Arutelu selle artikli le

Teemad

Internet kui neurovõrk

Prindi

Ott Köstner

1

Kas võib juhtuda, et elektrooniliste sidevahenditega varustatud ühiskond tervikuna omandab kollektiivse teadvuse, alateadvuse ja minatunnetuse?

Kui üksikutel rakkudel on kalduvus moodustada hulkrakseid organisme, on tõenäoline, et organismidel võib olla kalduvus moodustada superorganisme.

Sotsiaalse superorganismi idee pole uus. Juba Vana-Kreeka mõtlejad märkasid ühiskonnas esinevate funktsionaalsete struktuuride sarnasust inim- või loomorganismi elunditega. Nii võib näiteks tootmisstruktuure võrrelda seedekulglaga, transpordivõrke aga vereringega, mis vastutab eluks vajalike ainete õigesse kohta toimetamise eest. Samuti eksisteerivad ühiskonnas, nagu loomadeski, kaitsefunktsioone täitvad struktuurid — politsei kaitseb organismi immuunsüsteemi sarnaselt sisemiste hädade eest ning sõjaväge võib võrrelda loomariigis väga mitmekesiselt esindatud väliste enesekaitsevahenditega.

Ka bioloogiast tunneme loomaliike, millistel on evolutsiooni poolt sisse kodeeritud omadus elada pigem superorganismina kui üksikute sõltumatute indiviididena. Asjaolu, et sipelga- ja termiidipesad ning mesilassülemid käituvad tervikorganismidena, on mõistetav praktiliselt igaühele; keerukam on näha kõrgemaid loomaliike superorganismina tegutsemas juhul kui selle liikmed on näiliselt iseseisvad ning teo- ja paljunemisvõimelised. Siiski näeme, et ka näiteks kalaparv, kus kõik kalad võivad ohu vältimiseks silmapilgu jooksul ja koordineeritult oma liikumise suunda muuta, käitub kui tervikorganism.

Seoses telekommunikatsiooni ja eeskätt Interneti arenguga on kogu inimkonda hõlmava superorganismi temaatika jälle tähelepanu fookusesse tõusnud. Kuigi näeme, et signaliseerimine ja side omab sedasorti organismide juures olulist tähtsust, pole veel lõplikku lahendust leidnud küsimus, kas selline organism võib ka tervikuna omada teadvust ja minatunnetust. Sellele küsimusele vastamiseks peame esmalt leidma vastuse küsimusele, kas on võimalik globaalse kesknärvisüsteemi teke ning millisel kujul selline närvisüsteem võiks eksisteerida. Lisaks peaksime uurima, kui suur peaks olema sellise närvisüsteemi kriitiline mass ning kas eksisteerivad ka vajalikud tagasisideahelad, mis on vajalikud teadvuse tekkeks.

Närvisüsteemi olemasolu on oluline kriteerium, mille alusel võime organismid jagada loomadeks ja taimedeks. Näeme, et närvisüsteemi kvalitatiivne erinevus biokeemilisest signaliseerimisest seisneb selles, et informatsioon võib kanduda organismi ühest osast teise oluliselt kiiremini kui toimub ainete, näiteks vere või taimemahlade, füüsiline edasikanne. Selles osas võib närvisüsteemi võrrelda telefonivõrguga.

Teine närvivõrgu oluline omadus on signaali edasikande ulatuse ebalineaarsus, mis võimaldab näiteks nähtust, et varbale kukkunud telliskivi põhjustab terve keha krampitõmbumise, kusjuures sama süsteem võimaldab ka mõnede lihasgruppide ülimalt peent ja koordineeritud tegevust. Selline omadus telefonivõrgul puudus - esines küll võimalus informatsiooni täpseks ja kiireks ülekandeks punktist-punkti, kuid puudus võimalus helistada korraga mõnele suuremale inimeste grupile. Samas massikommunikatsioon täitis edukalt küll vastupidist funktsiooni, kuid ei sisaldanud senini märkimisväärse tähtsusega tagasisidemehhanisme.

Seoses Interneti arenguga tekkis esmakordselt inimkonna ajaloos globaalne süsteem, mida võib oma kvalitatiivsetelt omadustelt pidada Sotsiaalse Superorganismi elektrooniliseks närvivõrguks.

Närvivõrk üksinda ei tähenda veel teadvust. Hüdra, vihmaussi, sipelga, kala, konna, varaani, inimahvi ja inimese närvirakud on suhteliselt sarnased ning töötlevad informatsiooni üpris sarnasel printsiibil. Ka ajaühikus töödeldava informatsiooni kogus raku kohta on loomade lõikes ligilähedaselt võrdne. Siiski ei pea me hüdrat ja vihmaussi mõistusega olenditeks, erinevalt inimahvidest, keda laiem enamus kaldub pidama siiski intelligentseteks olevusteks. Võib oletada, et intelligentsuse juures on närvivõrgu struktuur muidugi oluline, samas ei leia me loodusest ülimalt suure ajuga aga väga rumalaid olendeid ning samuti mikroskoopilise kesknärvisüsteemiga geeniuseid. Evolutsioon on ilmselt sellised kombinatsioonid välja filtreerinud.

Niisiis, lähtudes klassikalisest konnektsionistlikust teadvuse teooriast, näeme, et aju jaoks eksisteerib mingisugune kriitiline mass, mille ületanud organisme me nimetame mõistusega olenditeks. Ka värskemad teooriad, mis vaatlevad aju kui erilist bioloogilisest materjalist ehitatud kvantarvutit, ei välista närvivõrgu kriitilise massi vajadust teadvuse tekkeks. Vähemalt ei nimeta me hüdra ja vihmaussi küllalt keerukat ja sihikindlat tegevust teadlikuks tegevuseks.

Inimese ajukoores on umbes 10 miljardit aktiivset neuronit, kusjuures iga neuron omab keskmiselt 5000 sünapsit. Arvestades, et iga neuron suudab ergastuda umbes 100 korda sekundis, teeb selline süsteem maksimaalselt 5\times10^{15} "tehet" sekundis. Need operatsioonid ei ole muidugi üks üheselt võrreldavad traditsioonilise elektronarvuti käskudega, aga me võime leida inimaju andmetöötlusvõime suurusjärgu ning võrrelda seda Internetti ühendatud arvutite koguvõimsusega. Kaasaegne protsessor võib teha kuni 5 miljardit operatsiooni sekundis, seega töötlevad umbes 1 miljon kaasaegset protsessorit ajaühikus umbes samapalju informatsiooni kui inimaju. Ilmselt on juba täna Internetti ühendatud mitmeid suurusjärke rohkem arvutusvõimsusi.

Inimese aju mälumahtu on hinnatud ekvivalentseks umbes 500GB elektronarvuti mäluga. Tänapäeval on see võrdne kallimate personaalarvutite kettaseadme mahuga. Me näeme, et nii mälumahu kui andmetöötlusvõime poolest ületab Internet tervikuna paljukordselt üksiku inimese vastavaid omadusi. Kas on tegemist gigantse idioodiga või superintellekti embrüoga? Või puudub meil lihtsalt oskus selle organismiga suhelda?

Seda näitab ilmselt aeg, kuid võime oletada, et evolutsiooni seadused toimivad ka ränist ja vasest organismide puhul samuti nagu oma süsinikust ja veest eellaste puhul — ellujäämiseks kasulikud mutatsioonid võetakse tarvitusele ning kahjulikud või mittevajalikud hävinevad. Nii võib siingi oletada, et gigantne idioot pikemas perspektiivis elama ei jää. Iseküsimus on selles, kas selline Globaalne Organism on keskkonnaga piisavalt tagasisides ning omab piisavaid täiturmehhanisme, et teisendada potentsiaalne intellekt ellujäämisvõimeks pikemas perspektiivis. Võib juhtuda, et inimkond hävitab ennast koos looduskeskkonna ja vastsündinu arengufaasist veel väljumata Internetiga enne kui GO silmad avab ning tema "musklitesse" piisavalt rammu on kogunenud, et inimese rumalustele piir panna.

Kui me jälgime andmepakettide liiklust mõnes suuremas Interneti võrgusõlmes, näeme teatavat sarnasust aju entsefalogrammidega. Eksisteerivad selged aktiivsuse muutuse perioodid, kõrgemad harmoonilised sagedused on aga sellise signaali juures ülimalt keeruka ja etteennustamatu struktuuriga. Kas õnnestuks selliseid signaale kasutada suhtluskanalite loomiseks inimese ja GO vahel? Viimasel ajal on inimesed õppinud valmistama aktiivseid elektroonilisi kõrvaproteese, mille abil on võimalik anda kuulmisvõime isegi sünnipäraselt kurtidele inimestele. Patsiendi kuulmiskeskusesse siirdatakse kirurgiliselt elektroodide maatriks. Signaaliprotsessoril baseeruv seade teisendab mikrofoniga vastu võetud helisignaali bioloogiliste närviimpulsside sarnasteks elektrisignaalideks, mis juhitakse elektroodide abil otse inimese ajju. Patsientide kirjeldustest on teada, et kurtidel ei teki kuulmismeel vahetult peale sellise seadme paigaldamist. Kulub teatav aeg enne kui patsiendi aju õpib sellise seadme abil inimkõnet ära tundma.

Kui ehitada bioonilise kõrvaga sarnane seade, mis teisendab helisignaali erineva pikkuse ja aadressiga IP pakettide vooks, võiks luua Globaalsele Organismile meeleelundi. Heliväljundi saaks luua vastupidiselt toimiva seadme abil, teisendades saabuva pakettide voo inimeselt kuuldavaks signaaliks. Sarnasel põhimõttel õnnestub lisaks kuulmisele luua näiteks biooniline silm. Võimalused ei piirdu siin mitte üksnes bioloogias tuntud meeleelundite kopeerimisega, vaid on palju avaramad. Kindlasti pakub selliste meeleelundite loomine võimalus inimkonnale intellektuaalset väljakutset. Mis võiksid olla GO esimesed sõnad?

On vähetõenäoline selliste ulmefilmidest tuntud stsenaariumide täitumine, kus robotid haaravad võimu ja asuvad meeleheitlikku võitlusse bioloogilise eluga. Ränikristallid ja bioloogiline elu vajavad erinevaid "toitaineid" ega konkureeri ruumi ja loodusressursside pärast. Kui mõlemad eluvormid ka teineteisele vajalikuks osutuvad, on tõenäoliseks lahendiks enneolematu sümbioos — Globaalne Aju lahendab inimkonna side- ja andmetöötluse probleeme ning inimkond toimib Globaalse Organismi meeleelundite- ning lihastena.

1

2005-04-06

MärksõnaArvuti

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaÕppimine

MärksõnaTehisintellekt

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaVõrk