Arutelu selle artikli le

MärksõnaEesti ajalugu

Kaini ja Aabeli heiastusi kodukirjanduses

Prindi

Andrus Norak

1

Kaini ja Abeli tunne?
Loetud lugu, ei muud mu jaoks.
Veel on olnud üks kolmas tunne.
Annaks jumal, et ta ei kaoks.
Mina olin Jüri Üdi.

Kaini ja Aabeli lugu on lugu vendade rivaliteedist, mis päädib ühe - Aabeli, surmaga. Erinevalt Kaini maaviljaohvrist osutus Aabeli poolt toodud vereohver Jumalale vastuvõetavaks. Me ei tea, kuidas Jumal oma meelehead väljendas, ega sedagi kuis asjaosalised sellest aru said. Küllap oli tegemist mingi välise igapäevase heaoluga seotud märgiga, arvata et viljakuse, jõukuse ning majandusliku heaoluga.

Peale vennatappu ei lubanud Jumal Kainile kätte maksta, Kain aga läks ja rajas linna. Piibel ei räägi midagi vendade varasemast rivaliteedist, mille Aabeli tapmine lõpetas. Nii esineb Jumal selles loos kui inimestevahelise rivaliteedi reeglistaja ja piiraja kuid mitte peataja ega takistaja. Tõenäoselt ei olegi inimeste vahelist rivaliteeti võimalik peatada. Seda on võimalik vaid reeglistada.

Jeesus on Jumala kõige ilmseim katse inimestevahelist rivaliteeti peatada, aga täna tuleb meil tõdeda, et seegi ei ole olnud just kõige õnnestunum katse. On käputäis kristlasi, kes on kandnud Jumalast pandud Kaini märki, aga on veegi enam noid, kes on sellestsamast märgist teinud sõjamärgi oma lahingulipul.

Lisaks vennatapule on üheks levinud rivaliteedipäädimise vormiks isatapp. Mõlemad esinevad sageli ja väga paljudes maailma mütoloogiates. Isatappu näiteks väga tugevalt patriarhaalsete ühiskondade lugudes praktiliselt ei esine. Nii on Vanas Testamendis juttu küll Absalomi mässust isa Taaveti vastu, mis aga esimesele siiski halvasti lõpeb.

Kalevipojas lahendavad vennad kuningakssaamise küsimuse ehk vendade rivaliteedi kiviviskevõistluse teel. See tundub aga üsnagi piiratud legitiimsust pakkuvat. Ega siis muidu nimetaks vennad Kalevipoega „liisul liimitud kuningaks“. Tegelikult ei olegi erilist vahet, kas tegemist on lihaste vendadega või mitte. Ühine rivaliteet muudab võitlejad niikuinii sarnasteks üht- ja sedasama taotlevateks olenditeks ehk omalaadseteks vendadeks.

Eesti kodukirjanduses sellist vennaoopust nagu soomlaste „Seitse Venda“ ei ole. Sellele lähim on rivaliteedipaar, mille Tammsaare viisraamatus moodustavad Andres Paas ja Oru Pearu.

Selleski rivaliteedis on mõned helgemad ja sõdimist pärssivad elemendid, nagu näiteks Andrese naine Krõõt, keda Pearu ilmselgelt imetleb, omamoodi ehk isegi armastab. Ka kirikuõpetaja on „Tões ja Õiguses“ üheks peamiseks rivaliteedi reeglistajaks. „Mõtle ka armu peale ja ära nõua ainult õigust taga oma naabrimehelt“, ütleb õpetaja Andresele. „Õigus teeb südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma ja hammas hamba vastu“.

Algab see kõik aga kirjaniku tõdemusest, et hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli ette jõudnud (lk 18) [1]. Ta eluvõitluse suureks mõtteks ongi saada kord ometi kogu Vargamäe enda kätte. „Kui mitte ise, siis oma järglaste kätte“.

Igapäine rivaliteet, võitlus üleaedsega, on Andrese sauniku sõnul tõeliseks leivakõrvaseks. Sauna-Madis tõdeb: „elame siin nagu kärbsed sitahunniku [2] otsas“ (lk 15). Nood kaks kärbest, Pearu ja Andres tahavad üksteisest kõigest hingest erineda. Aga palju ühel kärbsel ikka teisest erineda annab? Kärbeste individuaalsuse mõistmiseni on inimkonnal veel pikk tee käia. Sitahunnik on kärbestest ja nende tundeelust hoolimata ikka üks ja seesama.

Neidsamu sõnu, „istume siin nagu kaks kärbest sitahunniku otsas“, pruugib märksa hiljem ka Pearu ise (lk 170). Kahe mehe sarnasust vahendab hästi ka nende piibusuitsetamise kirjeldus (lk 38), ainsaks vaheks see, et üks hõõrus jalaga sülje laiali, teine mitte. Soov kõigest hingest erineda sarnastab enam kui soov sarnaneda. Erinemissoov väljendub teineteise iga hinna eest ületrumpamises. Teist üle trumbata saab aga vaid ühistes väärtushinnangutes, mida mõlemad jagavad.

Stabiilne ühiskond saabub siis, kui enamik inimesi ühe ja sellesama püüdmise peal väljas on ning sellesama püüdmises samaaegselt igati erineda soovivad. See loob sotsiaalse gravitatsiooni ning hoiab tõmbe- ja tõukejõud omavahel tasakaalus. Sel viisil jääb inimesele üldises tasalülitatamises alles ka tema individuaalsuse illusioon. Nagu kaks koera ühe keti eri otstes, ise siiralt uskudes, et neis midagi ühist ei ole! Kahtlemata on raha võrdsustav ja sarnastav roll suurem kui erinevus, mida ta võimaldab. Hierarhilisemas ühiskonnas on nii sarnastumisel kui erinemisel suured seisuslikud tõkked vahel. Teise seisusesse, aadlikuks või mõisahärraks ei saa niikuinii!

Seesama, suur vastasseis väärtustab seda Vargamäe sitahunnikut ja teeb ta rivaalide silmis millegiks märksa enamaks kui ta on. Siin töötab Midase efekti omalaadne variatsioon, mis ihaleja silmis selle kullaks muudab mida teine tahab. Vargamäe on ihalevatele kaksikutele parajaks proovikiviks ning kui üks naaber alla annab ja ära läheb siis on ta teise silmis kohemaid luuser. Kes jääb, elagu ta või vaesemalt, on ikkagi võitja, vähemasti iseenda arvates. Kui kaks üht ja sedasama ihaldavad, siis pimestab see nende arusaama nõnda, et nad enam muud ei näe ega arvestada oska.

Asi algab sellest, et koerad käivad teineteise õuel asjal, mis teadjate meelest kindlaks märgiks on, et asjad hulluks lähevad (lk 79). „Pererahva endi vahel peab midagi olema või siis tulema,“ ütleb sauna eit. „Aga meie vahel ju pole,“ kostab Krõõt. „Küllap juba on või küll juba tuleb,“ vastab too.

„Mis mees nüüd kes koha võtab kust mina kaks peremeest välja löönd?“ (lk 26), praalib Pearu Andresele. Kuivenduskraav on ettekäändeks, mis võimaldab Pearul konflikti vallandada. Andrese suhtumine on, et kui konflikt niikuinii tuleb, siis pigem tulgu ta varem kui hiljem. Samas on Pearu ettearvamatu ning ilmub ajuti, enne seda kui ta armulauale läheb, ootamatult eesperre lepitust tegema (lk 100).

Andrese kaasa Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha. Naised on lisaks mainitud suurtele ja vääramatutele jõududele need, kes kahe peremehe rivaliteeti pehmendavad. Nii Pearu naine, kes oma mehe vägivalla eest Andrese juurde pageb kui ka Krõõt. Veelgi reeturlikum on aga eespere järgmine perenaine Mari, kes kahe pere lastel omavahel Andrese eest salaja mängida lubab. Naiste roll meeste rivaliteedis on tagasihoidev. „Mis nüüd mina, ärge te ainult riidu minge,“ ütleb Krõõt Andresele enne rammukatsumist (lk 49). Naiste rivaliteet leiab oma väljenduse mehelemineku eelses ja aegses ning seejärel koduses majapidamises ning lastes.

See on põhjuseks, miks Mari Andresele kunagi päriselt omaseks ei saa ning seetõttu tundub Andresele ka, et Mari talle oma hinge ei ava. Andrese meelest on tegu pigem seisusevahega ja mitmelgi korral heidab ta Marile ta saunikuhinge ette. Mari hing on aga isikliku süüga koormatud ning seetõttu üldiselt pigem lepituse kui konflikti poole püüdmas.

Mari kannab endas süüd Jussi pärast, kelle naine ta enne Andrest oli. Ometi on Jussil vähe anda, märksa vähem kui äsja leseks jäänud peremehel. Andres ja Mari annavad oma süü meeleldi Jussile kanda. Seda enam, et kõik sünnib loomuliku hädavajalikkuse kattevarjus. Mari ei võta Jussi ähvardusi endale käsi külge panna tõsiselt, tõugates teda korduvalt enesetõestamisele ning Juss teebki asja ära, ründab peremeest ja poob end peale rünnaku ebaõnnestumist ära. Vaesel ja silmapaistmatul, ehkki tublil mehel, ei ole enda tõsiseltvõetavuse kinnituseks muud argumenti kui surm. Andrese surmamisega ta hakkama ei saa. Ei suuda võrdsena suurte meeste rivaliteedis kaasa lüüa. Mari ja Andrese pulmas tuuakse pilkelauluna Jussi surm ja ohvriksolemine selgesti välja, mispeale Andres marru läheb.

Järgmisena on Sauna-tädi kord õpetust saada. Selle eest, et ta kirikuõpetaja naisele keelt kandmas käib, saab ta mehelt keretäie peksa. Mehed ei salli, kui naised end meeste asjusse segavad. Ka kirikuõpetajat ei ole kangete meeste omavahelist võitlemist segama tarvis.

Kui Andres annab vihjeid ja märke, siis Pearu teeb oma kodakondsetele aeg-ajalt avalikke lojaalsusteste. Näiteks siis, kui ta kõrtsist purjus peaga koju kihutab ning värav avatud ei ole. Või siis, kui naine talle kapukaid jalga ei oska panna. Selle tagalas, kes suuri võitlusi võitleb, peab rahu, kord ning tingimusteta lojaalsus valitsema. Ja logistika peab laitmatult töötama, sest võidud sepitsetakse tagalas!

Kõrts on kohaks, kus oma võitluse üle sotsiaalses kontekstis reflekteeruda ning vastast avalikult alandada ning häbistada. Kõrtsirahvas ütleb, et näe, „sedapuhku hullu teisepere mehed ka platsi tulnud“ (lk 105).

Ühine viina joomine on see, mis mehi liidab ja sellest keeldumine näitab, et suhted on täiesti rikkis. Algul nimetab kõrtsirahvas neid vägevateks, siis aga juba litsideks meesteks (lk 200). Just kõrtsis väljub naabrite konflikt dualistlikust suletusest ning taotleb kogukonna heakskiitu ja hukkamõistu. Aga kogukond paneb nood kaks ühte katlasse, ei mõista ei üht õigeks ega teist hukka. Kogukond mõistab neid mõlemaid kui ühe- ja sellesama mimeetilise iha jagajaid.

Pearu jaoks osutub ta üleaedne kõvemaks kiviks, kui ta oleks iial arvanud. Tema oli ikka arvestanud Andrese ausust ja tõearmastust, viimaks leiab ta aga ka Andreses krutskid ülesse (lk 203). Andres teeb Pearule kõverust ning tõmbab teda avalikult alt, nii et Pearu häbisse jääb. Kes seega ehk enam kaotab on Andres, kes n.ö. vaenlase relva oma arsenali võtab. Andrese ja Mari teoloogia on välja toodud lk 305. Mari on allaheitlik, loodab vaid Jumalale ning annab talle kõiges, nii heas kui halvas, õiguse. Mari on fatalist. Andres loodab aga mõlemale, nii armule kui õigusele, lootes et küllap Jumalgi ehk mingitest printsiipidest lähtub, mis inimesele aimatavad. Nii näeb Andres Jumalat kui ülimat õigust, kes tedagi ta võitluses jumaliku õiguse eest ära ei lase väsida.

Kiriku järgi ei tule samale samaga vastata. Kirik tahab, et vägivalla- ja rivaliteeditsükkel andestuse ja armu poolt läbi lõigataks. Kuidas seda teha, kui su headust vaid nõrkusena tõlgendatakse, seda ei õpeta aga ka kirikuõpetaja.

Mehed väärtustavad järglastena vaid mehi, endi rivaliteedi loodetavaid jätkajaid. Ometi ei lähe seegi nii nagu tahetud ja arvatud. Kui tuim ja järjekindel loodus veel suure tööga muutub, siis inimeseloomad on oma sarnasuses ometi ettearvamatud. Ei taha pojad isade suures võitluses kaasa lüüa, sest muu ilm pakub muud ja huvitavamat. Pakub märksa rafineeritumaid ja põnevamaid hierarhiaid, defitsiite ja rivaliteete. Pojad ei ole Vargamäest pimestatud ning ei taha sellel sitahunnikul istuda. Ilmselt tajuvad lapsedki isade rivaliteedist pimestatust ning sellist elukäiku nad endile küll ei soovi.

Vägivalda armastatakse Vargamäel mõlemal pool. Vägivald on see, mis reeglite lakkamisel või eriolukorras annab võimaluse rivaaliga üks kord ja lõplikult arved õiendada. Nii nagu sageli revolutsiooni ajal sündis. Vägivalda tuleb harjutada, sest seda võib vaja minna.

„Tões ja Õiguses“ on kaunid looduskirjeldused, ometi on looduski peremeeste rivaliteediringi kistud, koduloomad eriti. Erilise naudinguga ja kaua peksab Andres Pearu koera, kes toidulõhna peale tema tallu tulnud (lk 414). Loomaõnne Andresel ei ole. Selle põhjuseks on Mari meelest nende süü Jussi ees. Nii võtavad surnudki elavate elust osa ja nendega on raskem kui elavatega. Nii ei ole Jussile kahest lapseelustki hüvituseks küllalt.

Vendade rivaliteet jääb „Tões ja Õiguses“ kõrvalliiniks (lk 353). Kodune rivaliteet on õpikoda, kus hundikutsikad murdma õpivad. Vennad Andres ja Indrek ei lepi teineteisega kuidagi. Isegi see, kummal on enam õigus kuuse otsas elada, kas varestel või raudkullidel, vallandab tüli. „Kes enne, sel õigus,“ arvab üks. „Kel jõud, sel õigus,“ teine (lk 356). Isa rivaliteeti poegadega esitab kodune mustlasmaadlus (lk 420). Ehkki Andresele selles vastast pole, jääb ta kingsepa silma peasttorkamises juba pojale alla. See on märgiks, et vana patriarhi aeg hakkab mööda saama.

Jumalik tasakaal (lk 360) on see, mida noored vargamäelased ei usu. Seda, et rõõm ja õnn on rändajad linnud, kes kardavad sügist. Nende meelest võivad mõlemad vabalt olla ja ka talvituma jääda. Pearuga kohtuskäimine on see, mis Andrest peamiselt piibli poole ajab (lk 369). Ometi otsib Andres piiblist vaid seda, kus Jumal õigust annab. See lohutab siis, kui sa oma võitluses parasjagu oled kaotajaks jäänud, ning kinnitab siis kui oled võitnud.

Isade negatiivne rivaliteet moondub laste ihaks üksteise vastu. Seda Joosepi ja Liisi näol. Sellegi armastuse eest peab koer Polla oma elu jätma ja mürgitatud rebasekakku sööma (lk 376). Kui Joosep ja Liisi kokku lähevad, on mõlemate vanaperemeeste meeled haiged, aga nad ei saa midagi parata. Pearul on vähem kaotada, sest tegu on tema pojaga. Poeg on see, kes peresse sisse toob, tütar see, kes välja viib.

„Kui minu isa temaga terve oma elu põleks hammas hamba vastu, siis põleks Vargamäe mitte midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, kibuvitsu ja ohakaid,“ tõdevad lapsed isade rivaliteedi positiivset aspekti. Samuti kui Piiblis, kus Kain peale Aabeli tapmist läheb ja linna ehitab, näidates kuidas rivaliteet, mis ohvris kulmineerub, on aluseks, millele tsivilisatsioon rajatud. Vargamäel on ühiskond niipalju organiseeritud, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääsegi. Ometi on reeglite vahelgi küllalt lõtku ja tolerantsi, et oma elu huvitavaks teha. Teistmoodi ei saagi, arvavad pimestatud asjaosalised ise. Hando Runnel tõdeb: „Kui sõbrad on surnud või hüljanud minu / siis otsin ma ütles mu vihamees sinu / sa oled veel ainus kes arus ja elus / kes mõelnud mu peale nii palju siin elus.“

Uue Testamendi armuõpetus jääb enamjaolt kantslisse hõljuma, elu käib aga ikka Vana Seaduse reegli - silm silma ja hammas hamba vastu - järele. Vägivalla piiraja seegi, peaasi et ühe hamba eest suud tühjaks ei löödaks või silma eest surnuks.

Ühiskondlikult seisundilt jääb Andres Pearule pisut alla (lk 222). Kahe kange suur vastasseis kulmineerub kõrtsilaua ees, kus mõlemad oma rahad välja käivad. Pearu tõsimeeli, oma raha, Andres aga kokkulaenatut ja naeruks. Kui Pearu löödud, ilmub välja Kassiaru Jaska, igas varbavahes uus Katariina, samuti sõrmede vahel (lk 248). Temaga võrreldes on mõlemad Vargmäe peremehed nagu hädapätakad. Pearu on siiski vähem löödud, sest tema läheb koos Kassiaru Jaskaga edasi sakstetuppa purjutama ja kogu kõrtsile välja tegema (lk 250).

Rivaliteet otsib alateadlikult lahendust ja väljapääsu. Selleks saab olla vaid keegi kolmas. Suur leppimine leiab aset Krõõda matustel. Inimene on surnud, aeg on leppida. Surm tabab ikka kedagi, kelle arvel muud üürikeseks leppida saavad. Kui Krõõt maetud, tuleb Jussi kord. Tal on kõik tüüpilise ohvri tunnused, ta on rangjalgne ja ilma kaelata. Ta kaldub meelemasendusele ning endatapmisele, pakkudes end seega lausa demonstratiivselt teistegi süü kandjaks.

Selles rivaliteedis muutub iga asi kaalukeeleks, mis moraalses raamatupidamises kaalu omab. Kahel suurel ei õnnestugi omi lapsi sellesse rivaliteeti kaasata, nii nagu see tavaliselt lõunapoolsemates ühiskondades korda läheb ja lõputu veritasu nõiaringi kaasa toob. Ei õnnestu just seetõttu, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääse ning tapmist ja sellega seotud aukohust kaasa ei too.

Suur võitlus päädib suurteose viiendas osas. Mõlemad patriarhid on mõneti pettunud, et lapsed nende võitlemist edasi ei võitle. Vähemasti ei ole neil seda kirge, mis vanahärrades endis. Viimaks hakkab lisaks laste käekäigule kaasa mängima seegi, kumb neist kauem elab. Kui üks teise mõnd aega üle elab, siis oleks tal nagu selles lõputus võitluses pisut enam õigus kui teisel. Kasvõi nende paari nädala või kuu võrra.

Nii kehastavad meie kaks antagonisti midagi nii ugriomast, nimelt seda, et me kõik tahaks kogu südamest üksteise jaoks kehastada Jumalat või siis vähemasti jumalikku õigust. Rahvakirjanik on just selles suurteoses ära tabanud midagi eestlusele nii ainuomast. Seesama Kaini ja Aabeli loo Vargamäe variant teeb sellest meie kultuuriloo arvata et aegadeks suurima teose. Ometi ei otsi nood kaks suurt antagonisti mitte Jumala õigust vaid Jumal õigustust oma õigusele. Mida kõrgemal tasandil emb-kumb õiguse saab seda lähemal oleks see justnagu ka Jumalale. Seegi aga kehtib vaid selleks korraks. Kohe tuleb uus asi peale ja kohtulahend võib sootuks erinevaks osutuda. Kas ei peitu Jumalast loobumise üks põhjus just selles et seda ülimat õigust inimesed selles elus sageli ei leiagi. Siis on ju igati tark ja otstarbekohane see õigusepüramiid ülema astme võrra lühemaks konstrueerida. Kui me üksteisele Jumala õigust kehastame, siis määndub see lausa vääramatult meie endi ja meie oma grupi ehk teisisõnu omaõiguseks, mis pigem Jumala õigusele vastandub, kui seda väljendab. Nii ei olegi omaõigemal Andresel viimaks Pearule midagi andeks anda ja ta keeldub vana krutskimeest isegi surivoodile vaatama minemast. Viimati tuleb seal veel andestada ning selle läbi oma elu peamotiiv tühjaks teha.

Säärasele, enamikku eestlastest ja mitte ainult, ellusuhtumist struktureerivale rivaliteedile ei ole mingit muud alternatiivi kui armastus, arm ja andeksand ning selle alusel moodustuvad inimkooslused. Samas on armuandmine, juhul kui see õiguse ja vastutuse kontekstis ei esine, pedagoogiliselt suhteliselt halvasti mõjuv tegevus. Suuremat andeksandi, sellist nagu algkoguduses kristlaseks saamisel, tuleks pedagoogiliselt heade tagajärgede saamiseks vaid korra elus kohaldada, nii nagu tundub et seda algkoguduses tehtigi.

Seesama rivaliteet teeb mõned paigad Eestimaal mis muidu tähtsusetud ja tühised meiegi jaoks erilisteks. Kas siis läbi rivaliteedi või ühest paigast võrsunute rivaliteedigrupi! Teeb meid tuttavaks näiteks või Paunverega. Ent niipea kui Lutsu suurteoses lakkab rivaliteet Teele pärast, kaob ka raamatuist kirg ja põnevus. Just rivaliteet teeb meid tuttavaks Vargamäega, teeb tuntuks Pindi ja Kursi. Kui rivaliteet lakkab, kaovad nood paigad ja nendes elavad inimesed olematusse ja unustusse. Seda seni kuni tuleb järgmine jutuvestja...

1

[1] Leheküljenumbrid pärinevad siin ja edaspidi Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964.

[2] Siin ja edaspidi loe: s..ahunnik. Vaata ka: Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. 1981. ja 2003. aasta väljaanded.

2006-01-10

MärksõnaKirjandus

MärksõnaMythos

MärksõnaÕigus

MärksõnaSurm

MärksõnaTammsaare