Teemad

Meel ja keha

Prindi

Mart Kangur

1

Mediteerija, meelestaja ei tohi olla ei lõtv ega jäik. Mida see tähendab? Seda, et ta keha ja meel ei tohi olla lahus nõnda, et meel uitab kusagil ja keha lamaskleb teadvusetult, meeletult (lõtvus) või et meel on fikseerunud millelegi, mis kutsub kehas esile pingeid (jäikus) - need on ühe olukorra kaks olekut. Ei, mediteerija meel peab olema suunatud kehale nõnda, et meeles ei olegi midagi muud peale keha - keha on meeles. Kui meel seda nõuet järjekindlalt järgib, siis saavutab ta oleku, kus keha ja meel ei ole lahus, kus nad on üks - kehameel, meelkeha.

Siin jõuame teise lõtvuse ja teise jäikuseni. Kui on saavutatud kehameel, on too lõdvestunud, pingeteta, aga on ka teatavas mõttes jäik - nimelt ei anna ta lõtvusest loobumist nõudvatele impulssidele järele - kehameel on vankumatu, kindlameelne: see on meele kindlus, meel kui (meelt iseendast kõrvalejuhtivatele impulssidele alistumatu) kindlus. See on lõtvuse jäikus, jäik,

Nüüd saame ka aru, mida mõeldakse, kui öeldakse, et (mediteeriv, meelestav) meel on keskendunud, fokuseerunud - ta on saavutanud oma jäiga tasakaalukeskme. Jäikus, kese - need on mõisted, mis mõnele ei sobi, küll aga siin meile. Nimelt on meele jäik tasakaalukese selline kohatu koht, mis võimaldab meelel endal olla täiesti voolav, täiesti mobiilne, perifeerne, avangardne, andegraundne - meelele endale võimaldab seda meel(e) Ise, mis on meele erinevus temast endast - just see kohatu, paikapandamatu kese.

Paikapandamatu kese - kas pole see vastuoluline lause? Ei ole, sest siin on koos kaks tasandit - paikapandamatu on ta ruumis, aktuaalsuses, aga kese on ta ses mõttes, et koondab meele temasse endasse, st koondab keha meelde ja meele kehasse.

Meelestamises täitub, jõuab oma täitumuse või täiuseni, st tühjenemise ja tühjuseni (budistlikus retoorikas) olemise erandistruktuur. Nimelt saame me meele ja keha suhtest mõelda otsekui kahelt poolt: ühelt poolt on meel kehas, teiselt poolt keha meeles, ja seda omakorda kahel tasandil: 1) argisel või ontilisel, aktuaalsel tasandil määratletakse tihti a) meele või teadvuse asukoht kehas - nt nüüdisajal ajus, ja b) keha asumine teadvuses kui teadvuse reflektsioon või pilt kehast. 2) Ontoloogiliselt on need suhted aga sellised, nagu näiteks a) ütleb Nietzsche, et hing on kõigest nimetus millelegi kehas asuvale, või teiseltpoolt b) ülalkirjeldatud viis, kuidas keha on meeles - mitte kui pilt, reflektsioon, imago, mis on kõigest üks paljudest piltidest meeles, vaid kui meele ja keha kattumine, ühtelangemine, otsekui langevad ühte kaks rütmi - meel on see, kuidas keha ennast topeldab ja niiviisi loob endale teatava vaimse ruumi, mis on tegelikult puhas aeg - keha kui rütm on topeldunud, ja see võimaldab seda rütmi varieerima, muutma hakata - see muudetavus ongi meel, see ongi teadvus.

Tavaolukorras see meel või teadvus aga on argistes ülesannetes, st keha toitmise, kaitsmise, sugulisel teel paljunemise ülesannetes - nüüdseks on see sfäär küll tohutult keerulistunud, aga selle olemus pole muutunud. See on mikroskoobiga naelte seina tagumine! Kui meel pöördub sellelt lihtsate, robustsete piltidega opereerimiselt keha enda poole, võibki selline rütmide ühtlustamine toimuda, mis viib keha ja meele kokkukõlani, kus meel võib keha muutma hakata, aga mitte meelevaldselt, vaid keha enda järgi (jeesuslikult: meelevallaga)! Keha ja meel lihtsalt muutuvad, nad liiguvad koos nagu kaks tantsijat, täiesti sünkroonselt.

Mida see täielik sünkroonsus tähendab? Kas pole see just tohutu jäikus - kumbki ei saa liikuda omaette, vabalt? Kas pole see mitte vabaduse tohutu vähenemine? Ei, ei ole, ja on jah jäikus, aga see lõtvuse jäikus, millest rääkisime enne - täiesti jäik, täiesti liikumatu side meele ja keha vahel. Aga nüüd see liikumisjoonis, mida meel ja keha koos joonistavad, on võrratult peenem, tundlikum, nünaseerituv, voolavam kui need kaks joont, mida lõtv/jäik keha ja lõtv/jäik meel enne eraldi joonistasid.

Meel on kehas ja keha on meeles, aga mitte (1a,b) vaid (2a,b). Meele ja keha side (Ise) on absoluutselt jäik, aga selle kehameele enda liikumisjoonis on lõputult peen, keerukas, tundlik, voolav.

Kordame veel, et meel ei asu kusagil kehas (nt ajus) ja keha ei ole meeles sest mõttes, et meele pilt, ettekujutus, arvamus kehast oleks kehale mingiski sügavamas mõttes adekvaatne - ei, need on keha ja meele suhted argisel, ebatäpsel tasandil. Küll aga on meel kehas (nagu ka ütleb Nietzsche) ja keha meeles kehameele või meelkeha tasandil, ontoloogilisel, täpsel tasandil, kus nad on nagu ühe rütmi topeldumine, mis tähendab, et rütm saab pöörduda iseenda poole ja end lõputult varieerida, olles samas rohkem ise kui kunagi varem, olles absoluutselt muutumatu ja jäik!

Nüüd tekib küsimus - kas sellisi meeli on mitu või üks? Jäiga sideme, Ise(enda) tasandil üks, meelkeha (ise)enda tasandil palju, aga tegelikult ei palju ega üks.

Kuidas on tegu erandistruktuuri täitumusega? Nimelt ühes mõttes on meel keha erand - mingi keha teatavas erilises kohas asuv (st kehas on ka palju muud peale meele) asi - ja teises mõttes on keha meele erand - keha on üks pilt meeles (aga meeles on ka palju teisi pilte). Ometi on see nõnda vaid argisel, piiratud ökonoomia tasandil. Kuna aga seda topeldab ontoloogiline, täpne, avatud ökonoomia tasand, siis need justkui vastandlikud, vastuolulised erandid (kas on nüüd siis meel kehas või keha meeles?) saavad tõeliselt üheks, st paljususeks sellel teisel - kehameele tasandil.

Aga miks ikkagi on tegu eranditega, miks kutsume argitasandil üksteises sisalduvaid meelt ja keha erandlikeks sisalduvateks? Sest nad on need tugipunktid, mis võimaldavad liikuda kehameele juurde - meele seisukohalt: just tähelepanu pööramine sellele algul väga robustsele, lihtsale pildile oma kehast võimaldab liikuda keha enda juurde - keha pilt on vihje (kui seda õigesti mõista - sümptom), et on olemas keha ise! Ja vastupidi: just see erandlik meel on kehas see “koht”, “kus” keha saab hakata enda poole pöörduma, “kus” ta saab alles hakata endaks saama - ja võibolla polegi jutumärke vaja, sest meel ongi see vaimne ruum, erinevus keha ja keha enda vahel, kus keha Ise(enda)ks, st kehameeleks (mis ta “juba on”) saab.

1

2005-04-14