Asimovi laulik

Prindi

Valdur Mikita

1

Küsimus kas inimene on maailmas üksi? võib sõltuvalt asjaoludest olla naiivne või arukas. Unistuses kauge mõistuse olemasolu järele on inimhinge jaoks siiski midagi universaalset ja olulist. Mida võõram on see, kellega kõneleme, seda suuremat saladust ta kannab meie jaoks.

Kui kusagil on mõistus, on see meie jaoks väärtuslik ainult siis, kui me suudame leida keele, milles suhelda. Võime spekuleerida, et süsinikul põhinevad eluvormid ja semiootilistel märkidel põhinev kommunikatsioon peaksid olema kaks elu universaalset alustala. Elu on isepaljunev märk, millel on materiaalne kandja. Astrofüüsikud on arvamusel, et kuna enamik oletatavasti eluks kõlblikke planeedisüsteeme on tunduvalt vanemad kui Päikesesüsteem, võib meie tsivilisatsioon olla alles üsna arengu alguses. Seetõttu on arukas oletada, et “meie keel” ja “nende keel” on tõenäoliselt samuti erakordselt erinevad.

Rühm austraalia astrofüüsikuid on poolnaljaga-pooltõsiselt kirjutanud raamatu, mille pealkiri on Asimov’s Songs (Asimovi laulik). See on “õpik” tulevasele astronaudile, kes peaks olema juba ette treenitud mõttega, et meie kaugete sõprade keel võib olla üsna ebaharilik. (Muuseas, raamatus võtavad sõna ka Jaan Einasto ja Richard Villems.) Asimovi laulikut võib esmapilgul pidada mingisuguseks semiootilise luule kataloogiks. Huvitav ongi see, et autorid ammutavad oma ainest kõikvõimalikest keeleeksperimentidest, väites, et niisugune lingvistiline hookuspookus alles ootab oma järge tulevikus. Ka astronaudile on vaja semiootilisi harjutusi. Kui meie kauged sõbrad siiski olemas on, siis peame esitama küsimuse ka nende lingvistilise maailma kohta, uurima nende muusikat ja kirjandust, koolisüsteemi ja agronoomiat ning süvenema üksikasjalikult nende kabereeglitesse, et varakult selgusele jõuda, kas tegemist on ikka kultuuriinimestega.

1

2012-06-29