Arutelu selle artikli le

Õige ja vale arusaam sõnavabadusest

Prindi

Anonüümne netikommentaator

1

Järgnev artikkel pole mõeldud paanika õhutamiseks, nagu oma viimases juhtkirjas arvab ajalehe Kes-Kus peatoimetajahärra Raid, kes pole kahjuks viitsinud nn "Delfi eelnõud" lugeda. Artikli ajendas mure, et peavoolumeedia teemat ignoreerib - vähesed ilmunud kirjutised vaatavad mööda faktist, et justiitsministeeriumi poolt "Delfi eelnõuks" ristitud seadusemuudatuste pakett eksitab avalikkust: muudatused ei pane Delfit vastutama, vaid teevad võimalikuks mistahes kuritegude uurimise elektroonilise meedia abil. Tehniliselt on see juba praegu võimalik, aga edaspidi saab sedasi kogutud andmeid kohtus tõendina kasutada. Muudatuste mõjust sõnavabadusele ja innovatsioonile annab väga hea ülevaate viimane Tehnokratt. http://www.u-pop.ee/kuku/arhiiv2/tehnokratt/ kus stuudios olid saatejuht Peeter "pets" Marvet ja justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Martin Hirvoja.

Keda häirivad anonüümsed netikommentaarid?

Justiitsministeeriumi positsioon Delfi-eelnõu suhtes on jäik: kui te seda ei toeta, siis järelikult puudub teil õige arusaam sõnavabadusest. See tekitab paranoilise mõtte, et kellelgi on väga vaja tõe monopoli. Aga mine sa tea. Võib-olla kirjutataksegi kunagi ajalooõpikusse: "2006. aastal algas Eestis teine vaikiv ajastu".

"Elektroonilise side seaduse, infoühiskonna teenuse seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu" esitati 8. detsembril heakskiitmiseks Vabariigi Valitsuse istungile. Rein Langi ja Jüri Pihli juhitava justiitsministeeriumi kabinettides valminud "Delfi eelnõu" (just sellise nime all ilmus see umbes kuu aega tagasi eÕiguse süsteemi) on seni ühiskonnas leidnud hämmastavalt leiget vastukaja. Milles asi? Kas arvajad kardavad juba ette pahandusi? Seda vaevalt, et ministeeriumi arvamusele vastuvaidlemist käsitletaks riigivastase tegevusena, aga piisab kartusest, et koputatakse uksele ja viiakse arvuti minema, kus muuhulgas võib leiduda ebaseaduslikult hangitud programme, muusika- ja videofaile või pilte, mis on kvalifitseeritavad lastepornona.. Parem karta kui kahetseda, ütleb Eesti vanasõna. Vaikus on kuldne.

Meenutame. Ühel ilusal 2005. aasta sügishommikul ilmus justiitsminister Lang raadioeetrisse ja rääkis, et inimeste solvamine ja laimamine on Eestis läinud üle igasuguste piiride. Konkreetselt oli jutt Delfi kommentaaridest, mis lahmisid Marko Märtini kaardilugeja surnukssõitmise teemal nii inetult, et see kutsus esile avaliku halvakspanu. Lang surfas skandaali laineharjal, aga tema lapsesuu lobises sealsamas raadioeetris välja, et "me vana hea sõbra Hans H Luigega juba ammu arutasime seda Delfi-asja". Samal ajal alustas Eesti Ekspress "leimikampaaniat", mille käigus ilmus samas lehes Langi seisukohavõtt, et asi on halb. Justiitsministeeriumis algas kibekiire töö Delfi-eelnõu väljatöötamiseks.

Lähme ajas veel natuke tagasi. Pärast kurikuulsat "rongaema" kohtuasja, kus Enno Tammerit karistati kriminaalkorras Vilja Laanaru/Savisaare solvamise eest, otsustas Riigikogu üksikisiku solvamise ja laimu dekriminaliseerida. 2001. aastal jõustunud karistusseadustikus neid kuriteokoosseise ei ole. Võlaõigusseaduse alusel saab üksikisik oma au, hea nime jt isiklike õiguste kaitseks pöörduda tsiviilkohtusse.

Uudissõna "leim" tekitas esiotsa parasjagu hämmeldust. Kui solvamine on isiku teotamine väärtushinnanguga ja laim faktiväitega, siis mis on leim? Nüüd võib igaüks must-valgel eÕigusest lugeda, et Delfi-eelnõus on ühte patta on pandud kaks sisuliselt erinevat asja - ühelt poolt parandatakse tsiviilkohtu võimalusi laimajat ja solvajat välja selgitada, teiselt poolt laiendatakse aga vaenu õhutamise kuriteokoosseisu ja antakse selle uurimine KAPO pädevusse, kusjuures seadusemuudatus jätab lahtiseks, milliseid arvamuseavaldusi selle alusel jälitama hakatakse.

Eesti põhiseaduse § 45 viimane lõik sätestab: "Tsensuuri ei ole". Põhimõtteliselt võib tsensuur toimuda kahtepidi - kas riikliku avaldamiseelse kontrollina või nn "külmutava toime" kaudu, mis sunnib rakendama enesetsensuuri. Põhiseadus keelab Eestis kehtestada sõnavabadust külmutavaid mehhanisme. Aga mida teeb Delfi-eelnõu? Kes ütleb, mis on vaenu õhutamine ja kust jookseb see õhkõrn piir, kust lõppeb sõnavabadus ja algab jälitamine ja kohtutee? Eelnõus pakutud lahendus asetab Eesti selliste riikide hulka nagu Türgi, kus lubatava ja lubamatu keelekasutuse vahelist piiri valvavad julgeolekuorganid.

Ajakirjanduses on kõlanud väited, et Delfi-eelnõu puudutab ainult anonüümseid netikommentaare ning ei ole üldse käsitletav sõnavabaduse piiranguna. Nii saab kirjutada ainult rumalusest või pahatahtlikkusest - see on ilmselge demagoogia. Muudatuste tegelikku mõju ei ole eelnõu ettevalmistamisega seotud ministeeriumid hinnanud, kuid ka pikema jututa on selge, et eelnõu puudutab mitte üksikuid "delfi-debiilikuid", vaid kommunikatsioonivabaduse sfääri laiemalt. Sihikule on võetud isetegevuslik "uus meedia" - veebilehed, blogid, foorumid jms. See on rahva hääl, toimetamata, tsenseerimata, tasakaalustamata, tihti kontrollimatuid fakte ja ründavaid arvamusi sisaldav ning ebaviisakas vormis.

Postimehe veergudel on Delfi-eelnõud otsapidi käsitlenud kultuurikriitik Andres Langemets ("Sõnad ja väljendid kohtupingis") ja advokaat Anu Uritam ("Netiviisakust peab reguleerima eetika"). Diskussiooni põhiküsimuseks ei olnud siiski konkreetne seaduseelnõu, vaid juriidilised mõttemallid ja nende kohandamine inimkeelele, mille rikkuseks on mitmetähenduslikkus; juriidiline keel seevastu taotleb ühetähenduslikkust. Sellega seoses meenub, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas tegi mulle palju nalja raamatukese nimi, millest õppisime formaalset loogikat: "Õige mõtlemise alused". Õppematerjaliga tutvudes sain küll aru, missasi on formaalne loogika ja milleks see kasulik võib olla, aga nalja tegi mõte, et mõni noor jurist kõrvalpingist võis asjast ka niimoodi aru saada, et formaalne loogika ongi ainus õige mõtlemine. Tegelikult on asi naljast üsna kaugel. Asjakohane on ehk mainida, et meie kohustuslikust õppekavast puudus omaette põhiõiguste kursus.

Delfi eelnõu lähtub vaikimisi mõnest eeldusest, mida seletuskirjas ei ole vaevutud põhjendama. Esiteks, Eesti ühiskonnas on tõsiseks probleemiks anonüümsed netikommentaarid. See on riiklikult nii oluline küsimus, et sellega peab tegelema KAPO. Teiseks, "vaenu õhutamise" kuriteokoosseis jäetakse niivõrd lahtiseks, et Üksnes KAPO teab, millal "vaenu õhutamine" on karistatav ja millal isikut tuleb jälitada ja vastutusele võtta. Pole nagu põhjust, miks korralik kodanik peaks KAPOt umbusaldama. Eelnõu annab avalikkusele selge signaali, et keegi kogu aeg jälgib meid. Samas ei puudutata seletuskirjas poole sõnagagi küsimust, kas "elektroonilist tiigrihüpet" sooritavate jälitusametkondade tegevus on kontrolli all, ehk kui lollikindel on süsteem, mis meid kontrollib. Juttugi pole sellest, et jälgimine ja umbmäärase karistusähvardusega hirmutamine kujutab endast põhiõiguste piiramist, mida kooskõlas põhiseadusega saab teha üksnes juhul, kui seda nõuab demokraatlikus ühiskonnas tungiv hädavajadus.

Justiitsministeerium ei ole pidanud vajalikuks analüüsida, kas seadusemuudatusest tulenevad sõna- ja teabevabaduse, eraelu puutumatuse ning võimalik, et ka sõnumisaladuse piirangud on proportsionaalsed eelnõu taotletava eesmärgiga. Täielikult puudub mõjude analüüs - mida eelnõu seaduseks saades tegelikult kaasa tuua võib. Eelnõu on valminud kiirustades, millest annavad märku mitmed trükivead, terminoloogiline ebaselgus ja seletuskirjas esinevad segased mõttekäigud.

Eelnõu tervikuna on konstrueeritud üksikjuhtumi lahendamiseks, millele viitab ka selle algne nimi: "Delfi eelnõu". Muudatuste mõju väljub aga selgelt taotletava eesmärgi raamest. Näiteks kriminaalmenetluse seadustiku § 110 muudatus toob seadusesse mõiste "üksikpäring", mida uurimisasutus saab teha mistahes kuriteo menetluses ja sõltumata kuriteo raskusest. On tähendusrikas, et kõik eelnõuga muudetavad seadused on kehtestatud pärast 2000. aastat. Need on väga tähtsad seadused, mille muutmine võiks kõne alla tulla ainult süsteemi kui tervikut silmas pidades. Kiirustades kokkuklopsitud Delfi-eelnõu näol on tegemist ootamatu suunamuutusega Eesti õiguspoliitikas, mille põhjused jäävad paraku selgusetuks.

Vaenuõhutamise paragrahv (§ 151) asub karistusseadustiku eriosa 10. peatüki esimeses jaos (poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod: süüteod võrdõiguslikkuse vastu). Seega ei eelda selle koosseisu kohaldamine, et teise isiku au, head nime või muid isiklikke õigusi oleks rikutud. Nähtavasti peab justiitsministeerium sõna ohtlikumaks kui tegu, miks muidu sätestatakse diskrimineerimise õhutamise eest laiem kuriteokoosseis ja rängem karistus kui tegeliku diskrimineerimise eest (vrd § 153). Seejuures on oluline tähele panna, et karistusseadustiku § 151 on formaalne kuritegu, st see ei eelda kellelegi kahju tekitamist ega üldse mingit reaalset tagajärge. Mõistlikult võttes võiks vaenu õhutamist kuriteona käsitleda ainult sellisel juhul, kui seda tehakse tahtlikult ja sellega kaasneb reaalne oht vastavale põhiseaduslikule hüvele. Eelnõu seletuskirjast see küll välja ei tule.

Mäletatavasti jäi Riigikohtus hiljuti jõusse Olev Hannula süüdimõistmine anonüümse netikommentaari eest "juudid ahju!". Hannula sai väärteomenenetluses 3000 krooni trahvi. Kuna Delfi eelnõu järgi on vaenu õhutamine igal juhul kuritegu, mitte väärtegu, oleks Hannulat selle järgi oodanud kuni 3-aastane vanglakaristus. Seadusemuudatusest ei selgu, mida vaenu õhutamine veel tähendada võib ja keda selle alusel tegelikult jälitama ja karistama hakatakse. Hannula asjas jättis kohus sisuliselt arvestamata keeleteadlase Krista Kerge ekspertarvamusega, milles analüüsitakse kommentaari keelelisi asjaolusid. See ekspertarvamus on väga põhjalik ja valgustav lugemismaterjal igaühele, kes kõnealuse teema vastu huvi tunneb. Muuhulgas kinnitab ekspertarvamus lihtsat tõsiasja, et vaenu võib tekitada või süvendada iga negatiivne arvamus või hoiak.

Delfi-eelnõu järgi defineeritakse vaenu õhutamine kuriteokoosseisuna seaduse rakendamise käigus, põhimõttel: KAPO teab, mis KAPO teeb. Muretsemiseks pole põhjust, sest õige hõlma ei hakka keegi. Mis saab korralikul kodanikul olla selle vastu, et kaitsepolitsei tema arvamuseavaldused ja meelsuse luubi alla võtab? Kardab ikka see, kellel on põhjust karta. Kui ta süütu oleks, ei tuleks ta kartmise pealegi. Pealegi ei mõista kohus kedagi süüdi, kes süüdi ei ole. Eesti on demokraatlik õigusriik. Punkt.

Eelnõu jõustumisega kaasneb siiski veel üks "aga". Nimelt võivad paranoikud hakata süüdistama kaitsepolitseid selles, et vaenu õhutamise alaseid üksikpäringuid tehes kogub see julgeolekuasutus tegelikult infot ka inimeste privaatsetest internetiharjumustest, sõltuvustest ja muudest kübernõrkustest. See teave võiks aga KAPOle tema muude funktsioonide täitmisel osutuda vägagi tarvilikuks. Näiteks kui on vaja kelleltki puhtsüdamlikke ülestunnistusi saada, luukeresid trimmida või endale kasvõi ustavat agentuuri kasvatada. Sest nagu teame, on luuretöös just info põhirelvaks. Juba sellepärast, et taoliste räpaste kahtlustustega KAPO renomeed mitte määrida, tuleks eelnõust loobuda. Kaudselt viitab sellisele ohule Delfi-eelnõu kooskõlastamisel antud siseministeeriumi arvamus, mille justiitsministeerium küll sisuliselt arvestamata jättis.

1

2005-12-13