Lugu võimatust raamatust

Prindi

Valdur Mikita

1

Üks võimatutest raamatutest, mida tahaks kunagi lugeda, oleks eesti keele müstiline peegeldus sadade aastate pärast. Siis, kui maailmas oleks toimunud juba Suur Keelereform ja keelest kujuks välja hoopis teisi asju. Raamat, mis ei annaks vastuseid, kuid mis näitaks kätte otsingute suuna ja mille kohal hõljuks lingvistilise karisma jumalik hõng.

Inimese ideaaliks on luua keel, mis sarnaneks sellega, kuidas inimene mõtleb. Kultuur ei ole seda võimalust veel avastanud. Kõnes ja kirjas me räägime ühte keelt, mõtlemises paljusid keeli korraga. Kõne ja kiri hierarhiseerib semiootilised süsteemid sel viisil, et need on sekundaarsed ja alluvad verbaalsele keelele; mõtlemine aga võrdsustab keeled omavahel ja töötab teistsuguse loogika järgi.

Kunst, kui võtta seda loomuliku keele pealisehitusena, on katse muuta mõtlemine nähtavaks. Küsimus, miks inimese teadvus pole loobunud verbaalse keele direktiivist ja leiutanud selle asemele universaalset semiootilist keelt, mis oleks sarnasem kunstikeelega, võib tunduda imelik, kuid ma ei usu, et keegi sellele niisama lihtsalt vastata oskaks. Oluline polegi ehk selline keel ise, vaid pigem küsimus selle võimalikkusest.

Kunst teostab keele ekspansiooni üle tema tavapäraste piiride. Kunst segab keeli, sünteesib neid ja loob neid pidevalt juurde. Niikaua, kui me eritleme tegelikku ja kunstimaailma, on meil ilmselt tarvis ka erinevaid kommunikatsioonisüsteeme. Me teame mitmeid müüte ja ka tõestisündinud lugusid, kus inimene on otsustanud verbaalsest keelest loobuda, kuna ta on jõudnud arusaamisele, et maailmas, kus ta elab, ei ole sellise keele rääkimine enam vajalik.

Inimkultuuri mõtteks on minu arvates leiutada teadvusele teistsugused kandjad kui inimkeha ja kirja tekkimisega on tubli samm sellest teekonnast juba käidud. Küllap käiakse ka ülejäänud osa, ehkki mitte ilmselt lähimate sajandite jooksul. Takistused, mis meid praegu kammitsevad, on enamasti seotud inimkeha piiratusega. Inimkultuuri areng on seotud üha uute meetodite leiutamisega, kuidas teadvust kehast eemale tõrjuda ja seda mujal säilitada. Selles mõttes on iga keeleavastus müstiline teekond millegi niisuguse järele, mida see, kellele on antud elada raja alguses, ei peagi lõplikult mõistma.

1

2006-12-01

MärksõnaKirjandus