Usk ja teadmine

Prindi

Mart Kangur

1

Uskuda saab ainult seda, mis on põhimõtteliselt kaheldav. Seda, milles ma kahelda ei saa või milles kahelda on väga raske, ma tean. Näiteks tean ma, et kivi kukub käest lahti pääsedes maa poole - ma ei pea seda uskuma.

Usun (või ei usu) ma seda, mis on võimalik, aga ei pruugi olla tegelik. Siin on tegu tõenäosusega - usutav (või mitteusutav) on rohkem või vähem tõenäone. Aga see, mida ma tean, ei ole pelgalt tõe-näone, vaid tõde, tõeline.

Nüüd tekib küsimus: mida me teame? kas me üldse midagi teame? kas on üldse midagi, mis on täiesti kindlasti tõde või täiesti kindlasti vale, mille tõenäosus on kas 1 (tõde) või 0 (vale), mitte aga midagi nende vahelt? Me küll käitume nii, nagu me ühte ja teist teaksime, aga kas pole see vaid praktiline teadmine, mis lähtub meie vajadustest, meie huvidest ja kasudest, meist kui piiratud ökonoomiast? Kas pole meie teadmiste ja tõdedega asi selline, et just nende puhul me usume täielikult, nõnda, et enam ei teagi, et usume - sest neis asjus me ei kahtle?

Kui see nõnda on, siis asuvad nii meie uskumused kui teadmised tegelikult ühel teljel, tõenäosuse teljel, mille otsad kaovad mitteteadvusse, st selle telje otstes on teatavad läved, kus tõenäosus muutub nii kõrgeks või nii madalaks, et me usume, et me enam ei usu, vaid teame - et miski on kindlasti tõde või vale.

Siiani oleme rääkinud sõnade „uskumine“ ja „teadmine“ igapäevasest, argisest kasutusest; uskumine on siin sünonüümne arvamisega. Ka püstitasime hüpoteesi, et teadmine on lihtsalt uskumise peidetud vorm, mitteuskumise uskumine - teadmine on uskumise selline vorm, kus ökonomiseerimiseks, energia säästmiseks ja koondamiseks on loobutud kahtlusest. Näiteks kui on väga tõenäoline, et keegi soovib mulle halba, siis tõenäosuse veelgi kasvades ma ühel hetkel otsustan (lävi on ületatud), et ta tõesti soovib mulle halba, ja käitun vastavalt (ei usalda teda enam üldse, katkestan temaga kõik sidemed jne - st ei investeeri temasse enam voltigi oma energiat, mida ma kui piiratud ökonoomia pean kasutama mõistlikult, st enesekeskselt, et ellu jääda).

Ometi on nii teadmisel kui uskumisel veel teinegi tähendus. Näiteks matemaatilise teadmise kohta ei saa kuidagi öelda, et see on rohkem või vähem tõenäoline, sellest ei saa rääkida tõenäosuse kontekstis. Näiteks lause 2+6=8 ei ole „tõenäoliselt tõsi“, ta on tõsi, aga seda teatavas süsteemis, mis on terviklik ja toetub teatavatele aksioomidele. Niisiis ei ole ta hoopiski mitte tõsi ses mõttes, nagu on „tõsi“ väga tõenäoline asjade seis meie igapäevases kogemuses, nt et päike tõuseb iga päev idakaarest ja liigub üle lõunataeva läände. Matemaatika lausete kohta saab ütelda, et nad on tõesed, vaid matemaatika enda kontekstis. Näiteks see, et kaks ja kuus õuna tõesti annavad koos kokku kaheksa õuna, ei tõesta eeltoodud matemaatilise lause tõesust mitte kuidagi. Kuigi matemaatika on maailmale rakendatav, on ta endaomaselt intransitiivne, ja seetõttu tervikuna ei kuulu tõe ega usu kategooriate alla - st tõe ja usu (ehk arvamuse) alla argises, tavakeelses, nõrgas mõttes.

Matemaatika esindab siin teaduslikku teadmist selle äärmuslikul kujul, st teadmist, mis areneb oma sisemiste eelduste kohaselt, millel pole vaja mingit empiirilist tõestust, et tõsi olla. Selline teadmine on meie meelest niisiis väljaspool tõenäosuse telge. Matemaatika on intransitiivne, ta ei ütle otse midagi maailma kohta, aga just see annab talle (esmapilgul paradoksaalselt) maailma kaudseks kirjeldamiseks suure jõu. Siin näeme veelkord, kuidas töötab lihtne psühholoogiline tõde - kes kedagi ei vaja, seda vajatakse, kes kedagi ei ihalda, seda ihaletakse kõige rohkem. Matemaatika saab suurepäraselt üksi hakkama, tal on omaette väga huvitav olla, aga just seetõttu väänlevad füüsika, bioloogia, sotsioloogia jt teadused, aga ka suur osa muud inimlikku tegevust naudingus tema ees, just seekaudu võtavad nad ta endale appi maailma, olevaid mõistma ja manipuleerima.

Sarnaselt matemaatikale või teadusele on intransitiivne kunst. Ka kunsti puhul ei saa rääkida tõenäosusest. Ka kunst ei ütle maailma kohta midagi otse, tal on omaette piisavalt huvitav. Kunsti tõde on aga ometi seotud sellega, kui palju ta maailmale korda läheb, kui palju ta ütleb midagi maailma kohta kaude, iseenda tervikuga. Nii nagu matemaatika ees, väänleb maailm naudingus ka kunstiteoste ees - kunst ja teadus ei pea maailmale midagi tõestama, nemad ei pea maailmale sarnanema, küll aga väljenduvad nende tõde ja võimsus jõus, millega maailm ennast neile tõestab ja end nendega sarnastab.

Teadus ja kunst ütlevad, kuidas maailm võib olla. See võimine aga ei ole võimine tõenäosuse, potentsiaalsuse tähenduses, see pole see, kuidas maailm võibolla on. See on hoopis võimine virtuaalsuse tähenduses, see, kuidas maailm võib olla see, mis ta on. Teadus ja kunst on nagu maailma peeglid, mis aga ei näita talle, kuidas ta tegelikult on - sest seda maailm ju just teabki, argiteadvuse tasandil - vaid kuidas ta (selline ja teistsugune) olla võib. Teadus ja kunst on lõputud, nad ei jõua kunagi mingi lõpliku, olemasoleva tõeni, sest nad ei otsigi midagi olemasolevat, aktuaalset, nad otsivad virtuaalsust ja on sellevõrra ka ise virtuaalsed, võimelised, võimekad.

Teadus ja kunst näitasid meile teadmise teist tähendust - siin pole tegu mitteuskumise uskumisega, teadvustamatute tõenäosus-astmetega, nagu argiteadmiste ja argitõdede-valede puhul, vaid hoopis teist tüüpi, intransitiivse teadmise ja tõega, mis on samavõrd ka puhas vale, luule. Selline teadmine väljub olendi piiratud ökonoomiast, õieti avab selle ökonoomia, näitab olendile avatud ökonoomiat (G. Bataille’ mõisted), kuhu iga piiratud ökonoomia kuulub, näitab ökonoomia avatust ja piiratuse suhtelisust - ongi vaid avatud ökonoomia, ongi vaid Jõud (nii ainsuses kui mitmuses!) - virtuaalselt on ökonoomia avatud, teispool kahju ja kasu. Kunstiteos ja teaduslik süsteem ongi intransitiivsed ses mõttes, et ei liigu otse piiratud ökonoomias(se), vaid avavad seda, näitavad Jõudu, mida argimaailm, arvamise ja arvestamise maailm selle endana piirab-piiritleb.

Sealjuures on kunst ja teadus muidugi väga erinevad, nende mõju maailmale on erinev. Kunst säilitab oma intransitiivset positsiooni, ta mõjub ikka vaid kaude, tervikuna tervikule (kunstiteose tervik maailmas-olemise tervikkogemusele) ja jääb seega rangelt tähenduse valda; teadus aga rakendub teoreetilisena argisesse praktikasse, tema mõju maailmale on otsesem, ainelisem - nt õunte kokkuliitmine arvude abil jpm. Aga tunnistame selle teema juures praegu oma jaksutust asjakohasemaks ja peenemaks analüüsiks.

Ka usul on teine, tugev tähendus. See on nn religioosne usk, usk Jumalasse. Selline usk ei ole usk nõrgas tähenduses, usk kui arvamus; ometi on ta arvamusega seotud, sellest ka üks ja sama sõna nende mõlema lausumiseks (st „usk“ - ja siit ka põhjus, miks ei saa religioosse usu märkimiseks lihtsalt uut sõna välja mõelda). Mis on usk? Ma usun midagi, mida ma ei tea. Kui ma tean, siis ma ei usu, siis ma ei pea uskuma, kuna tean. Püstitasime hüpoteesi, et argine teadmine on usk, mis ei usu, et ta usub, sest see võimaldab tal energiat säästa, ökonomiseerida (mingi uskumus on nii tõe-näoline, tõe nägu, et praktikas töötab kindla tõena, või nii ebatõe-näoline, et töötab kindla ebatõena, valena). Usk ja teadmine argises, nõrgas tähenduses kuuluvad piiratud ökonoomiasse ja on selle säilitamise ja kasvu, selle kasu teenistuses. Aga piiratud ökonoomia on just piiratud, nii ruumis kui ajas, tema püsi ja kasv, kasu ja kahju on suhtelised ja ses mõttes illusoorsed. Usk tugevas mõttes on toetuspunkti leidmine väljaspool tõenäosustelge, väljaspool suhtelist, piiratud ökonoomiat, st teispool (avatud) ökonoomia piire, teispool piire, avatuses, välisuses, ökonoomia Väljal. Miks see toetuspunkti leidmine on usk? Sest teada ma seda toetuspunkti, seda pidet, seda Välja ei saa, see on usaldusakt, see on piiride avamine, kaitse mahavõtmine, mis tuleb teha hea usu peale. Ma pean uskuma, et on „midagi“ väljaspool minu piire. Usaldusel töötab isegi börs, rääkimata näiteks inimestevahelistest sõprus- või armastussuhetest, mis saavad tekkida vaid (vastastikuse) usaldusakti, leap of faith’i kaudu. Religioosne usk, usk Jumalasse erineb neist siiski selle poolest, et uskudes ehk siis usaldades teatavat olevat, olendit, võib see olev mind alt vedada, mu usaldust petta, aga puhas väljaspoolsus, Väli Ise mind petta ei saa, sest teda ses mõttes polegi, ta pole midagi aktuaalset, ta on puhas Võim, Võime. Kui ma usaldan tühjust, kui ma toetun tühjusele (nagu ütlevad budistid), siis ma toetun Iseendale - niivõrd, kuivõrd ma pole ruumis ja ajas (ruumajas) piiratud, kuivõrd ma olengi Väli - sest ökonoomia on endaomaselt avatud, kõik piiratud ökonoomiad on vaid näiliselt eraldatud ja piiratud, tegelikult (sic! sellest allpool) on nad avatud, neis on teatav lõhe või pragu, mille kaudu nad loodi, säilivad ja hävitatakse.

Kui ma usun midagi või kedagi ja mu usk sellega piirdub, olen ikka veel piiratud ökonoomias, ma ökonomiseerin, sest, veidi küüniline olles, ma usun seda miskit või keskit vaid seepärast, et mulle tundub (ma usun!), et see on mulle kui sellele olendile, mis ma olen, kasulik - olgugi see usk siis mitteteadlik. Aga puhas usk on see, mis ei usu midagi olevat, vaid lihtsalt usub, st usub millessegi, mida pole, mis on - vähe sellest, et täiesti ebatõenäone - võimatu! Ma ei pane oma lootust millegi oleva peale. Lootus tuleb panna lootuse enda peale. Puhas lootus. Kui ma nüüd niiviisi „usun Jumalat“, siis see tähendabki, et ma lihtsalt usun, puhtalt ja intransitiivselt.

Mida selline usk mulle annab? See vabastab mind kõige oleva, kõige aktuaalse küüsist, mis on oma suhtelisuses, oma piiratuses tõesti ebausaldatav - aga paradoksaalsel kombel võimaldab just see vabanemine mul olevaid usaldada, sest ma ei sõltu neist enam vahetult. Selline usk annab mu meelele rahu ja kirkuse. Nii usaldan ma olevat tervenisti, korraga, aga see tähendab, et ma ei usaldagi olevaid, vaid olemist - ma usaldan Jõudu, mis olevad loob ja nad hävitab - ja see usaldus ja usk, see toetumine tähendab, nagu ka eespool ütlesime, et ma olengi see Jõud, olles muidugi edasi ka see konkreetne olend, kes ma olin.

Mille poolest puhas usk erineb kunstist ja teadusest? On ju ka need intransitiivsed, väljuvad ju ka need tõenäosuse teljelt? Vastus on lihtne - kunstiteos ja teadusteos on ikka veel ainelised, ikka veel midagi olevat. Puhas usk aga oma puhtaimas vormis - nimelt selles olekus, mida on kutsutud meditatsiooniks, nt india samadhi - ei ole aineline, ei loo mingit teost, vaid muudab kogu maailma korraga, st muudab mediteerija keha-meelt. Meditatsiooni „teoseks“ on kogu pidevalt muutuv oleva tervik, kogu maailm, ja alles siin avaldub täiesti selgesti see, et meditatsioon on samas midagi rohkemat kui kogu maailm - ta on virtuaalsus, Väli, Jõud (mis käivitab loomulikult ka kunsti ja teadust, aga need oma teoselisuses vastanduvad muudele olevatele, ja Välja seetõttu nii puhtal kujul võimelda ei luba - ja loomulikult käivitab Väli ka argiilma, aga see teab tast veelgi vähem).

Paraku tekib ka puhta usu ümber ainega kokkupuutel - ja loomulikult puutub ta ainega alati kokku, sest usuvad ju olendid! - aineline kest, mitmesugused usulised teosed, kogu kirju usuatribuutika. See korraga juhatab ja eksitab, ja sinna kinni jäänud inimestest ja inimgruppidest kujuneb ikka ja jälle välja monstroosseid, kimäärlikke, väga piiratud ökonoomiaid.

Kokkuvõte:

Kunst ja teadus (eriti matemaatika) on loomingu vormid, mis seavad teadlikule ja mitteteadlikule doxa’s (arvamuses) unelemisele vastu seda unelemist ja arvamismängu võimaldava võime enda. Nad teevad seda kunstiteoste ja teaduslike süsteemide (kuidas neid paremini nimetada?) kujul, mis on maailma suhtes intransitiivsed, st ei ütle midagi maailma kohta otse, vaid loovad otsekui paralleelse maailma, milles erilise selgusega väljendub ka doxa’t põhjav puhas erinevus. Maailma reaktsioon kunstile ja teadusele kui puhta erinevuse kehastustele on muutumine selle sarnaseks, sellega sarnanema hakkamine - doxa sfäär on tõenäosuste skaala, mille otsteks on tõde ja vale, mis tähendab, et see on ka sarnasuste skaala, mille otsteks on samasused. Niiviisi muudavad kunst ja teadus maailma, mis aga sellest ei parane, ta jääb ikka arvamuste ruumiks, tõenäosuste teljeks - kunst ja teadus ühendavad argist arvamuste sfääri pidevalt loova Väljaga, suure Eluga, Vaimuga, Pühaga või kuidas me seda siis ei nimeta.

Aga kunst ja teadus on siiski veel üsna piiratud, üsna ainelised loomingu vormid. Kunst ja teadus nõuavad, kierkegaardlikult üteldes, geniaalsust, nad on oma aktiivsel kujul tavainimesele kättesaamatud, nad nõuavad sünnipäraseid eeldusi ja andeid. Aga usuks on Kierkegaardi järgi võimeline iga inimene. Usk on loomingu kõige puhtam, kõige võimsam ja samas, paradoksaalsel kombel, kõige demokraatlikum, kõige kättesaadavam vorm. Igaüks suudab uskuda, igaühel on see võime, mis on ka loogiline - igaühel peakski olema võime Võimeks endaks! Usk tugevas mõttes on loomingu korraga lihtsaim ja võimsaim vorm. Ta ei käi läbi keerulist teadmise teed (kuigi see on ka usulistes diskursustes olemas), vaid liigub otse usust usku - otse doksast dogmasse, meditatsiooni, palvesse. Selle asemel, et uskuda üht või teist olevat asja või asjaolu, tuleb lihtsalt uskuda olemist ennast, tühjust, Jumalat, Välja jne.

Hea küll, ega see pole üldse nii lihtne - aga ometi on! Raske on kergeks saada. Uskumine on nii raske, sest ta on ettekujuteldamatult lihtne. Saate ju aru - mingis mõttes on kunstnik ja teadlane olla palju lihtsam, siin võib aegamisi omandada ametioskusi, pealegi on need tegevused kollektiivsed, kuigi täiesti erineval moel (teaduse, kunsti ja usu (ja kuhu jääb filosoofia?) täpsematest vahekordadest teistes tekstides). Teaduse ja kunsti trump - nende kaudsus, intransitiivsus - kujuneb ka nende puuduseks, nad võivad jäädagi Jõu ümber tiirutama nagu kassid ümber palava pudru. Usk läheb otse Jõu juurde, ja see tee on igale inimesele lahti. Nii raske, sest nii lihtne, otsene, kohene.

P.S.: Omaette teema on see, et usklik teab, et Jumal on olemas jms, st sel tasandil nii teadmine kui usk on absoluutsed, nad ei eristu enam.

1

2005-04-14

MärksõnaIndia

MärksõnaKunst