Teemad

Al Qaeda ja ta liitlased

Prindi

David Ronfeldt

1

Al Qaeda ja ta liitlased käituvad otsekui üleilmne hõim, mille liikmed peavad sõda. Järgnev artikkel kirjeldab klassikaliste hõimude dünaamikat: mis neid tagant tõukab, kuidas nad on organiseerunud, kuidas võitlevad. Al Qaeda sobib hõimu paradigmaga üsna hästi. Jätkates Al Qaeda vaatlemist uudse, postmodernse informatsiooniajastu nähtusena, ei saada pihta põhilisele: Al Qaeda ja ta liitlased kasutavad infoajastut taastamaks iidseid suguharulikke toimimismalle üleilmses mõõtkavas. Sõda, mida nad peavad, on rohkem mõjutatud traibalismist kui religioonist. Oleks vaja lisada võrgustiku ja teistele domineerivatele paradigmadele hõimu paradigma, et püüda leida parimat poliitikat ja strateegiat, kuidas hakata vastu sellele vägivaldsele nähtusele.

Vastavalt uusimatele ideedele on Al Qaeda praegu tähtsam ideoloogiana kui organisatsioonina, võrgustiku kui hierarhiana ja liikumise kui rühmitusena. Ta on kasvavalt amorfne, kuigi algselt tundus ta tihke moodustisena. Osama bin Ladeni tuumikgrupp võib olla praeguseks isegi liiga nõrgestatud, et see veel üldse tähtsust omaks.

On näha Al Qaeda märgatavat evolutsioneerumist, sama peavad tegema ka seda uurivad eksperdid. Algselt - enne ja pärast 11. septembri rünnakuid - imestasid analüütikud, kas see mõistatuslik organisatsioon on struktureeritud nagu korporatsioon, riskikapitalifirma, frantsiisoperatsioon, sihtasutus, sotsiaalne või organisatsiooniline võrgustik - või kõik eelpoolmainitud.

Täna, mil Al Qaedal on rohkem liitunuid, on võrgustiku- ja frantsiisikontseptsioon küll alles jäänud, kuid rõhk on nüüd pandud Al Qaeda arenemisele detsentraliseeritud, amorfseks ideoloogiliseks liikumiseks - globaalseks džihaadiks.

Kuna nõnda vähe Al Qaeda organisatsioonist on kindlat, siis peavad terrorismivastased analüütikud ja strateegid olema valmis adapteerima oma vaateid vahetunud realiteetide ja väljavaadetega. Näiteks uus võimas Bin Ladeni juhitud löök Ameerika pinnal võib raputada analüütikud tagasi usku, et Al Qaeda tuumik on jäänud (või on taasehitatud) tugevaks, keskseks üksuseks, millel on efektiivne juhtimis- ja kontrollivõime. Samuti ka kuigi Al Qaeda võib näida amorfsena (s.t. kujutuna), siis sügavam reaalsus võib olla, et see on polümorfne, tahtlikult kuju ja stiili muutev, et sobituda muutuvate oludega, liites uusi, poolautonoomseid allüksusi laiemasse võrgustikku. Sellest tulenebki paindlikkuse põhjendus analüütikutele: kui selge ka poleks, et Al Qaeda ja ta tütarosad on organiseeritud võrgustikuna, jääb siiski puudu tõenditest paljude disainidetailide kohta.

Pole piisav, et lihtsalt öelda: miski on võrgustik. Vastavalt ühele mudelile võib võrgustik alata kui hajutatud, vaevuühendatud klastrite kogum, mis kasvab vastastikkuste seoste kaudu üheks (kahepoolsetel lepingutel põhinevaks) "rumm-kodar" (hub-and-spoke) disainiks. Siis keerukamaks muutudes võib hajuda paljukeskmeliseks „väikemaailmaks“ (multi-hub "small world"), et lõpuks kasvada nii ulatuslikuks, kõikehõlmavaks ja laialivalguvaks, et moodustub keerukas tuuma/perifeeria võrgustik. Mõneks ajaks taandas välissurve Al Qaeda võrgustiku ilmselt “rumm-kodar” staadiumist tagasi hajutatud klasterite disainitüüpi. Kuid nüüd on ta ilmselt jälle kasvav mitmekeskmeliseks kujundiks. Milline see disain siis on? Kas osad on korrastatud ketikujuliselt, keskmeliselt (näiteks tähena), või kõiki kanaleid hõlmavaiks alamvõrkudeks (all-channel subnets)? Ja kus on sillad ja augud, mis võivad siduda välistegutsejaid? Vastus on tähtis, sest igal disainil on erinevad tugevused, nõrkused ja avaldumisvormid.

Mõned disainivormid on rünnatavad liidrite kaudu, mõned mitte. Et jätkub uurimistöö parima viisi leidmiseks, kuidas segi paisata, katkestada, destabiliseerida ja lammutada võrgustikke, leiavad analüütikud, et mõningatel juhtudel on parem keskenduda sõlmkohtadele ja teistel juhtudel võtmeseostele, mõningatel juhtudel pigem kesksetele võrgusilmadele ja ühendustele ning teistel juhtudel äärealadele jäävatele sõlmedele ja linkidele. Kuid see on ebakindel tee.

Ja palju vähem teatakse sellest, kuidas analüüsida võrkude võimet taastuda ja taaskorrastuda pärast hävingut, võimalik, et omandades selle käigus teistsuguse ülesehituse.

Lühidalt, analüütikud ja strateegid on omaks võtnud organisatsiooniliste vaadete baaskomplekti, millega töötada. Kuid siiski on nad silmitsi teadmiste nappimisega Al Qaeda ja ta liitlaste kohta, eriti, kuidas need võivad kombineerida ja vahetada võrgustiku, frantsiisi, hierarhia ja võimalik, et ka teisi disainielemente. Nõnda on soovitatav mitte jääda kinni ühte vaatesse, vaid selle asemel töötada “mitmekesiste mudelitega”, mille sisu ja tõenäosus võivad jätkuvalt varieeruda. Samuti on soovitatav otsida pidevalt lisavaateid.

Siin on vaatepunkt, mida tasub segule lisada: Al Qaeda ja ta pikaajalised liitlased on organiseeritud ja käituvad väga sarnaselt klassikalisele hõimule, sellisele, mis on segatud “segmentaalsõtta”, võitlema osadena. See vaade kattub võrgustiku vaatega, kuid avaldub erinevalt. See näitab, et Al Qaeda kiitlev, vägivaldne fundamentalism on rohkem suguharu-mõtlemine kui religioosne nähtus. Ka näitab see, et jätkuv Al Qaeda vaatlemine peamiselt uuendusliku, postmodernistliku nähtusena, ei taba peamist: Al Qaeda kasutab infoajastut, et taaselustada ja projekteerida iidseid hõimu käitumismustreid üleilmses ulatuses.

Selle essee peamine eesmärk on kehutada mõtlema sügavamalt hõimu paradigma üle ja selle sobivusest Al Qaedaga. Hõimu paradigmal võivad olla kasulikud implikatsioonid USA poliitikale ja strateegiale - eriti “ideede sõja” käigus - kuid siiani on see saanud vaid vähest tähelepanu.

Klassikaliste hõimude põhidünaamika

Kui inimesed hakkasid tuhandete aastate eest moodustama primitiivseid ühiskondi, siis oli esimene peamine organisatsiooniline vorm, mis ilmus - hõim. Selle organisatoorne võtmeprintsiip oli sugulustunne, mis avaldus tuumikperesidemetes, suguvõsas, segmentides (konkreetselt klannid), mis ulatusid paljude perede ja küladeni, ja väidetav pärinemine ühisest, sageli mütoloogilisest, isegi jumala-sarnasest esivanemast. Hõimu peamine eesmärk (või funktsioon) oli sisendada kindlat sotsiaalse identiteedi ja kuuluvuse tunnet, seeläbi tugevdades inimeste võimet üksteisega seostuda ja jääda ellu nii indiviidide kui kollektiivina. Klassikaline hõim võib olla seotud kindla territooriumiga ja seal leiduvate ressursside kasutamisega. See võib viia arengule küti-eluviisilistest nomaadibandedest enam paigalpüsivamale agraarsele küla elustiilile. Hõim võib laieneda erinevatesse küladesse ja selle suurus võib kasvada tuhandete inimesteni. Konfliktid väljaspoolseisjatega võivad tugevdada hõimuidentiteeti. Võivad puududa formaalsed institutsionaalsed hierarhiad, mis iseloomustavad pealikule allutatud üksusi ja riike - neid kahte ühiskonnatüüpi, mis tulevad arenguteooria kohaselt järgmistena. Ja isegi kui need või mingid muud õpetlaste tehtud vaatlused on lisatud hõimu definitsiooni, on hõimu põhiolemuseks ikkagi sugulus.

Kui hõim kasvab, siis klannid sulavad tavaliselt kokku - klannid muutuvad perekondade ja isikute, kes väidavad ühtset sugupuud, klastriteks ja seetõttu tegutsevad ühendatult. Tavaliselt on klannil oma legendid, rituaalid ja tseremooniad, neile kuuluvad maa-alad, majapidamised ja muid varasid, neil on ”suur mees” või vanem, kes esindab (kuid ei valitse) klanni, ja mõnikord kindel funktsioon, nagu järeltulijad, kes sageli teenivad sõdalaste või preestritena.

Vastastikune kaitse ja abi on klannisüsteemis äärmiselt tähtis; loomulikult käsitletakse solvangut või rünnakut iga liikme suhtes kui rünnakut kõigi vastu - sama kehtib ka hõimu kui terviku ja teiste hõimude või väljasseisjate vahel.

Kui suguvõsa- ja abielusidemed võivad koos hoida väiksemaid hõimusid, siis ainult need pole piisavad, et hoida integreerituna suuri hõimusid ja klanne. Lõpuks viib see sugulusprintsiibi erijuhule: fraternaalsed ühendused ja kooslused, mis põhinevad pigem vennaskonna vaimul kui verel - antroploogid kutsuvad seda “fiktiivseks suguluseks”. Sellised liidud võivad kombineerida indiviide erinevatest perekondadest ja küladest spetsiifilisel, ühendaval eesmärgil.

Näideteks kõlbavad salajased vennaskonnad, nagu ka vanuselised, sõdalaste, tervistajate, tseremoniaalsed ja religioosssed ühendused. Kui mõned võivad pärineda otse sugulusest (näiteks klann), siis teised mitte - kuigi nad kõik jäljendavad suguluslaadseid suhteid.

Mida suuremaks ja keerukamaks hõim muutub, seda tähtsamaks selline vennaskond saab. (Moodsatel aegadel on neid sageli kutsutud klubideks, kampadeks ja salaühinguteks.)

Suguluskaalutlused immutavad läbi kõige - igasuguse mõtte ja teo - hõimus ja seda moodustavates osades/ segmentides. Igaühe identiteet põhineb vähem iseenda omadustel kui sugupuul - just sugupuu määrab igaühe identiteedi ja sulatab seda hõimu tervikusse. See avaldub ka ühes tähtsamais hõimu tegevustest: korraldatud abieludes - mis tähendab perekondade, mitte indiviidide seostamist. Meie kaugelt vaatav pilk võib eristada hõimus erinevaid majanduslikke, poliitilisi ja kultuurilisi tegevusi, kuid kui vaadata seda õiges valguses, siis hõimus sellist eristumist pole - kõik, mida hõimus tehakse, tehakse nii nagu hõimlane.

Hõimukeskkonnas on strateegia ja taktika mõjutatud millestki, mis pole mitte realpolitik, vaid pigem suguluspolitik.

Laskumata detailidesse, kui keerukad võivad olla sugulusekaardistamised ja -arvestamised, siis üldiselt on indiviidide identiteedid ja võimalused hõimu/klanni ühiskondades nii fikseeritud kui voolavad samaaegselt. Sugupuu positsioonid määravad nende fikseerituse: millal, kellena ja kus indiviid on sündinud. Enamgi veel, reeglina trumpab hõim üle klanni, perekonna, indiviidid - sidudes kõik sotsiaalsesse (kuid mitte poliitilisse) hierarhiasse. Siiski töötab sugulus nii lateraalselt kui vertikaalselt, näiteks võib isik valida, millise sugulasega (näiteks kui kauge kusiiniga) liituda millises küsimuses, millistel tingimustel. See võib luua väga paindlikke sotsiaalseid võimalusi, mis avalduvad mitte ainult ringidena ringide sees, vaid ka ringidena risti ringidega. Ka pakub see laienevat ruumi manöövriteks, mida saab kasutada edendamaks koostööd ja konkurentsi.

Kuna indiviidid, perekonnad, klannid ja hõim tervikuna kindlustavad oma kohti ja manööverdavad parema positsiooni nimel, on au maksimeerimine - mitte võimu või kasumi - normaalselt nende ülim motivatsioon. Seda on sageli seletatud sellega, et hõimud pärinevad ajast, mil ellujäämine oli peavajadus, liiga varasest ajast, et võim või kasum oleksid lugenud. Kuid seletus peab olema keerukam, sest see käitumismuster on jäänud samaks ka moodsa aja hõimudes ja klannides. Kus iganes inimesed, isegi võimsad ja rikkad inimesed, moodustavad hõimu või klanni, seal muutuvad au - nagu ka sellega kaasnevad ilmingud: respekt, uhkus ja väärikus - sotsiaalses interaktsioonis väga tähtsaks. Nõnda on sõjapealikud ja sõdalased Afganistanis, Iraagis ja teistes hõimupiirkondades tundlikud auküsimustes, hoides kinni aukoodeksist ja vältides häbistavat alandust. Igaüks tahab saada au endale ja oma suguvõsale, klannile ja hõimule, keegi ei taha kaotada oma nägu, sest see mõjutaks halvasti mitte ainult neid kui indiviide, vaid kõiki sugulasi. (Võiks öelda, et hõimud ja klannid on sügavalt “au-taarsed”.)

Vaatleme nüüd organisatsioonilisi printsiipe. Peegeldades sugulussidemete primaarsust, on hõimud resoluutselt egalitaarsed, segmentsed ja ilma kindla juhita. Need kolm printsiipi on omavahel seotud.

Esiteks, olles egalitaarsed, on hõimu liikmed võrdsed. Püüd pole mitte niivõrd absoluutse võrdsuse, kui just iga individuaalse autonoomia austamise suunas - ja eriti iga majapidamise autonoomia suunas. Sellest vaimust on kantud hõimuliikmete vaheline jagamine: jagatakse toitu, kingitusi, tehakse teeneid. Vastastikused suhted põhinevad aul, mitte vahetuskaubandusel. Elitaarsust välditakse ja domineerimispüüdeid ei sallita. Ülespürgijaid - nagu alfa-tüüpi jõhkardid ja despootsed eneseupitajad - hoitakse vaos, nagu ka liiga isepäiseid ja veidrikest hälvikuid. Klassikalised hõimud on nii egalitaarsed, et kindel auastmete- või staatusesüsteem neis puudub. On tendentse, et vanemaid austatakse rohkem kui nooremaid, mehi rohkem kui naisi, ja “suurt meest” rohkem kui ülejäänusid. Samuti võivad perekonnapead valitseda teisi omaenese majapidamises ja mõned suguvõsad ja klannid võivad võistelda staatuse pärast. Kuid üldiselt piirab egalitaarne eetos hierarhilisi ja võistluslikke tendentse. Kes iganes pürib liidriks, peab olema tagasihoidlik, suuremeelne, end tahaplaanile sättiv ja kohtlema teisi võrdväärseina. On pidev valmisolek hoida keda tahes eemal pikaajalisest mõjuvõimust teiste üle. Kui vaja, moodustuvad koalitsioonid, et kindlustada ühtlustumist.

Hõimusüsteemis, milles esinevad vaen ja rivaliteet, muutub egalitarism pigem saavutamatuks ideaaliks, kuid see on siiski soovitud eetos. Lühidalt, hõimud toimivad pigem au, mitte võimu poolt tasakaalustatud süsteemidena.

Teiseks on klassikaline hõim segmentne, iga ta osa on nagu iga teine - puudub spetsialiseerumine. Hõimudel pole kindlat kesknärvisüsteemi, ja kõik majapidamised ja külad on olemuslikult samased: otsustavalt ise toime tulevad ja autonoomsed. Kuna hõimud on nõnda segmentsed ja eristamatud, siis kalduvad nende koostisosad - nagu näiteks perekonnad, suguvõsad, klannid - kõikuma kokkusulamise ja lõhustumise vahel. Kokkusulamine ilmneb, kui näiteks klannis omavaheline abiellumine tugevndab külade ja teiste segmentide vahelist ühtsust; kui segmendid, isegi omavahel vaenujalal olevad, ühinevad vaenlase vastu ja siis kui hõim absorbeerib välise rühma või hõimu.

Lõhustumine ilmneb, kui puudus või vaenlased ründavad hõimu igast küljest nõnda, et segment (näiteks vähesed seotud majapidamised, või terve klann) eemaldub, läheb oma teed, moodustades uue hõimu, mis kohe kopeerib vana disaini. Kas ühtesulamise või lõhustumise staadiumis, ikka valvab iga segment omaenese autonoomiat.

Kolmandaks, klassikaline hõim on kindla juhita. Varaseim sotsiaalse organisatsiooni vorm polnud hierarhia, egalitaarsed hõimud olid normiks enne hierarhiliste ühiskondade - esiteks pealik-kondade, siis riikide - teket. Klassikalistel hõimudel pole formaalseid liidreid, isegi mitte pealikke. Mitteformaalsed staatuse-erinevused, mis kerkisid esile (näiteks vanemate inimeste austamine), hoiti vaos. Poliitilised hierarhiad, dominantrühmad, klassistruktuur ja teised staatus-süsteemid puuduvad selles järgus. Pealikutiitel, kui selline on üldse olemas, tähendab vähe: pealik oli lihtsalt mõjukas mees, nõuandja, abistaja, maakler-vahendaja - kuid ta ei saanud anda korralusi, millele oli vaja kuuletuda. Nõnda oli sedalaadi juhtimine vaid lühiajaline, mööduv ja madalaprofiilne, sõltuv palju rohkem olukorrast kui isikust. Ühe päeva “suur mees” polnud seda tingimata järgmisel. Peamised otsused, näiteks kas minna sõtta või väljarännata, tehti hõimukoosolekul, mis olid avatud ja sõnaõigusega kõigile (vähemalt kõigile majapidamiste peadele). Tõepoolest, konsensust otsiv hõimukoosolek oli esimene demokraatia vorm.

Hõimus pole korra ja rahu hoidmisel tähtis mitte juhtimine, hierarhia, jõud ja seadus - on veel liiga vara selliste vormide jaoks - vaid kombed ja käitumisnormid, mis tulenevad austatud sugulussidemetest. Sugulussüsteem paneb palju rõhku respekti, au, usalduse, pühendumise, jagamise, vastastikkuse ja igaühe oma koha aktsepteerimise põhimõttelistele, austamisväärsetele ilmingutele. Rituaalid ja tseremooniad - ja hiljem religioon - täidavad neid põhimõtteid ühe uue jõuga.

Väärteo korral järgnevad sanktsioonid kogu spektri ulatuses: avalik süüdistamine, häbistamine, kõrvale jätmine, ostrakism ja vastastikusest abist ilmajätmine, kuni väljaheitmise või hukkamiseni, kui rühm saavutab sellise konsensuse.

Respekti, väärikuse, uhkuse ja au printsiibid on hõimuühiskonnas nõnda tähtsad, et alandavad solvangud võivad ohustada rahu ja korda rohkem, kui miski muu. Solvangut ühe inimese vastu võetakse tavaliselt kui solvangut kõigi suguvõssa kuulujate vastu. On vaid kaks teed, et seda leevendada: üks on kompensatsioon, teine kättemaks. Ja kompensatsioon või kättemaks võib ilmneda mitte ainult kui rünnates indiviidi, vaid kogu ta suguvõsa. Kollektiivne vastutus. Ja õiglus seisneb vähem karistuses kuritöö eest, kui adekvaatse kompensatsiooni või kättemaksu saamises, et taastada au. Pole üldsegi ebatavaline, et klannid ja hõimud satuvad pikaajalistesse kättemaksu ja lepituse - kokkusulamise ja lõhestumise - tsüklitesse, mis pärinevad solvangutest, mis toimusid kaua aega tagasi.

See on üldiselt - jättes välja paljusid keerukusi - klassikalise hõimu põhidünaamika, mis vormus enam kui 5000 aastat tagasi neoliitikumis. Need omadused iseloomustavad paljusid kampasid, hõimusid ja mõningaid pealik-kondasid, mida sotsiaal- ja kultuurilised antropoloogid on uurinud varasematel aegadel, nagu näiteks nueerid (Aafrika), trobrianderid (Melaneesia), !kung-rahvas (Aafrika), irokeesid (Põhja-Ameerika) ja yanomamad (Brasiilia), kui jätta kõrvale näited Euroopa ajaloost.

Mõned neist näidetest võivad paista liiga vanad, primitiivsed või tagurlikud, kuid hõimu vorm pole iidne ajalugu, see kestab tänagi - tõepoolest, selle üks või teine manifesteering teeb meedias pealkirju peaaegu iga päev. Näiteks sündmused Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. Kuid samuti ilmneb see ka täiesti modernsetes ühiskondades Põhja-Ameerikas ja Euroopas, kus hõimuparadigma kordub pidevalt väiksel, kui märgataval moel: tihti klanni-tüüpi organisatsioonides, näiteks klubid, sõpruskonnad, tudengikorporatsioonid, spordiklubid (näiteks ka jalgpallihuligaanid), autoklubid ja rahvuspõhised tänavakambad, kui tuua vaid mõned näited. Kõik need organisatsioonid peegeldavad hõimuparadigmat, nende jaoks on tähtsamad iidne iha identiteedi, au ja uhkuse järele, mitte moodne püüd kasumi ja võimu järele.

Sõda ja religioon hõimu kontekstis

Parimal juhul toob hõimu eluviis endaga tugeva solidaarsustunde. See täidab inimeste elud uhkuse, väärikuse, au ja respektiga. Motiveerib perekondi kaitsma, tervitama, julgustama, pakkuma turvalisust ja hoolitsema üksteise eest (ka külaliste eest), tegema kinke ning korraldama tseremooniaid, mis kinnitavad nende seoseid üksteisega ja esivanematega, maadega ja jumal(te)ga, mis määravad hõimu identiteedi. Selline sugulussuhe loob stabiilse usalduse ja lojaalsuse ala, milles igaüks on teadlik (ja peab kinni pidama) õigustest, kohustustest ja pühendumistest. Paljud inimesed üle ilma eelistavad ikka veel iidset elulaadi modernsele, ebaisiklikele hierarhia- ja turusüsteemidele. Isegi arenenud ühiskondades, kus puuduvad avalikud hõimud ja klannid, on ikkagi olemas hõimulaadsed tunded nende tuumas, see ilmneb natsionalismis, kultuurilistes pidustustes, huvigruppides ja spordi- ning fänn-klubides.

Kuid traibalism võib olla ka tigedalt väljaarvav ja jagav. Hõimud ja klannid võivad olla äärmiselt tundlikud piiride ja barjääride suhtes - kes kuulub hõimu ja kes mitte, on terav erinevus “meie” ja “nende” vahel. Hõim, mis pole lõhenenud vaenust ja rivaliteedist, võib paista kui vooruse ala, kus vastastikkune altruism valitseb sugulussuhteid. Kuid vooruslik käitumine sugulaste suhtes ei laiene hõimuloogika kohaselt väljasseisjatele - neid koheldakse erinevalt, eriti kui nad on “erinevad”.

Mõnikord põhjustab see sõja. Kui hõim läheb sõtta, üritab ta seda teha tervikuna, kuid võitleb segmentidena. Sisemised vaenud, rivaliteet ja muud erinevused pannakse ühise vaenlase vastu ühinemise ajaks kõrvale. Üldistes joontes võidakse strateegiline kokkulepe sõjategevuse kohta teha nõukogudes. Kuid iga segment valvab omaenese autonoomia üle, isegi lahingus ei organiseeru nad ühtse juhatuse alla.

Kui sõda põhineb rühmadevahelisel alliansil hõimu sees või hõimude vahel, siis võib seal olla ka muu põhjus valvsaks autonoomiaks. Hõimu keskkonnas võib ühe päeva liitlane muutuda teise päeva reeturiks ja rühm, mis on moodustunud ühel päeval, ei pruugi suuta moodustuda teisel.

Klassikaline hõimusõda avaldub rüüsteretkedes, äkkrünnakutes ja väikestes kokkupõrgetes - rünnak vaheldub tagasitõmbumisega, maa-alasid ei hõivata. Suured lahingud pole normiks, sest hõimudel puuduvad organisatsioonilised ja logistilised võimalused kampaaniateks ja piiramisteks. Mõnikord on eesmärgid piiratud, kuid sageli muutub hõimusõda kogu rahva halastuseta mõrvamiseks. Naiste ja laste tapmine, naiste vangistamine, allaheidetud meeste piinamine ja moonutamine, skalpeerimine ja peade maharaiumine on tavalised praktikad. Nõnda ka reetlikud üllatusrünnakud või inimeste kutsumine pidutsema, et nad siis viimseni maha nottida. Hõimusõdalased ei võta vange. Vaenlased, kes pole hävitatud, sunnitakse lahkuma ja nende maad ning kodud hõivatakse. Heauskne kauplemine konflikti lõpetamiseks muutub võimatuks, sest ründajad eitavad rünnatavate legitiimsust. Iidsetel aegadel ei leevenenud see brutaalne sõjapidamisviis kuni pealik-kondade ja riikide tekkeni, mil juhid hakkasid eelistama inimeste allaheitmist hävitamisele.Tänapäeval on näiteid lihtne leida - kohe tulevad meelde veresaunad Ruandas ja Balkanil.

Hõim läheb enamasti sõtta oma jumala(te) nimel. Tõepoolest, paljude religioonide (kuigi mitte kõigi) juured, alates iidsest totemismist, asuvad hõimuühiskondades. Peamised monoteistlikud religioonid - judaism, kristlus ja islam - on kõik kasvanud pingelisest traibalistlikust ajast Lähis-Idas. Ja kõik nad sisaldavad oma vanemates tekstides lõike, mis traditsioonilise hõimu-eetika vaimus kiidavad heaks vastastikust altruismi hõimlase suhtes, kuid lubavad koletuid tegusid nende suhtes, kes asuvad väljaspool hõimu ja keda peetakse süüdlasteks solvanguis või ebaõigluses.

Täna, sajandeid hiljem, on hõimu ja religioosne kontsept jäänud ühtesulanuks enamuses maailmast, eriti Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. Mida enam religioon rõhutab kõigi inimeste sugulust, seda enam võib see juhtida oikumeenilisele hoolivusele üle piiride (nagu islam sageli teeb). Kuid mida enam religiooni järgijad teevad teravat vahet “meie” ja “nende” vahel, teisi demoniseerides, nähes nende iga sugulast (mehi, naisi, lapsi, võitlejaid või mitte-võitlejaid) olemuslikult süüdlastena, kättemaksukoodeksi alla käivate valestikäitunutena - ja kui veel otsitakse territoriaalseid ja spirituaalseid vallutusi, kõike seda jumaluse eest tegutsedes - ehk siis mida enam religioosne orientatsioon on hõimulaadne, seda süngema vägivallani see välja viib. See ilmnes nii keskaegsetes ristisõdades kui tänapäeva islami džihaadis, kui tuua vaid paar näidet.

Kõik usulised vihkajad - olgu nad kristlased, juudid, moslemid, budistid või hindud - räägivad hõimu või klanni keelt. Ja see keel on laetud tundlikkusega respekti, au, uhkuse ja väärikuse suhtes, nagu ka kalduvusega näha vägivalda pühitsetuna ja puhastavana. See on normaalne hõimude ja klannide eetika, konkreetne religioon ei oma tähtsust. Nagu ütles Amin Maalouf [1] tänapäeva maailma kohta:

“kui kõigi maade inimesed igasugustest tingimustest ja uskudest on nõnda kergesti muudetavad lihunikeks, kui kõiksugu fanaatikud suudavad esitada end nõnda kergelt kui identiteedi kaitsjaid, siis see on tingitud “hõimu” identiteedikontseptsioonist, mis on ikka veel valitsev üle maailma, lihtsustades sedalaadi moonutusi.”

Metslus võib veelgi süveneda kui hõimu elemendid on juhitud sektantliku pealiku poolt, kes on ka suurushullustuses, halastamatu sõjapealik nagu Osama bin Laden, Abu Musab al-Zarqawi, Talibani mulla Mohammed Omar või Tšetšeenia Šamil Bassajev. Kui väljasseisjad (kaasaarvatud ameeriklased) vastavad omaenese hõimutundega (või äärmusnatsionalismiga) siis võitlus religiooni üle muutub eristamatuks võitlusest kumb hõim võidab. Kuna modernistlik idee riigi ja kiriku eraldamisest on niigi raske, siis iga püüe eristada hõimu ja religiooni on paljudele inimestele vastuvõetamatu, eriti sõjas.

Al Qaeda, Osama bin Laden ja globaalne džihaad

Osama bin Laden ja Al Qaeda sobivad hõimuparadigmaga hästi. On näha, et Bin Laden mõtleb ja tegutseb hõimu/klanni terminites, see ilmneb ta naistevalikus, ta püüus vormida salajasi vennaskondi ning ta retoorikas islami, Araabiamaailma ja džihaadi teemal. Piirkonnad, kus Al Qaeda baseerub, on kurikuulsalt hõimukesksed: seda oli Talibani valitsetav Afganistan ja nüüd ala piki Afganistani-Pakistani piiri. Samuti on Al Qaeda peamiste sihtmärkide seas Saudi Araabia - hõimukuningriik - ja Iraak, mille elanikkond on pärast riigi kokkuvarisemist korrastunud klanni ja hõimu põhimõtteil.

Al Qaeda ja ta liitlaste vaatlemiseks pole see domineeriv viis. Analüütikud on eelistanud otsida keskseid otsusetegijaid, sõlmpunkte ja spetsialiseerunud struktuure - isegi komiteesid - mis hoolitseksid sihtmärkide leidmise, uute liikmete värbamise, finantseerimise, logistika ja kommunikatsioonide eest: usutakse, et ilmsiks võib tulla korporatiivne püramiid.

Või on käsitletud tütarüksuste loomist nagu oleksid need frantsiisid, mis on haaranud initsiatiivi ja saanud liitlasteks või mis on omavahel kokkusegatud Al Qaeda korraldusel. Või on analüütikud rõhutanud Al Qaeda laialivalguvat võrgustikudisaini, mis kasvavalt avaldub. Või on nad rõhunud sotsiaalse liikumise teooriale. Kõik sellised analüütilised otsingud on mõtekad ja peavad jätkuma. Kuid lõpuks panevad nad Al Qaeda välja nägema nagu kartmatu, moodsa, ettenägeliku geeniuse kätetöö, samas kui ta seda pole.

Ta ülesehitus vaatab pigem minevikku, mitte tulevikku, ta taaselustab samapalju kui innoveerib - ja seda oma hõimulikkuse tõttu.

Hõimu paradigma - ja see, et Al Qaeda on nagu globaalne hõim, mis peab segmentaalset sõda - ilmneb läbi viie analüütilise dimensiooni: narratiivse sisu, sotsiaalse tellimuse, juhtimisstiili, organisatsiooniehituse, doktriini ja strateegia, ning ka infotehnoloogia kasutamise. Allpool ülevaade igast neist.

Narratiivne sisu

Palju Bin Ladeni ja teiste džihadistide avaldustes sobib hõimu paradigmaga. Maailm on jagatud heasoovlike usklike - üleilmne moslemivendade ja - õdede umma (hõimulik ühiskond) - ja kurjade uskmatute (jumalatud, usutaganejad, ketserid) vahel. Araabia maad ja rahvad on kannatanud liiga palju ebaõiglust, solvanguid ja alandust - nende aul on trambitud, nende perekondi alandatud ülbete, ennasttäis sissetungijate (Ameerika, Israel) poolt.

Moslemitel on püha kohus end kaitsta: lüüa vastu, maksta kätte, otsida hüvitust ja võõrvallutajad välja ajada. Nad peavad maksma, halastust ei tohi näidata - pole vahet, kui tsiviilisikud surevad, isegi naised ja lapsed. Nad väärivad iga karistust, iga katastroofi, iga hammas-hamba-vastu tegevust. Kaitsesõda on vajalik kohustus, et taastada au ja uhkus. See süžeeliin on pandud kõlama islamlikult ja sellel on islamipäraseid aspekte, mis pole ilmtingimata hõimulikud - näiteks nõue, et vaenlane peab olema ettehoiatatud. Kuid tuum on pärit hõimust. Tõepoolest, läbi ajaloo on sarnased süžeed esile tulnud ka teiste nakkavalt hõimulaadsete juudi, kristlike ja teiste usuliste ekstremistide juures.

Sotsiaalne tellimus

Moslemite keskel pole džihaad võõrastav, akadeemiline ega veider. On vaja vaid vähest ajuloputust, et see tõuseks nii peadest kui südameist.

Innukaid värvatuid tuleb nii Afganistanis, Tšetšeenias kui Balkanil võidelnute seast; immigrantide seast Euroopas ja põgenikelaagritest Jordaanias ja Palestiinas, kus elavad elule alla jäänud, võõrandunud noored; liituvad Saudi Araabias mugavat, kuid surve all olevat elu elavad noored, ja sunniidid, kelle elu rõhub sõda Iraagis. Mis neid tagant tõukab, on paljude analüüside põhjal jagatud kaotuse, võõrandumise, alanduse, jõuetuse ja katastroofitunne. Need analüüsid võivad samuti näidata, et ühinemine Al Qaedaga või selle liitlastega pakub perelaadset sõpruskonda. Osalemine võib tõmmata suuresti just seetõttu, et see seob liikmeid sellistesse liikmeskondadesse - mošeedes, treeninglaagrites, sõjalistes rakukestes jne.

Ja see võib olla nõnda mitte ainult seepärast, et paljud liikmed jagavad ülalnäidatud sotsiaalpsühholoogilist tundlikkust, vaid et nad tulevad kultuuridest, mis on sügavalt hõimu- ja klannipõhised. Ennast elus mitte leidnutele ja “triivijatele” loob Al Qaedaga ühinemine hõimumiljöö. See võib isegi olla atraktiivne nomaadsetele üksildastele kaugetest kultuuridest, kes pöörduvad islami usku kui otsivad rohkem tähenduslikku identiteeti ja kuuluvustunnet (näiteks John Walker Lindh?).

Juhtimistüüp

Bin Ladeni stiilne käitumine pärineb tagasihoidliku, ennast varju jätva, jumalakartliku hõimušeigi traditsioonist. Ta läheb kaasa, interpreteerib, annab nõu, vahendab ja õnnistab. Ta ideed on sängitatud islami traditsiooni - ta ei keeda neid kokku, et väljendada omaenese ego. Ta näitab küll juhtivat kohalolu, kuid ei jaga käske, ega nõua allumist oma juhtimisele (kuigi ta võib olla omaenese rakukese pealik, teiste sõnadega majapidamise juht). Ta on suurejooneline oma fondidega. Ta Al Qaeda kaasjuht Ayman al-Zawahiri omab sarnast, kuid teravamat kuvandit. Samas vastupidiselt sellele käitub nende kaasvõitleja Iraagis - al-Zarqawi - nagu raevukas alfaisasest jõhkard, kes toob lõhestumist sunniitide ja šiiitide vahele. Kuid Bin Laden - kelle enda eesmärk on palju oikomeenilisem hõimudeülene sulandumine - respekteerib teda ja on kuulutanud ta enda emissaariks Iraagis.

Napib informatsiooni selle kohta, kuidas need ja teised pealike tehtud otsused mõjutavad Al Qaeda’t, kuid protsess meenutab vastastikust kommunikatsiooni ja konsultatsioone, mis näitavad püüdu konsensusele ilma hierarhiat kasutamata - mis on tüüpiline hõimukoosolekule.

Organisatsiooniline disain

Al Qaeda ja ta tütarettevõtted on organiseeritud nagu (paljukeskmene?, tuum/perifeeria?) võrgustik, mis hajub laiali sõlmedeks, rakukesteks ja üksusteks, mis kõik tegutsevad samasuunaliselt ilma kindla keskse juhtmiseta. See tundub infoajastu võrgustikuna, kuid on samaväärselt hõimuajastu võrgustik. Seda seovad sugulussidemed vere, aga veelgi enam vennaskonna kaudu. Mis paistab moodsast perspektiivist sõlmede ja rakukestena, vastab hõimuperspektiivist segmentidele. Mõned segmendid pärinevad tegelikest hõimudest ja perekondadest; teisi seob kokku “fiktiivne sugulus” džihaadi vaimulike, värvatute ja väljaõpetajate kaudu. Kõik, kes on ühinenud, tunnevad end osana laienevast perekonna/hõimu segmendist, mis on arenenud üleilmseks. Al Qaedal oli segmentaarne olemus juba enne 11. septembrit, näiteks olid mõned treeninglaagrid Talibani Afganistanis jagunenud mööda etnilisi eristusi (näiteks üks laager alžeerlastele, teine tšetšeenidele), need rakukesed, mis andsid löögi 11. septembril, olid Saudi päritolu. Enamgi, see džihaadivõrgustik on keskse juhita, nagu hõim olema peabki. Seda ei hoia koos mitte käsu- ja kontrollistruktuurid - hõimud pole käsu- ja kontrolli-süsteemid - vaid tugev jagatud kuuluvusetunne, liitumisprintsiibid välisvaenlase vastu, ja džihadistlik narratiiv, mis on nõnda hõlmav, et sisaldab endas nii ideoloogiat kui doktriini.

Doktriin ja strateegia

Al Qaeda ja ta tütarliitlased võitlevad suuresti nagu hõimud ja klannid: detsentraliseeritutena, hajutatutena, poolautonoomsete osadena, mis kasutavad löö ja jookse (või löö ja sure) taktikat.

Need segmendid erinevad suuruse ja ülesehituse poolest. Mõned on väikesed ja mahuvad terroristliku raku kirjelduse alla. Teised (nagu Afganistanis ja Iraagis) on suuremad, rohkem nagu komandöridega lahingüksused (nii et õigem oleks nimetada neid Baathi segmentideks, mitte Baathistlikeks rakukesteks). Mõned võivad esineda sotsiaal-kultuuriliselt põimunud ekslusiivsete vennaskondadena, teised võivad oma liikmeskonda laiendada vähemvalivalt. Samal ajal võitlevad nad nagu modernsed terroristid ja mässajad, kuid teevad seda suguharusõdalase traditsioonis, tehes panuse varjatusele, üllatusele, reetlikkusele ja metslusele, vältides suuri avalikke lahinguid. Ja neile sobivad ajutised “mõistuseabielud” nagu Iraagis, kus Baathistid ja islamistid teevad koostööd taktikalistel missioonidel, kuid hoiavad lahus organisatsioonid ja strateegiad. Keskse hierarhia puudumine pole organiseerimatuse või nõrkuse märgiks - see on lihtsalt hõimu moodus.

Al Qaeda põhidoktriin ja strateegia on saanud moodsalt mõtlemiselt keeruka nimetuse asümmeetriline sõda (näiteks netwar ja sisseimbumine), kuid ta hõimulikkus sobitub sellesse moodsasse raamistikku.

Tehnoloogiakasutus

Al Qaeda’l ja ta liitlastel on laienev, kasvav esindatus internetis. Nende avaldused, kõned ja videod on postitatud müriaadil võrgulehtedel üle maailma, mis kaitsevad ja teadustavad džihaadi.

Nagu paljud analüütikud on märkinud, on uus meedia kasvatanud nende kommunikatsioone ja koostööd, nagu ka aidanud pälvida välise publiku tähelepanu. Online meedia sobib ka suuliseks traditsiooniks, mida hõimurahvad eelistavad. Mis tasub siinkohal äramärkimist, on see, et džihadistid kasutavad internetti ja Webi, et inspireerida globaalse virtuaalse islamiradikaalide hõimu loomist - sugulassegmentide online ummat üle maailma. See võib aidata liikmel hoida sidet või liituda uue segmendiga mõnes teises maailma paigas, kui ta reisib mujale. Nõnda võib inforevolutsioon, nagu ka globaliseerumise laiemad aspektid, tuua enesega uue ülemaailmse hõimustumise. Al Qaeda ja temasarnased on teenäitajateks.

Teisisõnu on Al Qaeda nagu globaalne hõim, mis peab moderniseeritud varianti segmenteeritud sõjast. Afganistanis ja Iraagis võitleme me samapalju suguharude kui islami fundamentalismi vastu. Salafi ja Wahhabi õpetused kehutavad džihaadile uskmatute vastu, moslemi šeikide väljaantud fatwa’d õigustavad isegi mittevõitlejate mõrvamist, ja nagu ka sunniidi mässuliste ultimaatumid, kelle poolt maharaiutud peadega vangid manifesteerivad rohkem äärmushõimuliikumist kui islamifundamentalismi.

Islamis on džihaad religioosne kohustus, kuid see džihaadi interpretatsioon, mida praktiseerib Al Qaeda, pärineb vähem religioonist kui (nartsissistlikust?) traibalismi avaldumisest mõningates äärmiselt segastes kontekstides.

Võrgustiku paradigmast

Ameerika analüütikud ja strateegid peaksid käsitlema Al Qaedat pigem kui hõimu, mitte kui religioosset fenomeni. Nad peaksid vaatlema Al Qaeda’t nii klassikalisest hõimu kui ka moodsast võrgustiku perspektiivist. Sageli on välja toodud (kaasaarvatud ka minu poolt), et Al Qaeda esindab postmodernset, infoajastu nähtust. Kuid on aeg tasakaalustada seda arusaamisega, et Al Qaeda esindab ka hõimustumise taaselustumist, mõlemad nähtused lõikavad kasu inforevolutsioonist ja teistest globaliseerumise aspektidest.

Hõimuvaade kattub kasuliku võrgustikuvaatega Al Qaedale, eriti juhul, mida John Arquilla ja mina oleme nimetanud “netwar” [2], mil kasutatakse võrgustikku, et vormida organisatsioone ja seotud doktriine, strateegiaid ning tehnoloogiaid, mis on häälestatud infoajastule. Võrgusõjas osalejad - nagu Al Qaeda ja ta liitlased - kipuvad olema laialivalguvad indiviidide rühmad, kus suheldakse, koordineeritakse ja tegutsetakse koos interneti toel, sageli ilma keskse juhtimiseta. Nende optimaalne rünnakumeetod on salajane sissehiilimine-imbumine. Suures osas esindab netwar disaini - nagu ka Al Qaeda ja ta liitlaste puhul - mis on “segmenteeritud, polütsentriline, ideoloogiliselt integreeritud võrgustik” (ehk SPIN (segmented, polycentric, ideologically integrated network)), mida Luther Gerlach tõi välja oma 1960ndate sotsiaalsete liikumiste uuringutes.

Kuid hõimud ja võrgustikud pole sama. Üks asi on see, et hõimu valitsevad sugulussidemed, infoajastu võrgustikke aga peamiselt modernsed kriteeriumid. Näiteks informatsioonijagamine. Hõimusüsteemis toimuks see pärast põlvnemiskontrolli. Võrgustikus pole otsustavaks kriteeriumiks mitte sugupuu, vaid infot vastuvõtva isiku või rolli professionaalne olemus. Sama kehtib hõimu- ja klannisüsteemis, kus liikmed manööverdavad mõju pärast, seal tekivad sageli voolavad alliansid, mis näivad veidrad ja vastuolulised väljasseisjatele ideoloogilises või muidu modernses perspektiivis, kuid on mõistlikud hõimu või klanni perspektiivist. Näiteks võib olla kohustuslik hõimu või klanni eliidi (nagu vana Iraani dowreh või Mehhiko camarilla süsteemid) sekka varjatult arvata ka eliiti paremalt ja vasemalt, sõjalisest ja religioossest, äri- ja kriminaalsektorist, nõnda, et kaasa oleksid haaratud kõik ühiskonna osad.

Vastupidiselt sellele on moodsas võrgustikus, näiteks kodanikuühiskonna aktivismi korral, peamine siht ideoloogiline ja professionaalne koherents.

Lõpetuseks, kui hõimud ja võrgustikud oleksid sarnased kontseptsioonid (nagu väidavad mõned sotsiaalse võrgustiku analüütikud), siis võiks modernsetele korporatsioonidele soovitada inforevolutsiooni käigus muutuda rohkem hõimulikuks, selle asemel, et saada võrgustunumaks - kuid see poleks mõistlik, välja arvatud ehk vaid mõnedes aspektides, nagu töötajate moraal ja toote bränding.

Lühidalt on Al Qaeda ja ta liitlased moodustanud hõimu ja võrgustiku hübriid-disaini: hõimustunud võrgustiku või võrgustunud hõimu, koos vähese hierarhia ja turusarnase dünaamikaga. Hõimu paradigmal on eelised võrgustiku, hierarhia ja teiste organisatsiooniliste paradigmade ees. Kõigepealt organisatsioonilise disaini, siis juhtimise, doktriini ja strateegia puhul. Kuid nad pole sinna midagi selgelt paigutanud religioonist. Nagu on välja öeldud terrorismidiskussioonis, on seal sekulaarsed paradigmad, millele religioon on külge poogitud. Vastupidiselt sellele on hõimu paradigma täidetud dünaamikaga, mis siseneb religioonisfääri, nagu altruism hõimukaaslase suhtes, “meie” ja “nende” eristamise skeem ja kättemaksukood. See on väärtuslik tähelepanek.

Eeldatavad avaldumised poliitikas ja strateegias

Ameeriklased lohutavad endid, mõeldes, et mitte ükski teine rahvus pole võimeline saavutama meie võimsust saabuvatel kümnenditel. Kuid iidsetest aegadest peale kuni praeguseni on globaalselt laienenud suurvõimud sageli põrganud metsikut vastupanu osutanud hõimudele ja klannidele. Mõnikord on see põhjustanud väljakurnamist (näiteks Rooma impeeriumis), kuigi suurvõim võib võita aega, mängides segmente üksteise vastu (nagu tegi näiteks Britannia Pax Britannica ajal).

Samuti on juba muistsetest aegadest nii, et mida rohkem on ühiskond hõimu- või klannikeskne, seda rohkem paneb ta vastu muutustele - ja seda sagedamini peab surve moderniseerumisreformideks tulema väljast või ülalt (näiteks Meiji Jaapan).

Ameeriklastel on palju õppida, kuidas toime tulla hõimu- või klannipõhiste ühiskondadega ja leida programme, mis nende puhul töötaksid (meenutagem Somaaliat).

Ühendriigid pole mitte sõjas islamiga. Meie võitlus on terroristide ja mässajatega, kes toimivad võrgustunud hõimude ja klannide moel. USA sõjajõud õpivad seda raskel moel - sõjaväljal. Kuid poliitikategijatel ja strateegidel Washingtonis napib siiski arusaamist. Näiteks Report of the Defense Science Board Task Force on Strategic Communication tunnistab, et “Ühendriigid on segatud põlvkondade-pikkusesse ja globaalsesse võitlusesse ideede nimel, mitte sõtta Lääne ja islami vahel.” [3] See märgib traibalismi rolli, kuid ainult väga vähe. RANDi raport The Muslim World After 9/11 läheb veel kaugemale, öeldes, et “ekstremistlikud kalduvused tunduvad leidvat viljakat pinnast kohtades, kus on segmentsed hõimuühiskonnad,” kuid põhiliselt itkeb see teemal “kirjandus traibalismi ja radikalismi suhte kohta pole veel piisavalt arenenud.” [4]

USA kasutatavad mässuliste ja terroristide vastased meetodid - ülekuulamistel, luure ja infokogumisoperatsioonidel, strateegilistes kommunikatsioonides ja avalikus diplomaatias, ning loomulikult “ideede sõjas” - võidaksid, kui parandaksime oma arusaamist hõimu ja klanni dünaamikatest. Määrata täpselt, millised ümbermõtlemised peaksid konkreetselt aset leidma, on väljaspool selle artikli piire. Kuid üldiselt peaksime paremini eristama meie strateegiaid islami suhtes strateegiatest hõimuekstremistide suhtes, kes lõppude lõpuks ei kannataks seda eristust välja. Kes võidab, võib suuresti sõltuda just sellest. Hõimuparadigma võib olla kasulik, mitte ainult selleks, et ümber mõelda, kuidas toime tulla Al Qaedaga, vaid ka aimamaks, mis võib juhtuda tulevikus, kui Al Qaeda või ta liitlased suudavad haarata võimu ja luua kusagil islamikalifaadi. Siis pole enam kesksed ei võrgustiku ega hõimu paradigmad. Nagu kalifaat on näidanud, muutuks tähtsaks hierarhia. Üle aegade on inimesed leiutanud neli peamist organisatsioonivormi, mida kasutada ühiskondade loomiseks: hõimud, hierarhilised institutsioonid, turud ja võrgustikud. Kuidas inimesed kasutavad ja kombineerivad neid vorme, nii nende heledaid kui tumedaid külgi, määrab üsna palju, mis liiki ühiskond neil on. Kui Al Qaedast inspireeritud kalifaat tekiks, võime me olla üsna kindlad, et see kombineeriks hüperhierarhia ja hüperhõimulikkuse, jättes marginaalse, allasurutud ruumi majanduslikele turgudele ja vähe kui üldse mingit ruumi autonoomsetele kodanikuühiskondadele. Kui see on ilmnenud minevikus, on tulemuseks olnud tavaliselt fašism.

Copyright 2005 David Ronfeldt. All rights reserved. Reprinted with permission of the author. Originally published in the online journal First Monday (www.firstmonday.org). Translation by Kirikiri. No further reprinting or translation authorized.


Kirjandust

Kirjandust klassikaliste hõimude kohta:

Boehm, Christopher, 1999. Hierarchy in the forest: The evolution of egalitarian behavior. Cambridge, Mass.: Harvard University Press.

Burguière, André, Christiane Klapisch-Zuber, Martine Segalen, and Françoise Zonabend (editors), 1996. A history of the family. Translated by Sarah Hanbury-Tenison, Rosemary Morris, and Andrew Wilson. Cambridge, Mass.: Harvard University Press.

Carneiro, Robert L., 2003. Evolutionism in cultural anthropology: A critical history. Boulder, Colo.: Westview Press.

Earle, Timothy, 1997. How chiefs come to power: The political economy in prehistory. Stanford, Calif.: Stanford University Press.

Evans-Pritchard, E.E., 1940. The Nuer: A description of the modes of livelihood and political institutions of a Nilotic people. Oxford: Clarendon Press.

Fox, Robin, 1967. Kinship and marriage: An anthropological perspective. Cambridge: Cambridge University Press.

Fried, Morton H., 1967. The evolution of political society: An essay in political anthropology. New York: Random House.

Harris, Marvin, 1977. Cannibals and kings: The origin of cultures. New York: Random House.

Johnson, Allen W., and Timothy Earle, 1987. The evolution of human societies: From foraging group to agrarian state. Stanford, Calif.: Stanford University Press.

Sahlins, Marshall D., 1968. Tribesmen. Englewood Cliffs, N.J.: Prentice-Hall.

Sanderson, Stephen K., 2001. The evolution of human sociality: A Darwinian conflict perspective. New York: Rowman & Littlefield.

Schneider, David M., 1980. American kinship: A cultural account. Second edition. Chicago: University of Chicago Press.

Service, Elman R., 1975. Origins of the state and civilization: The process of cultural evolution. New York: Norton.

Service, Elman R., 1971. Primitive social organization: An evolutionary perspective. Second edition. New York: Random House.

Shermer, Michael, 2004. The science of good and evil: Why people cheat, gossip, care, share, and follow the golden rule. New York: Henry Holt.

Kirjandust hõimu- ja klannisõdadest:

Galeotti, Mark, 2002. "‘Brotherhoods’ and ‘associates’: Chechen networks of crime and resistance," Low Intensity Conflict & Law Enforcement, volume 11, numbers 2/3 (Winter), pp. 340-352.

Keeley, Lawrence H., 1996. War before civilization: The myth of the peaceful savage. New York: Oxford University Press.

LeBlanc, Steven A., with Katherine E. Register, 2003. Constant battles: The myth of the peaceful, noble savage. New York: St. Martin’s Press.

McCallister, William S., 2005. "The Iraq insurgency: Anatomy of a tribal rebellion," First Monday, volume 10, number 3 (March), at http://firstmonday.org/issues/issue10_3/mac/.

Simons, Anna, 1995. Networks of dissolution: Somalia undone. Boulder, Colo.: Westview Press.

Muud:

Anonymous, 2002. Through our enemies’ eyes: Osama bin Laden, radical Islam, and the future of America. Washington, D.C.: Brassey’s.

Arquilla, John, and David Ronfeldt, 2001. Networks and netwars: The future of terror, crime, and militancy. Santa Monica, Calif.: RAND.

Arquilla, John, and David Ronfeldt, 2002. "Netwar revisited: The fight for the future continues," Low Intensity Conflict & Law Enforcement, volume 11, numbers 2/3 (Winter), pp.178-189.

Bill, James A., 1973. "The plasticity of informal politics: The case of iran," Middle East Journal (Spring), pp. 131-151.

Carley, Kathleen M., Jeffrey Reminga, and Natasha Kanmeva, 2003. "Destabilizing terrorist networks," NAACSOS Conference Proceedings (Pittsburgh), at http:// www.casos.ece.cmu.edu/casos_working_paper/Carley-NAACSOS-03.pdf.

Davis, Paul K., and John Arquilla, 1991. Thinking about opponent behavior in crisis and conflict: A generic model for analysis and group discussion. Santa Monica, Calif.: RAND. (source on concept of "multiple models").

Gerlach, Luther P., 1987. "Protest movements and the construction of risk," In: B.B. Johnson and V.T. Covello (editors). The social and cultural construction of risk. Boston: Reidel, pp. 103-145.

Hoffman, Bruce, 2004. "Al Qaeda and the war on terrorism: An update," Current History (December), pp. 423-427.

Juergensmeyer, Mark, 2003. Terror in the mind of God: The global rise of religious violence. Third edition, revised and updated. Berkeley: University of California Press.

Krebs, Valdis, and June Holley, 2002. "Building sustainable communities through network building," at http://www.orgnet.com/BuildingNetworks.pdf.

Maalouf, Amin, 2001. In the name of identity: Violence and the need to belong. Translation of Identités meurtrières by Barbara Bray. New York: Arcade.

Paxton, Robert O., 2004. The anatomy of fascism. New York: Knopf.

Rabasa, Angel M., Cheryl Benard, Peter Chalk, C. Christine Fair, Theodore Karasik, Rollie Lal, Ian Lesser, and David Thaler, 2004. The Muslim world After 9/11. Santa Monica, Calif.: RAND.

Ronfeldt, David, 2005. "A long look ahead: NGOs, networks, and future social evolution," In: Robert Olson and David Rejeski (editors). Environmentalism and the technologies of tomorrow: Shaping the next industrial revolution. Washington, D.C.: Island Press, pp. 89-98.

Ronfeldt, David, 1996. Tribes, institutions, markets, networks: A framework about societal evolution. Santa Monica, Calif.: RAND, and at http://www.rand.org/publications/ P/P7967.

Ronfeldt, David, and John Arquilla, 2001. "Networks, netwars, and the fight for the future," First Monday, volume 6, number 10 (October), at http://firstmonday.org/issues/issue6_10/ ronfeldt/.

Stern, Jessica, 2003. Terror in the name of God: Why religious militants kill. New York: HarperCollins.

U.S. Defense Science Board, 2004. Report of the Defense Science Board Task Force on Strategic Communication. Washington, D.C.: Office of the Under Secretary of Defense for Acquisition, Technology, and Logistics, at http://www.acq.osd.mil/dsb/reports.htm and http://www.acq.osd.mil/dsb/reports/ 2004-09-Strategic_Communication.pdf.

1

[1] Maalouf, Amin, 2001. In the name of identity: Violence and the need to belong. Translation of Identités meurtrières by Barbara Bray. New York: Arcade, pp. 28-29

[2] Ronfeldt, David, and John Arquilla, 2001. "Networks, netwars, and the fight for the future," First Monday, volume 6, number 10 (October), at http://firstmonday.org/issues/ issue6_10/ronfeldt/

[3] U.S. Department of Defense. Office of the under Secretary of Defense for Acquisition, Technology, and Logistics, 2004. Report of the Defense Science Board Task Force on Strategic Communication. (September), at http://www.acq.osd.mil/dsb/reports/ 2004-09- Strategic_Communication.pdf, p. 2

[4] Rabasa,Angel M., Cheryl Benard, Peter Chalk, C. Christine Fair, Theodore Karasik, Rollie Lal, Ian Lesser, and David Thaler, 2004. The Muslim world after 9/11. Santa Monica, Calif.: RAND Corp., at http://www.rand.org/pubs/monographs/2004/ RAND_MG246.pdf

2007-01-10

MärksõnaAjastu ahistavad asjad

MärksõnaHõim

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaSõda

MärksõnaVõrk