Sündisin katseklaasist

Prindi

.

1

Biotehnoloogial põhinev sci-fi näitus Tervishoiumuuseumis 2005. aasta aprillis.

Meie kõikide reaalsustaju on hullutatud ulmefilmide ja -kirjanduse poolt. Me kõik kohtame siin-seal uudiseid viimastest teadussaavutustest.
Kuivõrd me suudame eristada teadusuudist kirjandusteosest? Kuivõrd me teame, mis on juba reaalselt võimalik ja mis on veel ulme?
Mida me loodame reaalsuseks kujutada ning mis meid ulmes reaalsuseks saades hirmutab?

Siira mängulisuse vahelt kumab õõva

Näitusel “Sündisin katseklaasist” analüüsitakse ulmereaalsuses elavate inimeste identiteediprobleeme ning lisatakse detaile neid ümbritsevast vaimsest ning füüsilisest keskkonnast. Tehislikult toodetud inimestest ning nende ja “päris-inimeste” kokkusaamisel tekkivatest psühholoogilistest, identiteedi- ja konkurentsiprobleemidest räägib Piret Räni fotopannoo “Katseklaasipuberteet”, sama teemat täiendab Puhta Rõõmu video “Ja saagu meid palju”. Kloonide perekonnaalbumit näitab meile Katrin Tees teoses “Kloon 269”.

Ave Eilandi fotoseerias "Eluvesi" vaatab laps mõtlikult klaasanumaid, millest ta nagu just nüüdsama väljus. Ühes nõus on veel meenutus jalast, teisal on veemullide vahel näha kätt. Siira mängulisuse vahelt kumab õõva.

Geenitehnoloogia ajaloo esimesi samme läbi laborihiirte ning DNA-uuringute dokumentatsiooni tutvustab vaatajaile Ahto Külvet fotolavastuses “Hiirtest ja inimestest”. Ajaloolist fantastikat viljeleb ka Kristina Norman videos „Einstein = genius“, milles ajulainete analüüsi abil näidatakse geeniuste erinevust tavalistest inimestest.

Interaktiivse mehhaaanilise objekti “Õpetaja” abil näitab Erki Kannus meile, kuidas teadmiste edastamine tehisintellekti poolt võib inimliku suhte puudumise tõttu siiski vaid lihtsaks ning veidi naeruväärseks mänguks jääda.

Kai Herkel püüab silmakliinikus jäädvustatud fotosarjas “Küborgi memuaarid” vaatajaid hoiatada inimestesse paigutatavate huvitavaid kogemusi tõotavate elektrooniliste seadmete eest. Kunstnik näitab, kuidas talle operatsioonitoas paigutati kiip, mis edaspidi võimaldab tal teiste kiibikandjatega telepaatilisel teel suhelda. Ent pole head ilma halvata. Kõiki kontrollmehhanisme, mida saab kiibitatud kodanikke jälgides rakendada, me siinkohal üles lugema ei hakka; samuti ei ole meil täpsemat informatsiooni telepaatilist suhtlust pakkuva kiibi abil kodanike mõtteisse häkkimise võimalustest.

Mart Viljuse fotomontaa˛ide seeria “Loomade elu” pildikeeles on paralleele "Vahitorni" paradiisipiltidega, kus kõik loomad ja inimesed sõbralikult koos tantsivad-laulavad. Külg-külje kõrvale on asetatud kiskjad ja närilised; see on loogikavastane ja vaataja ei tea enam, kas ta peaks rünnakut kartma pigem jäneselt või hundilt. Samas on see ka kummaline apokalüptiline looduspark, kus inimkäsi on loomad õigetesse asenditesse asetanud, et neid näha just siis, kui tuju tuleb, just nii, nagu talle meeldib.

Installatsioonikunstnik Susanna Autio Soomest on kokku monteerinud koerad ja inimesed, näitamaks liikidevaheliste kombineeringute lumma ja õudust.

Võimalikku tulevikuvisiooni näitavad ka Ivika Kivi ja Sulo Kallas installatsioonis “Loodusharmoonia aseaine”. Selleks asenduslooduseks on päikesepatareide abil vidistavad linnud, mida keskkonnana toetavad Piret Räni ulmelist keskkonda kujutavad fotod seeriast “Maastikud”.

Nanotehnoloogia lõputute võimaluste teemal fantaseerivad Infotankistid messiõhustikulise teosega “Kinnisvaraseemned”. Kas lähitulevikus on meil võimalik osta endale poest väike nanotehnoloogiline robot, mis käivitudes saab ennast ise ehitavaks majaks?

Reimo Võsa-Tangsoo pakub võimalust näha ümbritsevast keskkonnast müravaba pilti - ta on leiutanud prillid, mis suudavad nägemisvälja soovi korral puhastada reklaamplakatitest ning ka muust visuaalsest reostusest.

Näituse ees- ja lõppsõnad aga ütleb Merle Kannus interaktiivse ruumiinstallatsiooniga “Laboratoorium”. Selle teose leiate Tervishoiu Muuseumi esimese korruse tualettruumist - teil ju ometi pole midagi selle vastu, et meile loovutada näidiseid oma DNA-st?

„Katseklaasipuberteet“

Fotoseeria/fotoinstallatsioon.

Tütarlapsi on pildistatud tantsupeol, mil nad üritavad tähelepanu tõmmata oma kehadele. Fotod on dünaamilised ja värvikad, esiplaanidel näeme nabapluusides neidude nabatuid taljesid.

Nende tüdrukute mõtted paiknevad ümberringi, väiksemate kompositsioonidena. Mõtted on tekstiga rikastatud fotod, neidude pöördumised, kujuteldavad abipalved nagu väljamõeldud dr Noormanni kirjad.

"Tere! Olen esimese põlvkonna emakaväline isend Marju. Käin koolis ja emastsündinud klassikaaslased enam eriti ei kiusagi. Aga oskate Te mulle öelda, kuivõrd erineb emastsündinu psüühika toodetud isendi omast? Ma ei saa neist nii tihti aru..."

"Mulle väga meeldib, et mul pole naba. Sile kõht on niii ilus. Kõigile minu klassi poistele ka mu kõht meeldib. Aga ma tahaksin väga teada, kas ka minul on oht rasestuda?"

"See on ikka nii kohutav, kuidas mu sõprade vanemad neid poputavad. Nii hea on olla iseseisev ja ilma nabata. Ükski suguvõsa ei tolgenda mul nabanööri pidi järel."

"Nutan öösiti, kuna ma olen teistsugune kui teised. Ma ei julge moodsaid riideid kanda, kuna siis paistab mu teistsugusus eriti hästi välja. Kas mõnes ilusalongis pannakse inimestele nabasid külge?"

"Minu poiss jättis mu maha, kui sai teada, et ma ei ole emastsündinu. Tema ütles, et ta tahab oma tulevaselt naiselt nabaga lapsi saada. Mida ma teen?"

"Lasin enesele naba tätoveerida. Nüüd on nii uhke tunne. Ostsin kohe uue nabapluusi ka. Aga mu kasvataja ütles, et ma olen nagu lubjatud neeger... Mida ta sellega mõtles?"

"Ma abiellusin eile. Vanamoodsalt, me ei olnud poisiga varem seksinud. Ja nüüd, kui lõpuks teineteise ihu nägime, vajus ta riist mu nabatust nähes lonti ning ta lahkus sõnagi ütlemata mu juurest... Kuidas ma saaksin oma abielu päästa? Ma armastan teda nii väga."

"Mind on vallanud tõeline nabakadedus. Kui ma näen ilusaid nabarõngaga tüdrukuid tänaval vastu tulemas, tahan nende nabad nende küljest vihaga ära tõmmata. Naba on niivõrd seksikas! Kõik nabad tuleb hävitada!"

"Ma usun, et objektiivselt suudavad mõelda ainult emakavälised inimesed. Tulevikus on kindlasti ilma nabata lihtsam parlamenti saada või kosmonaudiks, kuna neid inimesi ei hoia mingid sidemed perekonna küljes kinni ega pea nad oma vana ema kantseldama. Praegu veel psüühiliselt nõrgad emastsündinud kiusavad meid, aga peagi meie valitseme nende üle."


Taivo Risti arvustus näitusele "Sündisin katseklaasist":

Sellenimeline näitus avati eile pidulikult tervishoiumuuseumi (Tallinn, Lai 28/30) kõige kõrgemal korrusel. Käisin tänu ulmelistis olnud reklaamile.

Esines seal üks sõpruskond, vist mitu kunstnikku.

Tagasein oli täis pilte inimestest, kes näitavad, et neil pole naba, ja räägivad, mida nad asjast arvavad. Mõte justkui selles, et katseklaasist sündinutel pole naba. Mul on tunne, et autor peab naba olemasolu inimesele kuidagi olemuslikuks, naba mõjutavat tugevasti psüühikat. Väide, et ilma nabata inimene suudab maailma objektiivsemalt analüüsida, on... hmm... kummaline. Ma kahtlustan, et autoril on kõva nabamaania küljes, vaadake näiteks http://www.goodwin.ee/pir/fotod/00_Kunst/Suvitajad/index.html
Isegi veebilehele (ajakirjaks ei nimeta, sest korrapäraselt ei ilmu) on ta naba sisse pannud: http://kliinfann.artun.ee/naba/

Siis oli seal fotosid, kus kõik inimesed olid ühte nägu. Autor mõtleb vist, et kui katseklaasis juba inimesi tehakse, siis kümnete kaupa täiesti ühesuguseid. Kes on lugenud "Head uut ilma" ja on hea kujutlusvõimega, selle jaoks pole siin midagi uut. Aga kes tahab analoogilisi pilte vaadata, siis http://www.goodwin.ee/pir/fotod/00_Kunst/Revolutsioon/index.html

Järgmistel piltidel on rotimaskides inimesed. Kas te teate, kui palju hiiri on geneetiliste uuringute tarbeks tapetud? Näituse andmetel olevat selle suurusjärk sama, mis inimkonnal. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Minul nendest hiirtest kahju ei ole.

Nurgas jooksis video. Kari tegelasi teeskles hulle, täpsemalt ajasid jampsi suust välja. Üks neist väitis, et on geenitehnoloog ja kloonis inimese ja selle tulemusena usub jumalasse. See pidi vist jätma mulje, et kõik geenitehnoloogid on sama hullud ja et neid tuleks hoida mõnes kinnises asutuses.

Kõige rohkem meeldis mulle reklaamieemaldaja tutvustus. Inimene paneb pähe kaameraprillid, mille kaudu maailma näeb. Kõike, mis kaamerasse saabub, töödeldakse digitaalselt. Reklaam on nähtavasti defineeritud kui suur tasapinnaline objekt ja reklaamide asemel kuvatakse sinine rahustav sigrimigri. Seadmel olevat kolm resiimi: kõige puhtamal juhul saabub pilt inimsilma märgatava viivitusega ja on mõeldud jalakäijale, kõige robustsem autojuhile. Tehku valmis ja müügu, küllap leidub neid, kes ostavad.

Kokkuvõttes: ei kahetse, et käisin, aga need, kes ei lähe, ei pea samuti eriti kahetsema.

1

2005-04-13

MärksõnaEluteadus

MärksõnaKunst