Teemad

Nafta, geopoliitika ja tulevane sõda Iraaniga

Prindi

Michael T. Klare

1

Kas Ühendriigid valmistuvad Iraani ründama või mitte, kuid üks asi on kindel: Bushi administratsioon ei märgi sõtta minemise põhjusena kunagi ära naftat. Nagu ka Iraagi puhul, saavad massihävitusrelvad peamiseks Ameerika-poolse rünnaku õigustuseks: “Me ei talu tuumarelvade ehitamist [Iraani poolt],” nagu president Bush teatas oma 2003. aasta paljutsiteeritud avalduses.

Kuid samamoodi nagu Iraagis keelatud relvastuse leidmise katse ebaõnnestumine õõnestas administratsiooni võimalust kasutada massihävitusrelvi invasiooni peamise põhjendusena, nii võetakse ka püüd õigustada Iraani ründamist väidetava tuumapotentsiaaliga vastu laialdase skeptitsismiga. Palju tähtsam on, et iga tõsine Iraani strateegilise tähtsuse hindamine USA seisukohalt peaks keskenduma Iraani osale globaalses energiavõrrandis.

Enne kui jätkata, pean täpsustama, et ma ei väida, et nafta on ainus liikumapanev jõud Bushi administratsiooni ilmse otsustavuse taga hävitada Iraani sõjaline võimsus. Pole kahtlust, et paljud rahvusliku julgeoleku asjatundjad on Washingtonis tõeliselt mures Iraani tuumaprogrammi pärast, nagu oli ka palju asjatundjaid, keda pani tõeliselt muretsema Iraagi relvavõimsus. Ma respekteerin seda. Kuid ükski sõda pole kunagi alanud vaid ühe põhjuse tõttu ja on ilmne, et mitmed kaalutlused, sealhulgas ka nafta, omasid oma osa administratsiooni plaanis vallutada Iraak. Nõnda on mõistlik oletada, et paljud tegurid - jälle ka nafta - on osalised otsuselangetamises võimaliku Iraani ründamise kohta.

Kui suur täpselt on naftafaktori osakaal administratsiooni otsuselangetamises, pole meil võimalik praegu täiesti kindlalt määrata, kuid nähes kui tähtsat osa on energeetika mänginud paljude selle administratsiooni kõrgete ametnike karjääris ja mõtlemises ning teades Iraani tohutuid ressursse, oleks naeruväärne naftafaktorit mitte arvestada - kuigi see on selge ning suhted Iraaniga halvenevad, on Ameerika meedia ja analüütikud selgelt seda teemat vältimas (nagu juhtus ka enne Iraaki tungimist).

Üks hoiatus edaspidiseks - rääkides nafta tähtsusest Ameerika strateegilisele mõtlemisele Iraani kohapealt - on tähtis mõista enamat kui ainult silmnähtavat Iraani potentsiaalses rollis rahuldada USA energiavajadust. Kuna Iraanil on strateegiline asukoht Pärsia lahe põhjakaldal, saab ta ähvardada Saudi Araabia, Kuveidi, Iraagi ja Araabia Ühendemiraatide naftaväljasid, mis kokku moodustavad üle poole maailma teadaolevatest naftavarudest. Iraan kontrollib ka Hormuzi väina - kitsast veeteed, mille kaudu liigub iga päev 40% maailma naftaekspordist. Lisaks sellele on Iraan saamas tähtsamaiks nafta ja maagaasi tarnijaks Hiinasse, Indiasse ja Jaapani, see annab Teheranile lisalööki maailma asjades. Nii need energeetika-alased geopoliitilised tegurid kui ka Iraani potentsiaal eksportida märkimisväärsetes kogustes naftat Ühendriikidesse valitsevad kahtlemata administratsiooni strateegilisi kalkulatsioone.

Nüüd tahaksin ma jätkata Iraani tulevase energeetilise potentsiaali vaatlemist. Vastavalt Oil and Gas Journal’ile asub Iraan teisel kohal maailmas kasutamata naftavarude poolest 125,8 miljardi barreliga. Vaid Saudi Araabial oma 260 miljardi barreliga on naftat rohkem. Iraagil, järjekorras kolmandal, on hinnanguliselt 115 miljardit barrelit. Sellise naftakogusega - umbkaudu kümnendikuga maailma hinnangulisest varust - on Iraanil kindlasti maailma energiajaotuses võtmeroll, ükskõik, mida siis arvavad teised.

Siiski pole see ainult kogus, mis omab tähtsust Iraani puhul, vähemoluline pole ka tulevane tootmisvõimsus. Kuigi Saudi Araabial on suuremad varud, toodab ta juba praegu naftat oma maksimaalsete võimaluste lähedal (umbkaudu 10 miljonit barrelit päevas). Tõenäoliselt on võimatu lähema 20 aasta jooksul väljalaset märgatavalt tõsta, samal ajal kui USA, Hiina ja India poolt tagantlükatud globaalset nõudlust oodatakse kasvavat 50%.

Iraanil aga on suur kasvupotentsiaal, tootes praegu umbes 4 miljonit barrelit päevas, on arvatavasti võimalik kasvatada päevatoodangut umbkaudu 3 miljoni barreli võrra. Vähesed - kui üldse mõni teine maa - omavad sellist potentsiaali, nõnda siis on Iraani tähtsus tootjana juba praegu suur ja lähiaastatel saab see ainult kasvada.

Ja mitte ainult naftat pole Iraanil palju, palju on ka maagaasi. Vastavalt Oil and Gas Journal’ile on Iraanil hinnanguliselt 940 triljonit kuupjalga [1] gaasi ehk siis umbes 16% maailma koguvarust.. (Vaid Venemaal on suuremad varud - 1680 triljonit kuupjalga.) Umbkaudu 6000 kuupjalga gaasi [2] on energeetiliselt võrdne ühe barreli naftaga, Iraani gaasivarud on seega võrdsed umbes 155 miljardi barreli naftaga. See tähendab, et ta süsivesinike koguvarud on võrdsed umbes 280 miljardi barreli naftaga - see on vaid veidi vähem kui Saudi Araabia koguvarud. Praegu on Iraan kasutusele võtnud vaid väikse osa oma gaasivarudest - umbkaudu 2,7 triljonit kuupjalga aastas. See tähendab, et Iraan on üks väheseid maid, mis suudab toota praegusega võrreldes palju suuremaid koguseid gaasi tulevikus.

See kõik tähendab, et Iraan hakkab mängima maailma energiamajanduses otsustavat rolli. Seda eriti seepärast, et globaalne nõudlus maagaasi järele kasvab kiiremini kui ükskõik millise teise energiaallika, kaasaarvatud nafta järele. Kuigi maailm tarbib praegu rohkem naftat kui gaasi, oodatakse naftavarude kokkukuivamist mitte väga kaugel tulevikus - maailma naftatoodangu tippu oodatakse juba 2010. aastal - millele järgneb aeglane, kuid pöördumatu allakäik.

Seevastu maagaasi tootmine ei jõua tippu enne mitukümmet aastat ja nõnda võtab ta üle mitmeid puudujäävast naftast põhjustatud lõtkusid. Maagaasi peetakse ka naftast enam veetlevaks kütuseks paljudes rakendustes, eriti kuna tarbides vabaneb vähem süsinikdioksiidi (peamist kasvuhooneefekti põhjustajat).

Pole kahtlust, et USA energiakompaniid töötaksid meelsasti koos Iraaniga, et võtta kasutusele neid tohutuid nafta- ja gaasivarusid. Kuid praegu on selle neile keelanud Executive Order (EO) 12959, mille kirjutas alla president Clinton 1995. aastal ja uuendas president Bush 2004. aasta märtsis. Hetkel on see neile niisiis keelatud. USA on ähvardanud karistada ka välisfirmasid Iraaniga äri ajamise eest (Iran-Libya Sanctions Act, 1996), kuid see pole piiranud mitmete suurfirmade püüdeid leida ligipääs Iraani varudele. Hiina, kes vajab tohutuid nafta ja gaasi lisakoguseid oma kuumavale majandusele osutab Iraanile erilist tähelepanu. Vastavalt USA energeetikaministeeriumile (Department of Energy (DoE)) kindlustas Iraan 2003. aastal 14% Hiina naftaimpordist ja on oodatavasti kindlustamas veelgi suuremat osa tulevikus. Hiina on usaldamas Iraanile ka suurema osa enese vedelgaasi impordist.

2004. aasta oktoobris kirjutas Iraan alla 100 miljardi dollari väärtusega 25-aastat kestva lepingu Sinopec’ga - Hiina tähtsaima energiafirmaga, et ühiselt arendada ühte oma suurimat gaasileiukohta ja ühtlasi selleks, et tarnida vedelgaasi Hiinasse. Kui see leping päriselt teoks saab, on see üks Hiina suurimaid välismaale investeeringuid ja see loob ülisuure strateegilise sideme nende kahe maa vahele.

Ka India on innukas Iraani nafta ja gaasi järele. Jaanuaris kirjutas Gas Authority of India Ltd. (GAIL) alla 30-aastase lepingu Iraani Riikliku Gaasiekspordi Korporatsiooniga, et tarnida Indiasse 7.5 miljonit tonni vedelgaasi aastas. Leping väärtusega 50 miljardit dollarit toob kaasa ka India sekkumise Iraani gaasitööstuse arendamisse. Veel märkimisväärsem on see, et India ja Pakistani ametiisikud arutavad kolme miljardi dollari väärtuselise torujuhtme rajamist Iraanist Indiasse läbi Pakistani - erakordne samm kahe pikaajalise vaenaja puhul. Valminuna kindlustab torujuhe mõlemaid maid täiendava maagaasiga ja lubab Pakistanil koguda 200-500 miljonit dollarit aastas transiiditasudena. "See gaasijuhe on võit-võit propositsioon Iraani, India ja Pakistani jaoks," teatas Pakistani peaminister Shaukat Azizjaanuaris.

Kuigi torujuhe on selgelt ahvatlev kui lepitus-stiimul India ja Pakistani vahel - need tuumariigid on pidanud Kašmiri pärast alates 1947. aastast kolm sõda ja jäänud ummikseisu vaidlusaluse territooriumi tuleviku üle - sai projekt USA välisminister Condoleezza Rice’ilt negatiivse hinnangu ta hiljutisel käigul Indiasse. "Oleme võtnud ühendust India valitsusega, sest oleme mures Iraani ja India vahelise gaasijuhtme pärast," teatas ta 16. märtsil pärast kohtumist India välisministri Natwar Singh’ga New Delhi. Administratsioon on ilmutanud oma vastuseisu iga projekti suhtes, mis tooks Iraanile majandusliku kasu.

Ka Jaapan on Washingtonile Iraani energeetiliste sidemete loomise küsimuses vastu hakanud. 2003. aasta alguses sai kolme Jaapani firma konsortsium 20% suuruse osa Soroush-Nowruz rannikuleiukohast Pärsia lahes, selles leiukohas on arvatavasti naftat miljardi barreli koguses. Aasta hiljem andis Iraani Offshore Oil Company 1,26 miljardi dollarilise lepingu Jaapani JGC korporatsioonile looduslike gaasimaardlate uurimiseks Soroush-Nowruzis ja teistel meres asuvatel leiukohtadel.

Arvestades Iraani rolli globaalses energiamajanduses on Bushi administratsioonil seega kaks peamist strateegilist sihti: soov avada Iraani nafta- ja gaasileiukohad Ameerika firmadele ja mure Iraani tihenevate sidemete pärast USA konkurentidega maailma energiaturul.

Ühendriikide seaduste kohaselt on esimene saavutatav vaid siis kui president muudab EO 12959, ja seda ei juhtu nii kaua kui Iraani kontrollivad anti-ameerikalikult meelestatud mullad ning Iraan keeldub katkestamast oma potentsiaalse pommivalmistamisohuga seotud uraanirikastamise alaseid ettevõtmisi. Nõnda sunnib USA osaluse keelamine Iraani energeetikatootmises ja ekspordis Teherani tihendama sidemeid teiste tarbivate riikidega. Bushi administratsiooni vaatepunktist on vaid üks selge tee sellest pääsemiseks - see on "režiimivahetus" Iraanis ja praeguste liidrite asendamine USA strateegilistesse huvidesse sõbralikumalt suhtuvatega.

Et Bushi administratsioon otsib võimalust Iraani režiimi väljavahetamiseks, on väljaspool kahtlust. Juba see, et Iraan asetati USA presidendi 2002. aasta avalduses koos Saddami Iraagi ja Kim Jong Il’i Põhja-Koreaga "kurjuse teljeriikide" sekka, oli selle eksimatu indikaator. Bush näitas oma tundeid uuesti 2003. aasta juunis, mil Teheranis olid valitsusvastased tudengidemonstratsioonid: "See on rahva avalik vaba Iraani suunas püüdlemise algus, mis minu arvates on positiivne." Valge Maja suhtumise näiteks on aga see, et kaitseministeerium pole suutnud täielikult desarmeerida Iraani Rahva Modžaheede (Mujaheddin-e Khalq, MEK), valitsusvastast relvarühmitust, mis nüüd baseerub Iraagis ja mis on sooritanud terroritegusid Iraanis, nagu on kirjas USA kaitseministeeriumi terroriorganisatsioonide nimestikus. 2003. aastal teatas Washington Post, et mõned kõrged administratsiooni liikmed võivad kasutada MEKi vahendusjõuna Iraanis, samal moel nagu Põhja-Allianss värvati võitlema Talibaniga Afganistanis.

Iraani juhtkond on vägagi teadlik sellest, et teda ähvardab Bushi administratsiooni poolt suur oht ja kindlasti astub ta ükskõik milliseid samme, et seda rünnakut vältida. Ka siin on nafta peamiseks teguriks nii Teherani kui Washingtoni kaalutlustes. Vältimaks võimalikku Ameerika-poolset rünnakut on Iraan ähvardanud sulgeda Hormuze väina ja igati segada naftalaevandust Pärsia lahe piirkonnas. "Iraani ründamine saab olema samaväärne Saudi Araabia, Kuveidi, teisisõnu kogu Lähis-Ida nafta ohustamisega" ütles 1. märtsil Iraani kõrge ametnik Mohsen Rezai.

USA kaitseministeerium võtab selliseid ähvardusi väga tõsiselt: "Meie hinnangul võib Iraan lühiajaliselt sulgeda Hormuze väina, kasutades mere-, õhu- ja mõningaid maajõude üksusi," teatas sõjaväeluure juht viitseadmiral Lowell E. Jacoby.

Selliste rünnakute planeerimine on ilma kahtluseta peamine prioriteet Pentagoni tippametnikele. Jaanuaris andis uuriva ajakirjanduse veteran Seymour Hersh New Yorker’is teada, et Kaitseministeerium viis läbi salaoperatsioone Iraanis, väidetavalt selleks, et identifitseerida Iraani salajasi tuuma- ja raketiseadmeid, mida võidakse rünnata tulevikus õhu- ja raketirünnakutega. "Järgmine strateegiline sihtmärk on Iraan, öeldi mulle korduvalt," sõnas Hersh oma intervjuude kohta kõrgemate sõjaväelastega. Varsti pärast seda ilmutas Washington Post, et Pentagon oli lennutanud jälgimisdroone Iraani kohal, et teha kindlaks relvade asukohti ja testida Iraani õhukaitset. "Õhuluure on standart sõjalistes ettevalmistustes õhurünnakuks." On olnud ka teateid kõnelustest USA ja Israeli ametnike vahel võimalikust Israeli rünnakust Iraani relvadele, USA- poolse varjatud abiga.

Tegelikkuses on suurem osa Washingtoni murest Iraani massihävitusrelvade ja ballistiliste rakettide üle tingitud pigem hirmust Saudi Araabia, Kuveidi, Iraagi ja teiste Pärsia lahe naftatootjate ja Israeli pärast kui hirmust Iraani otsese rünnaku ees Ühendriikidele. "Teheran on ainus sõjaline jõud selles piirkonnas, mis võib ähvardada oma naabreid Pärsia lahe piirkonnas," deklareeris Jacoby. "Ta kasvavad uuringud ballistiliste rakettide alal on potentsiaalseks ohuks piirkonna teistele riikidele." See on regionaalne oht, mida Ameerika liidrid on kõige kindlameelsemalt elimineerimas.

Just selles tähenduses, palju enam kui mõnes muus, on Iraani planeeritav ründamine kantud USA energeetikahuvidest. Kõige kõnekamalt väljendas Valge Maja motiive Iraagi vastu sõtta minekuks viitsepresident Dick Cheney 2002. aasta augustis, kirjeldades Iraagist lähtuvat ohtu järgmiselt: "Kui kõik [Husseini massihävitusrelvastusega seotud] ambitsioonid realiseeruksid, oleksid tulemused Lähis-Ida ja USA jaoks tohutud... Relvastatud nende relvade arsenaliga ja istudes 10% maailma naftavarude otsas võib Saddam Hussein püüelda domineerimist kogu Lähis-Idas, võtta kontrolli alla suure osa maailma energiavarudest [ja] otseselt ohustada Ameerika sõpru selles piirkonnas." Bushi siseringi jaoks oli see muidugi mõeldamatu. Asendage Saddam Hussein sõnadega "Iraani mullad" ja teil on selge pilt Bushi administratsiooni argumentatsioonist sõjaks Iraaniga.

Niisiis, isegi kui avalikult on keskendutud Iraani massihävitusrelvadele, mõtlevad administratsiooni võtmeisikud kindlasti geopoliitilistes terminites Iraani rollist globaalses energiamajanduses ja tema võimest takistada üleilmset naftavoolu.

Nagu ka Iraagi puhul, on Valge Maja otsustanud hävitada see ähvardus ühekorraga ja igaveseks. Ja nõnda: ehkki nafta pole ainus USA administratsiooni põhjus sõjaks Iraaniga, on see peamine tegur üldistes strateegilistes kalkulatsioonides, mis muudavad sõja tõenäoliseks.

Artikkel on algselt ilmunud võrguleheküljel TomDispatch.com

1

[1] 1 kuupjalg on umbes 0.028 kuupmeetrit

[2] 169.9 m3

2005-06-13

MärksõnaAmeerika

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaIraak ja islam