Põimuvad meeled- mõistused

Prindi

Improvisatsioon jan kausi teemal/aulis-leif erikson

1

(POOLSURNUD AUTOR)/ Autori portree Surnuna-Elavana/?

ACADEMIA NON GRATA JUHTUM

Miks kõik mind vihkavad, kui ometi olin nii kena ja lubasin kõigil mu imepärasele Sündmusele tulla? [1]
-  Yoko Ono

Kurat peitub tühiasjades. [2]
-  Lause "B/M Manifestist"

Nende kunsti algläte ladiseb laiali
igati legitiimsesse ajalukku.
Koost laguneva korrapära viivuks niutsatav värvaine
siuhti! lõigatud lahti, sest saab -
elu
nagu Yeatsi [3] hullumeelne tüdruk, kes püstloodis kukub üle hullumaja müüri,
tema purunevad
põlvekaitsed raksatavad vihma käes, tuletades meile meelde maid-riike,
kuhu meie antennid ei ulatu.
-  LeRoi Jones [4] "Rikaste kunstnike poliitika"

Viimastel aastakümnetel on Autori surmast või Autori elust/surmast paljugi juttu olnud; nimetagem esmast selletaolist krestomaatilist ilmumit era- ja avalikus teadvuses - Roland Barthes’i (on üks nihuke autor) Autori Surma. Miks siis enamik väljapaistvaid kriitikuid kalduvad Autorit ja ta Tööd Teoksil taas osadest kokku panema millenagi, kus Autor endiselt säilitab oma positsiooni esmase, käivitava tegurina? Olgu sellega nagu on, igatahes võime arvata, et Autori Surmas pole süüdi ükski arvustaja (koguni hr Barthes mitte), sest enamikul juhtudel keeldub Autor olematuks saamast.

(JPEG)


Barthes ütleb halvustaval toonil: "Usk Autorisse eeldab alati tema kohalolekut enne kui raamat teoks saab: Raamat ja Autor jagunevad ajaliselt eelnevaks ja järgnevaks: Autorit peetakse kunstiteose toitainetega varustajaks, st kellekski, kes eksisteerib enne teost; inimeseks, kes süüvib mõtisklustesse, kannatab ja on olemas üksnes oma lõpp-produkti saamise pärast; tema suhe teosesse on nagu isa/poja järgnevus ajalises jadas (lk 1853). Aga mis siis, kui Autor ei ole enam nõus saama tootjaks; tootma midagi, mis on "neutraalsus, diferents, sihitus, milles meie subjektiivsus kaob, esmalt mõistagi meie kirjutav keha" (lk 1851)? Vahest ei nõustu see Autor Andres Herkeli (on üks sihuke kriitik) arvamusega, et "Tugevad tekstid ei vaja autoripoolseid vabandusi." (A. Herkel, Autorit otsimas, Looming 1998, nr 12, lk 1861)

Seega, kas saab Autori Surm olla vaid pelk projekt - sõnalisel kujul küll huvitav, olemuselt aga vastuvõetamatu - mida (vähemasti siinmail) ei saagi rakendada tegelikkuses ning mis ei suudagi seda teha? Selle problemaatika ulatus käib kaugelt üle Eesti kaasaegse kirjanduse piiride ning seda võib vaadelda kui osa moodsate märgisüsteemide küsimustikust, mida laiemalt teatakse imeliku oksüümoronina - moodne järelmoodsus (postmodernism).

Drew Western (on üks sihuke autor), rääkides kaasaegsest ühiskonnast, kasutab mõistepaari "isikustatud kollektivism," millega ta tahab väga määratleda maailmapilti, kus ühiskond teenindab üksikisikut kui ennastmääravat ontoloogilist entiteeti, mitte vastupidi nagu vist Platonile meeldiks. Sellest üpris igapäevasest, tüütavast väitest võlub ta postmodernistliku kübaratriki abil välja Kultuuri jagamise - nagu lääne dihhotomistid ikka - ideaal- ja reaalkultuurilisteks väljadeks. Lühidalt: ideaalkultuuriline peaks siis tähendama, kuidas ühiskond peaks toimima, reaalkultuuriline on see, kuidas asjad harilikult ikka lähevad. Näiteks on igat sorti seadusandlus ja seadusloome ideaalkultuurilised nähtused, kuivõrd seadus tuleb siis, kui tegu (või tegematajätmine) on juba tehtud.

Isikustatud kollektivism, kõlagu see pealegi ideaalkultuuriliselt, on teatavas osas ja teatavatel juhtudel ühtlasi midagi reaalkultuurilist, ega ole ka piiriteldav mingi mõttemängu reeglite tarandiga. Autori "ise" on samas midagi empiirilist, aga ka "ideaalset," hoolimata ta kavatsustest lahustada end või lagundada end. Selles võib näha ka metanarratiivi, mis üritab vanal tuntud viisil sellest mingit universaalset seadust sepistada. Kuid sedagi võib pidada osaks postmodernistlikust mõtetepuntrast, mis kõlbab projekti Autori Surm raamistikuks niisama hästi kui iga teinegi. Nagu härra Barthes (üks nihuke autor) ütleb: "teksti ei saa enam vaadelda "teoloogilises plaanis, st Autor ei ole selle suhtes transtsendentne" (nagu Jumal), vaid "mitmemõõtmelise ruumina, kus eri kirjutused lakkamatult põrkuvad ja põimuvad." (lk 1853)

Ja tõepoolest: postmodernistlikud projektid, mis ähmastavad Kunstniku "ise" piirjooni, lahustavad "iset," tohivad avastada omaendagi mänguplatsil mõne pöördukse, mõne "küülikuaugust-alla-augu" ideaal- ja reaalkultuurilise vahel suvalisel ootamatul, vahest ka sõnaliselt väljendamatul teel.

Alljärgnev püüab leida nende Surmade ja Sisenemiste koha- ja ajamääratlust või - selleks, et veel kord rõhutada - kohatuse momente eelnimetatud väljade ning kohatusetekitajate endi vahel (kes pole enam Autorid sõna endises, positivistlikus mõttes), ning kelle toiminguid ja kelle tekitatud sündmusi mul on õnnelikul kombel olnud juhust tähele panna.

(JPEG)

NON GRATA

Kehre, mis toimub kirjanduselt kunstile tuleneb siin liigagi lihtsast faktist - vähemalt Eesti kontekstis - et Autori Surm ilmutab end selgemini igasugu mitte-institutsioonides. Nagu seda on/ei ole Non Grata. Kelle/mille juhtumi puhul mingi "tekst," "kontekst," "eeltekst/ettekääne" kui surematuse eelaimus ilma Surematu eneseta muutub kõige selgemini tajutavaks.

Kui leidubki mingi moodus kõnelda mingist tulemusest/tootest nimetamata kedagi, kes on selle tulemuse/toote tootmisel/tuletamisel tegev, siis kõige sobivam näide tundub olevat Academia Non Grata oma ebaisikulise, määratlematu, kooskõlastumatu, tänamatu (nongrataalse) olemislaadiga; olgu siia kaasa haaratud ka selle lingo-keelne, isegi mitte Lingua Latina-keelne nimetus. Selle kaasuse puhul tohime unustada inimesed, kes istutavad elusse millegi/kellegi; võime unustada nende nimed, isikukoodid, pensionikassa numbrid, ribakoodid, tiitlid, ametinimetused ja ID-d. See (mitte)formatsioon on nime poolest küll midagi õppimisega seonduvat, on küll mingi ètablie toiming Lääne Silme All (LSA), kuid see miski või keegi on osanud kuidagiviisi (mitte)väljenduda, (mitte)olla mõningad palgejooned sellest Vaimsest Kuningriigist, mida ei leidu ühelgi kaardil, või kui, siis ehk Atlantise omal, mille kapten Nemo (Eikeegi) ookeani põhjast avastas ja doktor Aronnaxile näitas - too nägi seda läbi klaaskiivri ja vee all pealegi. On minulgi ANG-d vaadates vahel sarnane tunne.

Järjekindel anonüümsus, mida praktiseeritakse selles mitte-asjas nimega ANG seisneb mitte lubamises kujuneda mingitki seost või kokkusattumust sattumuse/juhtumuse enese ning isikute vahel, kes seda juhtumisi panevad juhtuma/sattuma/toimuma.

Mingisugune "tekst" ning isikunimi, silt, mida indiviid kannab, on range segregatsiooni alusel eraldi getodesse pagendatud. Neil pole ühisosa, ühist andmebaasi, kohtvõrku, üksteise paroole, kasutajatunnuseid ega muid numbriteseeriaid, mis nii-öelda moodustavad meie aja inimese identiteedi ja mis peab looma ta privilegeeritud kaitstuse. ANG ei võta sellest osa, ei omanda selle ettevõtte aktsiaid, ei investeeri sellesse üritusse.

Mis puutub kaasaegse kunsti pilti üleüldse (kui niisugune olemas peaks olema), siis vähem rõhku on pandud asjadele nagu õli-lõuendil, graafika-paberil, skulptuur-savis. Harjutud on tarvitama establishmenti poolt leiutatud sõna performance. Need kaks üleilmse Lingua Franca sõna võivad - nagu enamus neid sõnu - tähendada, mida neid tähendama pannakse, eriti viimane. (Olen mõelnud, kuidas need maakeeli võiksid olla, aga loobun - siinkohal - katsest neid tõlkida. Jäägu nad eesti keelde nagu mõnedel meestel harjumus vene keeles ropendada - tundub nagu tõhusam.)

Sündmus (event) on vahest parem öelda, aga jäägu ka see. Sündmus algab ja lõpeb, katkeb, hajub olematusse vahest isegi enne, kui see teadvusesse jõuab. Teadvus on mälestus sündmusest, mitte sündmus ise. Ja muidugi mitte ka sünnitajate endi "ised." Ta on olnud, see sündmus, PERFOKAS, ja kõik. See "abjekt" - kunstiloost laenatud sõnaga - võib säilida veel videolintide, virtuaalmälu pankade vms kujul, needki aga on mõistagi mitte enam ka mälu, vaid mälu abivahendid, kargud, mnemotehnika, vahel koguni ka metoodika, pedagoogika. Nad on mälu mälu mälumine.

Sündmus indutseerib toimumise hetkel viha, hirmu, põlastust, vastikust, heameelt vm emotsioone, mida ei saa külmkappi pista, et neid pärast "rahulikult" vaadelda ja hinnangut anda; ega mumifitseeritud kujul püramiidi sisse peita, tulevaste põlvede tarbeks (Tarbimisaeg piiramatu!). Neil pole tulevikku, mida mõõdistada või kaardistada, kaotada või leida, osta või müüa.

(JPEG)


Ja teine punkt: Autorit (olgu või mitmuse kolmandas isikus) ei saa samastada ega võrdsustada ühegagi neist Sündmustest. Vastastikku rahuldavat sidet Sündmuse ning väikese valge lipiku vahel Sündinud Asja parema alumise nurga all ei eksisteeri. Autorit ei saa vastustada, proovile panna, temalt selgitusi nõuda, teda süüdistada, kompromiteerida, talle kaasa tunda - ega ka teda mõista püüda - ükski Autoriteet. Pole olemas "kindlapiirilist karakterit" (Kas elevant on olemas?). Sündmusel ei ole isegi enne’t ja pärast’it. Rääkimata kausaalsest seosest nagu näiteks eeldatakse kriminalistikas.

Iseenese hooleks jäetuna kaitseb terve organism end harilikult suvaliste väliste sissetungijate eest va. vastumürgid ja narkootilised ained, mida see ise oma (ettemääratud) eluaja jooksul toodab. Leidub inimesi, kes võivad Non Grataga kaasneda, kuid Non Grata ei saa kaasneda üheski selles leiduvas inimeses.

Ja siiski, Autori Surma ei saa nagu nööpnõelaga paika panna selles lakkamatus voolus, isegi mitte segmendina sellest fluxusest, mis on Mobilis in Mobili või Kollane Allveelaev, mis tiirutab veealuste Seitsme Tarkuse Samba vahel või Stoa sammaskäigus peripateerib. Liigagi palju Ariadne lõngaotsi on meie närviliselt värisevate käte vahelt juba välja lipsanud, jäljetult kadunud järgmise tühjusse sirutuva trepi, järgmise mitte midagi toetava samba, järgmise pooliku võlvkaare taha. Non Grata kunst on määratud kõndima sel veealusel maastikul, kui ta viimaks tasakaalu kaotada ei taha - et ta algläte ei ladiseks laiali igati legitiimsesse ajalukku, annaalidesse, kus Autor taas ellu ärkab, kuid.... ei või iial teada.


Ja Autori märkused eeltoodud tsitaatide kohta:

1

[1] Albert Goldman, "The Lives of John Lennon," NY, Doubleday, 1976

[2] Niisugust manifesti ei eksisteeri või eksisteerib üksnes potentsiaalselt. Samuti pole mul aimugi, mida võiks tähistada akronüüm B/M.

[3] Yeats, William Butler (1865-1937), Iiri poeet, draamakirjanik, prosaist.

[4] LeRoi Jones (1934) ehk Imanu Amiri Baraka, Ameerika mustanahaline- ja -sõjaline luuletaja.

2005-08-22