Lintšimisest

Prindi

Andrus Norak

1

Lintšimine, nagu me teame, oli USA lõunaosariikide valgete meeste vabaajaharrastus. Mitmed korralikud poepidajad, ametnikud jt. tõmbasid pimeduse saabudes üll valge kapuutsi ning asusid jultunud neegritele universumi "loomulikku korda" õpetama. Teisisõnu tähendas lintšimine omakohut. Omakohus viitab sellele, et seadused ja osade inimeste õiglustunne mingis osas väga vastakuti käivad. Viitab sellele, et kõrvuti ja paralleelselt eksisteerivad nii kogukondlik kui ka seaduslik õigusemõistmine ning viimane ei ole veel võitnud. Kas seaduslikkus võidab või mitte, oleneb riigi haldussuutlikkusest ja järjekindlusest.

Klassikaline lintšimine tähendas tõrvas ja sulgedes veeretamist ning sellele järgnenud põletamist, poomist ja tapmist. KKK-laste puhul varjas kapuuts lintšija tegelikku identiteeti, mida teadsid vaid suletud salaseltsi liikmed. Enamikes muudes inimkooslustes on tapmine avalik ja tapja üks meie seast, see pisut julgem ja hakkajam, see kes teeb lihtsalt selle ära, mida kõik või vähemasti suur osa, õigeks peavad. Nii nagu seatapja sea ära tapab. Tihti on selleks seesama julge poiss, kes lapsena esimesena külma vette hüppas või peoõhtul esimese tüdruku tantsule kutsus. Mõni hetk hiljem oli vesi juba lapsi täis ja tantsupõrand valssikeerutajaid, ometi oli selle vallandumiseks vaja üht, julget ja esimest.

Meie koduklassikas oli sääraseks isehakanud kogukonna nimismeheks Joosep Toots. Tema rabas Teele tantsule ja püüdis igas muuski asjas esimene olla. Tema balansseeris pidevalt sellel ahtal piiril, mis läheb kellegi teise ohverdamise ja ise ohverdatud saamise vahelt. Nii nagu tänased avaliku elu tegelased. Ka kogukonna esindajana konflikti vallandamine eeldab soovi silma paista. Selle peale, et konflikt tapmisega võib päädida, ei pruugi alguses keegi mõelda. Kui seesama julge ja hakkaja tunnetab kogukonna vaikivat toetust, ei jäta ta õiguse nimel tegutsemata.

Sellele, kes on üle astunud ja reegleid rikkunud, tuleb õppetund anda.

See on sama loomulik nagu kodulooma tapmine talumajapidamises. Küllap väideti kunagi loomatapu puhulgi, et jumalail on verd vaja, niisama nagu hiljem väideti, et inimestel on süüa vaja. Tegu ise aga eriti ei erine.

Religiooni meenutavad loomatapmise puhul täpsed rituaalsed õpetused nii juutidel kui muhameedlastel ning meiegi osades vabakirikutes praktiseeritav veresöömise keeld. Kõigi nende keeldude ühiseks eesmärgiks oli garanteerida, et jumalad oma osa: vere, (ehk hinge) kätte saaks. See korraldatud, võis inimene oma vatsa täis puukida.

Midagi lintšimise taolist leiab aset ikka ja jälle, meenutagem siinkohal või L.A. üheksakümnendate algul aset leidnud rassirahutusi. Seal tiris hullunud rahvahulk autost välja juhuslikult sellesse linnaossa sattunud hispaanlasest veoautojuhi ning peksis teda, üksteist üle trumbates seni kuni keegi "julge ja hakkaja" kivilahmakaga ta pea purustas. Peksmine jätkus seejärel veel pikalt. Midagi võrreldavat leidis aset ka meil, Keilas, mõrva puhul, mille pani toime purjus väikelinna noorukitekamp. Kõigepealt provotseeriti peale rasket tööpäeva linna peale lõbutsema tulnud naaberriigi tsirkuseartiste. Kui nad endi kaitsta püüdsid, oli see omakorda küllaldaseks põhjuseks neid jätkuvalt rünnata. Kui verine Läti tsirkuseartist korraks teeäärsesse baari põikas, lubas baarmän Oleg Sõlg tal ennast pesta, saatis ta seejärel aga hullunud noortekambale tapmiseks õue tagasi. Keegi ei teinud midagi juba käivitunud vägivallatsükli peatamiseks, hoolimata sellest et baaris käisid just samal ajal politseinikud kui tulevane ohver end pesi. Arvata, et baaritöötajadki ei soovinud segi ajada kõigi poolt alateadlikult tajutavaid omade ja võõraste vahelisi piire, mida seekord nõndaviisi jõustati. Küllap ei soovitud ka oma püsiklientidest ilma jääda.

Kõrvaltvaatajale, lehelugejale, jääb aga mulje omavahelisest arveteklaarimisest, kus süüdi on mõlemad pooled.

Kogukondlik tapmine toimub emotsionaalses seisundis, mida Durkheim nimetas "collective effervesence" ehk kollektiivseks pulbitsuseks. Rene Girard nimetab arvata, et sarnast seisundit mimeetiliseks ehk jäljenduslikuks rivaliteediks. Rivaliteediks, milles mingist hetkest alates unub konflikti algpõhjus ning antagonistidele piisab konflikti võimendamiseks ja üksteise vastastikuseks ületrumpamiseks täiesti teineteisest. Loobumine säärases emotsionaalses seisundis mingist hetkest alates enam reeglina kõne alla ei tule. Kui üks osapool alistub või loobub või põgeneda püüab, siis seda halvem talle.

Need kaks on mimeetilised ehk jäljenduslikud kaksikud, täiesti võrreldavad Siiami kaksikutega. Ka nende puhul ei või kindel olla, kas üks neist teise eemaldamise korral ellu jääb või hukkuvad mõlemad. Üks jääb ellu siis, kui kogukond annab konflikti võitjale oma heakskiidu, kui mitte, siis peab temagi minema.

Enamikes inimkooslustes eksisteerivad rituaalsed viisid ja piirangud selle kohta, kuidas ja millal tappa. Näiteks kividega surnuksviskamine vanas Iisraelis. See oli üleni ja üdini kogukondlik tapmisviis, mis eeldas kõigi meesliikmete osavõttu. Oluline oli sealjuures see, kes viskab esimese kivi, kes vallandab laviini. Kui keegi on esimese kivi visanud, siis püütakse teda üle trumbata, visata suurem kivi ning tabada täpsemalt. Sellises emotsionaalses seisundis ei oma erilist tähtsust hetk, mil ohver sureb, kive loobitakse tema pihta veel kaua pärast.

Visatakse seni, kuni kerkib kivikangur, mis jääb mälestama kogukonna moraalsest tõest üleastuja hukupaika kui piirikupits, mida pedagoogilistel eesmärkidel veel põlvkondi hiljemgi ära kasutada. Kui esimest kivi ei visata, jäävad viskamata ka järgnevad.

Näiteks lugu Johannese evangeeliumis, kus Jeesus ütleb abielurikkumiselt tabatud naist tapma asuvaile variseridele: "kes teist on patuta, see visaku esimene kivi!" Rene Girardi hüpoteesi järgi ei ole püramiididki, midagi muud, kui kunagiste kividega surnuksviskamiste stiliseeritud ja ebapropotsionaalselt suureks kasvanud meenutajad. Selle meenutajad, et iga inimkoosluse ajaloos peitub see, mida Freud nimetas algmõrvaks, avastus, et kellegi pagendamine või hukkamine taastab sotsiaalse rahu ning peatab imekombel kogu inimkooslust ähvardanud konflikti. Ohvri säärane mõju muudab ta tagantjärgi kui mitte kangelaseks, siis sageli vähemalt süütuks ja pühaks. Muudab jumaluseks, keda teenitakse. Kui ohverdamismehhanism keskenes kollektiivi süü ohvrile delegeerimisele, siis hilisem ohvrit ümbritsev rituaal keskeneb ohvri lunastuslikule väele. Toimub omalaadne vahetus, kus süü vahetakse süütu ohvri poolt produtseeritud ülemäärase õiguse vastu. Toimub lunastus. Ohvrireligiooni tekkeks tuleb kord siiralt süüdimõeldud ja mõistetud ohver hiljem õigeks mõista. See "vaimne arvestus" või teoloogilises keeles imputatsioon (osaksarvamine) kordab ka individuaaltasandil sama efekti, mis kunagi tegelikkuses aset leidis, kui kõikide sõda kõikide vastu asendus kõigepealt kõikide sõjaga ühe vastu ning peale selle ühe hukkamist ei olnud enam ei sõda ega süüdlast, vaid valitses rahu.

Tänased liturgiad kordavad sarnast skeemi, millel on religioosses ühiskonnas alles ka vägivallavastane vaktsineeriv mõju. Sekulaarses kogukonnas see mõju puudub ning kunagi asetleidnu rituaalne läbimängimine jääb subkultuuri siseasjaks. Sekulaarses ja protestantlikus keskkonnas kaugenetakse religioossest ohvrist järjest ning eelistakse selle asemel rõhutada religiooni teist vägivalda piiravat ehk eetilist külge. Ühiskondliku kriisi ajul sellest aga ilmselgelt ei piisa.

Miks sellest kirjutada? Kas ei ole tsentripetaalsed ehk tõmbavad ja siduvad jõud ühiskonnas palju määravamad kui tsentrifugaalsed? Arvan, et armastuse ja empaatiakooslused tekivad siiski pigem vastukaaluks ja seespool noid identiteedipiire, mida tähistavad inimeste maailmas ohvrid, need, kes on marginaliseeritud, asotsialiseeritud, ostrakeeritud ja lintšitud. Seda niisama kindlalt nagu ekskremendid tähistavad loomade reviiripiire.

1

2005-07-19