Teemad

Kas sellist Iraagi sõda me tahtsimegi?

Prindi

Amar Annus

1

Iraagi sõda on lõpule jõudmas ning võib juba praegu öelda, et tegemist oli oma tagajärgede poolest hirmsaima sõjaga, mis uuemal ajal peetud. Sõja ränkust hinnatakse tavaliselt inimohvritega, kuid see sõda paistab silma erakordse kahjuga, mida tekitati kultuuriväärtustele. Üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal aprillil rüüstati ja tühjendati Bagdadis Iraagi Muuseum. Ameeriklaste sissemarsi järel Bagdadisse vallandus linnas kaos ja marodeerivad rahvahulgad viisid Iraagi Muuseumist ära kõik mis seal leidus, maha jättes ainult hindamatu muuseumivara purukstallatud rususid. Pühapäevaks oli maha põletatud Iraagi rahvusraamatukogu koos oma hindamatute ajalooliste dokumentidega ja käsikirjadega. Hävis praktiliselt kõik. See kõik toimus ajal, mil liitlasväed olid linnas, ning seda kõike oleks nende abiga saadud vältida. Enne Iraagi sõda juhtisid maailma teadlased tähelepanu ohule, mida sõda võib kujutada kultuuriväärtustele, ning Pentagon oli varustatud nimekirjaga objektidest, mis vajasid kaitset ja hoolt sõjalise sissemarsi ajal.

(JPEG)
Iraq Museum, peasissekäik (Bagdad 2003).

Loomulikult oli selles nimekirjas Iraagi muuseum, kust juba eelteadmiste põhjal oli 1991 aasta Lahesõja ajal kadunud 4000 eset. Kuid ainukesed objektid, mida liitlasvägede sõdurid Bagdadis tõesti sõjaliselt enese valve alla võtsid, olid kõnekal kombel Naftaministeerium ning Siseministeerium. See tõsiasi ei jäta mitte mingisugust kaksipidi mõtlemist USA prioriteetide ja sõja tegelike eesmärkide kohta. Seda, et Iraagil mingeid massihävitusrelvi ei ole, tõestas juba sõda ise, sest ilmselt oleks relvi nende olemasolu korral sõjas ka kasutatud. Ka kõige suuremad kartused Iraagi kultuuriväärtuste pärast täitusid sajaprotsendiliselt. Iraagi Muuseumist viidi ära kõik, mis seal oli. Rünnaku all oli ka Mosuli arheoloogiamuuseum, kuid selle kahjusid ei osata veel hinnata. Iraagi Muuseumi töötajad kutsusid korduvalt USA militaarkontingenti hoonet valvama, hinnanguliselt oleks piisanud viiest relvastatud mehest ja ühest tankist, et säilitada järelpõlvedele 8000 aastat ajalugu, kuid seda ei tehtud.

Bagdadi Iraagi Muuseumi muinasaja kogusid hinnati sama headeks kui nt vastavaid Briti Muuseumi kogusid. Muuseum koondas endas kõiki alates 1920ndatest aastatest legaalsetel arheoloogilistel väljakaevamistel leitud Iraagi muinasesemeid. Muuseum oli loodud 1953. aastal, kuid hiljem nõudis Iraak tagasi ka paaril varasemal aastakümnel Iraagist välja kaevatud ja välismaale viidud muinsusi. Iraagi teadlastel oli potentsiaali oma varade hooldamiseks küllaldaselt. Muuseumis töötasid väljaõppinud inimesed ning kõik oli korras nii säilitamistingimuste kui katalogiseerimise seisukohalt. Kahju on hirmus ja korvamatu, kataloogi andmete järgi tehtud umbkaudse hinnangu järgi oli muuseumis 170 000 eset. Kõik need esemed olid ainukordsed ja duplitseerimata. Enamus sellest koosnes kopeerimata ja trükis avaldamata savitahvlitest, mis sisaldavad informatsiooni paljudest muinas-Mesopotaamia linnadest perioodil hiiglaslikul ajavahemikul 3000-300 eKr: dokumente, kirju ja ilukirjanduslikke ehk müütilisi tekste. Iraagi Muuseumis oli umbkaudu 100 000 kiilkirjatahvlit, millest oli tänaseks avaldatud u. 3000 ehk siis 3 protsenti. Väike protsent johtub asjaolust, et spetsialiste, kes on võimelised kiilkirjatahvleid lugema ja publitseerima, on maailmas käputäis, täiesti ebaproportsionaalses vahekorras tahvlite endiga. Muuseumi varadest oleks jätkunud tõsist tööd vähemalt kolmele assürioloogide põlvkonnale. Seega ei tea me isegi, mida me oleme kaotanud, kuna suuremat osa tahvlitest ei olnud keegi jõudnud veel lugedagi.

(JPEG)
Hävitatud terrakotta lõvi. Iraq Museum (Baghdad, 2003).

Seda kaotust võib võrrelda hellenistliku Aleksandria raamatukogu mahapõletamisega. Ka tagajärjed on sarnased: Aleksandria raamatukogu hävimisega ei kadunud maailmast veel antiikkirjandus. Ning ka muinas-Mesopotaamia, sumeri ja akkadi kirjandus ei hävi Bagdadi Muuseumi rüüstamisega päriselt, kuid selle tundmine jääb oluliselt vaesemaks. Pakun välja masendavat ajaviidet: võtke kätte mõni raamat muinasaja kunstist. Kui pildi alla on kirjutatud, Iraqi Museum, Bagdad, siis võite kindel olla, et seda eset pole enam teaduse jaoks olemas. Selliseid pilte te leiate küllaltki palju.

Millised võimalused on Muuseumi varasid taas legaalsetesse kätesse tagasi tuua? Optimistlikul hinnangul on ehk võimalik tagasi saada 20 % kadumaläinust. Ülejäänud osa siirdub illegaalsetele omanikele või rändab prügi hulka. Inimesed, kes on tegelenud 1991. aastal Muuseumist kaduma läinud asjade otsingutega väidavad, et sageli on see tulemusteta töö, sest illegaalsete asjade omanikud pigemini peidavad oma asjad, kui viivad neid tagasi kompetentsetele organitele. Tagasi saadud savitahvlid tuleb uuesti identifitseerida, informatsioon nende arheoloogilise konteksti kohta on kadunud, Iraagi ja kogu muu maailma arheoloogide 50-aasta pikkune süstematiseerimisetöö on hävitatud.

Eesti Vabariigi ametlik seisukoht toetas USAd selle sõjalisel sissemarsil Iraaki. Selle pärast on häbi. Sõjapooldajatena on Eestis avalikult üles astunud isegi mõned arukad inimesed, kes on süüdistanud sõjavastaseid Husseini reziimi pooldamises. Arvan, et maailma sõjavastaste hulgas oli väga vähe neid, kes oleksid tegelikult toetanud Saddam Husseini ja tema reziimi. Sõjavastased väljendasid oma umbusaldust USA praeguse administratsiooni suhtes, ning sõja kulg näitas, et umbusaldus oli absoluutselt õigustatud. Iraagi rahvast ei käidud vabastamas, Iraagi rahvast käidi alandamas, röövides neilt nende ajalugu, kultuuriaarded ja väärikus. Võibolla tehti seda isegi meelega, selleks et pööblile väita: "enne meid pole teil olnud midagi head". Sellist oma ninaesise suurendamise ideoloogiast lähtunud sõda võib täie õigusega nimetada terrorismiks ja barbaarsuseks ning on kummaline, et niisugune asi võib juhtuda veel 21. sajandil. Kuid maailma ajaloos ongi olnud lokaalselt "tumedaid" perioode, kui on unustatud kiri, langetud tagasi poolmetslusesse ning ainsa kultuurilise ajaviitena tegeletud klannidevaheliste arveteklaarimiste ja maadejagamisega. Üks selline ajastu ilmselt ootab meidki ees ning kuna me elame globaalsel ajastul, puudutab see meid kõiki globaalselt. Loodetavasti on Eesti uuel poliitilisel eliidil julgust ja äraostmatust luua mingisugune kord ka USA toetamise küsimuses. Kurjategijaga tuleb käituda nagu kurjategijaga, ning G. W. Bush on kurjategija. Ta on lasknud hävida hindamatu kultuuripärandi, mis kuulus kogu maailmale.

1

Artikkel on algselt ilmunud islam.ee-s.

2005-12-15