MärksõnaKirjandus

Luuletuste ideid

Prindi

Valdur Mikita

1

Märkmed

Rein.
2015.-2020. aasta vahel avaldatakse ühes Lõuna-Eesti maakonnalehes kuulutus, milles otsitakse kedagi Reinu-nimelist meest. Otsitav ongi selle luuletuse prototüübiks. Mees peab olema vähemalt kolmkümmend viis aastat vana ja elanud suurema osa oma elust ühes kindlas paigas. Luuletuse vorm ei ole rangelt määratud, kuid vähemalt pool luuletuse mahust peab olema kirjutatud mehe enda poolt, sõltumata sellest, milline on selle teksti väärtus. Teise poole lisab juurde mehe poolt nimetatud luuletaja või prosaist, kes peab samuti olema enam kui kolmkümmend viis aastat vana ja avaldanud selleks ajaks vähemalt kaks raamatut. Ilma kirjeldatud luuletuse ilmumiseta ei saa eesti luule olla piisavalt “läbikatsutud”.

Õlid ja teised.
Alates aastast 2005 tuleb eesti luulesse inimesi, kes üldjuhul puuduvad normaalsest kirjanduselust. Kirjandus ei saa olla maailma adekvaatne peegeldus seni, kuni seda loovad inimesed, kes oskavad kirjutada vastavalt niisugustele normidele, mida nad ise aegade jooksul välja mõelnud on. Selline kirjandus haarab ainult neid, kes kirjutavad, ja neid, kes loevad. Mõlemad rühmad on aga ühiskonnas suures vähemuses. Sellise kirjandusliku menševismi vastu tuleb välja astuda ja see kõlbmatuks tunnistada.

Niisiis, alates aastast 2005 hakkavad eesti kirjandusajakirjad avaldama mõtteid inimestelt, kes on kirjaoskava eliidi jaoks ühiskonna marginaalid. Paljud neist pole üldse kunagi lugenud ega kirjutanud ja elavad sealpool piiri - suulise kõne reliktses maailmas. Paljud neist on inimeste hulgast igaveseks välja heidetud mõtlemise pärast, mis on ühiskonna jaoks liialt ebastabiilne või mõistetamatu või siis tõlgendatav koguni vaimse puudena. Või kaheksakümneaastased, kelle kõnet tõlgendatakse dementsuse ilminguna juba enne, kui sõnad kuulajani jõuavad ... Või need, kelle jaoks linna ammendamatu rikkus kangastub prügikastides. Ma olen õlidelt kokku ostnud luuletusi, jagades neile eelnevalt paberipoognaid ning selgitades lühidalt kauba sisu. Hommikuti siirdusin kokkulepitud kohta ja ostsin kokku päeva (või öö) jooksul kirjutatud luuletused, viis krooni tükk. Milline avastamisrõõm mõnekümne krooni eest!

Pikameelne luule.
Need on luuletused, mida kirjutatakse sajandeid. Aastas üks rida, mitte rohkem. Nende kirjutamisse tuleb haarata kõiksuguseid inimesi. Tähenduseta luulemängud, mis roomavad ajaga kaasa. Rõõm kõige aeglasematest asjadest maa peal.

Proosa,
mis koosneb ajalehtede “Kirjade rubriigis” avaldatud kirjadest või majavalitsusele adresseeritud kaebekirjadest. Väljavõtted kaebuste ja ettepanekute raamatutest.

Kõikvõimalikesse
kohtadesse unustatud anonüümsed luuletused, millel puudub algus või lõpp või on need muidu puudulikud. Neid tuleks edasi anda käest kätte ja viimaks juurdemärgitud aadressil tagasi saata. Juurde lisada pole midagi vaja.

Luuletused,
mida antakse edasi vaikimisi, päkaga vastu maad lüües või õlapatsuga.

1

2005-12-23