soolise määramatusega võib lugeja segadusse ajada, ei ole Kenderi teoste tegelaste soolises identiteedis enamasti kahtlust: tegelaste kaudu esitab Kender järjekindlalt mehelikku identiteeti. "Iseseisvuspäeva" ja "Check out’i" meestegelased on rõhutatult maskuliinsed (sellega liituvad omadused nagu alkoholism, vägivaldsus) ja naistegelased rõhutatult feminiinsed (ilusad, noored jne, "Iseseisvuspäeva" naispeategelane Aive Simson ehk välja arvatud). Sooline polarisatsioon on ilmne ka "Ebanormaalses": kuigi meespeategelast ei ole kujutatud nii macholikult kui eelmainitud raamatutes, on naistegelase jaoks vältimatult vajalik ikkagi ilu ja noorus (lisaks võib tal muidugi mõni muu hea omadus olla). Isegi "Raha" on märgistatud soolise dominandiga - tekst on kirjutatud selgelt meeste vaatepunktist, pole kahtlust, et tegemist on meesjutustajatega, kes esindavad mehelikku maailma.

Kõigele vaatamata ei saaks Kenderit nimetada konformistiks - tema kohanemine ei ole mugandumine sotsiaalsete standarditega või väärtustega, kuigi ta kasutab neid oma huvides osavalt ära. Pigem võib Kenderi tekstides näha kriitikat teatud ühiskondlike hoiakute ja neid esindavate gruppide suhtes; sellist kriitikat, mida välisajakirjanduses on nimetatud satiiriks, mida eesti ühiskond hästi ei mõista; kriitikat, mis käsutab oma ideede esiletoomiseks ära sellesama keskkonna poolt pakutud võimalusi.

Kirjandus

Cobley, Paul; Litza, Jancz 2002. Juhatus semiootikasse. Tõlk. Lennart Sundja. Tallinn: Koge
Kender, Kaur 1998. Iseseisvuspäev. Tallinn: Kaur & Kender Kender, Kaur 2000.
Ebanormaalne.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
Kender, Kaur 2001. Check out. Tallinn: Pegasus
Kender, Kaur; Lõhmus, Rain 2002. Raha. Tallinn: Äripäeva Kirjastus
Komissarov, Eha 2001. Eesti maal 1990. aastatel.-Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.Toim. Sirje Helme, Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, lk 85-102
Lagerspetz, Mikko 1999. Postsotsialism kui naasmine. - Vikerkaar, nr 1, lk 36-52
Lauristin, Marju 1997. Contexts of Transition. - Return to the Western World. Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Ed. Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 25-40
Pesti, Meie 2001. Rikkaks saamise õpetus venib. - Eesti Ekspress, 1. XI
Sarapik, Virve 2001.1990. aastate eesti kunst ja postsemiootiline pööre. - Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Toim. Sirje Helme, Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, lk 281-314
Suviste, Maarius 2001. Kaur Kender: Mina põlgan tööd. - Maaleht, 8. II
Treier, Heie 2001. Identiteedi otsinguil. - Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Toim. Sirje Helme, Johannes Saar.Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, lk 216-228
Unt, Kersti 1999. Muutuv kaanon ja eesti alternatiivluule. - Looming, nr 8, lk 1230-1237
Õnnepalu,Tõnu 2002.Torni fantasmid. - Postimees, Arter, 23. II

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Kohandumise märgid. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Collegium litterarum 16. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

[1] Kroonikat. - Looming 2002, nr 1, lk 154.

2006-02-07

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!

MärksõnaKunst

MärksõnaRaha