Teemad

Mõnest paralleelist munkluse ja abielu vahel

Prindi

Isa Sofroni (1896 - 1993)

1

Ei saa öelda, et mul tuli läbida lahtiütlemise kogemus, kui otsustasin munkluse kasuks. Maailma maha jättes polnud mul sisemisi võitlusi iseendaga, s.t rasket tööd millegi mind maailmas köitva mahajätmisel. Ma ei loobunud millestki ega pannud halvaks. Läksin kloostrisse, sest tundsin hädavajadust sellise eluvormi leidmiseks, kus võiksin ennast üleni Jumalale anda, s.t oma olemuse kõigi mõtete ja kogu südamega, kogu füüsilise ja psüühilise jõuga. Ometigi ei välistanud see pikaajalise perioodi vältel toimunud kasulikku võitlust palve ja kirgliku armastuse vahel maalimise vastu. Kunst oli mulle teeks olemise [1] tunnetamise poole. Nii ma seda võtsin ja nii ma selles elasin. Kunst nõudis mu üleni endale, isegi rohkem kui üleni. Andmata end täielikult kunstile ei saa viimane kunagi tõeliseks, s.t oma teenri viijaks aja ja ruumi taha. Tõeliseks kunstiteoseks osutub vaid selline, mis kannab endas igaviku elemente, väljaspool seda jääb ta üksnes meie elamute dekoratiivseks kaunistuseks. Lapsepõlvest saadik on mind saatnud mõte igavikust. Sügavasti mu hinge tungiv palve juhatas mind suure jõuga igaviku kompamiseni. Ja see võitis.

Edasi püstitas munklus isiku (persona) küsimuse. Teame ilmaliku kirjanduse vahendusel, et kahe isiku ühinemine abielus, kui see väljendab rohkemal või vähemal määral isikulise armastuse täiuslikku iseloomu, on inimestele andnud teatava kogemuse igavikust, s.t ajaülesuse, väljumise individuaalse eksistentsi kitsastest piiridest. Selle kogemuse läbielanud on tundnud vaimustust, imetlust. Siit jõuti järeldusele, et abielu on salasus iseeneses: egoismi ületamine, kahe üheks saamine. Nii on üks Pariisi teoloog läinud isegi nii kaugele, et kinnitas, et väljaspool seda kogemust ei ole võimalik taibata Kolmainu ühtsuse dogmat.

Ma ei pretendeeri sugugi kõigeteadmisele. Meie maise olemise tingimustes ei suuda keegi kõike isiklikult kogeda. Me seisame hädavajaduse ees valikuks, otsuseks, mis on tingimata kategoorilise iseloomuga. Appi ei tule mitte ainult meid ümbritseva inimeste elu vaatlemine, mis rõhuvas enamuses kannab endas läbikukkumise pitserit, pettumust, vaid ka palve kaudu aimatav olemise fakt. Hingest ei tohi välja rebida lootust millegi just tema jaoks parema järele. Kujutlus joonistab imelise pildi harmoonilisest abielust. Kuid minu puhul võitis palve. Selles avaneb isik võrreldamatult sügavamalt kui kahe armastava inimese ühinemises. Palgest Jumala Palgesse tehtav palve viib inimese vaimu mitteloodud Valguse valda, mis on täis erilist armastust ja jumalikku rahu. Nõndasamuti avab kogu maailma, kogu inimkonna eest tehtav palve uued olemise sfäärid - kogemused, mida abielu ei anna.

Iga tõeline inimkohtumine hõlmab endas kosmilise elu ilu. Iga inimene ootab meie käest täit tähelepanu enda vastu. Vaatamata aga kaasakiskuvale rõõmule elava isikuga kohtumisest, jõuab hing kogu maailma eest tehtava palvega kõrgeima üldise reaalsuse äratundmiseni ega saa avanenud horisonti juba hüljata. Imetabane on mõne kalli isiku armastamine, kuid palvetamine on midagi suuremat. Et küündida meile antud käsusõnani lakkamatuks palveks (Ef 6: 18, 1 Tes 5: 17), tuleb oma elu niiviisi ehitada, et see saaks kõigiti ühtseks, katkematuks Kõrge Jumala ees seismise aktiks jumaliku Liturgia teenimises. Ajalooline kogemus on näidanud, et selleks pühaks eesmärgiks on parim viis munklus. Puudub kohustus kaitsta olendit, kes ta ka siis ei ole: olgu ta abikaasa, võimalikud lapsed ja muu sarnane, ning see annab mungale vabaduse kogu oma eluga minna vaimuharjutuse riskile paastu, palvepidamise, unustuse ja kõigi oma füüsiliste vajaduste osas: toit, rõivad, mugavused. Munga mõistus on vaba lakkamatuks Jumala teadvuses viibimiseks, ta liigub loomulikult puhta palve sfääris, maitseb teda puudutavat igavest elu, ta on mitteloodud Valguse kaemuses, mis lähtub jumalikust Isikust, hingab kõrgustest tulevat Armastuse vaimulikku magusat lõhna.

Kui pärast tõepoolest õnnistatud abielu - mitte lühikest, mitte üksnes ihulist, vaid täis sügavat isikulist armastust - kumbki abikaasadest sureb, jättes oma kaasa üksikuks, siis tunneb mahajäänu end segaduses olevat, katkirebituna, poolikuna. Maailm on tema jaoks tühjaks jäänud. Ja vaid mõned vähesed ületavad läbi tulise palve oma üksilduse ja saavad vabaks paremaks Taeva poole tõusmiseks. Nõnda siis peidab abielu isegi oma parimates vormides isiksuse ahendamise ohtu. Munklus päästab taolisest vähendamisest. Pidev taevase Isa poole pöördumine vajaduseta suhtluseks meie olemuse madalamates aspektides, avardab munga südant kosmilise elu vastuvõtmiseks, mida füüsilise surma korral talt ära ei võeta. Tema isik kasvab ja omandab Kristuse-sarnase universaalse iseloomu. Kõrgustest antakse mungale Kristuse sõnades kajastuvat Alguseta olemise tunnetamist. Isa ise on need sõnad andnud oma Pojale, Poeg aga inimestele edasi andnud.

[Tõlgitud: Arhimandrit Sofronij, 1999. Roždenie v Tsarstvo Nepokolebimoe. Patriaršij Stavropigialnõi Svjato-Ioanno-Predtetšenskij Monastõr. Izdatelstvo Palomnik, Moskva. Str. 163 - 165.]

Loe veel: www.karlovakirik.ee

1

[1] Isa Sofroni kasutab filosoofilist terminoloogiat dialektilise ontoloogia vallast. Mõiste eksistents hõlmab kahe mõiste dialektilist sünteesi: olemine kui tees ja mitteolemine kui antitees.

2005-07-16