MärksõnaEesti ajalugu

Iroonia - kas kohanemine, teesklus või mäss?

Prindi

Katrin Ennus

1

See pealkirja staatusse tõstetud küsimus on küsimine nii iroonia olemuse kui ka funktsioonide järele, sisaldades ühtlasi kolme võimalikku vastusevarianti. Neid variante on tegelikult mõistagi palju rohkem, kardetavasti lausa lõputult, sest ammendavat vastust küsimusele "Mis on iroonia?" pole võimalik anda, selleks on see mõiste muutunud liiga üldtarvitatavaks, hajusapiiriliseks. Seetõttu loobuvadki paljud iroonia käsitlused kiiresti sellisest üldisest ontoloogilisest probleemiasetusest ning pöörduvad konkreetsemate juhtumite ja küsimuste poole. Nii ka siin, kui püüan järgnevalt vaadelda irooniat kitsamalt kohanemise problemaatika raames. [1]

Kohanemise probleem (kasutades seda sõna kogu tema mitmetähenduslikkuses kuni kollaboratsionismi ja reetmiseni välja) tõuseb teravamalt päevakorda siis, kui võimaluste hulk, mille seast tuleb teha valik eksistentsi võimalikult parimal viisil säilitamiseks, on muutunud väikeseks. Avaliku eneseväljenduse ja sealhulgas kirjanduse kontekstis tähendab see enamasti olukordi, kus võimu ja valitseva ideoloogia poolt aktsepteeritavaid väljendusviise on piiratud arv (nt Teise maailmasõja järgne olukord Nõukogude Eestis) või on mõned neist teiste suhtes märgatavalt eelistatumas positsioonis (nt 1930. aastad Eesti Vabariigis).

Iroonia kohta on väidetud, et see on kaudsuse vorm, mis on iseloomulik kontekstidele, kus otsene kommunikatsioon on mingil määral takistatud, ükskõik kas siis sotsiaalselt või psühholoogiliselt (Myers Roy 1978: 130 via Barbe 1995: 43) ehk, teisisõnu, iroonia on sageli üks sellise ahendatud olukorraga kohanemise märke. Iroonia kaudsus on siin võrdsustatav nn ridade vahelt mõistaandmisega: kui otsese sõnumi edastamine on mingis mõttes võimatu või ohtlik, püütakse sõnasõnalise tähenduse varjus edastada veel mingisugust teist, mõnikord esimesele lausa vastupidist tähendust, nagu see on fikseeritud ka verbaalse iroonia klassikalises, ranges definitsioonis: iroonia on öelda üht, kuid pidada seejuures silmas vastupidist. Iroonia uurijad on praeguseks küll enamasti ühel meelel, et see traditsiooniline definitsioon ei ava ega kata kõiki verbaalse iroonia juhtumeid, sest alati ei pea varjatult edastatav sõnum olema lausvastupidine, s.t seda opositsioonilist suhet ei saa alati määratleda rangelt antonüümia või kogu lause vastupidisesse kõneliiki transformeerimisena - varjatud tähendus võib olla pealispindsest ka lihtsalt erinev. Sellegipoolest on irooniale olemuslik, et näiline lausetähendus ja tegelik lausungi- ehk kõnelejatähendus on teineteise suhtes mingis opositsioonis.

Kui pöörduda sõna etümoloogia poole - mõiste pärineb nimelt kreekakeelsest sõnast eirôneia mis tähendas enamasti teesklust ja petmist (Lill, Volt 2000: 82) -, on iroonia kaudsus kirjeldatav ka kui teesklemine ning mitte oma häälega ja mitte oma positsioonilt rääkimine. Mille poolest erineb aga iroonia, juhul kui me defineerime ta teesklusena, valetamisest ja omakasupüüdlikust silmakirjatsemisest või kollaboratsionismist, mugandumisest? Sõna iroonia tähenduse ja käsutuse ajaloost on teada, et see erinevus ei olnudki alguses nii ilmne. Näiteks Theophrastose "Inimtüüpides" kirjeldatakse eirôn’it kui silmakirjatsejat, "kes, läinud vaenlaste juurde, soovib nendega lobiseda, mitte viha välja näidata; ja ta kiidab juuresolijaid, keda ta tagaselja on rünnanud, ja tunneb neile kaasa, kui nad on kohtuasjas alla jäänud, ja annab andeks neile, kes temast halvasti räägivad ja kõik, mida tema vastu öeldakse." (Theophrastos 2000: 1.2.) Kui soovime, võime sellist käitumist nimetada ka ehtsaks kollaboratsionismiks.

Mõiste iroonia oma praeguses tähenduses ei ole siiski enam samastatav silmakirjatsemise ja valetamisega või, muidugi, kui ironiseerija intentsiooni päris täpselt ei mõisteta, võidakse teda tema sõnumi ja tegelikkuse rohkem või vähem ilmse vastuolulisuse tõttu ka valetamises süüdistada. Valetamine aga erineb põhimõtteliselt irooniast, sest valetamine tähendab, et selles peituv kahetasandilisus ei tohi olla isegi aimatav mitte, iroonia toimima hakkamine vastupidi eeldab, et see kahetasandilisus - öeldu ja mõeldu erinevus - nähakse läbi. Või õigemini, irooniale on olemuslikuks peetud seda, et ta jagab publiku kaheks: neiks, kes mõistavad, et tegu on irooniaga, ja neiks, kes ei näe sõnasõnalisest tähendusest, pealispindsest näivusest ja teesklusest kaugemale, kusjuures on tavaline, et iroonias sisalduv kriitika on suunatud just viimase grupi ja nende seisukohtade vastu. Väga sagedasti võib see viimane grupp olla kujutluslik ega pruugi eksisteerida tegelikult, sest nn avatud ja terava iroonia puhul - illustratsiooniks sobib siinkohal iroonia musternäidiseks peetud Jonathan Swifti "Tagasihoidlik ettepanek" (1729, eesti k 1988) ja sama hästi ka Heiti Talviku salvavalt ühiskonnakriitilised värsid kogust "Kohtupäev" (1937) - on raske uskuda, et selline iroonia kellelegi tegelikult märkamata jääks.

Iroonial on seega kahetine mõju. Ühelt poolt on ta diferentseeriv, ta süvendab veelgi lõhet eelmainitud kähe grupi vahel, teisest küljest aga suurendab kokkukuuluvustunnet nende vahel, kes irooniast aru on saanud. Iroonia märkamise ja mõistmisega käib samuti kaasas teatav ülenemis- ja üleolekutunne, sest varjatud tähendust peetakse ikka mingil moel paremaks, õigemaks, moraalsemaks, tõesemaks (Booth 1974: 36) ning võimet selleni jõuda hinnaliseks ja selle puudumist vastupidi nürimeelsuseks.

Olukorras, kus väljendusvõimalused on piiratud ning neid püütakse kontrollida ja suunata, ei saa viljelda ühiskonna- ja võimukriitikat nii teravas ja igaühele läbipaistvas vormis, nagu tegid seda nt Swift või Talvik. Küll aga võivad sellised olukorrad tuua kaasa peidetumat, ainult osale publikule märkamiseks mõeldud irooniat. Kohanedes olukorraga, kus otsene kriitika on keelatud, võib kirjanik iroonilise teesklejana asuda näiteks rohkem või vähem lihtsameelsele positsioonile ning esitada realistlikke ja pealtnäha üpris süütuid ja triviaalseid olukirjeldusi, karakteri- või situatsioonikoomikat, kuid nii teema kui ka objektide valiku, üksiknähtuste fikseerimise tagant paistvad mudeldavad üldistused, ütlematajätmised. Ka sõnavara ja stiili valik, nt kohatine kliðeelisus, stiiliregistri madaldamine või paatoslik paisutamine, intertekstuaalne mäng allusioonidega, tegelastele koomiliste pärisnimede andmine jne võivad autoriga kongeniaalsele lugejale kaudselt reeta autori irooniliselt kriitilist ja pealispindsega mingis aspektis opositsioonis olevat intentsiooni. Selline iroonia tähendab muidugi varjatud mässu ning õõnestamist. (Näiteks võiks siia sobida Arvo Valtoni novell "Rataste vahel" - 1965.)

Ühtlasi selline iroonia ka kaitseb mõningal määral oma kasutajat võimalike repressioonide eest, sest otsesõnu ei pruugi ju olla midagi taunitavat öeldud. Ja teiseks, kui iroonia seostub huumoriga, mida aga juhtub väga sageli, sest iroonia ja huumor on lähedased kategooriad, kaasneb sellega vastutuse lõdvenemine, esile tõuseb mängulisus, mittetõsiseltvõetavus ning lausungi teised funktsioonid tõrjutakse tagaplaanile.

Tulles tagasi artikli pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, võib kokkuvõtlikult nentida, et on olemas nn kohanemisaja subtiilne iroonia, mille puhul ironiseerija asub osale publikust läbinähtavalt teeskleja positsioonile, mässates nõnda kehtiva korra ja ideoloogilise sunduse vastu. Ka Heinrich Heine on oma kaasaegses saksa kirjanduses levinud ja hinnatud humoorika iroonia kohta öelnud, et see on tegelikult poliitilise vabaduse puudumise märk: mida Goethe kui kõrge riigiametnik ei julgenud öelda otsesõnu, seda ütles ta naljatleva irooniaga, piiratud mõttevabaduse tingimustes on selline teesklus ainus võimalus jääda ausaks (Heine 1970: 257-258).

Nüüd on sobiv heita pilk eesti kirjandusele. Kui vaadelda 1930. aastaid, mis samuti kujutavad endast mõnevõrra kitsendatud olukorda, kus ühe teatava, s.t võimulolijate ideoloogiaga kooskõlas ja seda propageeriv väljenduslaad oli teiste suhtes eelisolukorras, siis toonasest kirjandusest eespool kirjeldatud varjatud irooniat arvatavasti ei leia. Eelkõige puudus selleks vajadus - ülevalt poolt suunatava propagandaga kaasaminemine polnud kohustuslik ega kriitilisest vaimust kantud seisukohtade avaldamine otseselt keelatud, kuigi sellisel juhul tuli muidugi arvestada, et näiteks Riigivanema preemia laureaatide hulka ei olnud eriti tõenäoline sattuda. Kui 1930. aastate olukorras rääkida varjatumast iroonilisest mässamisest, näiteks seoses Heiti Talviku ja tema esikkoguga "Palavik" (1934), siis iseloomustab seda pigem mäss üldise konformismi, utilitarismi, tundetuimuse ja mõttelaiskuse vastu. 1935. aastal on Heiti Talvik arvanud: "Kuna vaimuelu tipel ollakse juba üle saamas XIX sajandi odavast utilitarismist, on vastav elukäsitus seda sügavamalt juurdunud meie argipäevas. Oleme muutunud odava komfordi orjadeks ... Üldse on väärtushinnangud löödud halastamatult segi: kuna "jumalameele" (A. Hindi termin) avaldusis kiputakse nägema "kummitusi tühjusest", arvestatakse pangavõlgadele rajatud kivikolosside kui ülima reaalsusega." (Talvik 1989: 1695.) Talviku "Palavik" aga oma mängulisuse, vooritava peene iroonia ja eneseirooniaga, oma äärmusliku ning eesti luules tollal suhteliselt enneolematu temaatika ja makaabrite dekoratsioonidega ongi mõeldud lugeja äratamiseks sellest komfordiunest, tema asetamine piirsituatsiooni, sundimaks teda järele mõtlema elu ja iseenda üle.

Head näited on siinkohal Talviku luuletused "Järel revolutsiooni" 4. osa (Talvik 1988: 42) ja "Paaria" (Talvik 1988: 48-49), kus lüürilise mina halastamatu enesepildistus langeb niivõrd äärmuslikku pahede ja anatoomiliste detailide loetlemisse, et sellise ülepakutuse ja liialduse taga hakkab aimuma karikatuuri ning autori iroonilist ja distantseeruvat kõrvalpilku, misläbi taandatakse siirust ja tõkestatakse lugejal vahetut kaasaelamist (kui see peaks juhtuma, on temagi langenud selle teeskleva iroonia ohvriks). Veelgi jõulisemal võõritusefektil rajanevad võllanaljatlevad "Blasfeemiline ballaad" (Talvik 1988: 44-45) ja "Don Ramon" (Talvik 1988: 46-47). Selliseid rollimänge nagu kaks viimati nimetatut ja "Paaria" saab seetõttu lugeda ka sokraatilise iroonia võtmes, nagu on seda võimalust maininud Aleksander Aspel (Aspel 2000: 299). Neis "heakodanlikku maitset ärritavalt" (Muru 1975: 128) mõjuvates luuletustes relativeeritakse kogu käibiv hinnangutesüsteem, sest naerdakse n-ö tõsiste asjade üle, mille üle ei ole kombeks naerda, ja lüüakse nii kõikuma kogu traditsiooniline väärtusskaala. Sokratesel oli kombeks teeselda lihtsameelset, et saada teada, mida inimesed tegelikult mõtlevad, ning seejärel nendega näiliselt nõustudes lõpuks ikkagi kummutada nende senised arusaamad ja avada uusi perspektiive. Talviku tekstides teeseldakse dekoratiivset pahelisust, kuid sellest bravuursest hoolimatusest tekkiv võõristus ja ärritus peaks lõpuks funktsioneerima samamoodi: lahtudes tooma endaga kaasa uue pilgu iseendale ja ümbritsevale, kummutama kinnistõdesid, osutama maailmakorralduse suhtelisusele (sellele aitab otseütlevalt kaasa ka "Blasfeemiline ballaad" temaatilises plaanis, sest kaagis kohtuvad võrdsetena nii krahvlike vappidega tõldades sõitnud kui ka sandid, röövmõrtsukad ja vagabundid). Need luuletused sisaldavad seega iroonilist ehk nn sokrateslikult sileenlikku konflikti: kuigi pealispind (ehk lüürilise mina tasand) pakub uljast huumorit ja trotsivat irvet, on neis varjul (ehk autori tasandil) tõsine küsimus eluväärtustest. Kuid nagu toimis irooniline Sokrates, ei pakuta siingi mingit kindlat ja päästvat tugipunkti, positiivset lahendust, ainus, millele toetuda saab, on naerev irooniline relatiivsustaju.

Valitsevale ideoloogiale teadlikult vastutöötavat irooniat ei leia ka vahetult sõjajärgsest ajast, selleks olid kirjandusele esitatavad nõuded liiga ranged ning tsensuuri ja kriitika filter äärmiselt tihe, praakimaks välja ja nahutamaks karmilt kõike ebasobivat, kirjutada lasti ja avaldati neid, kelle truuduses polnud kahtlust ja kelle töödes puudus igasugune teadlik ambivalentsus. Rõhutada maksab siinkohal vahest sõna "teadlik", sest lihtsameelsusest ja täiesti kavatsematult võis neissegi teoseisse ühtteist iroonilist sugeneda. Kuigi kirjanduse valitsevat suunda nimetati sotsialistlikuks realismiks, oli kujutatav tegelikust reaalsusest sageli vägagi kaugel, mistõttu viis, kuidas asju taheti näha, sattus tihtipeale iroonilisse konflikti tegelikkusega. Näiteks Veiko Märka on sotsialistliku realismi tunnuseid loetledes leidnud, kuidas ideoloogiliselt korrektses teoses ilmneb, et "Nõukogude asjad on maailma parimad asjad." (Märka 1998: 102.) Mitmed teisedki tema poolt välja toodud tunnused sisaldavad iroonilist potentsiaali, nt fanaatiline töömurdmine (tööle minnakse lausa pulmapäeval), tegelaste realistlike tegude ebarealistlik põhjendamine (tegelane otsustab, et ta ei taha võimuga tülli minna, kuid mitte sellepärast, et vastupidine oleks talle lõppenud traagiliselt, vaid põhjenduseks toob ta selle, et uus võim andis talle maad, väetist ja sordiseemet) (Märka 1998: 98-103,108).

Ruumi ja võimalusi rohkem või vähem peidetud ühiskonnakriitilisele irooniale hakkab tekkima 1950. aastate teisest poolest ja 1960. aastate algusest alates. Lõpeb sotsialistliku realismi domineerimine, sealtpeale hakkavad ilmuma Jaan Krossi, Arvo Valtoni, Enn Vetemaa, Mati Undi, Hando Runneli, Paul-Eerik Rummo, pisut hiljem ka Jüri Üdi jt uuenduslikud teosed, nende autorite tekstid on juba teadlikult mitmemõttelised, iroonilised, sageli ohtlikult lubatava ja lubamatu piiril balansseerivad. Eritleda täpsemalt ja võrrelda nende tekstide iroonia-strateegiaid, mis varieeruvad ajaloolistest allegooriatest absurdi-ilmelise groteski, keele- ja sõnamängudeni ning sageli kattuvad paljuski nn ridade vahelt rääkimise võtetega, oleks eraldi käsitlemist vajav teema.

Jääb veel üle küsida, milline on olukord praegu. Varjatud õõnestustöö pole enam vajalik, sest võib ka otse kõvahäälselt oma kriitilisi seisukohti avaldada. Kohanemise problemaatika kirjanduses ei haaku enam niivõrd poliitilisusega kuivõrd nõudmistega kirjandusturul ja üldise prestiiþiga. Seoses sellega on ka nostalgiliselt kurdetud, et kõigelubatavus on toonud kaasa nõukogudeaegse peene iroonia kadumise ja nõrgendanud inimeste võimet irooniat üldse märgata ja mõista (Sivonen 2002). Ilmeka ja ühtlasi iroonilises võtmes esitatud näite viimase väite illustreerimiseks leiab Mihkel Muti 1990. aastate kohanemisprobleemidele pühendatud romaanist "Progressiivsed hiired": kui ajalehe "Koiduvalgus" eluosakonna toimetaja Fabian saab ülesande hakata kokku panema nädalalõpu lisalehte, tunneb ta, et see ülesanne ületab piiri, kust maalt ta on nõus ennast maha salgama ja n-ö tsirkust tegema; Fabian otsustab juhtkonda oma arvates varjamatu irooniaga rünnata, kirjutades lisalehe juhtkirja kavandis muuhulgas: "Sa saad sellest lehest palju kasulikku. Loed, kuidas õpetada oma last hoiduma kommionu eest, aga ühtlasi on siin ka "Pedofiili nurgake". Me hakkame avalikustama, kes praegusest nomenklatuurist kuulusid kommunistlikusse parteisse. Ja endised kommunistid saavad meilt praktilisi näpunäiteid, kuidas poetada oma mälestustesse kilde sellest, mismoodi nad juba vene ajal võitlesid Eesti iseseisvuse eest. "Peretabloidi" tagumine ots on kirju-tatud pimedate kirjas ja keskel on lõhnapadjakesed." (Mutt 2001: 116.) Kuid Fabiani ülemus leiab selle idee olevat geniaalse; soovitab ainult sõna "pedofiil" välja võtta, sest "see kõlab kuidagi negatiivselt nagu boheem või dissident." (Mutt 2001: 116.) Mutt on nõnda jäädvustanud iroonilise olukorra, kus irooniaga mugandumise vastu mässaja saavutab soovitule täiesti vastupidise tulemuse - tõeline saatuse iroonia!

Ilmselt ei ole siiski põhjust rääkida iroonia kadumisest, seda tõestab ju kas või seesama Mihkel Muti üdini irooniline romaan. Võib-olla on asi rohkem selles, et iroonia märkamine on muutunud keerulisemaks, sest puudub ju nüüd ühtne monoliitne vastane, ühemõtteliselt määratletav iroonianoolte sihtmärk, mitte milleski ei saa enam ette (ega tihtipeale pärastki mitte) kindel olla. Rohkem või vähem ebamugavust tekitavalt võib pilge olla suunatud ka varem teatud mõttes pühade ja puutumatute alade vastu - kujutlusele andunult ja missioonitundlikult tööd rügavast eesti talurahvast sekundeerib nüüd nt Andrus Kivirähki nägemus vastutustundetust ja omakasupüüdlikust (päeva)varaste kambast ning Mihkel Mutt on sunnitud tõdema, et leidub inimesi, kelle jaoks sõnad dissident, boheem ja pedofiil on paradigmaatiliselt võrdsustunud ning kõlavad nende kõrvus seetõttu kõik võrdselt kahtlaselt ja negatiivselt. Teisest küljest on sõna- ja mõttevabaduse saabumisega tõepoolest taandumas paranoiline komme kõikjalt peidetud tagamõtteid otsida, pealegi kipub vastuvõtmist ja töötlemist vajava infohulga pideva suurenemise tõttu nappima selleks aega ning oma (rahvusliku) eneseväärikuse ja -hinnangu taastootmiseks ja tõstmiseks leidub hulganisti teisigi võimalusi kui kirjandusteose autori peidetumate intentsioonide äratabamisest tulenev avastamisrõõm. Nõnda tundub, et järelehüüded, mis kurdavad nostalgiliselt iroonia lõppu, ei märgi siiski mitte iroonia kadumist - pigem on iroonia kõrvuti kitði, pastiðði, paroodiaga üks postmodernistliku kultuuritüübi kesksemaid märksõnu -, vaid neist kumab rohkem igatsus korrastatuma ja selgejoonelisema maailmapildi järele ning mure pluralismi ja liberaalsusega kaasneva üksteise mittemõistmise ohu ja kommunikatsioonimüra suurenemise pärast.

Kirjandus

Aspel, Aleksander 2000. Heiti Talviku isiksus ja luule. - A. Aspel. Kirjad Pariisist. Tartu: Ilmamaa, lk 291-317
Barbe, Katharina 1995. Irony in Context. Amsterdam, Philadelphia: John Benjamin PC
Booth, Wayne C. 1974. A Rhetoric of Irony. Chicago, London: Chicago University Press
Heine, Heinrich 1970. Die romantische Schule. - Heines Werke in fünf
Bänden. Vierter Band. Berlin, Weimar: Aufbau-Verlag, lk 183-326
Lill, Anne; Volt, Ivo 2000. Kommentaarid. - Theophrastos. Inimtüübid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 77-207
Muru, Karl 1975. Heiti Talviku luuleteel. - K. Muru. Vaateid kolmest aknast. Tallinn: Eesti Raamat, lk 120-142
Mutt, Mihkel 2001. Progressiivsed hiired. Tallinn: Muti Raamat
Märka, Veiko 1998. Kala hakkas mädanema südamest. (Sotsialistlikust realismist ENSV kirjanduses 1945-53.) -Vikerkaar, nr 10/11, lk 81-111
Sivonen, Erkki 2002. Järelehüüe irooniale. - Areen, 14. III
Talvik, Heiti 1988. Luuletused.Tallinn: Eesti Raamat
Talvik, Heiti 1989. Uuestisünni tähe all. - Akadeemia, nr 8, lk 1692-1695
Theophrastos 2000. Inimtüübid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Kohandumise märgid. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Collegium litterarum 16. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

[1] Iroonia kohta keelepragmaatilisest vaatevinklist vt K. Ennus, Iroonia ja keeletegevusõpetus.- Keel ja Kirjandus 2002, nr 1, lk 4-16.

2007-06-16

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!

MärksõnaMäng