Arutelu selle artikli le

Teemad

Feministlik teadus

Prindi

Rauno Gordon

1

Essee Evelyn Fox Kelleri kirjutise „Mõtisklusi soost ja teadusest“ [1] põhjal.

Kasutades sõnapaari feminism ja teadus, tekivad esimesena küsimused selle kohta, kas ja millal ilmneb mehelik eelarvamus teaduse fundamentaalsetes kategooriates? Miks ja kuidas eelistab meie kultuur teatud tüüpi väärtusi ja mõtlemise kategooriaid? Kuigi feministliku teaduskäsitluse puhul ei ole ma märganud ühtset tugevat ja üldtunnustatud programmi, tundub üldine feministlik hoiak teaduse kohta olevat, et kuigi teadus püüab olla objektiivne, on ta tegelikult sooideoloogia teenistuses. Põhiline, mida Kelleril selles teoses öelda on, käibki objektivismi kohta, mida ta mõistab kui klassikalise teaduse vundamenti. Objektiivsus oma ideaalis kujutab tunnetava subjekti ja objekti lahushoidmist ning uurija kontrolli objekti üle. See ideaal aga jääb teaduses laiemalt saavutamatuks. Keller sõnastab ka oma eesmärgi ja see on subjekti ja objekti suhte ümbersõnastamine - uuestimääratlemine. See on ka feminismi eesmärk ja meetod üldiselt, kuna nende peamine tegevus tuleneb arusaamast, et objektiivne = maskuliinne.

Akadeemilise teaduse seisukohalt on objektiivsuse võrdsustamine maskuliinsusega muidugi müüt. Teadlaskonna on aegade jooksul moodustanud ikka valdavalt mehed. Seda iseärasust õigustatakse väitega, et tõelise teadmiseni jõudmine on võimalik just selliste objektiivsete meetodite ja loogiliste arutluskäikudega, mis ei ole naisterahvale nii loomupärased kui meesterahvale. Kelleri väitel aga „Asjaolu, et teadlaskonna moodustavad tänapäevalgi valdavalt mehed, on iseenesest pigem teaduslikule mõttele maskuliinsuse omistamise tagajärg kui selle põhjus.“ Kelleri arvates toimib ühiskonnas väljaütlemata alateadlik arvamus, et teaduse „kõvadus“ on teaduse objektiivsuse mõõt. Ta toob sinna rabava paralleeli kõvaduse seksuaalse tähendusega. Mida kõvem, seda mehisem. Maskuliinsem. Mida pehmem, seda naiselikum. Just sellist soolist jaotumist võib kergelt tähendada ka ühiskonnas, kus fundamentaalsete „kõvade“ teadustega tegelevad valdavalt mehed ning mida pehmemaks teadust peetakse, seda rohkem võib seal valdkonnas leida tegutsemas naisi. Seda skaalat võib pikendada teadusest väljapoole kuni kaunite kunstideni, kus tegutsemas on palju naisi ning kus ringlevaid mehi peetakse isegi natuke naiselikeks. Kõige täpsemini saab seda ühiskonna uskumust öelda tema enda sõnadega: „Teaduslikult ja objektiivselt mõtlev naine mõtleb „nagu mees“ ja vastupidi, mees, kes kasutab mitte-mõistuspäraseid, ebateaduslikke argumente, arutleb „nagu naine“.“

Viimase avaldusega toob ta lagedale tõepoolest teaduse objektiivsust maskuliinsusega võrdsustamise põhjuse, mis tundub mulle nii veenev, et jätab vähe ruumi selles kahelda.

(JPEG)
Evelyn Fox Keller.
Foto: bluesox.

Käesoleval ajal on palju tähelepanu pööratud kaasaegse teaduse tehnilisele kuritarvitamisele. Süü asetatakse teadusliku programmi moonutustele, mis on tingitud teadusele omasest ambitsioonist valitseda loodust. Kriitika ei seleta täpselt, mil moel see ambitsoon muutub teaduse olemuslikuks osaks. Täpsemat süüdlast teaduse piirest otsides saab näpuga näidata tehnika ja rakendusteaduse peale. Samas ei saa tõmmata kindlat piiri rakendusteaduse ja puhta teaduse vahele. Minule tunduvad teaduse kuritarvitamise juured asuvat teaduse eksternalistlikus arengus. Esmapilgul näib, et teaduse käiku väljastpoolt mõjutab kõige otsesemalt rakendusteaduse kaudu turg, tootearendus. Teaduse kuritarvitamise all on Keller silmas pidanud muu hulgas kindlasti ka sõjatööstust ning suurte sõdade ajal toimunud tormilist arengut teaduses, mis puudutas vaid piiratud valdkondi. Kindlasti võib kuritarvitamise all suure valdkonnana näha ka energeetikamajandust, mis on jällegi suuresti tingitud inimeste vajaduste kasvust ja turu nõudmistest. Seega eksternalistlik teaduse suhtes. Maskuliinsus puudutab paratamatult mõlemaid, nii teaduse sisestest kui ka välistest mõjuritest tulenevat arengut. Neid kumbagi siiski tõenäoliselt veidi erinevatel põhjustel.

Keller uurib objektiivsust edasi ning avastab, et objektiivsusvõime ning tema maskuliinsus on seotud lapse arenguga. Ta tsiteerib Freud’i ja Piaget’i, kelle seisukohti võib kokkuvõtlikult väljendada nii: objektiivsusvõime (võime tõmmata piir subjekti ja objekti vahele) pole sünnipärane, see võime omandatakse koos lapse minataju moodustumisega. Keller jätkab lapse minataju ja tunnetuse arengu kirjeldamisega. Seda kirjeldust lugedes tekib muidugi kohe küsimus, et kas need teadmised on objektiivsed? Kuna aga antud kontekstis ongi objektiivsuse objektiivsus uurimise all, siis jätame sellele küsimusele esialgu vastamata. Keller viitab siinkohal mitmetele psühholoogidele, kelle uurimistöödele tuginedes on ta need koostanud ning jätab jällegi veenva mulje.

Peamine lapse tunnetuse ja indviduaalsuse arengu joon on Kelleril välja toodud individuaalsuse pideva kasvuna. Piiramatult. Kui lapsest saab teadlane, siis on jätkuvalt ideaaliks kognitiivne küpsus, kus subjekt tunneb end täiesti objektist lahus ning suudab tajuda maailma „objektiivselt“. Kelleri järgi ei ole see aga emotsionaalse ideaalina sobilik. Ta refereerib autoreid Winnicott ja Loewald, kes väärtustavad isiksusse alles jäävaid seoseid, mis pole individualiseerumisega lahustunud ega ununenud. Need allesjäänud seosed, objektid tunnetuse osast, mis pole kindlalt subjekt ega objekt, moodustavad teatava ruumi. Sellest ruumist tulenev loominguline alge on nii vajalik inimesele, et elu elamisväärsena tunda. Nende mõtetega seondub mulle inimese sisemine laps. Sisemist last võib kujutada mitmes aspektis, nagu näiteks jonnivat egotsentristlikku, ärahellitatud nõudjat. Sisemise lapsena aga üldiselt psühholoogias mõistetakse mängulusti säilimist, vaimustumist lihtsatest asjadest, võimet tajuda midagi hingematvalt. Samuti ennastunustamist mingisse mängu ja tõsise tegemise võtmist mänguna üldiselt, kus avaneb hoopis lennukam produktiivsus. Niiöelda asja hingega võtmine. Viimane seisund aga sisaldab endas ka eesmärgitaju nõrgenemist ja sellega eemaldumist objektiivsest uurimisobjekti kasutamisest.

Antud isiksuse tunnetusteooriaga toob Keller paralleeli tänapäeva filosoofia ja füüsika probleemidega, kus objekt ongi subjektist täielikult eraldamatu. Näiteks elementaarosakeste maailmas ei saa vaatlejat põhimõtteliselt eraldada vaadeldavast, kuna vaatlemise aktis info vahetus sisaldab ka energia vahetust. Objekti ja subjekti eraldamine on traditsiooniliselt probleemiks ka „pehmetes“ teadustes, kuna uurija(d) ja uuritav(ad) on sama liigi esindajad ning asuvad samas sotsiaalses ruumis. Nende probleemide tõttu tuleks Kelleri arvates klassikaline kaksikjaotus asendada dünaamilisema reaalsuskäsitluse ja seda toetava rafineerituma epistemoloogiaga. Ta usub, et kohatud klassikalised ideed on kõige kiuste tänapäeva füüsikas püsima jäänud, kuna inimesed hoiavad neist kinni kui kaitsevahenditest autonoomsuse minetamise hirmu vastu.

Detailsemalt lapse arengust rääkides seletab Keller, et laps ei tee algul vahet enda ja muu maailma vahel. Ema kehastab lapse jaoks kokkukuuluvustunnet, subjekti ja objekti hõlmavat ühtset maailma. Arengu käigus püüab laps hakata põhistama oma individuaalsust ning ema maailmast lahti rabelema. Selle jaoks kasutab laps isa. Isast saab lapsele eraldiseisva maailma esindaja. Näidates kätte objektiivse maailma, kus ta toimib, lubab ta lapsel tunnetada enda sisimat subjektiivset indiviidi. Laps hakkab kartma, et side emaga neelab ta tervikuna või lõhub ego piirid. Sellest hetkest alates saab isast lapsele tegelikkuse kehastus. Seetõttu kaldume kõik (nii mehed kui naised) seostama objektistamise kognitiivset seisundit maskuliinsusega; seevastu kõiki protsesse, millega kaasneb objekti-subjekti piiride ähmastumine, näeme ühenduses feminiinsusega. Huvitaval kombel Keller ei väida, et mehed on loomu poolest objektiivsemad, teadusele paremini sobivamad, või et teadus on maskuliinne. Ta väidab, et me sisimas ennekõike usume neid väiteid. Need uskumused viivadki sugudevaheliste erinevuste tunnetamiseni.

Mulle tundub selline arutluskäik viitavat mitte mehe ja naise sünnipärasele vaid kasvatuslikule erinevusele objektiivsuse tõlgendamisel ning mõtestamisel. Need erinevused objektiivsuse osas ei ole võibolla isegi tõelised kui just uskumuslikud.

Keller laiendab seda printsiipi ja kirjeldab ühiskonnas toimivat vastasmõjude süsteemi - võrgustikku. Selles süsteemis seostuvad üksteisega sooline areng, objektiivsust mehelikkusega samastav uskumuste süsteem ja kultuuriliste väärtuste kogum. Need üheskoos väärtustavadki seda, mida määratletakse teadusliku ja maskuliinsena.

Ta toob paralleele selliste suhete vahel: subjekt - objekt; perekond (Baconi järgi), kus valitseb mees; teadus - loodus. Tema arvates on subjekti eraldamine objektist tihti vägivaldne. Klassikaline abielu võib olla vahel vägivaldne, naist ahistav. Ja sellest on juba juttu olnud, et teaduse valitsemine looduse üle on liiga tihti vägivaldne. Lapse areng, kui ta püüab end eraldada objektidest - mänguasjadest, on tihti asjade suhtes vägivaldne. Laste mäng kaaslastega on tihti ka vägivaldne kaaslaste või mõne kaaslase suhtes, kellest püütakse erineda. Keller väidab, et see lapse agressiivne jõud, millega ta püüab end eraldada objektidest ja nende üle võimu saavutada, peaks hiljem avalduma ka teaduses. Ta mainib selles peatükis mitmeid uurimusi, mille järgi teadlased on keskmisest inimesest mehelikumate iseloomujoontega ning peale selle veel armastusest rohkem distantseerunud. Keller toonitab, et need on ainult uskumused ning nende reaalsus ei ole paratamatu. On olemas teisi võimalusi. Kui teadust ettevaatlikult lahti harutada mehelikkusest, siis vabanevad mõlemad kammitsaist. Sellega muutub teadus naistele palju ligipääsetavamaks. Mis on aga palju olulisem: meie arusaam objektiivsusest vabaneks asjatutest piirangutest.

„Alles siis, kui hakkame mõistma, mil moel teaduse teadvustamata mütoloogia on teda mõjutanud, oleme suutelised märkama võimalusi, mis võiksid avaneda sellisest mütoloogiast vabale teadusele.“

Keller lähtub seisukohalt, et esmane vanem omab suurimat tähtsust lapse arengule. Seega võiks vanemliku käitumse mudelite muutumine olla määrav. Samal ajal tunneb ka teadus ennast nii seest kui väljast surve all olevat, et vanad dogmad ümber mõelda.

Keller kasutab oma küsimuse sõnastamiseks Einsteini sõnu: „Kas objektivism on meheliku domineerimise võtmesõna?“ Loogiliselt viib objektivism emotsionaalsele neutraalsusele. Tegelikkuses aga viib teaduse objektivism silmnähtava halastamatusega kontrolli ja allutamiseni. Kelleri meelest teaduse kognitiivsed väited pole iseenesest mitte objektiivset päritolu, vaid kasvavad välja emotsionaalsest allstruktuurist. „Teadlane pole mitte omaenda ideaalile vastav täiesti kiretu vaatleja, vaid tunnetega olend, kelle puhul objektiivsuse taotlus ise kannab eneses ohtralt subjektiivseid tähendusi.“

Sama teemat jätkab ta nelja mõiste - autonoomsuse, maskuliinsuse, objektivismi ja võimu seoste selgitamise kaudu. Ta väidab, et objektiivsusele ja võimule on omistatud väga sarnaseid tähendusi. Nende mõistete seos tuleneb lääne kultuuri teatud eelarvamusest, mis mõjutab psüühilise arengu kõiki aspekte. Keller usub, et nende nelja termini tähenduse muutmisel peaks toimuma vastav nihe ka arengunormides.

Paljud psühholoogia teoreetikud oleksid temaga nõus, et indiviidi sisemiselt mina teistest absoluutselt eraldamine viib ummikteele. Selline eraldamise püüe toimub nii indiviidi varajases arengus kui ka klassikalises teaduses. Keller usub, et eraldumise tähtsustamine on läinud juba liiga kaugele. See pärsib kasvu ja taju, samuti õiget enesehinnangut ning võimet armastada teist inimest. Selline sõltumatus vajab pidevat kontrolli. Ta sisaldab endas jätkuvat hirmu ja ängi autonoomiat kaotada. Sellega pöördub taoline autonoomsus enese vastu. Ta näitab pigem vastuseisu teiste tahtele kui enese tahte jõudu. Ego piiride haavatavust. Taoline kaitstav autonoomia on Kelleri arvates ebapüsiv ja ajutine lahendus. Keller tsiteerib siin Shapiro’t: „Aktiivset enesemääratlust ei näita jäikus, vaid paindlikkus. Lisaks näitab just paindlikkus, mitte jäikus, tõeliselt objektiivset suhtumist maailma.“ Siiski ei nõustu Keller Shapiro nägemusega täielikult, pidades seda liiga jämedakoeliseks. Kelleri arvates on väga oluline lisaks veel eristada erinevaid kontrolli tüüpe. Inimesi, kelle jaoks kontroll tähendab reguleerimist ja ohjeldamist, tuleks eristada nendest, kelle puhul see omandab otseselt allutamise ning hävitamise agressiivse tähenduse. „Nihet kontrollilt allutamisele ei saa mõista ainuüksi autonoomsuse ning mina ja teiste vahelise piiri tõmbamise kaudu - pigem on selle nihke peamine tekkepõhjus autonoomsuse psühholoogilises ühtesulamises välise autoriteediga“. „... mehe ja naise määratlemine kultuuris otseste vastanditena, millest esimene eeldab erinevust ja teine sarnasust, töötab vastu mõlema soo dünaamilise autonoomsuse arengule“.

Pika psühholoogilise arenguteooria esitlemise käigus seostab Keller võimuiha (kaasinimese üle valitsemise iha) looduse allutamise sooviga ning selle kaudu omakorda eriliste teadusele pandud kohustustega. Objektiivsuse mõistet, mis on selle kontekstiga kooskõlas, nimetab ta staatiliseks objektiivsuseks. Ta asetab sinna kõrvale dünaamilise objektiivsuse mõiste ja selgitab seda nii: „Dünaamiline objektiivsus taotleb seesugust tunnetusvormi, mis möönaks meid ümbritseva maailma sõltumatut terviklikkust, kuid jääks teadlikuks meie seotusest välismaailmaga, õigupoolest toetuks sellele. Ses mõttes sarnaneb dünaamiline objektivism empaatiaga, teiste inimeste tunnetamise niisuguse viisiga, mis lähtub otseselt tunnete ja kogemuste ühtsusest, eesmärgiga rikastada inimese arusaamist teisest kui omaette isikust“.

Keller refereerib Schachtel’i tööd, kus väidetakse, et nii teaduses kui kunstis on loovusele esitatavad nõuded põhimõtteliselt sarnased, kui mitte samad, kuid teaduse objekte tajutakse sagedamini eelkõige „kasutatavate objektidena“. Schachtel’i arvates võib teadlane kasutada objekte enda huvides. Vastavalt hüpoteesile lõigata objektilt ära omadusi, mis segavad hüpoteesi kinnitamist ning keskendudes omadustele, mis võimaldavad hüpoteesi kinnitada võimalikult selgelt ja lihtsalt. Mulle tundub, et selline distantseeritud suhe objekti võib tihtipeale viia valede järeldusteni „objektiivse“ maailma kohta, kuna objekt on subjektist (uurijast) pimesi ära lõigatud ilma suhete võrgustikke lõpuni lahti harutamata. Objekti lahtilõikamine on toimunud isegi ilma objekti tegelikesse omadustesse süvenemata (mida empaatia võimaldaks) vaid hüpoteesi ja tunnustatud paradigma poolt etteantud vajadustest lähtuvalt.

Keller toob näiteid, kus paljud teadlased kujutavad teadust lahinguväljana. Uurimisobjektist tuleb vastuseid vägisi välja pigistada. Teise poolena taolisele suhtumisviisile annab ta näiteid erootilisest suhtumisest teadusesse. Sellisel juhul alustab uurija objektile lähenemist püüdest seda mõista ja romantilist suhet luua. Siia sobib hästi ka paralleel sisemise lapse kohta, kes vaimustudes mängib mingi asjaga. Kui neid kahte emotsionaalset mõttekujundit koos vaadelda, siis saab sealt kõrvale heita segavad iseloomujooned, nagu ühelt poolt seksuaalsuse ja teisalt lapseliku naiivsuse. Järele jääv kirjeldus emotsionaalsest ja hoolivast pühendumisest uurimisobjektile, mis püüab näha selle kõiki aspekte ongi minu jaoks see mulje, mida ma tajun Kelleri raamatut andvat, kuigi sellisel kujul ta ise seda ei sõnastanud.

Eelmainitud „lahtilõikamise“ kujund on otseselt tajutav seoses FEM meetodiga (Finite Element Method - Lõplike Elementide Meetod), mida üha laiemalt kasutatakse kõikjal teaduses, kus võimalik. Uuritav objekt (õigemini tema mudel) lõigatakse konkreetselt tükkideks. Igale tükile omistatakse omadused, mida saab matemaatiliselt väga lihtsalt kirja panna. Seejärel koostatakse suur võrrandite süsteem, mis kirjeldab rangel viisil kõigi tükkide omavahelisi seoseid. Sellisel viisil saab uurida objekte väga erinevates valdkondades. Tooks mõned näited: ehituselementide tugevusarvutused; õhu liikumise - tuule käitumine ventilatsioonis, lennukere, propelleri, autokere jne ümber - sealt tulenev õhutakistus, vedeliku voolamine torudes, sõukruvi ümber, laeva kere ümber - sealt tulenev vee takistus; elektri vool läbi mingi objekti; magnetväljade tugevus magneti ümber; elektromangetlainete levi; soojuse levik keskküttesüsteemis, kohvi jahtumine. Samuti saab kõiki võimalusi kombineerida ühe objekti arvutamiseks mitme mõjuri koostoimel. Tööstuses kasutatakse seda väga laialdaselt inseneri töövahendina. Väga suurt osa tööstuse toodangust saab FEM abil modelleerida arvutis enne toote füüsilise eksemplari välja töötamist. Paljudes valdkondades on selline tootearendus suur raha kokkuhoid.
Kui objekt on nüüd väikesteks tükkideks jagatud, siis need elementide omadused ja seoseid tingivad tihtilugu uurimiseesmärgi, paradigma ja meetodi võimalused. Seda seetõttu, et need kolm nimetatud põhjust võtavad endale hoopis suurema hulga tähelepanu, kui objekti enda omadused ja tema suhted ümbritsevaga. Kuna normaalteadusega (Kuhni mõistes) tegelev teadlane on niivõrd hõivatud meetodi iseärasustest, tähtaegadest, töö eesmärgist ja tungivast soovist positiivseid tulemusi saavutada, ei jõua ta pöörata tähelepanu uurimisobjektile endale. Tihtilugu ei saagi ta seda teha, kuna meetodi piiratusest tingituna uurib ta rohkem meetodit kui objekti. FEM meetodi piiridest räägitakse küll palju, kuid neid aktsepteeritakse juba kui paratamatust. Siiski on ta tulemusrikas ning tema üha laienev kasutamine kõikvõimalikes rakendustes muudab objekti katkilõikamise kujundi kõigile omaseks, normaalseks ja isegi ideaaliks. Seega tundub mulle FEM ühe võimalikuna näitena äärmusliku objektivismi kohta. Sama võib aga kindlasti öelda ka arvutustehnika kohta üldisemal kujul. Erineva tasemega programmeerimiskeeled käsitlevad kõik maailma niivõrd eraldiseisvate objektidena, kui üldse võimalik. Ja sama võib väita ka matemaatika kohta üldse. On ju matemaatika ideaalne eraldiseisev maailm kujuteldavatest ideaalsetest objektidest, mille abil teadlased üritavad seletada kõike olevat.

Nendest viimastest mõtetest tundub hargnevat juba niipalju mõtteniite, et neid kõiki järgida on väga raske. Samuti leian ma end olevat libedal pinnasel. Olen isiklikult alati tunnetanud, et tõde ja paremad ideed selguvad vesteldes, seega katkestan siin oma üksildased mõttelõngad. Viskan lihtsalt lõppu kiire sõnamängu:

Te tegite objekt-orienteeritud programmeerimiskeele?
Tore!
Nüüd palun mõni suhe-orienteeritud keel.

1

[1] Evelyn Fox Keller, Mõtisklusi soost ja teadusest. Tartu, 2001.

2005-12-13