Teemad

Majapidamiste võlg ja finantsstabiilsus

Prindi

Jana Kask

1

Sissejuhatus

Viimaste aastate jooksul on majapidamiste laenukasv Eestis olnud väga kiire. Seda on soosinud laenude hea kättesaadavus tänu madalaile intressimääradele ja sellele, et pankadel sisuliselt puuduvad ressursipakkumise piirangud. Elanike sissetulekute suurenemine on omakorda ergutanud laenutaotlemist.

Viimase viie-kuue aastaga on Eesti majapidamiste finantskäitumine märkimisväärselt muutunud. Seda iseloomustab eelkõige järsult suurenenud pikaajalise laenu võtmine ja tarbimine tulevikutulude arvelt (siia liigituvad ka eluasemeinvesteeringud). Hoiustamine on samal ajal jäänud tagasihoidlikuks, st sektori tasandil on riskipuhvrid nõrgenenud. Sellise tasakaalustamata finantskäitumise puhul on põhjust küsida, kas laenude ennakkasv hoiuste ees ning võlakoormuse järsk suurenemine Eestis on rahvusvahelist kogemust silmas pidades erandlikud nähtused? Kas selline tendents saab pikemat aega jätkuda? Milliseid riske on see kaasa toonud majapidamiste rahalisele haavatavusele ja laiemalt kogu finantsstabiilsusele? Neile küsimustele vastuste leidmisel pakub mõningast tuge järgnev ülevaade, mis võtab kokku peamised majapidamiste võlakoormust iseloomustavad indikaatorid ning avab nende sisu finantsstabiilsuse seisukohalt.

Majapidamiste finantstugevuse analüüsi roll finantsstabiilsuse hindamisel

Kiire laenukasv Eestis on tuginenud peamiselt aktiivsele eluasemelaenuturule. Kuigi traditsioonilises pangategevuses on pikaajaline eluasemelaen finantsvaradest üks ebalikviidsemaid [1], on see panga jaoks atraktiivne toode, mis kindlustab talle suhteliselt väikese riskiga stabiilse tulu. Minimaalsest riskist on põhjust kõnelda siiski ainult niivõrd, kuivõrd seni puudub Eesti panganduses kogemus, mis viitaks finantsstabiilsust ohustavaile raskustele eluasemelaenu tagasimaksmisel. Maailmapraktikas aga on sellised kogemused olemas.

Veelgi enam, majanduse stabiilse arengu ja kasvu perioodidel ongi peamised laenukvaliteeti iseloomustavad näitajad, nagu viivislaenude või provisjonide maht, enamasti väikesed, st head või väga head ega anna piisavat teavet laenamisega seotud riskidest, mis võivad tegelikult olla juba realiseerunud. Seetõttu on eriti vajalik uurida laenuvõtjate finantsilist tugevust ja aja jooksul kuhjunud laenukoormuse jätkusuutlikkust enne, kui võimalikud probleemid hakkavad avalduma pankade laenukvaliteedis. Teisisõnu, reaalsektori (sh majapidamiste) finantsnäitajaid võib pankade varade kvaliteedi seisukohalt käsitleda kui eelhoiatavaid indikaatoreid.

Majandusteooria väidab, et majandustsüklil, eriti selle pöördepunktidel, on oluline roll finantskriiside tekkes [2]: eelnenud perioodil akumuleerunud liiga suur võlg võib turutingimuste pöördudes muutuda laenuvõtjale koormavaks. Seejuures on oluline just küsimus, kas laenuvõtja oli laenu võtmise hetkel arvestanud ka võimalikke tagasilööke oma laenuteenindamisvõimes. Finantsstabiilsuse aspektist paiknebki majapidamiste haavatavuse analüüsi raskuskese võlateenindamisvõime uurimisel. Finantssektoris avalduvate riskide seisukohalt tuleks analüüsida nii majapidamiste haavatavusega kaasnevat krediidiriski [3] kui ka võimalike tagasilöökide mõju pankade tuluteenimise võimele [4]. Viimane võib sisaldada ka kaudseid sektoriväliseid mõjusid pankade tulukusele (tarbimise kahanemine vähendab ettevõtlussektori tuluvooge, mis omakorda vähendab reaalsektori laenunõudlust). See, kumb neist mingil ajahetkel finantssektorile tugevamat mõju avaldab, sõltub eelkõige majandustsüklist, pankade riskimarginaalide arengust ning sellest, kui mitmekesine on laenuportfell.

Majapidamiste haavatavuse temaatika hõlmab mitmeid üksikküsimusi, nagu võla kasv, portfelli tähtajalise struktuuri nihked, võla teenindamisega seotud tulevased rahavood ja nende adekvaatsus, spekulatiivne tegevus väärtpaberi- ja kinnisvaraturul, finantsiinstitutsioonide marginaalide langus jne. Käesoleva teema raames tuleb üheks olulisemaks indikaatoriks pidada võla ja varade suhet. Seda täiendavad näitajad, mis iseloomustavad majapidamiste kohustuste riskitundlikkust varahindade või sissetulekute muutuste suhtes.

Majapidamiste võlgnevust iseloomustavad indikaatorid

Majapidamiste võla suurust ja talutavust iseloomustavad neli peamist näitajate gruppi:
1. võlgnevus;
2. finantsvõimendus;
3. võlateenindamine;
4. heaolu (vt tabel 1) [5].

Selleks, et hinnangud finantsstabiilsusele avalduvate riskide aspektist oleksid võimalikult õiged, on soovitav hinnata vastavaid võlgnevuse koondnäitajaid võimaluse korral ka pereliikmete vanuse, sotsiaalmajanduslike kategooriate (nt staatus tööhõive seisukohalt) ja tulutaseme järgi. Koondnäitajad üksi ei peegelda sektorisisest heaolu ümberjaotumist ning võivad võlaprobleeme seetõttu üle- või alahinnata.

 (PNG)

Lisaks otseselt võla suurust iseloomustavaile näitajaile on majapidamiste finantstugevuse analüüsi, eelkõige laenuteenindamise riskide käsitluse seisukohalt väga tähtsad need indikaatorid, mis kirjeldavad varade turu või tööturu arengut (sh intressid, kinnisvarahinnad, palgad, tööhõive jne).

Võlgnevus

Võlgnevust hinnatakse kõige sagedamini majapidamiste võla ja SKP või võla ja kasutatava tulu suhte dünaamika alusel, milles on kombineeritud taseme ja voo näitajad.

Madalama tulutasemega riikides on võlatase reeglina madalam. See peegeldab varasemat allasurutud finantssüvenemist, mis omakorda ei võimalda kiiresti saavutada arenenud riikidega sarnast taset, ilma et see põhjustaks tõsiseid tagajärgi riigi makromajanduslikule ja finantsstabiilsusele. Lisaks tulutaseme erisustele mõjutavad võlgnevuse kujunemist ka eluasemeturu struktuur (nt rendituru osakaal ja efektiivsus, riigi- ja munitsipaalomandi osakaal, riiklikud tugisüsteemid jne) ning muud tegurid (sh sotsiaal-kultuurilised ja demograafilised tegurid, väärtpaberistamise tase jm).

Eestis on majapidamiste laenukasvu kiire tempo tagajärjel tugevasti kerkinud ka võlatase - 2003. a III kvartalis võis võla suhe SKPsse ja kasutatavasse tulusse ulatuda hinnanguliselt vastavalt 19 ja 32%ni (vt joonis 1). Kuigi Eesti majapidamiste võlgnevuse tase on mitmete arenenud riikidega võrreldes veel tagasihoidlik, on suhteliselt liberaalsed eluaseme- ja finantsturud tõstnud vastavad suhtarvud madalama tulutasemega ELi liikmesriikide oma lähedale (vt joonis 2) ning teiste liituvate riikide seas liidripositsioonile.

 (PNG)

Finantsvõimendus

Finantsvõimenduse suhtarvud täiendavad võlgnevuse näitajaid väärtusliku infoga varade väärtuse muutusest. Majapidamiste heaolu muutumist seoses võlgnevuse kasvuga näitavad majapidamiste võla ja varade suhtarv [6] või spetsiifilisemalt eluasemelaenude ja soetatud kinnisvara väärtuse suhe. Indiviidi või laenuprojekti tasandil kasutatakse sageli praktikas selle näitaja vastena kasutatava laenusumma ja laenuobjekti väärtuse suhet [7].

Juhul kui laenukasvuga paralleelselt kerkivad ka kinnisvarahinnad, siis püsib finantsvõimendus stabiilne. Arenenud tööstusriikides, kus laenukogemused on pikaajalised ja laenamine suhteliselt stabiilne, on finantsvõimendus viimaseil aastail püsinud enamasti suhteliselt muutumatuna või olnud kerge tõusutrendiga (eriti Hollandis, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides) [8], mis näitab laenude teatavat ennakkasvu võrreldes kinnisvarahindadega.

Eestis ametlik statistika majapidamiste mitterahaliste varade (turu)väärtuse kohta puudub. Kõrvutamiseks võiks teatud määral sobida küll laenuportfelli ja müügis oleva kinnisvara hindade kasvu võrdlus, ent kuivõrd turg on eksisteerinud suhteliselt lühikest aega, siis ei võimalda see saada adekvaatset hinnangut finantsvõimenduse kohta. Tänu sellele, et üldjuhul on Eestis omafinantseeringu nõutav miinimumtase kõrgem (eelistatavalt üks kolmandik projekti maksumusest), võib siiski arvata, et Eesti majapidamiste finantsvõimendus on Euroopa keskmisest väiksem.

Võlateenindamine

Võlateenindamise näitajad võimaldavad hinnata intressimäära ja sissetuleku muutuste mõju finantsstabiilsusele. Analüüsides väga sageli kasutatav intressikatte kordaja ehk intressikoormus leitakse perioodi intressimaksete jagamisel samal perioodil kasutada oleva tuluga [9]

Eesti majapidamiste laenu- ja liisinguintressimaksed ei ole vaatamata laenujäägi kiirele kasvule oluliselt muutunud. Tänu alanevatele intressimääradele on intressikatte kordaja püsinud viimasel paaril aastal stabiilselt 2,2-2,3% juures.

 (PNG)

Samas ei koosne pere laenukoormus üksnes intressimaksetest. Kuigi põhiosamaksetega kaasneb igal tagasimakseperioodil selle pere varade ja netoheaolu kasv, määrab see tegelikult suhteliselt pikaks ajaks ära pere kulutuste struktuuri. Seega tuleb analüüsida ka põhiosa- ja intressimaksete ning kasutada oleva tulu suhet. Eesti majapidamiste laenuteenindamise kulud on aja jooksul pidevalt suurenenud - 2003. a III kvartali lõpus moodustasid need juba üle 14% kasutatavat tulust [10] (vt joonis 3).

Heaolu

Eeldusel, et võlg on majapidamise heaolu kujundamisel mänginud olulist rolli, moodustab netoheaolu [11] ja kasutada oleva tulu suhe kombinatsiooni võlgnevuse ja finantsvõimenduse indikaatoreist. Võla kasv mõjutab varade hindu, avaldades seeläbi mõju säästmisele ja heaolule. Samas on võimalik ka vastupidine põhjuslik seos: kasvav heaolu pakub tagatisi võla kasvu stimuleerimiseks.

Intuitiivselt paremini tunnetatav on netofinantspositsiooni ehk netofinantsheaolu [12] ja kasutatava tulu suhe, mis koondnäitajana iseloomustab säästmiskalduvuse ja laenukoormuse muutusi. Riikides, kus finantssektori liberaliseerimine on olnud eriti ulatuslik (nt Suurbritannia), on seos võla kasvu ja alaneva säästmistaseme vahel tugevam. Lähtudes elueatsükli teooriast, võib üksikisiku tasandil siiski järeldada, et elueakõvera hilisemail perioodidel finantspositsioon paraneb.

Kuigi heaolu näitajad iseloomustavad võlgnevust kõige kompaktsemalt, tuleks nende interpreteerimisse suhtuda siiski suure ettevaatusega, sest nad ei sisalda teavet maja- pidamiste tegeliku riskipositsiooni kohta. Näiteks on ilmselt keeruline analüüsida heaolu tundlikkust intressimäära või hinna muutuste suhtes. Samuti erinevad finants- ja mittefinantsvarad oma likviidsuse poolest, mistõttu nende käsitlemine koos võib tekitada ekslikke järeldusi.

Majapidamiste varaportfelli struktuuris aja jooksul toimunud muutused (eelkõige kasvanud riskipositsioon ja vähenenud likviidsus) suurendavad ebakindlust tuleviku finantsheaolu suhtes. Finantsvarade riski vähendab küll teatud määral eluasemeturu suhteliselt väike heitlikkus, aga et turg pole likviidne, siis võib sellel olla tõsiseid tagajärgi juhul, kui korterite hinnad peaksid järsult langema [13]. Mida suurem on finantsvõimendus, seda tugevam on selle mõju heaolule ja seda ettevaatlikumad peavad majapidamised olema oma tarbimisotsustes.

Ühte osa netofinantspositsioonist peegeldavad majapidamiste säästmise ja laenamise suhted: hoiused/võlg ja hoiused/eluasemelaenud. Turustruktuuride erinevuste tõttu on praktiliselt võimatu anda ühest hinnangut selle kohta, kas majapidamiste hoiuste ja laenude suhe mingis riigis peegeldab piisavat tugevusvaru ettenägematute laenuteenindamisriskide realiseerumise puhuks või mitte. Mitmeis ELi riikides on eraisikute laenuportfelli maht oluliselt suurem, kui nende poolt pankades hoiustatud vahendid. Samas kasutavad eraisikud neis riikides muid säästmisalternatiive (vt joonis 4). Eestis ja teistes siirdemajandusriikides ei ole kohalik õhuke väärtpaberiturg veel leidnud majapidamiste erilist poolehoidu ning siin võib negatiivset netopositsiooni põhjendada pigem muude teguritega. Eestis on selleks eelkõige laenuturu ekspansiivsus.

Joonis 4. Majapidamiste hoiuste ja laenude suhe ELi liikmesriikides ja Eestis (PNG)

Majapidamiste võlgnevuse mõju finantsstabiilsusele

Kogu majapidamiste sektori tasemel ei sõltu panganduse stabiilsust mõjutav maksevõimetuse risk üksnes akumuleerunud võlast või sissetulekust, vaid ka muudest laenuvõtja bilansis olevaist varadest ja makromajanduse näitajaist (sh intressimääradest ja majandustsükli faasist). Koguriskisuse ex ante hinnangut raskendab ka asjaolu, et majapidamiste sektor ei ole homogeenne, vaid koosneb eri vanuses, erinevate varade, tulude ja likviidsuspiirangutega inimeste gruppidest.

Kui võla kasvu põhjuseks on demograafilised muutused või kui tulu ja varade väärtuse jätkusuutlik kasv on seotud elueatsükli optimumiga, siis ei tohiks maksevõimetuse riski esineda, st võetud laenu ei saa pidada liigseks. Kui aga pankadepoolsed likviidsuspiirangud lõdvenevad, võivad majapidamised suuremat heaolu taotledes ületada oma elueatsükli optimumtaseme. Eraisiku jaoks kätkeb ohtu olukord, kus võla kasvuga ei kaasne varade suurenemist, st laenuraha suunatakse tarbimisse. Sel juhul kasvavad nii intressimaksed kui finantsvõimendus ja laenuvõtja on sissetulekute ja intressimäärade muutuste suhtes haavatavam. Laenuandja jaoks on maksevõimetuse risk seda suurem, mida suurema osa majapidamiste võlast moodustavad tagatiseta tarbimislaenud.

Juhul, kui majapidamiste makseraskused muutuvad massiliseks, võib laenukahjumi suurenemine nõrgendada finantsvahendajate kapitaliseeritust. See omakorda piirab laenupakkumist ning võib halvimal juhul kaasa tuua koguni süsteemse kriisi. Maksevõimetuse tagajärjed on seda valusamad, mida vähem eraisikud teavad potentsiaalseist riskidest ja mida ekspansiivsem on finantsinstitutsioonide laenukäitumine.

Samuti on suurenev võlakoormus muutnud majapidamiste tarbimise oluliselt tundlikumaks keskkonnatingimuste muutuste suhtes. Järsk tarbimise vähendamine [14] (nt intressimäärade tõusu tulemusena) on üks tõsisemaid võimalikke tagajärgi, mis võib anda täiendava hoobi ka finantsstabiilsusele.

Võlgnevuse kasv võib väheneda ka majapidamiste sektori rolli majanduskasvu ergutajana, kuivõrd eratarbimine on majandusliku surutise ulatuse ja kestuse ning majanduse taastumiskiiruse seisukohalt väga oluline tegur. Kõrge võlakoormuse tase ei võimalda ka piisavalt efektiivselt ekspansiivset rahapoliitikat kasutada, kuivõrd intressimäära alandamise mõju tarbimise kasvule võib jääda nõrgaks.

Kokkuvõte

Majapidamiste finantstugevus mõjutab panku nii otseselt (laenude tagasimaksmise võime) kui ka kaudselt (tarbimise muutuse mõju ettevõtlussektori finantstugevusele). Veelgi ilmsem on majapidamiste roll pankade tulubaasi, säästmishoiaku kaudu pankade varade poole ja likviidsuse kujundamisel. Seetõttu on väga oluline majapidamiste finantsolukorda ning selle muutumist õigesti hinnata.

1

Varem ilmunud KROON & MAJANDUS Nr 4, 2003.

[1] Eeldusel, et tuletisinstrumente ei kasutata.

[2] Finantsstabiilsuse sellist käsitlust on autorite järgi nimetatud ka Fisher-Minsky-Kindlebergeri lähenemiseks.

[3] Ingl k default effect.

[4] Ingl k income effect.

[5] Ingl k indebtedness, capital gearing, debt burden või debt service ning wealth.

[6] Ingl k gearing ratio.

[7] Ingl k loan-to-value ratio ehk LTV.

[8] Viimase viie aasta jooksul on enamikus tööstusriikides, mis omavad ja avaldavad vastavat statistikat, olnud finantsvõimendus vahemikus 15-20%.

[9] Ingl k interest ratio või interest cover. Arenenud riikides on intressikoormuse näitaja hinnanguliselt 5-7%.

[10] Olemasolev statistika ei võimalda arvutada täpset põhiosa tagasimakse suurust, mistõttu on kasutatud kaudseid arvutusmeetodeid.

[11] Netoheaolu (net wealth) = finantsvarad (financial assets) + mitte-finantsvarad (non-financial assets) - kohustused (liabilities). Mitte-finantsvarad sisaldavad kestuskaupu ja eluaset vastavalt asendusmaksumuses ja turuhinnas.

[12] Netofinantsheaolu (net financial wealth) = finantsvarad (financial assets) - finantskohustused (financial Liabilities). Neid andmeid on võimalik saada rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (SNA) raames koostatavaist finantskontodest.

[13] Samas võib siiski arvata, et isegi sellisel juhul, kui eluaseme hind muutub laenujäägist väiksemaks, ei tekita see eluaseme omaniku jaoks probleeme, kui tema laenuteenindamise võime ei nõrgene.

[14] Ameerika Ühendriikides on umbes 8% eratarbimise muutusest (sh 13% teenuste tarbimise muutusest) põhjustatud võlateenindamise suhtarvu muutumisest (Murphy, R.,Does Household Debt Help Forecast Consumer Spending? Boston College, 2000)

2005-05-17