Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Veelkord eestipärase ristiusu võimalikkusest

Prindi

Andrus Norak

1

Kui Uku Masing kunagi selle teema tõstatas, siis tähendas eestipärane ristiusk ennekõike mittesaksalikku. Milline võiks eestipärane ristiusk täna välja näha? Arvan et mittesaksalikkus on tänagi, vähemasti ajaloolugemise mõttes, oluline. Muus osas võiks vast aja vaimu(stuse)st kantuna parafraseerida omaaegset rahvuslikku kraaksatust nõndamoodi: "jäägem eurooplasteks aga saagem ameeriklasteks!"

Oma möödaniku tuleb meil paratamatult mõtestada või õigupoolest ei saa me ilma ajalugu mõtestamata elada. Nii on küsimus pigem selles, kuidas me seda teeme? Kas on meie kannatusel mõte? "Kas tulevik haarab su müütidering meiegi kannatust müüdist?" küsis Alliksaar. "No haarab", võiks vastata, aga vähe haarab ja hästi ära mõtestada ei suuda ikkagi.

Psühholoogide sõnul suudavad religioossed inimesed endi negatiivseid kogemusi paremini mõtestada kui mittereligioossed. Küllap pädeb seesama ka meie rahva ja kiriku kui terviku kohta." Kas meid aitab lüüasaamismeeleoludest kantud pessimistlik ajaloonägemus või vajame midagi uut, midagi sellist, mis integreeriks kõikide siin elanud ja elavate ajaloonägemuse?" küsib rahvusliku müüdi lagundusmootor Andrei Hvostov Mõttelise Eesti eessõnas.

Ajaloosündmusi, mis alati ka kellegi kannatused on, saab mõtestada mitmeti. Saab mõtestada nii, et see kättemaksusoovi esile kutsub. Saab mõtestada nii, et me ise endid märtritena, haletsust ning kaastunnet väärivatena näeme ja sedasama teisteltki eeldame. Tasumata kannatus annab ju erakordsel hulgal moraalset kapitali! Seesama Andrei Hvostov nimetab Keskerakonna pärispatuks just tõika, et Savisaare "suures vabadusvõitluses" ühtegi verepiiska ei valatud. Seda, mida reeglina positiivseks ja meie tollaste juhtide enneolematu poliitilise tarkuse näiteks loetakse. Seda, et me oma viimase vabaduse liiga kergesti, poolenisti nagu teiste armust, kätte võitsime!

Kas ei soovi miski meis pigem, et meil oleks kusagil rahvuslike märtrite hauad, kus end emotsionaalselt välja elada? Kui neid ei ole, kas peab siis ka vabadusvõitlus seni edasi käima kuni need hauad tekivad? Meid on niipalju reedetud ja meile ollakse nii palju võlgu, et siin vahest ei aita enam miski muu kui mõne võlausaldaja tapmine?

Ka Jaan Krossi Kalliste Teekaaslaste kulminatsioon on minu arvates neis, kahe rinde vahel, Munalaskmel, arutlevates Eesti meestes, kes ei suuda kuidagi ära mõista, kuidas neid (meid) küll nõndaviisi reedeti?

Aga ehk saab meie kannatuse lugu mõtestada väärikalt, ilma neimaiha, märtrikomplekside, kibeduse ja enesehaletsuseta? See on see koht, kus religioon ja rahvuslik müüt tänini üksteist vajavad. Ühest küljest, jah, tuleks sekka võtta kõigi siinmail elanute ajalookogemus, nagu Hvostov arvab. Teisalt ei pruugi sellestki meie vaieldamatute kannatuste positiivseks mõtestamiseks piisata.

Kas meie ajaloolugemine kedagi praegusel, uusmütoloogiate võidukäigu ajal, huvitab või mitte, on siinkohal kõrvaline. Niikaua, kui on Eesti Riik, on selle riigi püha kohus meie rahvuslikku müüti alal hoida ja rahvusvahelisel tasemel populariseerida. Heaks näiteks siinkohal lõunanaabrite uue ajalooõpiku kinkimine president Putinile. Millist jõudu omab ajaloolugemine näitavad ka hiljutised rahutused Hiinas, Jaapani uutes ajalooõpikutes sisalduva "vana ajaloolugemise", vastu.

Eesti kristlased elavad tegelikult veelgi hullemas kahestumises kui meie rahvas tervikuna. Veelgi enam tuleb meil, kristlastena, endilt küsida, millises järgnevuses me siis ikkagi oleme? Kas ühes seltsis kirikuõpetajatega, kes meie esivanemate kadalipustamist, libahundistamist, põletamist, vägistamist, survamist ja orjuses hoidmist õnnistasid ja sanktsioneerisid?
Või oleme me siiski järgnevuses oma esiemade ja -isadega kellele seda kõike tehti?

Enamik Eesti teolooge ei ole tänini minevikuga lõpparvet teinud. See, et kirik täna marginaalne on, ei tähenda, et midagi oleks olemuslikult teisiti või ümber hinnatud. Nii esindame me kristlastena tänini sakste ajaloolugemist ja loeme nende kultuurilugu ka endi omaks. Ilma selleta oleks me ajalugu paraku veelgi lühem ja mannetum. Ja just selle, kadakakristlusest pärit ajaloolugemise pärast, anname me neile andeks, isegi siis kui nad seda palunud ei ole ja sanktsioneerime nõnda tänini meie endi esivanemaile tehtud ülekohut. Parafraseerides Dietrich Bonhoefferit oleks siinkohal paslik rääkida mitte üksnes odavast armust, vaid ka odavast andestusest. Andestusest, mida ilma andeks palumata, hüvitamisest rääkimata, jagatakse!

Ideaalis on ristiusk rahvusülene, ometi vajame me eestipärast ristiusku kui mitte muidu, siis puht apologeetilistel eesmärkidel. Kui meil seda, va eestipärast ristiusku ei ole, küllap muutub siis normatiivseks ja "rahvusetuks ristiusuks" kas germaani või anglosaksi ristiusk. Nii oleks eestipärane ristiusk etnofutulikuks rahvuslikuks alumiiniumiroosteks, mis mitte ei lagunda vaid säilitab ja alal hoiab. Ilma Eestipärase ristiusuta ei ole meie rahvuslikul ortodoksial, mille järgi on oma esseedes Jaan Kaplinski igatsenud, ainsatki võimalust!

Eestipärase ristiusu üheks võimaluseks on rajada see Eesti elufilosoofiale, või teisisõnu meie endi rahvuslikule päästeõpetusele. Selle õpetuse põhielemendiks on käsumeelne eneselunastus ränga tööga. Teiseks ehk tulevikuline päästelootus, taevariigis, seal kus maised osad vastupidisteks ümber mängitakse. "Kubjas, kilter, aidamees - need on põrgus kõige ees"!

Lunastuse, ehk asenduskannatuse kontseptsioon on siinmail ikka mittemõistmist leidnud, küllap seetõttu, et talumehe meelest sai saks üksi tema läbi siinses elus ilutseda ja tema higi, vere ning ränga töö arvelt lunastatud. Kui üldse? See usaldamatus oli mõlemapoolne. Mahtra Sõjas ütleb mõisahärra otse välja, "Talupoeg on lojus ja lojused taevasse ei saa".

Siinmail on ka sektidele sellepärast viltu vaadatud, et neis on rahvuslikust soterioloogiast kõrvale hälbitud ja ilutsedes, mitte ränga tööga, taevasse igatsetud saada.

Veel üht võimalust meie kannatuse väärikaks mõtestamiseks ja seega ka eestipäraseks ristiusuks pakub nn. ohvriteoloogia. Selles nähakse läbi ajaloo ja Piibli jooksmas kaht antagonistlikku liini - ohverdajate ja ohvrite oma. Ehkki ohverdajad on oma ohverdamistele ikka jumalikku õigustust otsinud ja see liin piibliski määravam ja silmatorkavam, samastab Jumal end tegelikult teise, varjujääva, ohvrite, pagendatute, marginaliseeritute ja ostrakeeritute järgnevusliiniga. Ka siis, kui kannatus on inimlikult tasumata, jääb kannatajale ometi tõdemus et Jumal, see kes viimsena määrab, on ohvrite, mitte kannatuse põhjustajate poolel.

Apostel Paulus sõnastab sarnase mõtte järgmiselt "aga selle kõige sees saame me täie võidu Tema läbi kes meid on armastanud".

1

2005-05-18

MärksõnaKohane!

MärksõnaMasing

MärksõnaUsk ja uskmatus