Teemad

Euroopast on saanud segaduses moslemikogukonna koloonia

Prindi

Üllar Peterson

1

Kiire majanduslik areng, dekoloniseerumine, liberaalne immigratsioonipoliitika kombineerituna sissesõitnute kõrge sündivusega on tänaseks tekitanud Euroopas umbes 20 miljonilise islamikogukonna. Viimase 40 aastaga on nende arv kasvanud Lääne-Euroopas riikides 20 - 40 korda. Kui 1973 oli Prantsusmaal umbkaudu miljon muslimit, siis praeguseks 5 - 8 miljonit.

Muslimite enesetunnetuslikuks rajajooneks Euroopas võib pidada 1989. aastat. Teherani Raadios 14.02.1989 etteloetud Iraani usujuhi Khomeini fatwa (vaimulik määrus) kuulutas raamatu ”Saatanlikud värsid” autorile Salman Rushdiele surmanuhtluse islami solvamise ja islami usust loobumise eest. Euroopas puhkesid muslimite meeleavaldustega, milles nõuti Rushdiele surma, põletati Värsse müüvaid raamatupoode, rünnati raamatu tõlkijaid ja kirjastajaid ning mitmed muslimid (näiteks muslimiks saanud poplaulja Cat Stevens - Yusuf Islam) kiitsid meedias surmanuhtlust.

Kuid veel aastakümne jooksul püüdsid Lääne poliitikud pead liiva alla peita poliitilise islami tõusuga kaasnevate probleemide eest nagu Briti imaamide vihajutlused, ”ususolvajatele” ründamised, püüdlused islamliku elukorralduse saavutamiseks Euroopas, kõige tipuks liberaalse immigratsioonipoliitika jätkumine. Plahvatused 2004 märtsis Hispaanias ja 2005 juulis Suurbritannias on valusaks ärkamiseks aastakümnetepikkusest multiulmast.

See on seda valusam, et sisserännanute, kellest suurema osa moodustavad moslemid, elu on kolmel erineval moel püütud vastuvõetavaks teha. Suurbritannia, Benelux ja Skandinaavia rakendasid etniliste vähemuste mudelit, mille arendamine kujunes Hollandis 1970. aastatel lausa ühiskondlikuks kultuseks. Suurematele rahvusgruppidele nagu itaallased, hispaanlased, marokolased, surinamlased, tuneeslased jne pidi etniline vähemuse mudel kindlustama eduka lõimumise Hollandi ühiskonnaga, seejuures nende rahvuslikku identiteeti säilitades. Kuid 1989 Rotterdamis ja Haagis Rushdiele surma nõudvad massimeeleavaldused, Pym Fortuyn tapmine 2002 ja Van Goghi mõrvamine 2004 muslimist mõrtsuka poolt, peamine aga, kasvavad pinged Hollandi ühiskonnas tunnistavad, et see mudel pole toiminud muslimitest vähemuste suhtes. Vlaams Bloki kasvav edu Belgias immigrantidevastase platvormiga, imaamide terroriõhutused, plahvatused ning pidev pommihirm Suurbritannias tunnistavad eksperimendi läbikukkumist. Tõsi, Skandinaavia on nendega võrreldes suhteliselt rahulik, kuid sealgi on probleemi tunnetama hakatud sisserännu otsustava piiramise näol.

Saksa Gastarbeiter mudeli kohaselt pidi sisserännanute missioon piirduma majandusliku ülesehitustöö, seejärel nende lahkumisega, ei mingit vähemus- ega assimilatsioonipoliitikat. Nendest põhimõtetest järkjärguline loobumine, kodakondsusprintsiibi ius sanguinis muutmise tulemuseks on 3 - 4 miljoniline ”türgi maailm”, sest nende sulandumist ühiskonda ei peetud varem vajalikuks. Saksamaa on küll suhteliselt rahulik olnud, kuid muret valmistavad radikaalsed usujuhid, kes püüavad muslimeid oma ohjesse saada.

Prantsusmaa, kus märkimisväärne islamikogukond tekkis juba 1920. aastatel, on püüdnud assimilatsioonimudeliga sulandada ühiskonda 3 eri identiteeti: etnilise (araablased, türklased, berberid) jt, rahvusliku (Alzeeria, Maroko jne passiomanikud) ning usulise (islam). Ka siin on raske rääkida õnnestumisest arvestades viimase aja sündmusi.

Islami taustaga sisserännanu Rushdie on sõnastanud muslimite dilemma Läänes: “nad on siin, kuid ei kuulu siia” (being present but not belonging).

Miks ei mässa esimene põlvkond, harva teine, kuid seda enam kolmas? Miks näiteks Prantsusmaal 50% muslimitest noorukeid jätab kooli pooleli, miks on viimase 10 aastaga nende seas karistatute arv kahekordistunud, miks on sissesõitnute seas tööpuudus kuni 40%? Kas ei tundu selle muslimite töötusprobleemi kõrval paradoksina see, et Türgi liikmesusekõlbulikkus on suuresti tingitud tööjõupuudusest Euroopas? Slummide sotsiaalne rahutus pole tingitud mitte leiva, vaid pigem tsirkuse puudumisest - ning see energia leiab aina enam lahendust radikaalsesse islamisse pöördumises.

Van Goghi mõrvanud Mohammad Boyeri on ilmekaks näiteks, kuidas kurikaelast saab äärmuslane: vägivallatsemise eest kinnipidamisasutuses aega veetes sai temast radikaalne muslim, kes vabanedes hakkas aktiivset islamipropagandat tegema riigi rahastatavas sotsiaalse järeleaitamise grupis, solvus aga võimude tahtmatusest keelata naistel tema ringis osalemine, vihastas õllemüügi keelu pärast tema kvartalis, kuulutas Hollandi islami vaenlaseks ning lõpuks mõrvas Van Goghi islami pahupoolt kajastava filmi pärast.

Tundub, et selles peitub end aina enam islami kaudu tunnetavate Lääne muslimite identiteedikriis.

Kas islamikogukonna aina suurem vastandumine Läänele, mis avaldub “islami solvajate” mõrvades, plahvatustes, pommihirmus ja kasvavas mässumeelsuses, sunnib Euroopa poliitilist eliiti lõpuks tunnistama rahvaarvult Iraagi-suuruse Euroopa sisekoloonia probleemi tõsidust?

Või kujuneb käesolevast Prantsuse mässust uus ja masendav poliitkorrektsuse verstapost ühiskonna probleemide käsitlemisel? Head eeskuju annavad Euroopa akadeemilised ringkonnad, mis ei julge avaldada islami dogmades kahtlevaid töid. Humanitaarteadused, mille 19. - 20. sajandi tippsaavutuseks oli piiblikriitika, on 21. sajandiks langenud akadeemilisse obskurantlusesse kuulutades poliitiliselt ebakorrektseks teadusliku lähenemise islami baastekstidele. Euroopas oleks jutkui praegune islamiaasta 1425/26, mitte 2005 Anno Domini. Keelatud raamatute nimistusse lisanduvad aina uued tööd.

“Euroislami” ning julgemate poolt isegi välja pakutud “krislam” (kristluse- islami sümbioos) asemel tuleb poliitikutel silmitsi seista Euraabia ja lääne vastu meelestatud londonistanidega Pariisi, Londoni, Ruhri piirkonna eeslinnades.

Hetkeolukorra on sõnastanud itaalia vabamõtleja Oriana Fallaci 2004. aastal ilmunud raamatus Forza della ragione (Mõistuse jõud): Euroopa on muutmas muslimite kolooniaks. Selline väljaütlemine tõi talle mitu kohtuasja ja surmaotsuse väljakuulutamise muslimite poolt.

Tulevikustsenaariume võib lugeda rahvastikuteadlase Patrick Buchanani raamatust Läänemaailma surm (The Death of the West) (2000) või islamiuurija Bernard Lewise usutlusest 28.07.2004 ajakirjale Die Welt, milles oma ala tippspetsialistid ütlevad otse välja, et alates suurest rahvasterändamisest on Euroopas toimumas suurim demograafiline revolutsioon, et senise poliitika jätkudes moodustavad 21. sajandi lõpuks muslimid Euroopas absoluutse enamuse.

1

Artikkel on algselt ilmunud islam.ee-s.

2007-01-09

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaKohane!

MärksõnaSõda