Teemad

Süütuse aeg (pildikesi defkast)

Prindi

Peeter Helme

1

“Kes otsib iseennast, on määratud pettuma.” Nicolás Gómez Dávila

Mäletan veel hästi - see võis olla teises või kolmandas klassis, mil aastanumbriks kirjutati 1986 või 1987 - kuidas olin külas ühel klassivennal ja imetlesin läbi tema vanemate soliidselt tumedaks lakitud sektsioonkapi klaasukse selle taha, kristallpitside ja -kausikeste vahele püsti asetatud Pall Mall’i ja Marlboro suitsupakke. Tegu oli tavalise Mustamäe korteriga, mille sisustuski oli täiesti tavaline - sektsioonkapid, põrandal Mistra, lastetoas kasepuidu karva voodi, mille all ratastega voodiriiete kast, köögis kolme jalaga taburetid ja mingisugune Valgevene või Läti külmutuskapp. Aga kui eriliseks tegid selle korteri need värvilised Pall Mall’i ja Marlboro pakid!

Samasugust tunnet tundsin mõni aeg hiljem, kui sain oma esimese Carlsbergi õllepurgi. Seejuures polnud tegu tavalise purgiga, vaid mingi juubeliväljaandega, mis oli pisut teist, veidi tumedamat rohelist värvi ja veidi erilisema kujundusega. See kogemus osutus minu jaoks nii olemuslikuks, et otsustasin hoobilt alustada oma õllepurkide kollektsiooni.

Mõni aeg hiljem hakkasid liikuma esimesed välismaa tikutopsid, mille kogumisega samuti alustasin, moodustades nõnda tähelepanuväärse ja mõnes mõttes ka imetletud erandi kõigi meie klassi poiste seas, kellel olid küll minust võimsamad õllepurkide kogud, kuid puudusid tikutopside omad. Ammu enne oli mul juba olemas postmargikollektsioon, kuhu lubasin nõudlikult vaid floorat ja faunat kujutavaid välismaiseid postmarke.

Kui põnev ja eriline oli tunne, millega näitasin oma klassikaaslastele esimest Singapuri, haruldasi Burundi või Mauritiuse marke! Ning kui raske oli taluda alandust, kui nägin endale kuuluvast võrratult suuremat purgikollektsiooni, võrratult haruldasemaid postmarke või ebatavalisi tikutoose, mida mul polnud kuidagi võimalik omandada!

Kuhu on see kõik kadunud? Igal kõrtsil ja hotellil on oma tikutoosid, kataloogidest saab tellida ükskõik milliste - kindlasti ka olematute! - riikide postmarke ning õlletehased kujundavad oma purke ja pudelisilte iga paari hooaja järel ümber! Kui kerge oli vanasti, nõukogude ajal olla originaalne! Kui vähe oli selleks vaja, et teistest erineda. Enamgi veel - kuna me kõik kandsime koolis ühesuguseid ranitsaid, ühesuguseid koolivorme, ühesuguseid koolisusse ja ühesuguseid Marati dresse, piisas vaid väikseimast nihkest, et olla teistest peajagu üle, et tekitada ebakindlust, imetlust ja kadedust!

Jah, mingite eriliste riide- või tarbeesemete hankimine oli tol ajal alati keeruline ja kulukas - vaid väheste laste vanemad said oma lastele hankida Bulgaaria korvpalliketse või Soome dressipükse ning asjaolu, et mul oli au kasutada tänapäeval nii tavalist Pelikani koolisulepead, kuulus peaaegu müstika valdkonda. Kuid ikkagi - kui vähesest piisas...

Mäletan, et keeruliseks läksid ajad kümnendi vahetusel - üheksakümnendad mitte ainult ei murendanud nõukogude võimu vaid tõid uute tuultena Eestisse ka senisest palju enam noorteliikumisi ja noorteideoloogiaid. Laste seljast kadusid peagi ametlikud mundrid ja ilmusid uued, mitteametlikud - osa seltskonnast riietas ennast grungedeks, osa flirtis punkriietusega (mida peeti siiski nii mässumeelseks, et peale mõne üksiku elemendi muu riietuse sees, õpetajad ja ka lapsevanemad seda koolis ei lubanud). Kui ajad veelgi edenesid, siis tulid 1990ndate keskel kauboistiil, reivi-inimesed, Metallica’t kuulavad pikajuukselised ja nende loomulikud vaenlased - tümpsuvat tantsumuusikat hindavad lühikeseks pöetud peadega noormehed ning nende beibelikud kaaslannad.

Kui raskeks muutus oma erilise ideoloogia, oma Mina näitamine ja massist eristumine! Irooniline, kas pole - just kasarmukommunismi ajal aitas juba üks normist kõrvalekalduv detail karjuda tervele ühele kuuendikule, kui eriline ja isiklik keegi parasjagu on ning enese vabale väljendamisele, otsimisele ja leidmisele suunatud ja näiliselt originaalsuse palvlemist harrastav maailm muudab selle nii neetult raskeks!

Seejuures ei ole ju tegelik küsimus mitte välises, vaid sisemises - oma hinge ja meelelaadi väljendamises. Vastupidiselt laialt levitud usutunnistusele pluralism mitte ei aita seda omaenese Mina näidata ja välja elada, vaid uputab viimase kõkjalt tulvavasse infolaviini; selle kaubamärkidest, bändinimedest, automarkidest ja mobiiltelefonide tüüpidest koosneva tulva alt on üha raskem leida mõtlevat, tundvat ja igatsevat inimest.

Raske öelda, kas sellist olukorda saabki probleemiks nimetada - probleem peaks justkui olema miski lahendatav. Lahendustega meil aga paraku napib, sest tagasipöördumine uude kasarmurežiimi pole lahendusena mitte ainult ebaotstarbekas - ta on ka vastuvõetamatu. Paraku on samamoodi ebameeldiv ka neoliberalistlik kaubamärgikarneval. Niisiis lahendust justnagu polegi, sest öelda kellelegi tänapäeval: “Jää iseendaks!”, kõlab kui mitte parastavalt, siis vähemasti enam-vähem teostamatu ülesande pealesundimisena. Tänapäeval tuleks vast pigem soovitada ebaoriginaalsust, kui ainukest originaalsuse liiki, millele pole veel täiel määral osatud kaela riputada kaubamärkidest veskikivi. Kauaks sedagi...

1

2005-08-08

MärksõnaRaha

MärksõnaSümbol