Arutelu selle artikli le

Veonduses kasutatavad vedelad biokütused

Prindi

Kaire Kuldpere, Ülo Kask

1

Maailma majandus sõltub tänapäeval naftast, mida kasutatakse tarbekaupade, energia ja mootorikütuste tootmiseks. Autode arv ja seega ka nõudlus fossiilkütuste järele on viimastel aastakümnetel suurenenud. See on põhjustanud õhu saastumist tihedalt asustatud aladel, kuid samas on inimesed hakanud teadvustama fossiilsete kütuste kasutamise mõju looduskeskkonnale ja tervisele. Kuna suurt tähelepanu on hakatud pöörama kliimamuutustele, on ka see pannud mõtlema alternatiivsete mootorikütuste arendamisele lähitulevikus [1].
Transpordisektorist pärineb 28% Euroopa Liidu süsinikdioksiidi (CO2) koguemissioonist, millest omakorda 84% langeb maanteetranspordi arvele [2]. Transpordisektori CO2-emissiooni vähendamise üheks võimaluseks peetakse vedelate biokütuste (biodiisel, etanool jm) kasutamise otsustavat suurendamist.
Eestis kehtima hakanud alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisiseaduse parandus (RT I 2004, 84, 569) biokütuste aktsiisist vabastamise kohta loob meil eeldatavasti tingimused biodiisli tootmiseks ja kasutamiseks. Käesolevas artiklis tutvustatakse vedelate biokütuste kasutamise kogemusi, nende eeliseid ja keskkonnamõju.

Sõnaseletusi

Biomass on mingi organismiliigi, liikide rühma või biotsönoosi isendite elusaine hulk, väljendatuna toor- või kuivmassiühikuis isendite elupaiga pinna- või mahuühiku kohta (g/m2, kg/ ha, t/ha, g/m3 jne) (ENE, 1. kd, 1985). Rahvusvaheliselt on välja kujunenud, et biomassist saadavaid tahkeid kütuseid (biomass-based fuels) nimetakse tahketeks biokütusteks (solid biofuels) ja vedelkütuseid (biomass-derived fuels) vedelateks biokütusteks (liquid biofuels). Biogaasi (biogas) ehk gaasilist biokütust saadakse orgaaniliste jäätmete (põllumajanduslikud, tööstuslikud ja tahked olmejäätmed, reoveesete) anaeroobsel kääritamisel. Ka prügilagaas (landfill gas) on biogaas.
Artikli [3] autorid on soovitanud definitsiooni, mis hõlmaks kõiki kolme eespool nimetatud kütuseliiki: biokütus on bioloogilist (biogeenset) päritolu ja organismide elutegevuse tagajärjel tekkinud ning taastuvuse piires otseselt kütusena kasutatav või kütuseks töödeldud (vääristatud) tahke, vedel või gaasiline aine. Biokütust saab pidada taastuvaks, kui seda kasutatakse mingil territooriumil (nt riigis) juurdekasvu piires või sellest vähem. Taastuvuse määrab juurdekasvu ja tarbimise suhe, mitte kasvukiirus.
Eesti elektrituruseaduse [4] tähenduses on biomass põllumajanduse ja metsanduse ning nendega seotud töötleva tööstuse nii loomset kui ka taimset päritolu saaduste, kõrvalsaaduste ja jääkide ning tööstus- ja munitsipaal-jäätmete orgaaniline osa [3].
Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivi 2003/30/EÜ [5] kohaselt loetakse biokütusteks:
bioetanool - biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud etanool, mida kasutatakse biokütusena (mootorikütusena);
biodiislikütus e biodiisel - taimsetest või loomsetest õlidest toodetud, diislikütuse omadustega metüülester, mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena;
biogaas - biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud küttegaas, mida on võimalik puhastada maagaasile vastavate omadusteni ning mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena;
biometanool - biomassist toodetud metanool, mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena;
biodimetüüleeter - biomassist toodetud dimetüüleeter, mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena; Bio-ETBE (etüül-tert-butüüleeter) - bioetanoolist toodetud ETBE. Biokütuse sisalduse määraks ETBE-s loetakse 47%;
Bio-MTBE (metüül-tert-butüüleeter) -biometanoolist toodetud kütus. Biokütuse sisalduse määraks MTBE-s loetakse 36%;
sünteetilised biokütused - biomassist toodetud sünteetilised süsivesinikud või sünteetiliste süsivesinike segud;
biovesinik- biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud vesinik, mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena;
puhas taimeõli - pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete menetluste abil õlitaimedest toodetud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata õli, kui see sobib kasutatava mootoritüübiga ning vastab heitmete kohta seatud nõuetele.

Vedelate biokütuste liigitus ja kasutamisvõimalused (puhtad kütused, segud)

Biodiisel
Biodiislit on võimalik toota taimsetest õlidest (rapsiseemneõli, sojaõli) ja loomsetest rasvadest. Ligikaudu 80% maailma biodiislist toodetakse rapsiõlist. Õli keemilisel reageerimisel alkoholiga (metanooli või etanooliga) saadakse ester, mida nimetataksegi biodiisliks; kõrvalsaadusena tekib glütse-riin. Biodiislit on võimalik diiselmootorites kasutada neid ümber seadmestamata (modifitseerimata) [1]. Tava-diislikütusega (toodetud fossiilsest toormest) võrreldes on biodiisli energiasisaldus väiksem [6], Tavadiislikü-tuse alumine kütteväärtus on umbes 43 MJ/kg, puhtal rapsiõlil 35 MJ/kg ning biodiislil 37 MJ/kg ringis.
Biodiislit on võimalik kasutada kas puhtal kujul või segatuna tavadiislikütusega. Euroopa Liidu mootoritootjad on katsetanud segusid, milles on 2%, 30% või 100% biodiislit ning leidnud, et kasutada võib kõiki seguvahekordi. Kui kasutatakse puhast biodiislit, on vaja vahetada mõned diiselmootoriosad (tihendid, torustik). Biodiisel sobib ka katlakütteõliks [7].

Etanool ja metanool

Metanooli ja etanooli on võimalik kasutada nii puhaste kütustena kui ka segus bensiiniga. Metanool on etanoolist korrodeerivam ja võib kahjustada mootoreid; ta on ka mürgisem ja energiavaesem. Etanooli on võimalik toota mitmest toorainest, nt suhkrut ja tärklist sisaldavatest põllukultuuridest. Tehnoloogia on hästi arenenud ja etanooli toodetud juba aastaid. Tänapäeval lisatakse etanooli bensiinile enamasti muude lisandite (tina, aromaatsed ühendid jt) asemel. Etanooli oktaanarv on väga kõrge, seetõttu suurendatakse sellega bensiini oktaanarvu. Kuni 10% etanooli sisaldav bensiin sobib tavalistele bensiinimootoritele, suurema etanoolisisaldusega bensiini korral on tarvis mootoreid ümber seada. Euroopas muundatakse etanool enne bensiiniga segamist ETBE-ks (etüül-tert-butüüleeter), mille oktaanarv on kõrge ning mis on vähem lenduv kui etanool. Taastuvatest energiaallikatest toodetakse vaid umbes 50% ETBE-st [8].
Segude (etanool ja bensiin, biodiisel ja diislikütus) CO-, SO2-ja tahkete osakeste emissioon on tavadiislikütusega võrreldes väiksem [8].

Vedelate biokütuste kasutamist soodustavad ja piiravad tegurid Euroopa Liidus ja Eestis

Õigusruum
Euroopa Parlament ja Euroopa, Liidu Nõukogu võtsid 8. mail 2003. aastal vastu direktiivi 2003/30/EC biokütuste ja muude taastuvate energiaallikate veonduses kasutamise edendamiseks. Selles direktiivis on määratletud mitu olulist mõistet: biokütus, biomass, mitmesugused biokütuseliigid ja biokütuse kohustuslik osakaal tarbitavas sõidukikütuses. Direktiivis seati EL-i liikmesriikidele ka indikatiivsed eesmärgid veonduses kasutatavate biokütuste osakaalu tõstmiseks (2%-ne suurenemine detsembriks 2005 ja 5,75%-ne detsembriks 2010) [5].

Tooraine
Vedelate biokütuste tehnoloogia arengut Euroopas pidurdab peamiselt tooraine saamise ebakindlus. Toiduks mittekasutatavate põllukultuuride kasvatamine ei ole edenenud soovitud suunas, pigem on turg ebastabiilseks muutunud, mistõttu põllumehed ei soovi oma maad selliste kultuuridega aastateks siduda [9].
Eesti Statistikaameti andmetel edenes rapsikasvatus Eestis märkimisväärselt 1990ndate teisel poolel. Võrreldes 1995. aastaga suurenes rapsi kasvupind 2002. aastaks 4,5 korda (6000 hektarilt 32 900 hektarini) ja rapsisaak 8,1 korda (7000 tonnilt 63 900 tonnini). 2003. aastal tõusis kasvupind 47 200 hektarini ja saak 72 400 tonnini. Rapsi saagikus aga vähenes - 2002. aasta 1944 tonnilt 1635 tonnini hektarilt 2003. aastal (-15,9%). Vähenemise põhjusi tuleb otsida ebasoodsatest ilmastikuoludest. Võttes aluseks rapsi kasvatamisel tehtavad kulutused, loeb Põllumajandusliku Informatsioonilevi Koordineeriv Keskus (www.pikk.ee) rapsikasvatust tasuvaks siis, kui

-  saagikus on üle 1,8 tonni hektarilt
ning
-  kokkuostuhind ei lange alla 2 800 krooni seemnetonni eest.

Tõenäoliselt suureneb rapsi kasvatamine Eestis ka järgmistel aastatel. Arvestades olemasoleva põllumaa pindala ja põllukultuuride vaheldumist (rapsi kasvatakse teataval põllul orienteerivalt iga viie aasta tagant), ei tõuse rapsi kasvupind siiski tõenäoliselt üle 60 000 ha. Toodang saab aga suureneda rapsi saagikuse kasvamise arvel [10].
Kuigi Eesti rapsikasvatuses on märgata positiivseid trende, ei piisa kodu-maisest rapsiseemnest suuremate biodiislikoguste tootmiseks. Et Eesti kliima on suhteliselt külm ning rapsi saagikus (kuni 2000 t/ha) oli 2002. aastal EL-i keskmisest (3300 t/ha) ligikaudu 1,7 korda väiksem, jääb biodiisli tootmine ja selle hind Eestis suuresti sõltuma rapsiseemne maailmaturuhindadest.

Informatsiooni kättesaadavus

Informatsiooni, mis huvitaks potentsiaalseid investoreid, ei ole tihti ühest infoallikast leida. Riikide, tootjate ja kütusekasutajatc ning teadusasutuste vaheline infovahetus ei ole piisavalt koordineeritud ega stabiilne. Investeerimist biokütuse tootmisse soodustaks teabe koondamine ühte keskusse [9].

Rahaline toetus

Vedelate biokütuste tootmise arengut mõjutavad kõige rohkem maksusoodustused. Ilma nendeta oleks nende hind 2-3 korda kõrgem kui tavadiislikütusel ning nad ei oleks võimelised turul konkureerima.
Eestis on alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisiseadusesse (vastu võetud 4. detsembri 2002. aasta seadusega (RT I 2003,2,17),jõustunud 1.04.2003.) viimase muudatusega 23.11.2004 (RT I 2004, 84, 569) 1.01.2005 sisse viidud parandus, millega (vedel) biokütus vabastatakse aktsiisist alates Euroopa Komisjonilt loa saamisest kuni loa kehtivuse lõpuni. Sellega loodi Eestis (vedelatele) biokütustele teatud konkurentsieelised. Tavadiislikütuse aktsiisimääraks on aktsiisiseadusega kehtestatud 3840 krooni 1000 liitri diislikütuse kohta [11]. See tähendab, et iga diislikütuseliitri hinnas sisaldub 3 krooni ja 84 senti aktsiisimaksu.
Biokütuse hind oleneb geograafilisest asukohast, kliimast, tootmise efektiivsusest ning toormaterjali-ja tööjõukulust. Nt USA-s on maisist toodetud etanool palju kallim kui Brasiilias suhkruroost toodetu, Euroopas viljast ja suhkrupeedist toodetud etanool aga veelgi kallim. Üldiselt on biokütuste valmistamine odavam troopilise ja subtroopilise kliimaga riikides, eriti arengumaades, kus maa-ja tööjõukulud on väikesed. Tootmishind ja nõudlus on vastuolus arenenud riikides, kus biokütuste tootmine on oluliselt kallim kui soojades maades, kuid nõudlus nende järele kasvab kiiresti [8].
Maksusoodustused muudavad biokütused fossiilsetega võrreldes konkurentsivõimelisemaks. Fossiilsed mootorikütused on kõrgelt maksustatud CO2-heite vähendamise surve tõttu. Ka on tõdetud, et kui võtta arvesse naftatööstuse negatiivne mõju keskkonnale (õhu ja vee saastamine, kliima soojenemine) ning inimeste keskkonna- ja terviseteadlikkuse tõus, suureneb biokütuste konkurentsivõime veelgi. Soodus tegur on ka vedelate biokütuste tootmise ja kasutamise positiivne sotsiaalmajanduslik mõju maapiirkondade arengule. Neid tegureid arvestamata on fossiilsete kütuste ja biokütuste hinna võrdlus moonutatud. Ka toormaterjali (rapsiseemne) hind on kõikuv ja moonutatud, sest see sõltub ka sellest, millisel turul (toiduaine- või muu turg) seda müüakse [9]. Kui rapsiseemne tonnihind oleks 2800 krooni ja ühest tonnist saaks umbes 300 liitrit rapsiõli, maksaks liiter õli umbes 9,3 krooni. Kui tootmisjääki -rapsikooki, mida tekib umbes 2/3 rapsiseemnekogusest, saaks müüa hinnaga 2 krooni kilo (www.agroturg.ee), siis oleks biodiislitoorme ligikaudne liitrihind 4,7 krooni. Tuleb silmas pidada, et selles arvutuses ei ole arvesse võetud veo-, tehnoloogilisi ega tööjõukulusid. Tavadiislikütus maksab Eesti tanklates ligikaudu 11 krooni liiter. Et biodiisli tootmine oleks tasuv, peaksid selle tootmise ja veoga seotud kulud olema umbes 6 kr/l. On selge, et rapsiseemne kokkuostuhind sõltub seemne-börside tulevikutehinguhindadest. Rapsiseemne odavam kokkuostuhind soodustab rapsiõli ja biodiisli tootmist, pidurdab aga rapsikasvatuse arengut.
Võrdluseks toodagu Inglismaa näide, kus biodiisli tootmine maksab umbes 14-23 kr/l, kui jätta rahalised toetused ja kõrvalsaaduste müügist saadud tulu (1-5 kr/l) arvesse võtmata. Rapsiseeme ise maksab 9-17 kr biodiisliliitri kohta ning ümbertöötamiskulud on umbes 4 kr/l. Biodiisli lõplikuks tootmishinnaks, kui võtta arvesse kõrvalsaaduste müügist saadud tulu ja toetused, kujuneb Inglismaal umbes 5,4 kr/l [6].

Kokkuvõte Euroopa Komisjoni arvates mõjutavad biokütuste läbimurret kolm tegurit:

-  toodetava biomassi vorm ja tootmise kasutegur (ühe hektari rapsiseemnesaagist toodetud biodiisel annab 1 toe (ton of oil equivalent) energiat, suhkrupeedi korral 5,6 toe);
-  tootmise ökonoomsus ja kõrvalsaadused (sekundaarne biomass, nt rapsikook);
-  tehnoloogia areng [12].

Tabel 1. Vedelate biokütuste tootmine t/a [9].

Piirkond Kütus Toodangaastal 1995 Toodanguprognoosaastaks 2010
Maailm Biodiisel 1 000 000 3 500 000
Bioetanool/ETBE 14 000 000 15 000 000
Kokku 15 000 000 18 500 000
EL Biodiisel 566 000 2 067 000
Bioetanool/ETBE 344 000 2 802 000
Kokku 910 000 4 869 000
Kesk ja Ida-Euroopa
(Poola ja Tšehhi)
Biodiisel 90 000 214 000
Bioetanool/ETBE - -
Kokku 90 000 214 000
USA ja Kanada Biodiisel 42 000 52 000
Bioetanool/ETBE 3 531 000
Kokku 3 573 000  
Aasia (Malaisia) Biodiisel 10 000
Bioetanool/ETBE -
Kokku 10 000
Ladina-Ameerika (Brasiilia) Biodiisel - -
Bioetanool/ETBE 9 375 000 9 375 000
Kokku 9 375 000 9 375 000

Vedelate biokütuste toodang ja tootmisprognoos maailmas, Euroopa Liidus ja Eestis

Etanool on kõige laialdasemat kasutust leidnud vedel biokütus maailmas - peamiselt suurte tootmismahtude tõttu USA-s ja Brasiilias. USA-s on maisist toodetud etanooli mootorikütusena kasutatud alates 1980ndatest. Euroopas (põhiliselt Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias) toodetakse peamiselt biodiislit (tabel 1 ja [8]).
Eestis on seni biodiislit toodetud väikestes kogustes; tööstuslikult veel mitte. Oru Taimeõlitööstuses (www.orurapsiveski.ee) toodetakse ja kasutatakse biodiislit (RME) traktori-ja autokütusena alates 1997. aastast. Biothompson OÜ (www.biothompson.ee) tegeleb biodiisli ja selle kõrvalsaaduste katsetootmisega. Eesti suurim rapsiõlitootja on AS Werol Tehased, kelle põhitoodang (53%) on rapsikook ja rafineeritud rapsiõli (34% toodangust: 22 600 t/a, umbes 70 t/ööp). Toodetud õlist valmistatakse põhiliselt toiduõli, kuid ettevõte plaanib lähitulevikus käivitada ka biodiislitehase (www.werol.ee). Biodiisli tootmise arengut Eestis soodustaks aktsiisivabastus.

Veonduses kasutatavate biokütuste keskkonnamõju

Biokütuste osakaalu suurendamine tõstab varustuskindlust, vähendab kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heidet, suurendab mootorite töökindlust ning edeneb maapiirkondade majandust [8].
Biodiislit peetakse keskkonnasõbralikuks kütuseks, sest ta:

-  väävlisisaldus jääb alla 0,001%;
-  tahmaheide on 50% väiksem kui tavadiislikütusel;
-  kasutamist loetakse CO2-neutraalseks;
-  ei sisalda bensooli ega teisi aromaatseid ühendeid;
-  on kergesti biolagundatav, mistõttu ta laialivalgumine ei ohusta pinnast ega põhjavett;
-  head määrimisomadused säästavad mootorit.

Mitmed uuringud on näidanud, et 1 kg tavalise diislikütuse asendamine biodiisliga vähendab CO2-emissiooni 3 kg võrra. Biodiisli kasutamise korral väheneb ka muude kahjulike ainete heide (tabel 2). Teatud juhtudel on võimalik biodiisli tootmiseks kasutada ka pruugitud toiduõli ning sel moel vähendada selle prügilasse sattumist [7].
Tabelist 2 on näha, et biodiisli puhul heidetakse õhku oluliselt vähem saasteaineid, vähesel määral suureneb vaid NOx-heide. Kuna biodiisel loetakse CO2-emisiooni poolest neutraalseks, on kasvuhooneefekti põhjustava süsinikdioksiidi heite vähenemine oluline pluss.

Tabel 2. Biodiislit ja tavadiislikütust kasutavate sõidukite saastaheide g/km [13]

Sõiduk Kütus CO2 CO HC NOx SO2 Tahm
Sõiduauto Tavadiislikütus 139 0,42 0,08 0,64 0,05 0,15
Biodiisel 0 0,37 0,07 0,77 0 0,13
Vana buss Tavadiislikütus 1 119 16,04 5,03 15,86 0,38 1,55
Biodiisel 0 10,75 4,03 18,24 0 1,04

Tabel 3. Vedelate biokütuste tootmisega (mitte kasutamisega) kaasnev emissioon [9]

Tehnoloogia Emissioon
Heitaine Kogus kgH\J
Biodiisli tootmine rapsiseemnetest CO2 32 084
SO2 140,4
NOx 150,3
Tahked heitmed 21,2
Lenduvad orgaanilised ühendid 159,6
Bioetanooli tootmine nisust CO2 49905
SO2 148
NOx 170,4
Tahked heitmed 16,1
Lenduvad orgaanilised ühendid 279,2

Biodiisel ei ole mürgine. Suu kaudu manustamisel on surmav doos üle 17,4 g kehakaalukilogrammi kohta. Keedusool (NaCl) on peaaegu kümme korda mürgisem. Lahjendamata biodiisel põhjustab väga väikese nahaärrituse: 24-tunnise nahatesti kestel tekkiv ärritus on väiksem kui 4% seebiveelahuse korral. Biodiisel laguneb umbes neli korda kiiremini kui tavadiislikütus. Kui biodiislit segada tavadiislikütusega, suureneb ka segu biolagundatavus: nt 20% biodiislit sisaldav segu lagunes tavadiislikütusest kaks korda kiiremini [14].
Biokütuste tootmisel kulub ka fossiilse päritoluga kütuseid: 0,15-0,20 liitrit liitri biokütuse kohta. Neid kulutatakse toormepõldudele antavate väetiste valmistamiseks, põllutöömasinates, toormaterjali vedamisel ja lõppsaaduse valmistamisel [8]. Biodiisli tootmisel tuleb jälgida kasutatud fossiilse kütuse kogust ja sellest tekkivaid heitmeid (vt tabel 3). Kui fossiilse päritoluga kütust kulub tootmises liiga palju, kaotab biodiislikütus oma keskkonnasõbralikkuse.

Kokkuvõte

Vedelate biokütuste, sealhulgas biodiisli kasutamise laiendamine on Euroopa Liidu jaoks oluline samm kasvuhoonegaaside Kyoto protokolli nõuete kohaseks vähendamiseks. Heitmete vähendamine mõjub loodetavasti positiivselt ka inimeste tervisele.
Biokütuste tootmine mängib olulist rolli ka põllumajanduses. Ühtse põllumajanduspoliitika alusel võib biodiisli toorainet kasvatada ka söötis ja väheväärtuslikul põllumaal, mis muidu jäetaks kasutamata.
Olulisim biodiisli tootmist edendav tegur on maksusoodustus, samuti inimeste teadlikkuse kasv saastaheite vähendamise vajalikkusest.
Vedelaid biokütuseid on võimalik kasutada mootorikütusena ja ka kütteõlina. Biodiislit on võimalik kasutada nii puhta kütusena kui ka segus tavadiislikütusega. Etanooli kasutatakse peamiselt bensiini hapnikurikka lisandina.
Järgnevate aastate jooksul on oodata vedelate biokütuste tootmise suurenemist nii Euroopa Liidus kui ka kogu maailmas. Aktsiisivabastuse kehtima hakkamisega suureneb eeldatavasti biodiisli tootmine ka Eestis.
Biodiisel on keskkonnasõbralik, sest selle kasutamine vähendab saasteainete õhkuheidet ning suurendab sisepõlemismootorite töökindlust (biodiisli heade määrdeomaduste tõttu). Biodiisel on ka biolagunev, mistõttu selle lekkimisega ei kaasne keskkonna reostamise ohtu.
Kuna biodiisli tootmisel kasutatakse fossiilse päritoluga kütuseid, tuleks jälgida, kui palju neid kulub. Kui neid tarvitatakse ühe liitri biokütuse tootmiseks liiga palju, ei ole biodiisel enam keskkonnahoidlik kütus.

Viidatud kirjandus

1. Swedish National Energy Administration (STEM), Building Sustainable Energy Systems, Swedish Experiences, 2001.
2. Euroopa Liidu kodulehekülg: http://europa.eu.int/.
3. Muiste, P., Käsk, Ü. 2000. Biomass - biokütus - bioenergia - puitkütus. Taastuvate Energiaallikate Uurimine ja Kasutamine, I konverentsi kogumik.
4. Elektrituruseadus. RT I 2003,25,153, §57 (2).
5. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2003/3 0/EÜ, 8. mai 2003, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris.
6. Liquid biofuels and hydrogen from renewable resources in the UK to 2050: a technical analysis. An assessment of the implications of achieving ultra-low carbon road transport carried out for the UK Department for Transport, December2003.
7. European Biodiesel Board:
http://www.ebb-eu.org/.
8. Renewable Energy World Review issue 2004-2005, July - August 2004, Vol. 7, No. 4, pp. 180-189.
9. Euroopa Komisjoni kodulehekülg: http://europa.eu.int/comm/ energy_transport/atlas/html/biofuel.html
10. Eesti Põllumajandusministeeriumi kodulehekülg: http://www.agri.ee/.
11. Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisiseadus (vastu võetud 4.12.2002 seadusega (RT I 2003, 2, 17), jõustunud 1.04.2003), viimane parandus 23.11.2004 (RT 12004, 84, 569), 1.01.2005.
12. Kikkas, E. 2003. Biokütused on tulekul. - Maamajandus, 10, 30-32.
13. The Energy Systems Research Unit (ESRU) kodulehekülg: http://www.esru.strath.ac.uk/EandE/Web_sites/02-03/biofuels/perf_exsisting.htm
14. US National Biodiesel Board: http://www.biodiesel.org/.

1

Artikkel on varem ilmunud ajakirjas Keskkonnatehnika 3/2005

2005-12-17

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaMajandus

MärksõnaTehnoloogia