Teemad

Adaptatsioon: funktsioon, tähendus või järglaste arv?

Prindi

Kalevi Kull

1

Adaptatsiooni mõistega näib olevat läinud natuke samamoodi nagu informatsiooni mõistegagi. Püüdes teavet ehk informatsiooni täpsustada, muuta teda täppisteaduslikuks ja mõõdetavaks, jõuti matemaatilise informatsiooniteooriani ja biti kui infoühiku defineerimiseni. Ent peagi sai selgeks, et selle olulise saavutusega koos läks midagi olulist ka kaduma - nimelt informatsiooni tähendus.

Adaptatsiooni mõiste täpsustamisel ja mõõdetavaks muutmisel jõuti kohasuse mõisteni, mis võimaldab tõesti kvantitatiivselt adaptatsiooniprotsessi kirjeldada. Ent koos sellega läks ka midagi kaduma. Adapteeritus kui kvalitatiivne mõiste, mis väljendab organismi kooskõla ümbrusega, on täiesti teine mõiste kui kohasus, mis mõõdab paljunemisedukust. See erinevus väljendub teravalt näiteks J.v.Uexkülli väite kaudu, mis ütleb, et kõik organismiliigid on ühtviisi hästi adapteeritud.

Kui bittides mõõdetava ja tähendusliku informatsiooni vahekord on analoogne kohasuse ja adapteerituse vahekorraga, siis võiks olla otstarbekas kasutada neid õppetunde, mis info mõiste analüüsil saadud, ka adaptatsiooni paremaks mõistmiseks. Seega, püstitame hüpoteesi, et samamoodi nagu infol on kvantitatiivne ja semiootiline külg, on see ka adaptatsioonil.

Adaptatsiooni mõistet, mis bioloogias on väga laialt levinud, kasutatakse enamasti ilma teda rangelt defineerimata. Ometi ei tähenda see, et mõiste oleks teadusliku tähtsuseta. Ilmselgelt eksisteerib bioloogilises kultuuris kujunenud traditsioon selle mõiste kasutusvälja kohta, koos professionaalse usuga selle sisukusse. Veelgi enam, on tähelepanuväärne, et adaptatsiooni mõistet peavad oluliseks väga erinevail teoreetilistel seisukohtadel olevad bioloogid. Adaptiivse muutuse all peetakse ikka silmas muutust mingis mõttes paranemisele.

Adaptatsiooni mõõdustamisel on rakendatud mitmeid erinevaid lähenemisviise. Populatsioonigeneetiline ja mikroevolutsiooniline vaade kasutab adaptatsiooni mõõduna tihti kohasust, mida iseloomustatakse järglaste andmise efektiivsuse kaudu. Biofüüsikaline vaade iseloomustab adapteeritust tihti mingite biostruktuuride ehituse või funktsioneerimise optimaalsuse või energeetilise efektiivsuse kaudu.

Adaptatsioon võib olla teatava spetsiifilise protsessi - adapteerumise - tulemus. Sellest lähtuvalt võib adapteerumine olla adaptatsiooni kriteeriumiks ja mõõduks. Kui adapteerumine käiks alati loodusliku valiku kaudu, ja seega adaptatsioon oleks loodusliku valiku tulemus, siis võiks kohasus olla ta mõõt. Tegelikkuses on võimaluste ampluaa arvatavasti oluliselt rikkam:

(a) adaptatsioon tekib kohastumise kaudu loodusliku valiku tulemusena;
(b) adaptatsioon tekib kohanemise kaudu, mille fikseerib looduslik valik;
(c) adaptatsioon tekib kohanemise kaudu, mille fikseerivad geneetilis-automaatsed protsessid (nt. geenitriiv);
(d) adaptatsioon tekib juhusliku vastavusena - preadaptatsioonina.

Adaptatsiooni semiootilise külje all võib silmas pidada seda, et adaptatsioon kui biosüsteemi teatav struktuurne või funktsionaalne iseära viitab millelegi sellele vastavale, märgib selle sobivust, esindab selle tähendust, ning seda mitte üksnes meile, bioloogidele, vaid ka biosüsteemidele endile. Niisugune interpretatsioon eeldab ühtlasi, et elutuil süsteemidel adaptatsioonid puuduvad - adaptatsioonid on seotud elussüsteemide märgilise loomusega ja on ühtaegu selle üheks esmaseks avalduseks. Biosüsteemi ja ta keskkonna vastavusseos, mille adaptatsioon loob, on reeglina (füüsikalis-keemilises mõttes) mitte (pre)determineeritud, ta on pigem ajalooline või (eel)loogiline. Füüsikalis-keemilised vastavused on üldised, adaptatsioonilised aga individuaalsed. Siit järelduvalt võiks osutuda produktiivseks adaptatsioonide klassifitseerimisel kasutada märgitüpoloogilist lähenemist.


Kalevi Kulli lugemissoovitus:

Huvipakkuv võiks olla artiklitekogu aadressil: http://www.stephenjaygould.org/library.html

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Adaptatsiooni teooria. Toim. Ivar Puura. SCHOLA BIOTHEORETICA XXVI. Eesti Loodusuurijate Selts, Tartu Ülikooli geoloogia instituut, EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut, OÜ Sulemees, Tartu, 2000.

2006-02-07

MärksõnaEluteadus

MärksõnaKohane!

MärksõnaSemiootika