Teemad

MärksõnaUsk ja uskmatus

Arhimandriit Sofroni (1896-1993) vaimulikud vestlused

Prindi

arhimandriit Sofroni

1

[...] Nõnda siis, kui [inimese elu] esimesel perioodil arm õpetab kellelegi midagi, siis läheb kõik kergelt kui lepase reega: inimene armastab kõiki, alandub kõigi ees, ei tungi kellelegi peale sooviga teda ekspluateerida, ei tee kellelgi kahju, vaid peab end ülal nii nagu kunagi üks munk, kes kogu oma elu jooksul ei solvanud mitte kedagi. Kuid see munk oli veel noor - tal oli aastaid kolmekümne ümber. Ma tundsin nii teda kui ühte teist munka, kes ütles, et kõik armastavad teda, sest ta on kõigile kuulekas. Mina muidugi ei ole kirjanik, vaid lihtsalt üks kahetsev munk, kuid nüüd, kui meenutan neid ja teisi inimesi võiks kirjutada suuremahulise teose „Inimvaimu suurus Kristuses”. Nõnda siis, kui kõige alguses õpetab arm meid armastama ja tekitab meis soovi teha kõigile head rohkem kui iseendale - nagu kirjutab p Siluan -, siis armu meie pealt äraminnes peame me armu alal hoidma oma eluviisina, justkui oleks ta meie peal. Ja sellise alalhoimise kaudu näitame me oma ustavust isegi siis, kui meil on üleni valus olla. Ja siis mõistame me Kristuse sõnu: Kui keegi tahab käia minu järel, siis unustagu ta oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle. (Mt 16: 24)

Kristuse Rist on mitmetahuline asi. Ei ole võimalik, et kristlane siin ilmas ei kannata. Näha seda vaimu, mis valitseb ilmikmaailmas - juba see osutub kristlasele suureks kannatuseks. Maailm elab iseenda eesmärkide järgi, mis ei ole üldse sarnased Kristuse eesmärkidele. Ja meie peame elama selles maailmas, et ikkagi mingil moel käia oma kristlikku teekonda. Ühiselu pidades on see mitmeid kordi rohkem võimalik, kui kõrbes elades. Kui me õpime elama koos teise inimesega, siis õpime me elama miljoni temasarnase inimesega. Kui ma tunnen kümmet või viitkümmet siin elavat inimest, siis tunnen miljoneid ja miljoneid läinud sajandi inimesi ja kaasaegseid: nende elu voolab läbi minu. Nõnda siis, arm õpetab temale, ja seda - nagu rääkis Siluan - peame me oma elu lõpuni alal hoidma. Ja siis antakse meile pääsemine.

Teist perioodi nimetatakse tuntavas vormis armu äravõtmiseks - inimesele osutub raskeks iga kristlik tegu. See periood on hirmus valus ja raske, kuid on pääsemise teekonnal absoluutselt möödapääsmatu igaühe tarvis meist. Sest et Kristuse käskudele ustavaks jäämises väljendub meie iseloom, meie otsus, meie usk. Ja nagu Issand ütleb: Alguses antakse inimesele armu selleks, et ta midagi ära teeks. Seejärel võetakse arm ära, et anda inimesele võimalus näidata üles oma ustavust. Ja seejärel, kui ta on näidanud üles ustavust pisimas (Lk 16: 10), antakse talle suurim rikkus - igavik.

[Tõlgitud: Arhimandriit Sofroni 2003. Duhovnõje besedõ. Tom I. Svjato-Ioanno- Predtetšenskij monastõr. Moskva: Palomnik. Str. 45-46.]

Loe veel: www.karlovakirik.ee

1

2005-06-08