Meditatiivsed raamatud

Prindi

Valdur Mikita

1

On veel üks hulk raamatuid, mida ma tahaksin lugeda, kuid mida ma ei tea olemas olevat. Ma nimetan neid meditatiivseteks raamatuteks.

Mis need on - meditatiivsed raamatud? Meditatiivsed raamatud on need, mida ei loeta silmadega, vaid kogu kehaga - häälte ja liigutuste abil. Raamat koosneb küll visuaalsetest kujunditest, kuid nende piirjooni aimatakse järele liigutuste ja häälutuste kaudu. Meditatiivsed raamatud koosnevadki minu arusaamise kohaselt foneetilis-kineetiliste kujundite reast.

Milline võiks olla niisuguse raamatu “keel”? Olen mõelnud mitmete võimaluste peale. Abstraktsed kujundid võiksid lihtsaimal juhul ise koosneda häälikutest või silpidest. See võimaldaks samaaegselt kujundite kineetilise jäljendamisega neid ka foneetiliselt interpreteerida.

Teine võimalus on ette kujutada tavapäraseid joontest koosnevaid hieroglüüfe, mida käte ja keha abil “loetakse”. Hääled on spontaansed. Hiinast on pärit üks qigong’i koolkond, milles joonistatakse kätega ruumi mitmesuguseid piktogramme ja seda tegevust saadavad hingamise rütmis ka erinevad häälutused.

Kolmas võimalus oleks koostada piktogramme näiteks taimeornamentidest või rahvapärasest mustrisümboolikast, mille lugemise “põhihelid” võib lisada kujundite juurde tavaliste tähemärkidena.

Neljas võimalus on kombineerida nii pilte, piktogramme kui abstraktseid sümboleid ja niisuguse keele kaudu oleks võimalik juba tekstile anda elementaarne narratiivne struktuur, kirjutada mingisuguseid tavatuid muinasjutte. Usun selliste asjade võimalikkust seepärast, et esimesed inimeste esitatud muinasjutud olidki tõenäoliselt loodud tantsudena.

Viienda võimalusena võib mõelda fonokineetiliste kujundite sooritamist vabas looduses, kasutades selleks rohukõrte, puude ja põõsaste ammendamatut vormirikkust. Nendest otsingutest olen põgusalt kirjutanud raamatus Äparduse rõõm loodusluule-peatükis ja David Hopperi fiktsioonides.

Kirg niisuguse meditatiivse keele järele ulatub tagasi lapsepõlve. Nii, nagu tõenäoliselt paljud inimesed on varemgi tähele pannud, avastasin, et mõned rütmilised tegevused viisid keha omapärasesse seisundisse: näiteks heina riisumine, puude lõhkumine, rattaga vihmas kihutamine või lihtsalt metsas hulkumine. Lisaks leiutasin enda jaoks pidevalt kõikvõimalikke veidraid hüppeid, kõnnakuid, näomoonutusi ja ebatavalisi liigutusi. Kõigis neis asjades oli mingi teistsugune rütm, mis väsitas keha teistmoodi, kui väsitab pallimäng või jooksmine või ükskõik missugune muu füüsiline tegevus. Neist asjust on raske rääkida inimesele, kes ei vaja oma eksistentsiks keha ekstaatilisi olekuid. Kuid mõnele on need kaasasündinud ja loomupärased, nii nagu teistele on kaasa antud muusikaline kuulmine või kunstianne. Omada sellist tungi füüsilise veiderdamise järele on nagu kuuluda salaorganisatsiooni: need, kes seda mõistavad, saavad aru; need, kes ei mõista, neile pole ka mingit mõtet püüda selgeks teha niisuguste asjade tõmmet.

Aastad hiljem, üliõpilaspõlves Mardi trennis käies, tulid need kogemused kuidagi teisel kujul tagasi. Mardi näol oli tegemist andeka kompilaatoriga: trenn koosnes taiji, qigongi, aikido, loomastiilide ja kõikvõimalike muude “pehmete” võitluskunstide sulamist, millel polnud tegelikult midagi ühist kanooniliste hiina võitluskunstidega. Kuid see polnud ka tegelikult treeningute eesmärk. Olulised polnud seejuures ka Mardi filosoofilised mõttepuntrad, mida oli teinekord raske jälgida, kuid oma parimatel hetkedel, julgeksin ma öelda, oli tegemist mehega, “kes mõistis keha saladusi”.

Veel mõned aastad hiljem, püüdes oma ajudesse ladestada lotmanlikku semiootikat, süvenes usk, et keha on lõpmatu semiootiline reservuaar, mida me selles valguses kunagi piisavalt hästi tundma ei õpi, kuna meie teadmiste arsenalis lihtsalt puuduvad märksüsteemid, mille kaudu kehale läheneda. Kehalised impulsid on nagu mis tahes muud inimkogemuse vormid, mis püütakse kinni märksüsteemide poolt ning mida võimendatakse märkide kaudu. Kuna meile kodusena tunduv maailm põhineb üldjuhul intellektuaalsel vundamendil, siis on inimese keha suhtluspartnerina lükatud perifeeriasse ja niisugune situatsioon ei ole soodne selle jaoks, et toimuks lakkamatu uute kehakeelte väljatöötamine, nagu see praeguses kultuurimaailmas toimub tavakeelel põhinevate tekstide puhul. Otsida midagi selles valdkonnas ja lõpuks alla vanduda on ikkagi määratult põnevam kui luua tavakeeles üha uusi ja uusi asju. Just see, et keha osutab vastupanu isegi nõrkadele semiotiseerimise katsetele, teeb selle tegevuse iseäranis võluvaks.

Keha liigutuste ja foneetiliste häälitsuste kombineerimisel oli juba kultuuri lätete juures suur roll keele ja teiste märksüsteemide hilisemale arengule. Hüpoteetilisel muusikkeele perioodil, kui märksüsteemid alles hakkasid välja kujunema, oli kehal ja häältel määrav tähtsus nii emotsioonide kui ka teadmiste edasiandjana. Üheks esimeseks kunstivormiks olid tõenäoliselt primitiivsed šamaanitantsud, millel oli inimese teadvusseisundit trans-formeeriv roll. Kui inimene poleks leiutanud võimalust olla märkide vahendusel “keegi teine”, poleks saanud tekkida minateadvust ja kogu kultuurielu oleks arvatavasti jäänud väga algeliste vormide juurde. Tänapäeval funktsioneerivad teadvuse transformeerijana eeskätt tavatekstid. Elades neisse sisse ja samastudes loo kangelastega, inimene nagu ajutiselt hülgaks oma “mina”, ja võimaluse kaudu olla vahepeal keegi teine on võimalik maailma kirjeldada erinevatest punktidest, mis on mõtlemise vundamendiks. See on põhjendus, miks ilma kunstita ei oleks saanud tekkida inimteadvus. Kuid võibolla on just teadvuse transformeerimise hõlpsus keelelise suhtlemise kaudu hävitanud kunagi nii olulised olnud fonokineetilised kultuurivormid.

On arusaadav, et tänapäeval ei ole enam võimalik ega ka mõttekas luua selliseid tekste, nagu need tõenäoliselt olid kasutusel aegade alguses. Tollal need asendasid muid suhtlusvorme, mis praeguses kultuuris olemas on. Kuid just tänapäevakultuuri semiootiline rikkus annaks kehakeeltele hoopis teistsuguseid võimalusi. Keeltel on nii tähendust loov kui ka (teiste tekstide poolt loodud) tähendust elimineeriv roll. Ükski tähendus ei saa olla lõplikult õige. Kultuur ei loo mitte ainult mõtestatust, vaid ka mõttetust, sest üksnes vana tähenduse asetamine kõverpeeglisse saab olla uue loomise nurgakiviks.

Mida oleks kõigest sellest kõrva taha panna hüpoteetilisel semiootikul, kes asub looma hüpoteetilist fonokineetilist keelesüsteemi? Kõigepealt seda, et sellise keele äärmuslikku varianti võikski ette kujutada kui vastandust igapäevasele tähendust loovale tegevusele: mõtestatud kehalistele liigutustele ning foneemijadadele, millest koosneb meie keel. Need oleksid siis “liigutused, mis ei oma tähendusi” ning “häälitsused, mis ei oma tähendusi”. Pannes need kaks “keelt” omavahel kokku, saamegi otsitava märksüsteemi materjali. Teha kehaga tähenduseta asju ning rääkida samal ajal tähenduseta keelt on tõepoolest võimas kogemus, mida igaüks võib katsetada. Kasulik on nii keha kui häälte puhul valida passiivne suunitlus mingile olemasolevale märksüsteemile (taiji, musikaalsed vokaali-kombinatsioonid või glossolaalia vms), see kergendab oluliselt sooritust.

Kolmandaks “keeleks”, mis lisaks eelnevale kahele annab tavaelus inimesele lõviosa mõtestatud informatsioonist, on visuaalne maailm. Kui ka see õnnestuks totaalselt nihkesse viia, oleks meil kasutada juba vägagi võimas kombinatsioon kolmest maagilisel viisil dekonstrueeritud keelest. Looduses võiks selleks olla kiiresti liikuvad kujundid (näiteks tuul okstes või rohus ja pilvede peegeldus jões), inimloominguna võiks aga ette kujutada filmi, mis põhineks näiteks värviliste abstraktsete kujundite tekkimisel, lagunemisel ja ühildumisel ühel suurel ekraanil. Olen lugenud, et niisugustel kujunditel on tugev mõju inimese psüühikale, ja see võib tõsi olla, sest niisugune film dekonstrueerib võimsalt meile harjumuspärast visuaalset maailma. Kindlasti on kusagil keegi selliseid asju teinud, ehkki ise pole juhtunud nägema.

Kui fantaseerida, et need kolm ümberpööratud keelt kuuluksid meie igapäevamaailma ning oleks loodud juba hulk nendel põhinevaid kunstiteoseid, siis saaks neid mitmel erineval viisil hakata kombineerima tähendust omavate tekstidega. Teha hääli keelemaks ja liigutusi tantsumaks, täita vahemik tähenduse ja tähendusetuse vahel kõikvõimalike vahevormidega. Kuid nende loomiseks tuleks ilmselt kõigepealt minna nii kaugele kui võimalik ja alustada asjadest, mis ei kanna tähendusi. Niipalju kui selline asi on üldse võimalik.

Tänapäeva maailma muidu enam-vähem intellektuaalses ülesehituses võib leida mitmeid veidraid relikte. Üks neist on disko. Oma olemuselt meenutab see tegevust, mis kuulub pigem mammutite ja koopainimeste aega, mitte aga praegusaja maailma. Ometi on see aktsepteeritud ja temast on saanud teatud mõttes koguni tänapäevase massikultuuri telg. Milles seisneb niisuguse absurdi võlu? Ilmselt seisneb see just dekonstruktsiooni tugevuses: segane keha, segased häälitsused ja segipaisatud visuaalne reaalsus vastandub igapäeva mõtestatud järjepidevusele. Märksüsteemid on pöördunud oma vastandiks. Mida aeg edasi, seda ürgsemate ja “šamanistlikumate” vormide juurde näib pöörduvat diskokultuur. Mida rohkem tähendusi, ettemõtlemist ja süsteemikindlust nõuab igapäev, seda enam tuleb raskust lisada ka teisele kaalukausile. Kultuur toodab hullust, ta peab seda tegema, sest eksistents on jõudude tasakaal. Küsimus on üksnes hulluse vormides: ühte aktsepteeritakse, teist mitte ja kolmandad on meile tundmatud.

Niisiis on meditatiivsete raamatute mõtteks luua üks alternatiivne, oma olemuselt läbinisti positiivne hulluse vorm. Mulle näib, et inimesel on puudu neist kultuuripõhistest hulluse vormidest, mis põhinevad üksikisikul. Kui mulle tänapäeva maailmas miski ei meeldi, siis on see tunne, et see põhineb liiga palju kollektiivsetel segasusseisunditel. Mulle ei meeldi see, et inimene dekonstrueerib ennast massi hulgas. Ent kui talle pole antud teisi võimalusi, siis on see ainuke väljapääs, sest ilma dekonstrueerimata ei ole võimalik elada. Kuid olen siiski veendunud, et ka üksikisiku maailmatunnetusel põhinevad hullutused on kusagil olemas ja need tuleb üksnes üles otsida. Ma otsin seda, mida otsib David Hopper oma fiktsioonides. Rännak meditatiivsete raamatute järele on minu utoopiline programm selle realiseerimiseks.

1

2006-01-04

MärksõnaKeel

MärksõnaLiikumine

MärksõnaMärk