Arutelu selle artikli le

Identiteedijõustajad versus empaatikud

Prindi

Andrus Norak

1

Ohvrit vajavad Rene Girardi sõnul kõik suletud identiteediga inimkooslused. Teisisõnu, kõik need, kes tahavad oma identiteeti äratuntavana säilitada. Neil tulebki ajuti endi seast välja arvata liiga erinevad. «Kes liiga hull, kes liiga hell, mis teha on siin ilmas sel?» küsis kord Hando Runnel.

Nii talitati ka algkoguduses, selles veendumiseks piisab, kui lugeda apostel Pauluse kirja Korintlastele. Ta ütleb, «pange siis kurjategija endi seast välja». Kurjategijaks nimetab ta isikut, kes oli tõenäoliselt abiellunud omaenda võõrasemaga.

Pühakiri kutsub meid ühest küljest üles samastuma selle maailma nõtradega, nendega, kes on ohverdatud ja jäänud sotsiaalsete masinate ning süsteemide hammasrataste vahele. Teisalt on Pühakiri tõsiselt mures usukogukonna identiteedi ja selle äratuntavana säilimise pärast. Jaroslav Pelikan on defineerinud katoliiklust kui universaalsust + identiteeti.

Siinkohal võiks peatuda ja küsida, milles seisneb usukogukonna identiteet? Eks peitu vastus juba küsimuses endas. Usus. Usu üheks esmaväljenduseks on moraalsed seisukohavõtud, traditsiooniliselt patriarhaal/judaistlikus võtmes. Usukogukonda on alati ühiskonnast, kui tervikust eristanud suurem rangus moraaliküsimustes. Selles osas tundub praegu valitsevat peataolek ja segadus. Moraali kui säärast justnagu ei olegi enam. Tundub et moraal on erastatud, taandatud individuaaltasandile ning mingisugusegi kogukondliku mõõdupuuga inimeste privaatsfääri tungimine on kui mitte midagi hullemat siis vähemasti taktitu.

Nii peitub kristlaskonnas pinge, kui mitte öelda vastuolu ohvritega samastumise ja iseenese identiteedi säilitamise vahel. Moraalseid kogukondlikke printsiipe omav inimkooslus peab vältimatult endi seast välja arvama nood, kes neid printsiipe ei järgi. Samal ajal peaks see kogukond omaenda sisemise loogika kohaselt empatiseeruma ka endi seast väljaheidetutega, selleks et nad n.ö. meelt parandaksid ning taas moraalselt elama hakkaks. Samastumist takistab tegelane, keda Pühakiri nimetab Kuradiks. Nimelt ei pannud algkogudus inimesi lihtsalt endi seast välja, vaid see tähendas ühtlasi ka Jumala pääste sfäärist välja arvamist ning kuradile üle andmist, tähendas andmist selle maailma vürsti meelevalda, „liha hukkamiseks, et inimese vaim pääseks Issanda päeval“, nagu Paulus ütleb.

Üheainsa kiriku olemasolu korral toimib säärane väljaheitmise, meeleparanduse ja võimaliku tagasivõtmise tsükkel küllaltki hästi. Paljude uskkondade olemasolul mitte. Üheks konkurentsivõitluse võtteks on dumping. Ka kirikutevahelises võitluses toimub moraalne dumping selleks, et potentsiaalne klient võimalikult madala (moraalse) hinnaga endale võita. Siinkohal sündiv muutub sageli iseenda karikatuuriks. Nimelt on kirikuid, mis uute liikmete saamise nimel on valmis moraali küsimustes olema mitte rangemad, vaid pigem tolerantsemad, kui ümbritsev ühiskond.

Tasakaalu nende kahe, identiteedi ja empaatia vahel, on raske hoida. Erinevad kirikud on selle küsimuse endi jaoks erinevalt lahendanud.

Algkogudus suutis säilitada moraalset rangust tänu märterlusele ning hilisem kirik tänu pühakutele, kes tootsid jätkuvalt nn. moraalset kapitali, mille arvelt kirik võis endale rangust lubada. Kui kirik moraalsest kapitalist n.ö. tühjaks jookseb, siis kaotab ta ranguse nii maailma kui iseenese suhtes ning ega siis palju muid võimalusi jäägi, kui muutuda empaatiakogukonnaks ning tolerantsi lipulaevaks.

Katoliku kirikus on seatud juhid kes määravad, mil määral ja millistes küsimustes võib kirik oma seisukohti muuta. Katoliiklaste kaheldamatuks tugevuseks on pühakutekultus ja Kristuse ohvri jätkuv aktualiseerumine missas. See annab ajet ka selles suures kirikus jätkuvalt esilekerkivale eneseohverdamisele, kasvõi ema Teresa võtmes.

Nii arvab osa kristlaskonnast, et kristluse põhisisuks ongi jätkuv sotsiaalsete äärealadega samastumine, olgu need siis seksuaalvähemused või perevägivalla ohvrid. Selle vaatepunkti vaieldamatuks tugevuseks on järjepidevus. Senikaua, kuni maailmas kestab ohverdamine, ostrakeerimine ja marginaliseerimine, on ka kiriku ülesandeks selle vastu võidelda. Jeesuse sõnul on „vaeseid alati teie juures“. Seda võitlust peetakse enamjaolt küll selle hinnaga, et kirik hülgab iseenda identiteedi moraalse kogukonnana asendades selle armastuse ja kaasatundmisega. Tarbimisühiskonnas ei ole ka enam lihtsalt sünnis otsustada inimeste üle millegi muu, kui raha, kinnisvara ning nendega seotud staatusesümbolite alusel.

Viimati peaks kirik just seda tegemagi, lahustuma siirupi või armastuse essentsina teistes inimkooslustes? Kui ta aga kord juba lahustub, kuidas teda siis tagasi kontsentraadiks aurutada? Kristlikust traditsioonist leiame hulganisti näiteid selle kohta kuidas kristlased kui ohvriteadlikud inimesed on iseendid ohverdanud ning seeläbi maailma paremaks muutnud. Tänane vasakpoolne/feministlik/kristlik sotsiaalne võitlus inimõiguste eest sellist võitlusviisi ei pruugi. Pigem võideldakse juba saavutatud oma õiguste mätta otsast, nende eest, kel veel neid õigusi ei ole. Reeglina ei mingit eneseohverdamist! Selline võitlus on samastumise mõttes küll kristlik ja piiblipärane, ei ole seda aga ei moraalse identiteedi ega ka võitlusviisi osas.

Sootuks uue ohverdamisviisi on meie argipäeva toonud islamifundamentalistid. Nemad ohverdavad küll iseendid, võtavad aga oma teekonnale teispoolsusesse endiga kaasa terve hulga vaenlaseks peetavaid inimesi, kes sel hetkel lihtsalt eneseohverdaja lähedal sattusid olema. See on kummaline segaohver eneseohverdajast ning hulgast tahtmatutest kaasasõitjatest!

Identiteedihoidjad märgivad moraali küsimustes maha selged piirkupitsad ning keelduvad mistahes hinna või argumentide nimel neist lahti laskmast. Neile on identiteet tähtsam kui empaatia. Seda vaatepunkti iseloomustab vahetegemine patuse vahel, keda tuleb armastada ning tema patu vahel, mida tuleb vihata. Ideaalis on see kaunis loosung, praktikas aga ei ole selle järgimine sugugi kerge. Näiteks või teise inimese teistsuguse seksuaalse sättumuse puhul.

Peamised moraaliküsimused täna on seotud naiste õiguste ja homoseksualismiga. Identiteedisäilitajad liigitatakse nende küsimuste alusel nii ümbritseva maailma kui ka empaatilise koolkonna kaaskristlaste poolt fundamentalistide kilda. Empaatikud esindaks täna justnagu tõelisemat ja ehedamat kristlust, seda kristlust, mis edendab ühiskonnas tolerantsi ja armastust. Seda kristlust millel on sotsiaalne tellimus. Teevad nad seda küll reeglina endi identiteedi arvelt, sooritades nõnda ka ise omalaadse eneseohverdamise, lahustudes, lakates olemast ning jäädes viimaseks kristlaste põlvkonnaks.

Identiteedijõustajad muutuvad aga pluralistlikus ühiskonnas selgesti eristatavaks subkultuuriks, mis pakub oma moraalsete seisukohavõttudega pagu ja pelgu relatiivsusest väsinud inimesele. See kogukond käsitleb end täna sageli ise kui märterlikku ning saatanliku ühiskonna poolt marginaliseeritut. Seda võtmes, „mida vähem meid on ja mida vähem meid mõistetakse, seda enam on meil õigus“. Pikemas perspektiivis või ühiskondliku kriisi ajal omavad aga ka fundamentalistid potentsiaali plahvatuslikult kasvada ning muutuda domineerivaks.

1

2005-08-15

MärksõnaUsk ja uskmatus